Aknalaual puhkes emadepäevaks üllatus. Sibul hakkas õitsema. Enne ajas üles vägeva varre, saavutus selle peal avanes hommikupäikeses. Ja kodu lähedal lasteaia juures õitses kirss. Meelitas juba mesilinde. Üksikuid võililli oli ka oma kollaste juustega näha. Vaat siis.
Ühes asjas olen eluaastate lisandudes nüüd (veel rohkem) ema moodi läinud. Emale meeldisid omal ajal saksa ja inglise krimkad, need mida Soome telest järjepanu vaadata sai. „Der Alte“, mis vist „Vanaks rebaseks“ oli tõlgitud ja teised. Mina käisin tööl ja mul ei oleks siis ka tahtmise korral olnud võimalik neid vaadata. Õigupoolest siis seda tahtmist polnudki, nüüd aga olen päris suure huviga ja üsna truult hakanud vaatama ETV argihommikusi filmisarju, nii krimkasid kui ka muid – küll mitte hommikul, aga järelvaatamisest mulle sobival ajal. Nii olengi järjest ära vaadanud „Paksu bossi“, „Isa Browni“, „Kolkakomissar Sophie Haasi“, midagi veel ning vaatan praegu Briti draamasarja „Doktor Martin“ kolkaküla perearstist.
Neile kõigile on ühine see, et peategelased on mõnevõrra isepäised ja pentsikud ning see pentsikus teeb need filmid kuidagi soojemateks ja lustakamateks. Esimesena jäin niimoodi pikalt vaatama „Paksu bossi“ ja selle lõppedes oli mul täitsa kahju, kui sain teada, et sümpaatset advokaat Gregor Ehrenbergi kehastanud Dieter Pfaff on siitilmast lahkunud ja uusi osi enam ei tule. Seevastu „Doktor Martinile“ on uued osad tulekul, sest hiljuti anti teada, et Martin Clunesiga filmitakse Cornwallis sarja järjekordset hooaega.
Need maailma ja inimestesse heatahtliku muigega suhtuvad filmid aitavad üsna hästi lõõgastuda ja on sel viisil nii mõnigi kord päris headeks seltsilisteks. Nõudlikumale filmigurmaanile need ehk ei sobi, aga ega sibul ei peagi alati kibe olema...
No comments:
Post a Comment