Jo Nesbø „Nuga“

Jo Nesbø
„Nuga“
Tõlkinud Kadri Rood.
Kirjastus Varrak, 2019.

Lugema meelitas kaanepilt – valev väits tumedal taustal. Esmapilgul ei märganudki, et noa vari naisekeha kujutab. Kas nuga on naine või on naine ohver?

Harry Holega kohtusin esmakordselt, kuigi Nesbø temast kaksteist teost on kirjutanud ja neist enamik olevat krimiklassikaks saanud. Sel esmakohtumisel mõtlesin tihti, et kui Hole poleks nii suur sõber Jim Beamiga, oleks raamat vist poole õhem.

Selle raamatu põhjal ma Holest ei vaimustunud, sest mulle eriti ei meeldi kõikvõimalikesse maailma pahedesse, sealhulgas ka alkoholismi langenud uurijad ja politseinikud, vist isegi siis mitte, kui neil geniaalne mõistus ja üliterav silm on. Huvitav, miks ei võiks raamatutes uurijad ja politseinikud olla, noh ütlen pehmelt, suurema patukoormata lihtsalt korralikud inimesed? Või oleks siis lugejal nendega raskem samastuda ja nad tunduksid igavatena? Seda enam, et siis ei saaks kurjategijad nendega manipuleerida.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

Neile krimkade austajatele, kes on Holega rohkem kokku puutunud, meeldib ta küllap tingimusteta. Kuritegusid lahendab ta nutikalt isegi siis, kui on uurimisest kõrvaldatud ja ise kahtlusalune. Naisi keerleb ta ümber palju, mõned neist vägagi ilmekad, võimekad ja ilusad. Ning nii mõnigi töökaaslane näib temaga võrreldes suisa tohmanina või vähemasti ei tee oma tööd pühendumusega.

Valev väits tumedal taustal teeb oma tööd, verd voolab, tapjaks peetu on erakordselt ebameeldiv, tema harjumused ja tavad on võikad. Täpsemini ei taha ma siin kirjutada, sest varitseb oht blogilugejale enne krimka lugemist liiga palju teavet anda. Parem, kui lugeja ise naudib Nesbø kohati lausa poeetilist ning üldiselt väga täpset keelekasutust ja kõigi tegelaskujudega ise tuttavaks saab. Nesbø teisi Hole-krimkasid lugenutele on vist osa neist tegelastest juba varasemast tuttavad ja neisse ehk juba omapoolne suhtuminegi välja kujunenud.

Raamatu esimene pool justkui kinnitaks lugejale ühe ja ainsa mõrvari olemasolu, aga edasi läheb segasemaks. Muide, ühe ööga seda teost läbi lugeda võib osutuda raskeks, sest raamat on paks – nii saab esimese lugemisöö jooksul ainult aimu, kes ikka võiks tapja olla. Lõpplahendust selle esimese magamata ööga, mil teost loetakse ja mille järgne tööpäev tõotab rõhuvaks kujuneda, ei pruugi veel tulla.

Rohkesti on „Noas“ surma filosoofiat, tapmise anatoomiat, mõrvarite tüpoloogiat, mitmesugustest välismissioonidest osavõtnute keerukat psühholoogiat, uurijate ja kurjategijate alateadvuse keerdkäike, külvamise ja saagikoristuse põhjendusi ja igasuguseid muid arutlusi. Need näikse Nesbø omapära olevat.

„Miks inimesed nii väga nuga kardavad? See oli inimese esimene tööriist, kaks ja pool miljonit aastat on neil olnud aega sellega harjuda ja ikka veel leidub neid, kes ei suuda näha ilu selles, mis oli võimaldanud neil puu otsast alla tulla. Jaht, peavari, põllumajandus, toit, kaitse. Sama palju kui nuga elusid võttis, sama palju see ka lõi elu. Ei saa olla ühte ilma teiseta. Ainult need, kes sellest aru said, kes leppisid oma inimlikkuse tagajärgedega, oma päritoluga, suutsid nuga armastada. Karta ja armastada. Taas sama asja kaks poolt.“

Lõpuks saab kuri karistatud, aga lõpp ei osutu lõpplahenduseks ja lugejas (vähemasti minus) ei sünni tunnet, et ta nüüd kõike teab, sest ta ei tea sedagi, mis saab Holest elu täringumängus (ja kas Hole kohta kirjutatakse veel mõni krimka).

Raamatus on palju muusikat. Kuulasin YouTube'ist Ramonese laule Hole plaadikogust ja muidugi ka Jo Nesbøt ennast Norra ansambli Di Derre solistina. Näiteks seda: https://youtu.be/2Hn8MixPsqY

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.