„Ootus“ („L'attesa“, 2015)

Eile õhtul ETV2st nähtud Itaalia/Prantsuse film „Ootus“ („L'attesa“, 2015), mida saab veel mõne päeva ka veebist järelvaadata, oli minu jaoks viimase aja lummavamaid filme. Sõnaaher, aga väga hea muusika ja just täpselt mulle sobiva pildikeelega. Jäi meelde, ja vist kauemaks.

Näib uskumatuna, et tegu on noore lavastaja Piero Messina esimese täispika mängufilmiga: nii läbitunnetatud on kõik – vaikus, üksindus, ootus, soovimatus, lein, kurbus, kaunid rõõmuhetked, usuline alatoon, sümboolsus ja lootusetus, ütlematajäämised, teadmatus...

Peaosas oma filmirollides enamasti varjunditerohkelt tundlik Juliette Binoche, kellele Messina viis aastat kirjutatud käsikiri oli kohe nii meeldinud, et ta Anna  nõudliku osa kõhklusteta vastu võttis. Koos Annaga ootab tema poega noor neiu Jeanne, keda mängiva Lou De Laâge' jaoks oli see esimesi filmirolle. Nad on omavahel heas kooskõlas.

Muusikat on filmis nii Cohenilt, meie Pärdilt kui ka Messinalt endalt.

Sirbist leidsin päris huvitava intervjuu mullu Eestis käinud Piero Messinaga: http://sirp.ee/s1-artiklid/film/vabadus-olla-vaba/

Umberto Eco „Olematu number“

Umberto Eco
„Olematu number“
Itaalia keelest tõlkinud Eva Kolli.
Kirjastus Varrak, 2017.

Maailm on täis vandenõuteooriate uskujaid. Umberto Eco õhukesepoolne romaan „Olematu number“ („Numero Zero“, 2015, mille tõlge eesti keeles võinuks ehk  tekstiloogikast, mitte kunagi ilmuvast ajalehest „Homme“ lähtudes olla „nullnumber“ või „proovinumber“) näitab ühtaegu vandenõuteooriate loomise mehhanisme kui ka toob esile mõned levinumad vandenõuteooriad. See on päris irriteeriv lugemine.

Eco käsitleb selles raamatus, mille tegevus toimub 1992. aasta 6. aprillist 11. juunini, oma kaasaja Itaalia olukorda, aga ei lähe vandenõuteooriaid valgustades mööda ka näiteks duce surma asjaoludest. Kellele Mussolini elukäik huvi pakub, sellele võib romaanist päris suure osa võttev surmalugu pinget pakkuda, seda enam, et üks ajakirjanikust vandenõuteoreetik ka ise surnuna leitakse.

Ühiskonna toimimise teed on mitmekesised. Eco seletab napisõnaliselt, kuid üsna huvitavalt ära mitu ühiskonnas toimivat faktorit, mille hulka kuuluvad ajaloo, poliitika ja majanduse alustalad ning negatiivsed ilmingud. Näiteks korruptsioon ja prostitutsioon.

Ma ei  ole kusagil juhtunud nägema paremat rahapesu selgitust, kui Eco selle kirja on pannud. Nii täpselt ja arusaadavalt, et see oleks lausa pärl kõigis majandusõpikutes.

Et jutt juba õppimise peale läks, siis kujutlen, kui põnev võiks olla näiteks tulevaste ajakirjanike või suhtekorraldajate seminar neist konstruktsioonidest, millega Eco ajalehe tegemist kirjeldab. Ta on suutnud seda teha nii, et see on ühekorraga otsene hoiatus lugejatele selle kohta, kuidas ajakirjandus neid haneks tõmbab, ja täpne õppematerjal meetoditest ja andmekogudest, mille abil ajakirjanikud seda hanekstõmbamist paremini teoks teha saaksid. Kusjuures Eco sõnul „ajakirjanduse roll pole mitte uudiste levitamine, vaid nende kinnimätsimine“ ehk uudiste uputamine suurde infomerre. Üsna terav on Eco iroonia nii võimurite kui ka tõlkijate, kirjanike, kirjastajate, ajakirjanike jms suhtes. Mõni näide:

„Toimetuse juht ei pea ise veel tingimata kirjutada oskama. Kaitseminister ei pruugi ju ka ise osata käsigranaadi splinti eemaldada.“

„Mitte uudised ei tee ajalehte, vaid ajaleht teeb uudised. Ning oskus neli erinevat uudist omavahel õigesti kokku seada tähendab juba esitada lugejale ka viies uudis.“

„... kas see vabandamismaania on alandlikkuse või häbematuse ilming – teed midagi, mida ei tohi teha, siis aga palud vabandust ja pesed niiviisi oma käed puhtaks.“

„Tänapäeval, nagu isegi teate, ei ole tingimata vaja süüdistuse ümberlükkamiseks tõestada, et see on vale – pruugib vaid süüdistaja autoriteeti õõnestada. /---/ Ta pole ehk küll pedofiil, ei ole oma vanaema maha koksanud ega altkäemaksu võtnud, aga kindlasti leidub temagi elus üht-teist valgustkartvat. Ehk siis tekitage tema ellu see valgustkartev...“

„Andmekogu juures on hea veel see, et seda pole vaja isegi näidata, vaid piisab sellest, kui inimesed teavad selle olemasolust ja et see sisaldab, ütleme nii, huvitavat informatsiooni. See ja see mõistab, et sa tead temast nii mõndagi, jääb küll saladuseks, mida just täpselt, aga igaühel on mõni luukere kapis, ning ta langebki lõksu – kohe kui sa temalt midagi palud, muutub ta vastutulelikuks.“

Kriitikud on Ecot süüdistanud, et „Numero Zero“ on liiga konspektiivne, justkui võimalike hüpoteeside kataloog, millega on põimitud tulevikuväljavaateta toimetusse sattunud kahe enesega rahulolematu ajakirjaniku armulugu. Aga samas pakub see kokkusurutus ja teatud kidakeelsus, mis tõepoolest on ootamatu, kui võrrelda seda Eco enese lopsakate ja kopsakate romaanide „Roosi nime“ (1980, e. k 1997) või „Baudolinoga“ (2000. e. k 2003), hästi palju edasi- ja kaasamõtlemise võimalusi.

Eco olevat „Numero Zero“ kirjutamisega alustanud selle sajandi algul ja tahtnud valmis jõuda 2004. aasta paiku. See oli omamoodi järg tema varasematele vandenõuteooriate alastele uurimustele, mis olid tipnenud romaaniga „Foucault' pendel“ (1988, e. k 2014). Siis olevat ta aga leidnud, et „Numero Zero“ sündmused ja tegelased ehk liialt „Foucault' pendli“ omadega sarnanevad, ja jätnud kirjapandu seisma.

Nähtavasti tuli ta mõniteist aastat hiljem järeldusele, et käsikirja teema on siiski nii Itaalias kui ka ühiskonnas laiemalt endiselt aktuaalne, mistõttu ta otsustas mitte jätta selle olematuks romaaniks, vaid valmis teha ning avaldada. Sellest sai tema viimane romaan.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Sibulaõis ja hommikufilmid

Aknalaual puhkes emadepäevaks üllatus. Sibul hakkas õitsema. Enne ajas üles vägeva varre, saavutus selle peal avanes hommikupäikeses. Ja kodu lähedal lasteaia juures õitses kirss. Meelitas juba mesilinde. Üksikuid võililli oli ka oma kollaste juustega näha. Vaat siis.

Ühes asjas olen eluaastate lisandudes nüüd (veel rohkem) ema moodi läinud. Emale meeldisid omal ajal saksa ja inglise krimkad, need mida Soome telest järjepanu vaadata sai. „Der Alte“, mis vist „Vanaks rebaseks“ oli tõlgitud ja teised. Mina käisin tööl ja mul ei oleks siis ka tahtmise korral olnud võimalik neid vaadata. Õigupoolest siis seda tahtmist polnudki, nüüd aga olen päris suure huviga ja üsna truult hakanud vaatama ETV argihommikusi filmisarju, nii krimkasid kui ka muid – küll mitte hommikul, aga järelvaatamisest mulle sobival ajal. Nii olengi järjest ära vaadanud „Paksu bossi“, „Isa Browni“, „Kolkakomissar Sophie Haasi“, midagi veel ning vaatan praegu Briti draamasarja „Doktor Martin“ kolkaküla perearstist.

Neile kõigile on ühine see, et peategelased on mõnevõrra isepäised ja pentsikud ning see pentsikus teeb need filmid kuidagi soojemateks ja lustakamateks. Esimesena jäin niimoodi pikalt vaatama „Paksu bossi“ ja selle lõppedes oli mul täitsa kahju, kui sain teada, et sümpaatset advokaat Gregor Ehrenbergi kehastanud Dieter Pfaff on siitilmast lahkunud ja uusi osi enam ei tule. Seevastu „Doktor Martinile“ on uued osad tulekul, sest hiljuti anti teada, et Martin Clunesiga filmitakse Cornwallis sarja järjekordset hooaega.

Need maailma ja inimestesse heatahtliku muigega suhtuvad filmid aitavad üsna hästi lõõgastuda ja on sel viisil nii mõnigi kord päris headeks seltsilisteks. Nõudlikumale filmigurmaanile need ehk ei sobi, aga ega sibul ei peagi alati kibe olema...

„The Mountain Shadow“, „Shantarami“ järg

Gregory David Robertsi rohkem kui 900-leheküljeline romaan „The Mountain Shadow“ (2015) on järg „Shantaramile“ (2004), mille lugemine mulle aastaid tagasi tõeliseks elamuseks kujunes. Kirjutasin „Shantaramist“ siin.

Kümme aastat kirjutatud järg niisugust erakordset elamust ei pakkunud. Kui „Shantarami“ puhul oli lausa võimatu mõnda lehekülge vahele jätta ja loetu köitis pidevalt, siis „Mäe vari“ nii paeluv ei olnud.

Neile, kes „Shantarami“ ei ole lugenud, võib „Mäe vari“ isegi väga hea raamatuna näida. Neile, kes on osade tegelaste ja sündmustiku kulgemisega juba „Shantarami“ kaudu kursis, on „Mäe vari“ pinnapealsem, hüplikum, kohati tundub, et mõni sündmuse kirjeldus või filosoofiline arutelu võiks lühem olla.

Sündmustik on endiselt põnev, Bombay kuritegelike gängide kurjus ettearvamatu. Mootorrattad ja politseisireenid. Peategelane nagu järjest õilsamaks muutuv rüütel kõigi, kohati üsna veriste sekelduste keskel. Kaunid, kuid lõpmatult saladuslikud ja salakavalad naised. Tark mees Idriss, kes siiski väidab, et gurusid ei ole olemas. India oma kirevates ilmingutes hädast ja õnnetustest kuni peohiilguse ja õnnistuseni, äärmisest vaesusest tohutu rikkuseni.

Autor on oma viimastel aastatel avalikust elust tagasi tõmbunud ja järjest vähemaks jäänud avalikes esinemistes hakanud rõhutama, et peategelane Lin ehk Shantaram pole siiski päris tema, kuigi paljud elulookäigud kattuvad, vaid osaliselt väljamõeldud tegelane väljamõeldud seltskondades ja olukordades. Kuid tal pole pääsu, sest enamik lugejaid peab mõlemat teost mitte romaaniks, vaid elulooraamatuks.

- - -
Lugemissoovitus: Gregory David Robertsi intervjuu The Sydney Morning Heraldile pärast "The Mountain Shadow" ilmumist, 5. okt 2015 - http://www.smh.com.au/entertainment/books/gregory-david-roberts-final-interview-on-the-shadow-mountain-by-shantaram-author-20151005-gk1o20.html

Kogujad: Proua Tiia utekari

Selle loo peategelasel on homme sünnipäev. Palju õnne! Lugu ise ilmus ajakirjas Elukiri 2006. a oktoobris. Proua Tiia oli mulle silma jäänud ühiselt reisilt. Nüüdseks on tema kogu(d) täienenud, aga lugu ma täiendama ei hakanud. Olgu, nagu oli.

Proua Tiia utekari
Linda Järve

Elukirja Gotlandi reisil oli üks daam väga rõõmus, et sai oma kogu täiendada kenade lambapostkaartidega. Lambad on sel saarel au sees, sestap ka kaardivalik suur.

Tiia Paeväli on Rahvusvahelise Eesti Filatelistide Seltsi Estonia juhatuse sekretär. REFS Estonia jätkab 1931. aastal asutatud filateeliaseltsi vaimsust ja hoiab ülal margikogumise traditsioone. Tiia Paeväli jaoks on margikogumine, millele on lisandunud ka postkaartide ja ümbrike kogumine, olnud peretraditsioon. See oli nii tore, kui ta õhtutundidel sai arutleda nüüdseks siitilmast lahkunud abikaasa Antsuga ühe või teise margiga seotu üle.

Enne kui proua Tiiale Keilasse külla läksin, lappasin taas läbi ühe vana lasteraamatu. Oleme ju põlvkonnast, kellele väga meeldis läti kirjanike Cīruli  ja Imermani 1957. aastal ilmunud raamat „Kuuenda klassi aare“, mis pajatas sellest, kuidas kahe kooli õpilased margikogumises võistlesid, oma kogu täiendasid ja hoidsid. Eeskuju pakkus see, kui hoolikalt nad markidesse suhtusid. Tänu lustakatele tegelastele Peetrile, Anna-Kellale, Indulisele, Maiale, Romanile jt oli seda tore lugeda ja polnud imeks panna, et noil aastatel väga paljud lapsed marke kogusid. Mitte ainult tolle raamatu pärast, aga filateelia oli üldse populaarne ning kogumisõpetusi ilmus ajakirjanduses palju.

Proua Tiia kogujahuvi on pärit siiski hilisemast ajast, aga ometi kooliga seotud. Poeg Jaanus õppis toona Kohtla-Järvel praeguse Järve Gümnaasiumi teises või kolmandas klassis, kui vana filatelist Lembit Pupp soovitas poisikesel hakata marke koguma ja saatis markidevahetuse asjus kirja Saksa DV Sammlerexpressi, kus see kirjasõprade kuulutuste hulgas ilmus. Vastuseid tuli sadu, sest ega kirjutajad teadnud, et tegemist oli koolipoisiga. „Siis hakkasid issi-emme kogumisega tegelema,“ meenutab Tiia Paeväli.

Algul koguti Nõukogude Liidu marke (kogus on peaaegu kõik alates 1961. aastast ilmunud margid), samuti Kuuba, Mongoolia, Saksa jt nn demokraatlike riikide marke. Olemas on vanad, sõjaeelse Eesti margid ja täielik kogu pärast Eesti taasiseseisvumist ilmunud marke.

Tiia Paevälile on eriti armsad jõulumargid, mida tal on kaks suurt albumitäit kõikvõimalikest maadest, suurriikidest pisikesteni välja. Kui õhtud pimedaks ja pikaks kipuvad, siis on nendest tillukestest rõõmsatest värvipiltidest lähtuv  hingerahu eriti märgatav. Jõulumarke on ta kogunud nüüdseks kümme aastat ja umbes sama kaua on talle meeldinud ka lambaid kujutavad margid. Kord ütles üks tuttav, et kui ta juba „lambamarke“ kogub, miks siis mitte lammastega postkaarte. Tõepoolest, miks mitte. Nüüdseks on proua Tiia „lambakarjas“ paarsada kaarti. Reisidelt kaasa toodud, sõpradelt kingiks saadud, teiste kogujatega vahetatud.

Enamasti kogutakse mingeid erilisi marke ja kaarte (näiteks tuletõrjeautosid, karumõmme jne kujutavaid) siis, kui nendega on seotud koguja amet või nimi. Reedame nüüd saladuse: Tiia Paeväli neiupõlvenimi on Utt. Koolis olevat teised lapsed teda selle nime pärast narrinud, aga nalja sai siis, kui ta töötas ühes asutuses Põdra ja Siku nimelistega. Helistajad naersid tihtipeale, et on vist loomaaeda sattunud. Muidugi on tema jaoks tore näha utekesi postkaartidel ja markidel.

Huvi äratab seegi, et ega lammastega marke väga palju pole ja ka kaartidel eelistatakse enamasti kujutada kiisukesi-kutsukesi – ilmselt lähevad need üldised lemmikud müügiks paremini. Aga kogujal on alati põnevam, kui tema kogutavaid objekte pole liiga palju. Siis jaksab nende kohta ka paremini teavet hankida, kogu on enamasti täielikum ja seda on kergem süstematiseerida.

Üks kogumisobjekt on Tiia Paevälil veel. Kui ta hakkas rääkima „tappidest“, ei saanud ma võhikuna alguses midagi aru. Need on Eestis ilminud postkaardid, mis on trükitud Tõravere trükikojas ja mille taga on lisaks trükikoja nimele kirjas ka „Tartu Postkontor TaP-...“ (punktide asemel on kaardi number). „On huvitav, kui suures valikus ja mitmekesiseid kaarte on selline suhteliselt väike trükikoda tootnud,“ ütleb proua Tiia.

Filateelia ja filokartiaga tegelevad Eestis vist enamasti keskealised ja vanemad inimesed. Noortel on rohkem arvutihuvi. Ka proua Tiia lapselapsed on öelnud, et nende klassis ei kogu keegi marke. Nojah, kirjugi saadetakse ju järjest vähem. E-post on paljude jaoks ainus, mida nad tunnustavad. Aga nii tore on vaadata eritemplitega ümbrikuid, samuti mitmesuguste maade ja maakohtade templitega ümbrikuid. Mis saab olla ilusam kui jõulupildiga ja -margiga ümbrik või mõne väikese Eesti maakoha (näit Palamuse, Hiiumaa jt) ühe või teise üritusega seotud postkaart, mark ja eritempliga ümbrik?

Kohalikud haruldused köidavad kollektsionääre alati. Võhikul on margi-, ümbriku- ja postkaardikogudest palju avastada, aga koguja enda jaoks on tegu veelgi põnevama maailmaga, sest tema on enamasti rikkam oma mälestuste ja juurdeuuritu võrra.

Üks raamat tuli mul proua Tiiaga vesteldes veel meelde – Mirabilia sarjas ilmunud Andrzej Piwowarczyki „Lahtine aken“, kus filatelistide keskel möllavad kired tapmiste ja tagaajamisteni välja. Kas ka selline elupool on talle tuttav? Proua Tiia naerab vastu: „Ma ikkagi ei ole filateelia alal nii tugev spetsialist. Ma olen rohkem amatöör oma lammaste ja jõulumarkidega. Minu kogud on mitte varandust, vaid hingesoojust täis.“

© Linda Järve. Ilmunud ajakirjas Elukiri nr 10, 2006. Foto loo juurde tegi Tiit Koha.

Blogija egoismipilveke

Täielik egoist ja kirglik blogija... Mida muud arvata sõnapilve põhjal, mille moodustas üks FB-rakendus sõnadest, mida ma FBs kõige rohkem kasutavat.

Egoismiga tegelikult vist ikka nii pahad lood ei ole. Lihtsalt olen FBsse hästi palju oma blogipostituste linke üles pannud ja alustanud neid sõnadega "minu blogis". Eriti kirglik blogija ma ka pole, ikka kipub lühemaid või pikemaid vahesid sisse tulema ja endiselt pean ennast rohkem ajakirjanikuks kui blogijaks. Aga sõnapilve puhul võib ju igasuguseid huvitavaid järeldusi teha.

Mulle tundus, et blogisse sobib see sõnapilv paremini kui FB seinale. Sestap paningi selle meelelahutuseks või -jahutuseks siia.

"...palju aitäh kõikidele"