Sügaval maas on kivistunud jäljed ei tea kuskohast, ei tea kelle tehtud. Ei tea millega tehtud ja millal. Lihtsalt jäljed alguse ja lõputa nii ajas kui ka ruumis.
Lihtsalt on.
Kõrgel kaldal valitseb lämbus. Ei tuulekestki laiuvatest avarustest. Mehed ja koerad on keskpäeva päikese eest varjus, ei pööra uudishimutsejatele mingit tähelepanu.
Eks ole ju möödujadki alguse ja lõputa. Mehed ja koerad ei tea, kuskohast nad tulevad, miks ja kuidas on sattunud just selle varjuandva suletud pühamu juurest kaugustesse vaatama.
Koer ei tee pildistajast suurt väljagi. Mees, kes pildistamist on lubanud, samuti mitte. Milleks? See koht pole möödujate jaoks sihtkoht, nad vaid kulgevad jälle siit ära.
Pildimasinasse jääb lämbe hetk. Sellisena see ei kao, vaid kestab.
Aga muidu on seegi peatunud hetk nagu ikka, nagu need jäljed, nagu möödujate rutt ilma alguse ja lõputa.
Ja see lõputu IGATSUS...
Minu fotod, Malta, mai 2010, eelmäng suurele palavale suvele.
No comments:
Post a Comment