Henning Mankell „Rootsi kummikud“

Henning Mankell
„Rootsi kummikud“
Rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe.
Kujundanud Toomas Niklus.
Kirjastus Varrak, 2019.

Kui ma pärast selle romaani lugemist internetist Tretorni (just seda firmat nimetab Mankell oma raamatus) kummikuid vaatasin, tabasin end mõttelt, et „Rootsi kummikud“ on tõenäoliselt maailma pikim omamaiste jalatsite reklaam – eesti keelde tõlgituna 304 lehekülge. Aga fotodelt sedastasin, et need kummikud näikse sellist mastaapset ja huviga loetavat reklaami ka väärt olevat.

Muigamisi võib öelda, et romaani tegevus kulgebki nende hädavajalike kummikute tarneraskuste ja ootamise ajal. Juba „Itaalia kingadest“ lugejale tuttavaks saanud Fredrik Welin on nüüd hea mitu aastat vanem (kuigi ikka siinkirjutajast noorem) ja tema elus hakkavad taas toimuma kohati lausa rängad sündmused. Itaalia kingadest jääb tulekahjus alles ainult üks mustunud pannal, kuid hullem on see, et põleb ära Fredriku vanavanematelt päritud maja. Veel hullem on, et teda ennast süüdistatakse selle süütamises.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

„Kui paanikahoog oli üle läinud, mõtlesin, et see tuli vanadusest. Siiani olin olnud seisukohal, et aastad ei oma tähtsust. Vananemine toimus aeglaselt, peaaegu märkamatult. Näiteks ei saanud ma enam paati hüpata nagu kümme aastat tagasi. Nüüd pidin paati ronides ühe käega kinni hoidma. Vananemine oli nagu vaikselt üle mere lähenev udu.“

Saarestiku rahvaga pole tal endiselt kuigi head klappi ja kahtlustus süvendab lõhet ka nende inimestega, kellega Fredrik veidi rohkem on suhelnud. Postivedaja Jansson külastab teda endiselt nagu „Itaalia kingadeski“, aga tekitab temas kummalist võõristust. Olulisemaks külaliseks saab Fredriku jaoks tulekahju teemat käsitlev ajakirjanik Lisa Molin, aga seegi suhe ei kulge libedalt. Tasapisi läheb kõik siiski paremuse poole.

„Rootsi kummikud“ on pikem kui „Itaalia kingad“.  Ma ei ole kindel, et see pikkus teosele kasuks tuleb. Kõrvalepõiked Fredriku varasema elu seikadesse aeglustavad muidu taas krimikirjanduslikku põnevust. Mankell on sellesse romaani põiminud mitu kuritegu, rakendades neist kirjutamisel kõiki oma krimikirjaniku oskusi. Ka on raamatus üsna palju ühiskonnakriitikat.

„Itaalia kingad“ ilmus 2006. a. „Rootsi kummikute“ ilmumisaastaks on 2015. Samal aastal suri Mankell vähki, mis oli tal diagnoositud 2014. aasta jaanuaris. Nii võib lugeja aimata seda kurba tausta, mis kindlasti mõlkus kirjanikul meeles, kui ta kirjutas Fredrik Welini kohatisest masendusest, jäädes ometi lõpuni kindlameelseks.

„Ma ei näinud vähimatki põhjust, miks oleksin pidanud vanade sõpradega suhtlemise lõpetama ainult sellepärast, et nad olid surnud.
Rääkisin nendega, kuulasin neid, meenutasin. /- - -/ 
Nägin nendes inimestes iseennast. /- - -/ 
Kuid pimedus ei hirmutanud mind enam.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

 Vaata ka: Henning Mankell „Itaalia kingad“.

Henning Mankell „Itaalia kingad“

Henning Mankell
„Itaalia kingad“
Rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe.
Kujundanud Toomas Niklus.
Kirjastus Varrak, 2018.

„Kui king sobib, ei mõelda jalale“ (Zhuang Zhou) – see on üks krimikirjanikuna tuntud  Henning Mankelli romaani „Itaalia kingad“ saatelausetest. Lugesin „Itaalia kingi“ ja  selle iseseisvat järge „Rootsi kummikud“ päris järjest ja mõtlesin hulk aega, kas  kirjutada neist raamatutest koos ühes postituses või siiski eraldi. Koos tuleks  ehk liiga pikk, sestap jäi eraldi peale.

„Itaalia kingades“ ei ole Mankell krimikirjanik, sest otseselt kuritööde avastamisega ta selles teoses ei tegele, kuid tema krimikirjaniku loomus väljendub siin ikkagi: selles pidevas põnevuses, mis teeb raamatu poolelijätmise raskeks, sest kogu aeg saadab lugejat tahtmine teada, mis järgneb. Mida põnevat saab olla 66aastase erakliku eluviisiga mehe elus, kus külalisi napib ja aeg on täis mehe mõtisklusi olnust ja olevast, justkui poleks tal enam tulevikuks ootusi ja lootusi?

Itaalia kingad näikse Mankelli kui kirjaniku jalga hästi sobivat. Igatahes on raamatus  itaalia kingi palju, nii värvilisi naiste omasid kui ka tagasihoidlikuma tooniga, kuid  vägagi šikke meeste jalavarje. Kohati iseloomustab Mankell oma tegelasi kingade ja  jalgade kaudu. See kukub tal hästi välja, sest: „ ...eluga on samamoodi kui kingadega. Pole mõtet endale sisendada, et need sobivad. Kui king pigistab, siis on see reaalsus“.

Eks ole ju nii, et kui inimesel on head kingad, muutub ta elujulgemaks, teeb uljamaid samme ning ei karda komistamist. Kui king pigistab, on liikumine raskendatud.  Head kingad vajavad ka head kingseppa – sestap pole imekspandav, et „Itaalia kingade“  kohati üpris üllatuslike kõrvaltegelaste hulgast jääb silma ja meelde itaalia kingsepp, kes teeb oma tööd lugupidava pühendumusega. Kuidas ta on Rootsimaale sattunud, sellest lugegu juba igaüks ise. Igatahes on ta oma ala suur meister, õigupoolest isegi suurmeister.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

„Itaalia kingade“ peategelane pensionile jäänud arst Fredrik Welin sobiks hästi Mankelli  krimiraamatute Kurt Wallanderi sõbraks. Mõlemale on olemuslik veidi aeglane, kuid põhjalik mõtlemine, kuid mõlemaid haarab ka mingil määral paanika, kui asjad ei kulge nii, nagu nad eeldanud on. Mõlemad elavad sisimas valusalt läbi oma vigasid ja kohatist suutmatust suhelda avalalt ja rõõmsameelselt. Mõlemad on ümbritsetud teatud masendusloorist ja kui see loor langeb, siis on nad üllatunud, kui värvikas maailm siiski on.

Fredrik kuulab jäälaulu ja hindab üksindust või vähemasti arvab seda hindavat. Ennast iseloomustab ta sõnadega: „Ma olen nagu mu paat, mis on puldankatte all kuival“. Tema ainsaks pidevaks külaliseks saareüksinduses on kohalik postivedaja, keda ta teab palju aastaid, kuid keda ta ometigi üldse ei tunne. Postivedaja peidab endas lummavat lauluhäält, samamoodi kui kõik saarestiku üksildased elanikud peidavad oma saladusi.

Fredrik joob suhteliselt palju – seda nii külmarohuks kui ka üksinduse ja rusuvate mõtete peletamiseks. Ta on elus kaotanud järje ja hämmastub, kui temaga hakkavad järjest juhtuma ootamatud sündmused, mis saavad alguse vana naise käimisraamiga koperdamisest mööda jääd. Harriet tuleb Fredriku minevikust, sest tal on midagi olulist öelda.

Veel mõni tsitaat, et aimu anda teose tundekeelest:
„Kui paljusid lubadusi me üldse mäletame? Unustame need, mida tahaksime mäletada, ja  mäletame neid, millest tahaksime pigem vabaneda. Tühjad lubadused tantsivad meie ümber nagu varjud hämaruses. Mida vanemaks saan, seda selgemini neid näen.“

„Inimese elus jääb enamik reise teostamata... või siis reisitakse mõttes. Mõttelistes  õhukoridorides lendamise eelis on see, et jalgadel on piisavalt ruumi.“

„Tänapäeval peavad vanad inimesed olema läbipaistvad kui klaas. Me parema meelega ei  märka neid. Sina muutud ka aina läbipaistvamaks. Ema juba on.“

Ajastu edasiandmiseks nimetab Mankell mõnikord mõnda muusikapala. Eurovisioni 1964. a lauluvõistluse võitnud itaalia laul „Non ho l'etá“ Gigliola Cinquetti esituses, mille  järgi peategelased kunagi tantsisid, on üks nendest. Meie tunneme seda lauluna „Ei ole  ma veel selles eas...“, mis sai omal ajal raadio kaudu populaarseks Tiiu Variku esituses. Mõlema esitajaga on see laul ka YouTube'is, siia panen lingi itaalia algversioonile: https://www.youtube.com/watch?v=Utd9cHBPfRA

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Vaata ka: Henning Mankell „Rootsi kummikud“.

Kaie Ilves „Klaasipuhuja“

Kaie Ilves
„Klaasipuhuja“
Illustreerinud Lex Zooz.
Kujundanud Egon Erkmann.
Haapsalu, 2019.

Kaie kinkis mulle oma vastilmunud luulekogu, öeldes: „Lõppude lõpuks mäletad sina algust“.

Mäletan küll. Kaie esimesed luuletused ilmusid Nooruses 1986. aasta märtsis. Oma raamatu „Nooruse lugu“ peatükis „Esimene trükiproov“ kirjutasin:

„... enamasti oli iga esimene trükiproov ehe rõõm nii autori kui ka toimetuse jaoks. Praegu sellest rubriigist ja Nooruses avaldatud luulest üldse kirjutades olen lausa hädas: esmaavaldajaid oli minu ligi kümne tööaasta jooksul sadakond. Kõiki üles lugedes läheks loetelu väga pikaks, samas oleks kahju kedagi välja jätta. /- - -/ TPedi esimese kursuse eesti keele ja kirjanduse eriala tudeng Kaie Ilves pani oma luuletustes kirja lihtsad Eesti pildid, kodused kohad ja inimesed:

„VANAEMA
sina oled
südasuvi
oled seesama
maa mullane süda
maa mis meile jääb koduks.““

Kaiega viis elu mind uuesti kokku siis, kui pärast Noorusest lahkumist Õhtulehe toimetuses ametis olin. Sealses kultuuriosakonnas töötasid südikad ajakirjanikuneiud, Kaie nende hulgas.

Kaie Ilvest tuntakse praegu aja- ja lastekirjanikuna, aga nüüd kinnitab ta arvult juba teise luulekoguga, et on luuletuste juurde tagasi pöördunud.

„Klaasipuhuja“ on väga kenasti kujundatud raamatuke, kuhu mahub üllatavalt palju. Luuletusi on 81. Neid võib lugeda nii üksikult kui ka kogusummana ja viimasel puhul tekib üldmuljena silme ette kellegi pikk elutee, mälestuste ja tundmuste lummus, need sinised klaaskuulid ja kingad, une-eelsed ussaiad ja kõikvõimalikud kummaliste nimedega eestimaised lilled…

39
puistas tuulde
siidpaelaga seotud
luiskelood
usub kes
petta saab
rohkem veel see
kes ei usu et

Ühtaegu leebed ja soojad mõjuvad need luuletused praeguste lumehangede vahel uitajale kevadise kuminana, kutsudes lugejas esile nendega võrdväärseks püüdlevaid muljeid ja elamusi, niisama lihtsaid ja niisama sügavaid, nagu Kaiel on õnnestunud hetkede kiirustamisest ja aastate sinisest klaasist tabada.

Selle luulekogu lugemisel on hea aega maha võtta, aeglustuda ja tasakaalustuda, sest ütlemata otse, mis just on tähtis, kõneleb Kaie luule kaudu sellest, mis on tähtis. Tema luule värvi- ja tundevarjundid, tasased sundimatud sõnakordusedki tekitavad tahtmise neid taas üle lugeda, jälle paitada klaaskuule ja sõrmitseda klaashelmeid, olla oma elu klaasipuhuja, kelle „sõnad ripuvad kreegipuus“.

„Klaasipuhuja“ illustreerijast Lex Zoozist ei teadnud ma enne midagi, aga tema FB lehelt avastasin huvitava noore loomenatuuri. Muu hulgas kirjutab ta: „Selle raamatu pealkiri on „Klaasipuhuja“ ja minu dekoratiivsed gradientringid sümboliseerivad aastaaegade muutumist – kevad, suvi ja sügis, läbi elu, mis on raamatus kirjeldatud.“

Aitäh Kaiele raamatu eest.