Noorusunistused ja unistuste kunstnik

Kui ma poleks nüüd Čiurlionise näitust vaatamas käinud, siis, tundub mulle, oleksin reetnud oma noorpõlve lennukad unistused.

"Kevad" 1907 - 1908

Meil polnud omal ajal kuigi palju kunstiraamatuid. Alles 1965. aastal ilmus esimene kunstialbumiks nimetada kõlbav eestikeelne põhjalikum mustvalge raamat kõrgrenessansi suurmeistritest Itaalias. See langes vastuvõtlikule pinnasele, rahvas tormas raamatupoodidesse, pilte nauditi ja ahmiti. Tolleks ajaks olin ka juba korra käinud Leningradis Ermitaažis ja korra ka Moskvas Tretjakovi Galeriis, suurest kunstist oli natuke aimu. Tallinna Kunstihoone näitustel ja kunstimuuseumis olin väga sage külastaja.

Mõned aastad hiljem ilmusid Leedu kunstnike Krasauskase ja Čiurlionise kunstimapid. Čiurlionise oma oli eriti ilus, suurekaustaline, sees tema põhiteosed aastaaegadest ja tähemärkidest. Sellest sai minu lemmik.

Čiurlionis on minu jaoks alati olnud unistuste kunstnik. Sümboolika tema piltides on nii mitut pidi mõistetav, kui iganes võimalik. Seepärast leiab neist piltidest igaüks midagi. Kui muidugi tahab leida, kui viitsib süveneda, piltide alltekste hoomata ja nende heli kuulata. Mulle näib, et Čiurlionise igal pildil on oma muusikaline motiiv. Kuulad ja pilt hakkab kõnelema, värvid tuikavad, helendavad, mõjutavad, vibreerivad. See kummastus võib su enesesse haarata, sulle jõudu anda ja olla nii tugev ja lendutõstev elamus, et jääb sinusse aastakümneteks.

* * *
Kolm kuud Tallinnas näha olnud näituse ametlikust tutvustustekstist:

"Mägi" 1908

"Näitus Kumu suures saalis annab ülevaate leedu kunsti suurkuju Mikalojus Konstantinas Čiurlionise (1875–1911) loomingust, teosed pärinevad M. K. Čiurlionise Riiklikust Kunstimuuseumist Kaunases. Tegu on esmakordse ulatusliku leedu kunsti ilmasamba Čiurlionise loomingu ülevaatega Eestis – paari tema originaali eksponeeriti küll Eesti Kunstimuuseumis 1983. aastal toimunud Leedu maaliklassika näitusel, ent sedapuhku on temalt väljas 55 teost. Originaalset kunstnikku-sümbolisti eristab see, et ta oli ühtaegu ka silmapaistev helilooja, kelle muusikaline mõte kajab vastu tema fantaasiarikkas kujutavas kunstis.

Näitus esitab lisaks Čiurlionise loomingule ka tema kaasaegsete leedu kunstnike töid – väljapanekus on 65 teost kunstnikelt Antanas Žmuidzinavicius, Petras Kalpokas, Mstislavas Dobužinskis, Kajetonas Sklėrius, Adomas Varnas, Justinas Vienožinskis, Jonas Šileika jt. Nad esindavad leedu kunstis püüdlusi, mida võiks võrrelda Noor-Eesti põlvkonna omadega Eestis. Dobužinski ja Sklėrius on külastanud 1910.–1920. aastatel Eestit ning neil on siin olnud näitusigi.

"Ohverdamine" Ofort klaasil, 1908

Čiurlionist tunti Eestis juba 20. sajandi algul – kui mitte originaalis, siis igatahes Vene kunstiajakirjade kaudu. Leedu kaasaegse kunsti näitusel 1937. aastal Tallinnas tema töid ei esitatud, kuid tal oli siin tõsiseid austajaid, näiteks luuletaja, tõlkija ja kriitik Aleksis Rannit, kel õnnestus 1949. aastal Pariisis tõsta Čiurlionise osadus Euroopa avangardismi kujunemisloos rahvusvahelise kunstiteaduse püsiva huvi objektiks. Kui enne Teist maailmasõda hindas tema kunsti väljaspool Leedut suhteliselt kitsas kultuuriinimeste ring, siis alates 1960. aastatest on rohked näitused erinevates maades kunstniku kuulsust aina kasvatanud. M. K. Čiurlionise Riiklik Kunstimuuseum Kaunases saadab tänavugi välja ühe näituse Tallinna ja teise Milanosse.

Ühtaegu oli Čiurlionis aktiivselt tegev oma kodumaa kunstielu korraldamisel 20. sajandi algul, mis oli Leedus, nagu Eestiski, rahvuslike lootuste renessanslik tõusuaeg. Tema kunsti juured on sügaval leedu rahvakultuuris ja mentaliteedis, millest leedulased ise on saanud ajapikku järjest teadlikumaks."

"Ohverdamine" Tempera, 1909

* * *
Olin näitusesaalis päris kaua ja silme ette jäi palju erineval viisil Čiurlionise loomingusse süüvinud külastajaid. Kui üks noorpaar oma lapse piltide vahele kilkama ja jooksma laskis, oli iselaadne olustik justkui mõneks ajaks segatud, aga see taastus kiiresti - tunne, et kõik kuulavad ja vaatavad sügavustesse.

Üks noor neiu vaatas pilte kaua ja kõikvõimalikest vaatenurkadest. Võib-olla ka sellistest, mis jäid mu näitusesaalis tehtud fotodele. Natuke kõverpeegellikust, kunstigurmaani jaoks ehk ebasobivast moonutavast vaatenurgastki, pealegi ilma välguta ja klaasipeegelduste tõttu äbaratele reprodele. Aga panen neist mõned siiski siia - kui selle näitusel saadud mulje tekkimishetke omamoodi sümbolistlikud tunnistajad.

"Koidik" II, 1908

* * *
Tilk tõrva ka meepotti. Kadriorgu ja Kumusse pääsemine on päris keerukaks tehtud. Vanasti, kui 3. liini tramm tihti sõitis, oli see alati Kadriorgu tulijaid täis. Ilusatel suvepäevadel tuldi end parki jahutama, puude ja hoonete ilu nautima, tuldi lossi kunsti juurde.

Umbkaudu sellest ajast, mil Kumu Kadriorus on, on too tramm järjest harvemaks jäänud ja nüüd ei sõida laupäeviti ja pühapäeviti üldsegi. Just siis, kui inimesed tahaksid parki tulla. Narva maanteelt bussipeatusest on tiigi, lossi ja Kumuni pikk tee, vanematele inimestele palava päevaga liigagi pikk. Trammiga nr 1 tulek on Pärnu maantee poolt tulijatele eriti ebamugav. Nii on meie linna transpordikorraldajad teinud justkui kõik selleks, et ühistranspordi potentsiaalsed kasutajad Kadriorgu ja Kumusse ei jõuakski.

Kui neist mõnel selle ebamugavuse pärast ka Čiurlionise näitus nägemata jäi, siis sellest on küll kahju.

"Raigardas" I-III, 1907 - 1908

* * *
Lõpetuseks minu fotodele näitusesaalist lisaks mõned korralikumad reprod interneti vahendusel. Ka kolmeosaline "Mere sonaat" (1908) oli näitusel väljas. Kuulake mõtteis pärlendavate lainete muusikat ja kui tahate Čiurlionise töid veel näha, siis vaadake seda veebilehekülge.

"Mere sonaat. Allegro" 1908

"Mere sonaat. Andante" 1908

"Mere sonaat. Finale" 1908

Igatsus

Sügaval maas on kivistunud jäljed ei tea kuskohast, ei tea kelle tehtud. Ei tea millega tehtud ja millal. Lihtsalt jäljed alguse ja lõputa nii ajas kui ka ruumis.

Lihtsalt on.

Kõrgel kaldal valitseb lämbus. Ei tuulekestki laiuvatest avarustest. Mehed ja koerad on keskpäeva päikese eest varjus, ei pööra uudishimutsejatele mingit tähelepanu.

Eks ole ju möödujadki alguse ja lõputa. Mehed ja koerad ei tea, kuskohast nad tulevad, miks ja kuidas on sattunud just selle varjuandva suletud pühamu juurest kaugustesse vaatama.

Koer ei tee pildistajast suurt väljagi. Mees, kes pildistamist on lubanud, samuti mitte. Milleks? See koht pole möödujate jaoks sihtkoht, nad vaid kulgevad jälle siit ära.

Pildimasinasse jääb lämbe hetk. Sellisena see ei kao, vaid kestab.
Aga muidu on seegi peatunud hetk nagu ikka, nagu need jäljed, nagu möödujate rutt ilma alguse ja lõputa.

Ja see lõputu IGATSUS...

Minu fotod, Malta, mai 2010, eelmäng suurele palavale suvele.

Delfisse sattunud

Avastasin täna hommikul, et mu 18. juunil Õpetajate Lehes ilmunud repliigike "Kes peaks hoolitsema Eduard Vilde vanemate haua eest" on 30. juulil Delfisse Kultuurilehe rubriiki uudisena pandud. Ju on väljaandel Delfiga mingi kordusavaldamisleping, aga mulle tuli see küll ootamatusena. Ei, ega mul lugejaskonna avardumise vastu midagi pole, aga...

Repliik on kirjutatud juuni alguspäevil ja sellest ajast möödunud kahe kuu jooksul võivad asjalood muutunud olla - ma pole selle teksti praegust paikapidavust ja uudiseks kõlbamist üle kontrollinud.

Repliigi juures Õpetajate Lehes ja ka siin blogis oli tekstiga kokkusobiv foto, mille Rahumäe surnuaias 1. juunil tegin. Delfis on hoopis midagi muud.

Delfi tutvustab autorit: L.J, ajakirjanik, Õpetajate Leht. Täpsustuseks tuleks öelda, et ajakirjanik jah, aga juba neli aastat ei tööta ma enam Õpetajate Lehe toimetuses. Kirjutan sellesse toredasse ajalehte aeg-ajalt küll, aga ametlik tööalane seos puudub.

Tahtsin siinkohal neid asju lihtsalt täpsustada.

Kommentaarid Delfis on nagu ikka seinast seina: kes kirub valitsust, kes kutsub repliigi autorit ennast hauda koristama, kes teeb asjakohaseid täiendusi.

EDIT: 31. dets 2011. Midagi toredat on juhtunud. Täna kalmistul käies nägin, et Ed Vilde vanemate kalmud on saanud uued nimetahvlid, hästi loetavate nimede ja kuupäevadega.