„The Enchanted April“ ehk Põgenemine Itaaliasse

1922. a väljaande kaas.

Põgenesin verd tarretama paneva nüüdisaegse krimikirjanduse juurest Itaalia lossi õiteküllaste õuede kevadisse idülli. Ei mäleta, kes juhtis mu tähelepanu ligi saja-aastasele romaanile – Elizabeth von Arnimi „The Enchanted April“, aga küllap oli see mõni paljudest võõrkeelsetest raamatublogidest, mida sageli vaatan.

Internetist ma ei leidnud, et mõni Elizabeth von Arnimi teos oleks eesti keelde tõlgitud, kuid ingliskeelsele lugejale on tema nimi senini tuntud. Seda niihästi raamatute kui ka kõmu kaudu: too üpris isepäine naine olevat mõnda aega olnud ulmeklassik Herbert Wellsi armuke.

1992. a filmi poster,
Polly Walker leedi Caroline osas.

„The Enchanted April“ ilmus 1922. a. Päris ära unustatud pole seda südamlikku romaani kunagi. Korduvalt on selle põhjal tehtud filme. Neist arvatavasti kõige õnnestunum on „Enchanted April“ (1992). Vaatasin selle raamatu lugemise ajal ka YouTube'st ära. Pehme ja leebe, hea vaheldus meie tõtakale igapäevaelule. Näitlejatest oli mulle kõige tuttavam Miranda Richardson.

Autor ütles oma romaani kohta, et see on neile, kes armastavad glütsiiniaid ja päikesepaistet. Lugedes tabasin end järelduselt, et praegusaja mõistes on tegemist hea naistekaga, populaarsete söö-palveta-armasta tüüpi raamatute eelkäijaga.

On lausa üllatav, kui vähe on naised tollest ajast saati muutunud, ikka igatsevad nad Itaaliasse lõõgastuma pageda, et seal hingele pai saada. Seda hingepaid pakub, aga ka analüüsib von Arnimi romaan küllaga, kuigi kohati veidi naiivsel kombel.

Neli omavahel võõrast naist tusasest Londonist on niisiis kokku leppinud, et veedavad kuu aega oma unistuste puhkusel päikeselises Itaalias. Mõni neist on abielupuhkusel, mõni tüdinud austajate pealetükkivusest, mõni uppunud mälestustesse. Õiterohkes lossiümbruses on lõpplahendus neist igale erinev. Kes näeb värskendunud vaate ja tundega oma abikaasat; kes õpib vaikuses mõtlema ja see on miski, mida tal senises elus vaja pole olnud; kes leiab mälestustest tagasitee elurõõmu juurde. Kõigis toimub üsna ruttu mingi muutus, kõigile pakub midagi lummav, nõiduslik, võluväeline aprill.

Miranda Richardson proua Rose Arbuthnoti osas.

„... but April came along softly like a blessing, and if it were a fine April it was so beautiful that it was impossible not to feel different, not to feel stirred and touched.“

Elixabeth von Arnimi teoseid saab alla laadida Project Gutenbergi veebilehelt:
http://www.gutenberg.org/ebooks/author/603
Postituses nimetatud film on tervikuna näha YouTube'is.

* Elizabeth von Arnim sündis 31. augustil 1866 Kirribillis Sydney lähedal Austraalias ja kandis siis nime Mary Annette Beauchamp. Üles kasvas ta Inglismaal, kus sõbrunes ka oma sugulase Katherine Mansfieldiga, kellest sai tuntud kirjanik.

24aastaselt abiellus Elizabeth Preisi krahvi Henning August von Arnim-Schlagenthiniga. Berliinis ja Arnimite suguvõsamõisas Pommeris elades kirjutas ta oma esimese romaani „Elizabeth and her Garden“ (1898). Sestsaati saigi tema eesnimeks Elizabeth.

1908. a abielu lahutati ja Elizabeth von Arnim pöördus koos viie lapsega tagasi Inglismaale. Järgmised aastad (kuni 1913) veetis ta põhiliselt Šveitsis ja Inglismaal koos Herbert George Wellsiga. 1916. a abiellus ta filosoof Bertrand Russelli krahvist vennaga, kuid kooselu kestis vaid kolm aastat. Seejärel elas Elizabeth von Arnim Inglismaal, Itaalias ja Lõuna-Prantsusmaal, kuni emigreerus 1939. a USAsse. Ta suri 9. veebruaril 1941.
Fotod internetist.

Ühe ülesleidmise hõlbustamiseks

Olen unustanud blogisse panna, et juba enam kui kuu aega tagasi sain FB-s Mart Oravalt teada, et enam ei kehti väide, et ajakirja Noorus pole digitaliseeritud. 2016. a olevat seda tehtud ETERA-s, link olevat juba ligi paar aastat ka ESTER-is. Panen siiagi, ehk leidub huvilisi, kes vanu ajakirju lapata tahavad.
https://www.etera.ee/browse

Igatahes kui ma 2016/2017 raamatut kirja panin, siis seda linki veel polnud ja mul tuli väga paljusid ajakirjatekste refereerida, et üldse ülevaadet anda, mida ja millest ning kuidas Nooruses kirjutati. Lisaks Nooruse 231 numbrile leiab selle lingi abil ka Stalinliku Nooruse (seda nime kandis Noorus mõned aastad), mõlemad vist peaaegu täielikult.

Ja meeldetuletuseks lisan siia ka teabelingi oma raamatu „Nooruse lugu“ ( Petrone Print, 2017) kohta. Olen ESTER-ist ja RIKS-ist mõnikord näinud, et tasapisi seda ikka loetakse. Mis mulle heameelt teeb.
1280.

Jo Nesbø „Nuga“

Jo Nesbø
„Nuga“
Tõlkinud Kadri Rood.
Kirjastus Varrak, 2019.

Lugema meelitas kaanepilt – valev väits tumedal taustal. Esmapilgul ei märganudki, et noa vari naisekeha kujutab. Kas nuga on naine või on naine ohver?

Harry Holega kohtusin esmakordselt, kuigi Nesbø temast kaksteist teost on kirjutanud ja neist enamik olevat krimiklassikaks saanud. Sel esmakohtumisel mõtlesin tihti, et kui Hole poleks nii suur sõber Jim Beamiga, oleks raamat vist poole õhem.

Selle raamatu põhjal ma Holest ei vaimustunud, sest mulle eriti ei meeldi kõikvõimalikesse maailma pahedesse, sealhulgas ka alkoholismi langenud uurijad ja politseinikud, vist isegi siis mitte, kui neil geniaalne mõistus ja üliterav silm on. Huvitav, miks ei võiks raamatutes uurijad ja politseinikud olla, noh ütlen pehmelt, suurema patukoormata lihtsalt korralikud inimesed? Või oleks siis lugejal nendega raskem samastuda ja nad tunduksid igavatena? Seda enam, et siis ei saaks kurjategijad nendega manipuleerida.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

Neile krimkade austajatele, kes on Holega rohkem kokku puutunud, meeldib ta küllap tingimusteta. Kuritegusid lahendab ta nutikalt isegi siis, kui on uurimisest kõrvaldatud ja ise kahtlusalune. Naisi keerleb ta ümber palju, mõned neist vägagi ilmekad, võimekad ja ilusad. Ning nii mõnigi töökaaslane näib temaga võrreldes suisa tohmanina või vähemasti ei tee oma tööd pühendumusega.

Valev väits tumedal taustal teeb oma tööd, verd voolab, tapjaks peetu on erakordselt ebameeldiv, tema harjumused ja tavad on võikad. Täpsemini ei taha ma siin kirjutada, sest varitseb oht blogilugejale enne krimka lugemist liiga palju teavet anda. Parem, kui lugeja ise naudib Nesbø kohati lausa poeetilist ning üldiselt väga täpset keelekasutust ja kõigi tegelaskujudega ise tuttavaks saab. Nesbø teisi Hole-krimkasid lugenutele on vist osa neist tegelastest juba varasemast tuttavad ja neisse ehk juba omapoolne suhtuminegi välja kujunenud.

Raamatu esimene pool justkui kinnitaks lugejale ühe ja ainsa mõrvari olemasolu, aga edasi läheb segasemaks. Muide, ühe ööga seda teost läbi lugeda võib osutuda raskeks, sest raamat on paks – nii saab esimese lugemisöö jooksul ainult aimu, kes ikka võiks tapja olla. Lõpplahendust selle esimese magamata ööga, mil teost loetakse ja mille järgne tööpäev tõotab rõhuvaks kujuneda, ei pruugi veel tulla.

Rohkesti on „Noas“ surma filosoofiat, tapmise anatoomiat, mõrvarite tüpoloogiat, mitmesugustest välismissioonidest osavõtnute keerukat psühholoogiat, uurijate ja kurjategijate alateadvuse keerdkäike, külvamise ja saagikoristuse põhjendusi ja igasuguseid muid arutlusi. Need näikse Nesbø omapära olevat.

„Miks inimesed nii väga nuga kardavad? See oli inimese esimene tööriist, kaks ja pool miljonit aastat on neil olnud aega sellega harjuda ja ikka veel leidub neid, kes ei suuda näha ilu selles, mis oli võimaldanud neil puu otsast alla tulla. Jaht, peavari, põllumajandus, toit, kaitse. Sama palju kui nuga elusid võttis, sama palju see ka lõi elu. Ei saa olla ühte ilma teiseta. Ainult need, kes sellest aru said, kes leppisid oma inimlikkuse tagajärgedega, oma päritoluga, suutsid nuga armastada. Karta ja armastada. Taas sama asja kaks poolt.“

Lõpuks saab kuri karistatud, aga lõpp ei osutu lõpplahenduseks ja lugejas (vähemasti minus) ei sünni tunnet, et ta nüüd kõike teab, sest ta ei tea sedagi, mis saab Holest elu täringumängus (ja kas Hole kohta kirjutatakse veel mõni krimka).

Raamatus on palju muusikat. Kuulasin YouTube'ist Ramonese laule Hole plaadikogust ja muidugi ka Jo Nesbøt ennast Norra ansambli Di Derre solistina. Näiteks seda: https://youtu.be/2Hn8MixPsqY

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Juuli lugemisi ja vaatamisi ehk Obamast Picassoni

Lisaks sellele, et juuli viis mõneks nädalaks ära mu kõrvakuulmise, lahkus minust koos kuumalainega või kuumalaine tõttu igasugune elevus, jättes maha mõningase väsimuse ja muu hulgas näiteks ka blogimishimu vähenemise.

Olen ju kümmekond raamatut lugenud, sealhulgas Michelle Obama kujunemislugu „Becoming“, Lucinda Riley’ „Armastuskirja“, Sarah Winmani „Imeliste sündmuste aastat“ jt, kelle üllitised praegusajas lausa ülipopid on, aga mingit tahtmist loetust blogida pole olnud. Isegi vaatamata sellele, et üks blogilugeja arvas: „Sinu blogist on üksjagu abi – ei pea ise kõikidesse raamatutesse sisse vaatama :)“ Teine jälle leidis, et blogi on igavaks muutunud, sest siin polegi enam midagi peale raamatute ja vikerkaarte. Küllap on tõde kuskil kahe vahel.

Telest olen vaadanud mitut sarja. Prantslaste, inglaste ja ameeriklaste koostöös tehtud „Moekollektsioon“ („The Collection“) ei tundunud alguses kuigi huvitavana, aga nüüd, kui lõpp juba tulekul, võib seda hinnata päris paeluvaks. Mõned näitlejad, minu meelest eelkõige peategelaste Pauli ja Claude'i ema mängiv Frances de la Tour (pildil >>>), on väga head.

Nautinud olen kümneosalist sarja „Geenius: Picasso“, millest paar osa veel vaatamata. Antonio Banderase vana-Picasso tekitab minus jätkuvalt kummastust, sest olen kuidagi väga harjunud Banderase kangelaslike rollidega ja esimese armastaja osadega ning ei kujutlenud teda kuigi hästi mängimas temast paarkümmend aastat vanemat geniaalset kunstnikku. Aga Banderas on selles osas veenev ja omapärane – küllap on talle abiks see, et Picasso on üks tema iidolitest. Mis aga esimese armastaja omadustesse puutub, siis oli ju Picassogi suur naistelemmik, mingil määral nagu noorte naiste kaunidusest, energiast ja võlust toituv vampiir. Igatahes on see väga köitev ja hästi tehtud seriaal, mis paneb ka uue pilguga lugema Picasso kiindumustest kirjutatud raamatuid, näiteks Françoise Gilot´ ja Carlton Lake’i „Elu Picassoga. Kümme aastat armastust“. Huviga ootan ka „Geeniuse: …“ teist sarja Albert Einsteinist, mis algab ETVs järgmisel nädalal.

“Twin Peaksiga“ on mul olnud kummalised suhted ja varasematel vaatamiskatsetel pole see sari mind köitnud. Aga nüüd vaatasin esimese hooaja tervikuna ära ja lausa vaimustusin selle äraspidisusest. Tore, et ETV2 ka teist ja loodetavasti veel kolmandat hooaega näitab.

Veel olen vaadanud „Rannahotelli“ uut hooaega, mis ilma eelmiste hooaegade peategelase Fieta on minu jaoks ebahuvitavam, ja aeg-ajalt ka „Midsomeri mõrvu“, mida ma vahepeal pärast seda, kui Barnaby rollist lahkus John Nettles, ei vaadanud ja mis loob tunde, et 20 hooaja jooksul on mitu külatäit midsomerlasi juba maha löödud, aga neid kasvab juurde nagu seeni pärast vihma.

Fotohetk on juulikuu taevast. Filmikaadrid internetist.