Metsa alt

Lugesin kellegi blogist ilusat luuletuse pealkirja: "Ära nuta, mu sügis!"

Moblafotod: Harku, 27. sept 2019.

Lugemisi: tore uudis auavaldusest minu noorpõlve lauljale

Georg Ots. Kaader filmist „Mister X“ (1958).

Eile sattusin ühes Venemaa portaalis toredale uudisele. Selle blogipostituse kirjutamise ajaks ei ole ma seda kuulnud ega näinud eestikeelses meedias, seetõttu refereerin seda siin.

Järgmisel aastal möödub 100 aastat meie kuulsa laulja Georg Otsa sünnist. Lisaks eestlastele laulis ta ennast paljude rahvaste südametesse. Soomlased meenutavad senini heldimusega tema lauldud „Saaremaa valssi“, venelaste eriliseks lemmikuks on kujunenud mister X aaria Kálmáni „Tsirkusprintsessist“ ja filmist „Mister X“ (1958). Muidugi pole nad unustanud ka paljusid teisi laule.

Eilne uudis teataski, et Moskvas anti 25. ja 26. septembril avalöök Georg Otsa mälestuseks tänavu ja järgmisel aastal Venemaal kavandatud üritustele. Kavas on mälestuskontserdid, raamatud ja artiklid ajakirjades, näitused jm. Aga avalöögiks sai Moskva teatri Helikon-Opera lavastus „Mister Georg Ots“.

Etenduse arvustaja rõhutab, et kuigi Georg Ots laulis 20 keeles, oli ta veendunud, et laule tuleb esitada nende originaalkeeles, sest tõlked muudavad esialgset mõtet ja olemust. Helikoni etendus aga on peaaegu täielikult eestikeelne. Tsiteerin:

„Это оправдано, хотя в самой Эстонии после обретения страной в 1991 году независимости, о главном своем певце на какое-то время словно стыдливо забыли – наверное, обижались, что он был народным артистом СССР, кандидатом в члены ЦК КПСС и депутатом Верховного Совета, пел  „Севастопольский вальс“ и „С чего начинается Родина?“
Сегодня Георг Отс вновь любим и почитаем. Спектакль о нем – коллаборация с эстонской концертной организацией Eesti Kontsert. Главные партии в постановке – Биографа и Поклонницы – исполняют специально приглашенные из Эстонии звезды оперной сцены (Рене Соом и Хейли Вескус). У создателей спектакля большие гастрольные планы, где значится даже Украина. Словом, эстонский язык в постановке со всех точек зрения оправдан. Это дань уважения и к артисту и его корням.
Вообще, уважением в спектакле наполнено все. Режиссер Дмитрий Бертман взял за основу главные вехи биографии Георга Отса и пытался понять, как певцу удавалось, оставаясь чужим среди своих, стать героем эпохи и покорить сердца миллионов.“

Niisiis osalevad etenduses ka kaks eesti lauljat: Rene Soom ja Heili Veskus – üks Biograafi, teine fännina. Eesti keel kõlab aga etenduses austuseks Georg Otsale ja tema juurtele.

Kajastatud on paljud Georg Otsa eluseigad, tegevus kulgeb filmilõikude, ülesvõtete, teatrikuulutuste jm taustal. Georg Otsa kehastavat näitlejat etenduses pole – kõlavad ainult tema hääl ja teda ümbritsenud muusika. Tegevuses on rõhutatud inimesi, kellega laulja elutee kokku viis, eelkõige tema kolme abikaasat: Margotit, Astat ja Ilonat. Ajakirjaniku sõnul ei ole etenduses mingeid skandaalseid üksikasju, sest need ei sobiks kokku austusega Georg Otsa vastu, kes vaatamata üldisele imetlusele oli hingeliselt alati üksi.

„В том, что спектакль про Георга Отса идет именно в „Геликоне“, есть что-то символичное, ведь театр находится в соседнем с посольством Эстонии в России здании, а его худрук Дмитрий Бертман несколько лет назад получил из рук президента Эстонии Орден, стал лауреатом Государственной премии этой страны. Он не раз ставил там спектакли, объединяя наши народы и культуры.“

Arvustuses meenutatakse ka, et Moskva Helikon-Opera kontsertetenduse „Mister Georg Ots“  maailma esiettekanne oli tänavu juulis XII Saaremaa ooperipäevadel.

Postituses on tsiteeritud ja refereeritud ajakirjanik Felix Grozdanovi arvustust dni.ru-s:
https://dni.ru/culture/2019/9/27/433024.html 
Arvustust täiendavad ka etenduse fotod ja filmilõik "Mister X-st".
Etenduse tutvustus teatri Helikon-Opera leheküljel:
http://www.helikon.ru/ru/performances/mister-georg-ots.html
Etenduse näidiskatke YouTube'is:
https://youtu.be/r7e2FoIot-c

Uus sügis

Täna hommikul algas sügis. Järjekordne. Ja igal aastal uus.

Päev, mis sellele algusele järgnes, oli ilus. Üks mõnda aega vaevanud mureke leidis lahenduse.

Enamiku päevast aga täitis uitamine. Ja kuigi temperatuur oli ainult 9 kraadi, tundus ilm tänu toredale kaaslasele soojemana. Mis oli hea.

Tere, sügis 2019! Ole mõnus!

Kõlvatust konkurentsist ja vanadest daamidest

Juba hulk aega vaatan nördimusega, kuidas üks meie suuremaid ajalehti kasutab ära Blogipuud, mis ju tegelikkuses blogide tutvustamiseks mõeldud on. Nimelt suunab Õhtuleht kogu oma online-uudiste voo oma kunagise ja ammu lõppenud blogi „Tipi ja Täpi seiklused Tais“ kaudu Blog.tr.ee-sse ja praktiliselt täidab selle esilehekülje, jättes blogijatest üksiküritajatele, olgu neil siis suured või väikesed blogid, väga kesise võimaluse üldse löögile pääseda.  Kui see pole kõlvatu konkurents ja turu solkimine, siis mis see on? Mõned portaalid teevad sama, kuid et need on mõnevõrra väiksema jõudlusega, siis need nii palju ei häiri, kui suure töötajaskonna ja suure võimsusega ajaleht. Blogipuu hea idee tutvustada võimalikult paljusid blogisid on pehmelt öeldes ära lörtsitud.

* * *
Käisin hiljuti dokumendifotosid tegemas. Ammu polnud käinud, juba aastaid. Imestasin, kui kiiresti – 5 minutiga – sain paberile tehtud fotod kätte. Mailile oleksin need ka saanud lasta saata, aga seekord polnud vaja. Teenindaja-fotograaf oli tore ja tähelepanelik. Nii head fotod ei tulnud nagu fotopoe näidisfotodel on, aga kuna pildile jääb tellija materjal, mille parim enne on juba möödas, siis võib lõpptulemusega rahul olla. Täitsa äratuntav.

* * *

Vanad daamid on tegelikult vägagi huvitavad. Vaatasin ETV2st järelvaatamisega „Teed aadlidaamidega“ („Nothing Like a Dame“, Suurbritannia, 2018) – veidi rohkem kui tunniajalist vestluse salvestust, milles osalevad neli vägagi eakat Inglise filmitähte (Eileen Atkins, Judi Dench, Joan Plowright ja Maggie Smith), kes on pälvinud Dame'i tiitli ja kes vaatajatele head tuttavad ja lemmikud on. Nauditav oli jälgida nende omavahelisi väikesi nükkeid, sest tegemist on ju ikkagi rivaalidega. Võlus ka sõbralikkus ja hoolivus, mis ilmneb siis, kui juba väga kaua ollakse olnud rohkem kui head tuttavad. Kel võimalust, soovitan seda sooja tunnet jätnud dokfilmi kindlasti vaadata.

* * *
Hakkasin lugema raamatut wabi-sabist – jaapanlaste elu- ja ilutunnetusest, mis nüüd läänemaailmaski väga moodi on läinud. Nagu viimasel ajal ikka kipub olema, leian et eluaastate lisandudes on mul sedalaadi eneseabiõpikutest järjest vähem uut teada saada, sest pikk elu on ühe või teise asja mulle juba ammu selgeks teinud. Mis on omamoodi hea tunne.

Pildid: Minu foto peaaegu sügispilvisest taevast, sept 2019.
Filmiposter internetist.

„Обитатели потешного кладбища“ – „Isevärki kalmistu asukad“

Seekord kirjutan raamatust, mille lugemisega ei ole veel poole pealegi jõudnud. Loen Andrei Ivanovi 704 lehekülje paksust romaani „Обитатели потешного кладбища“ (издательство „Эксмо“, 2018) meelega vene keeles, kuigi tean, et see hiljuti ilmus ka eesti keelde tõlgituna („Isevärki kalmistu asukad“, kirjastus Varrak, 2019). Olen lihtsalt otsustanud, et loen eesti vene kirjanike teoseid võimaluse korral selles keeles, milles need on kirja pandud.

See ei ole kuigi ammune otsustus, sest näiteks Andrei Ivanovi Skandinaavia triloogia lugesin läbi eesti keeles. Kuid… Tahtmata anda mingisugustki hinnangut nende kolme raamatu tõlgetele, tundus mulle siis, et parema lugemismulje saaksin algse kirjapaneku keeles. On ju igal keelel oma rütm, oma meloodia, isegi oma kiirus ja loomulikult ka väljendusvabadus ja -rikkus. Ivanov eestikeelses tõlkes tundus mulle liiga rabe, hakitud, närviline, ülimasendav – seda kõike leidub neis teostes ka tegelikult, aga ikkagi ei saanud ma üle ega ümber, et midagi on „tõlkes kaduma läinud“. Hakates seda miskit otsima, võtsin „Isevärki kalmistu asukad“ niisiis käsile vene keeles ja nüüd, mil mu e-luger näitab, et loetud on 20% teosest, julgen öelda, et see romaan meeldib mulle väga.

Eelkõige muidugi Pariisi pärast, millest on ju tuhandeid autorid kokku vist sadu tuhandeid lehekülgi kirjutanud, aga millele Andrei Ivanov suudab anda omapoolse sisu, meeleolu ja selle midagi, mida me kõik Pariisist otsime, aga mis ehk tihti leidmata ja tabamata jääb – ängistuse kõrvuti elurõõmuga ja elurõõmu hoolimata ängistusest.

„Морозной зимой и душными летними днями жизнь в Москве напоминает плавное вальсирование, масляные краски, густое крепкое вино. В Париже живешь на бегу – крещендо, акварель, кофе.“

Kellele meeldib Pariis ja kes seetõttu ahmib endasse nii Remarque’, Hemingway kui ka Õnnepalu raamatuid, leiab oma Pariisi-kiindumusele toitu ja tuge Ivanoviltki ja tema kujutatud vene emigrantidelt, kes on sellesse linna pesa pununud või seal jalgu alla saada lootnud, kuid kelle elu ja saatus ei kulge nii, nagu nad tahaksid.

Sedakaudu jõuab Ivanovi raamatu teise iseloomustava joone juurde: tegevus kulgeb eri aegadel, vahetevahel puutuvad need ajad ja ajastud kaootiliselt kokku, vahel analüüsib autor üht või teist episoodi põhjalikumalt, rändab selle juurest siis jälle hoopis teise aega ja/või kohtagi, tehes seda niisuguse hooga, et see lugeja paigast nihutab ja kaasa veab, kuid ometi omamoodi sisemise loogikaga ning põhjalikkusega. Ivanovi kirjanduskeel on ilus, sujuv ja lausa poeetiliselt voolav, rohkete epiteetide ja metafooridega, andes ilmekalt edasi kõiksuguseid varjundeid ja meeleolusid ning sisaldades huvitavaid lausa aforismidena mõjuvaid ütlemisi.

Tüüpe on romaanis palju ja esmapilgul tundub, nagu ei oskaks Ivanov isegi selle tüübi- ja karakterirohkusega midagi peale hakata. Aga siis hakkab selles kaoses märkama suundumusi ja tegelaskujude loogikat, mitmekesisuse kirjusus asendub ootusärevusega, millal ja mida tehes üks või teine tegelane jälle välja ilmub, sest lugeja on hakanud talle kaasa elama. Ja vene emigrandid Pariisis on igas suhtes huvitav, kuigi kibestunud seltskond, olgu nad siis Pariisi elama sattunud 1917. aasta revolutsiooni järel või põgenenud Nõukogude Liidust.

„...каждая, тобой сыгранная нота, каждый полутон – все отправится в вечность с тобой, все твои опечатки и огрехи встретят тебя на входе, этот список  – твой пропуск, твой билет, твой паспорт… твое истинное гражданство...“

Venekeelse raamatu tutvustusest: „Новая книга Андрея Иванова погружает читателя в послевоенный Париж, в мир русской эмиграции. Сопротивление и коллаборационисты, знаменитые философы и художники, разведка и убийства, … Но перед нами не историческое повествование. Это роман /---/ рассказывающий о неизбежности трагического выбора, любви, ненависти – о вопросах, которые волнуют во все времена.“

Igatahes jätkan lugemist ja täiesti usun, et ka ülejäänud 80% ei tekita pettumust.

EDIT: Lisan ka eestikeelse väljaande kaanepildi, mis venekeelse omast nostalgilisem on. Seda vaadates mõtlen, et saatusetuulte jaoks oleme me kõik sügislehed.

EDIT 23. sept 2019: Nüüd, mil loetud on kolmveerand raamatust, on imeselgelt avaldunud autori töökas ja suurepärane oskus leida hästi palju sisukat ja huvitavat arhiividest ja kasutada kirjutamisel kogu elu jooksul kogutud tarkust. Faktirohkus võib kohati liigkülluslikunagi tunduda, kuid tagab selle, et lugejal on kogu aeg huvitav, isegi hoolimata teose paksusest. Aeg-ajalt on lugedes siiski selline tunne, et tegelaste – ja neid on väga palju – iseloomud ja omapära lähevad selles faktikülluses veidi kaotsi. On võimalik, et paberraamatut lugedes leiab need sellest kaotsiminekust kiiremini üles kui e-lugerist.

Aga igatahes on Ivanovi kirjanikukeel eriliselt paeluv. Ja tõenäoliselt on kõikvõimalikud põgenike ja pagulaste teemad, äraminekud ja tagasipöördumised tema loomingus ka edaspidi (nagu senistes teostes) eriti olulisel kohal.

„История спит в вещах, к которым люди прикасались. Меня увлекает поиск следа, отпечатка исторической руки; люблю созерцать безмолвный покров времени, сквозь который проступает посмертная маска неординарной личности, увидеть зыбь на этом покрове – великая привилегия.“

Vaata ka: „Аргонавт“ – „Argonaut“
http://iltaka.blogspot.com/2019/11/argonaut.html