Poliitiline moekool: kuidas kanda salli?

Kohalike valimiste eelne IRLi küsitlus Tallinnas on minuni jõudnud n-ö uksest ja aknast. Kaks korda olen imestanud, miks Urmas Reinsalu mulle meili saadab. Kolmas kord tõi täna tavapostkasti küsitluslehe. Uurisime seda hoolega ja lõpuks hakkasime südamest naerma.

IRL tänab vastajaid ja annab neile võimaluse valida kingituseks kas mitmeotstarbelise pea- ja kaelasalli või retseptiraamatu. Aga kuna vastaja on niikuinii see rumal, kes salli kasutada ei oska, joonistatakse sallikandmise viisid talle detailselt ette. Tõeline poliitiline moekool:

Pilt küsitluslehelt.

"Ninasarviku hooaeg"

"Ninasarviku hooaeg" ("Fasle kargadan" - rež. Bahman Ghobadi, 2012) jõudis minuni läbi ühe blogisoovituse. Eelmisel aastal oli see Iraani/Türgi ühisfilm ka PÖFFi kavas, aga juhtusin seda vaatama alles nüüd.

See on film, mille algus tekitab ebaluse, umbes sellise efekti, et kuhu ma küll olen sattunud, aga millesse süvenedes hakkab toimima mitu erinevat kihti - tegevusaegade vaheldumine, armastuse ja viha vaheldumine, kurb tõdemus, et 30 aastat kaotatud elu enam millegagi tagasi ei too, meile vähetuntud kurdi-iraani luule mõju, meile harjumatu pildikeel, mis ootamatult huvitavaks osutub jne.

Kriitikud on rõhutanud, et see on film võimu kuritarvitamisest suvalistel isiklikel eesmärkidel, mis seab kahtluse alla ükskõik millise, ennast õigusriigiks nimetava riigi, režiimi olemuse ja olemisõiguse. Film  armastusest ja vägivallast, pühendatud kõigile neile, kes on olnud Iraanis vangis  põhjust ja tähtaega teadmata.

Väga tugevad on Monica Bellucci Minana ja Behrouz Vossoughi poeet Sahelina. Kolmas peaosaline on ka - nende saatust kurja vaimuna mõjutav Mina isa autojuht, kes oma kirgliku armastusega põhjustab ebainimliku sündmusteahela, peategelaste karmi vangipõlve, kannatused veel järgmiselegi põlvkonnale, aga vist pole ta ise ka hetkekski õnnelik.

"Ninasarviku hooajalt" pole mõtet oodata õnnelikku lõppu - aga võib-olla on just niisugune lõpp õnnelik, kuigi mitte tavapärane "happy end". Seal, kus taevast sajavad kilpkonnad ja rannal jooksevad ninasarvikud, kohtuvad poeesia ja igapäevaelu. Vahel jäävad luuleread elama vaid tätoveeringutesse ja nutust vabisevatesse õlgadesse - ning midagi ei saa enam tagasi tuua...

Olen selles blogis kirjutanud ka Bahman Ghobadi filmist "Keegi ei tea midagi Pärsia kassidest" (2009), mis oli hea, kuid "Ninasarviku hooaeg" on parem.
Pilt: türgikeelne filmiplakat. 

Mölamölder ja valvekoerad

Ühes koduses jutuajamises mõni aeg tagasi mõtlesime välja sõna "mölamölder". See sobiks mõnest aspektist asendama "leheneegrit", mille tagumine pool on tunnistatud ebakorrektseks, ja tõstaks taas esile juba ununema kippuva möldri ametinimetuse.

Mölamölder oleks sõnavara jaoks täiesti sobiv variant väljendama suleseppade ja mikrofonimeeste töö iseloomu - teradest jahu jahvatamise asemel seda, et "saab pappi ja loob möla".

Suures osas annaks see sõna hinnangu praegu meedias lokkavale ebaolulise kajastamisele ja pjedestaalile seadmisele.  Sest isegi ajakirjanike tsunfti kuuludes pean tunnistama, et tühja möla on meedias liiga palju. Miks, mis eesmärgil, kelle huvide või rahakoti teenistuses - see on juba iseasi, mõneti teine teema, mida ma siinkohal analüüsima ei hakka. Mölamöldrist kirjutasin seekord tinglikus seoses kunagise tähtpäevaga.

Nooremad inimesed vist ei teagi, et nn nõuka-aastatel tähistati 5. mail ajakirjanike pidupäeva - ajakirjanduspäeva. Olen sellest, missuguseks kujunes ajakirjanduspäeva tähistamine Eesti NSVs, kirjutanud siin blogis ka varem.

Nüüd on teised ajad, eile ja täna käisin intelligentseid koeri vaatamas. Tallinna Saksa Gümnaasiumi staadionil oli kaks päeva rahvusvaheline saksa lambakoerte erinäitus koos võistluste ja hindamisega, mis niisuguse ettevõtmise juurde kuulub. Suursugused, ilusad, asjalikud loomad.

Aga kui meenutada, et ajakirjandust on ka valvekoeraks nimetatud (ja viimasel ajal mõnikord isegi verekoeraks), siis võib ju hundikoertegi vaatamist ammuse ajakirjanduspäeva nostalgiaga seostada.

Minu fotod, 4.-5. mai 2013.