Mõned luuletused 1.

Olen palju aastaid aeg-ajalt ikka ka luuletusi kirjutanud, aga avaldanud neid ülivähe. Kui töötasin "Nooruse" toimetuses, kus noorte esimesi trükiproove avaldati ja palju muud luulet veel, siis tegi kirjandustoimetajast kolleeg Rudolf Rimmel küll mitu korda ettepaneku, et ka oma värsid ajakirja paneksin. Aga see tundus mulle kuidagi sobimatu, sest pelgasin tolle aja kitsastes ilmumisoludes noorte eest avaldamisruumi ära võtta ja näis, et kiiret pole kuskile.

Nii ongi 1987. aastal "Loomingus" ilmunud viis väikest luuletust (kirjutatud erinevatel aegadel) jäänudki ainsateks ilmunuteks – need rääkis mult välja tollane "Loomingu" peatoimetaja. Siia panen ma need kirja sellepärast, et vana ajakirjanumber kipub kogu aeg kaduma – siit leian oma värsid vähemasti ise üles.

* * *
Meie sõprade vead
jäävad vahel me hinge peale.
Meie sõprade head
lisa annavad meie heale.

Truudus pole veel saamatus
ega juhuse puudus,
tal on koht eluraamatus,
sest truudus on truudus.

Pole kindel, et paberit
jätkub igale luulereale
ja et näpuga näidata
tasub igale veale.

Kõrkus pole veel kõrgus
ega tahtmine lennata,
kõrgi koht olla põrgus,
teda teised ei kannata.

* * *
Tumedaks väsinud taevas,
liigesevalu ja lein,
meeles on soojemad päevad,
kanarbik, kastehein.

Tundub ajavat juuri
kidur üksinduspuu,
pea ära lööd vastu müüri,
irvitavat näib kuu.

Kuidas nüüd kiirustaks koju
vihmadevalus hing,
kodul on virgutav mõju,
seal kasvab elulõng.

* * *
kes sa oled kuhu lähed
kas sa ise tead
on sind palju on sind vähe
kelleks sa end pead
mind ei ole ma ei lähe
ise ma ei tea
mind on palju mind on vähe
segi läheb pea

Avaldatud "Loomingus" nr 1, 1987
Vaata ka: Mõned luuletused 2.
Linda Järve. Viis luuletust. - Looming nr 1/1987, lk 71-72  http://digar.nlib.ee/digar/show.action?id=113287

Pakenditega ... surnukuuri

Lapsuliblikas kirjutas oma blogis prügi kadalipust ja sellest, et pakutav info tegelikkusele ei vasta, mistõttu enne prügiviimist tuleb eeltööd teha. Siin siis pentsikust juhtumist seoses meie koduse eeltööga.

Uurides lähipiirkonnas asuvaid pakendikonteinereid Delfi kaardi abiga, oli segapakendikonteineri tumesinine tähis kohas (vt pilti), kus meie teada asus ja asub surnukuur.

Täna vaatamas käies selgus tolle maja ja ümbruse uurimisel, et seal tõepoolest on praegugi matusebüroo Kristin (koos surnukuuriga) ja segapakendikonteinerist ei ole juttugi, kui just ei ole tegemist kirstuga. Oli küll üks tavaline konteiner.

Erinevatel kaartidel näidatakse erinevaid kohti ja uurides selgub, et osa sellest infost on aegunud ja vajalikku konteinerit seal pole, pole olnudki või pole veel pandud vms. Teabesüsteem ei ole usaldusväärne ja selleks, et oma pakendid kuhugi toimetada, peab tõesti eelnevalt käima luurekäikudel.

(Sõna "segapakend" kaardil kuulub tumesinise märgikese juurde. Kaardi paremaks nägemiseks klikka pildile.)

20 aastat tagasi

Täna, kakskümmend aastat tagasi oli mul nii kiire, et polnud aega toimuvast kohe oma päevikusse kirjutada. Mõned päevad hiljem olen aga kirja pannud:

"Vapustavad elamused 1.-2. aprilli loominguliste liitude pleenumilt, mida enne veel seedida tuleb, kui midagi kirja panna. Igatahes on sümpaatne, et nii suure innuga töötati, teisel päeval vabatahtlikult hommikul kella 10-st õhtul kella 22.30-ni. Käsitlesime palju kõikvõimalikke raskeid asju: hümnid, lipud jms."

2. aprilli õhtust mäletan, kuidas Toompealt tulnuna seisin bussipeatuses, et koju sõita, ja kuidas süda rõõmustas sees, et kogu pleenum nii korda läks ja sisukas oli. Oli mõttelennu kevad, unistuste tuul tugevnes.

Enne pleenumit oli olukord keeruline. Loomeliitude juhatused kohtusid korduvalt, et kokkusaamist ette valmistada. Ajakirjanike liidu esimees tahtis kujunenud situatsioonis tagasi astuda, kuid juhatus, kuhu tollal ka mina kuulusin, otsustas enne ühispleenumit seda soovi mitte rahuldada. Pleenumil kõneldi esimest korda asjadest nii, nagu need olid: iseseisvusest, isemajandamisest, venestamisest, eestlaste väljasuremisohust. Peagi hakkasid sündmused Eestis arenema tohutu kiirusega...