Viis aastat tagasi lihavõttepühade ajal, minu mäletamist mööda 5. aprillil 2010, käisin ajakirja Elukiri tarbeks usutlemas tollal 81aastast Albert Norakut - Tallinna legendaarset kunagist linnajuhti.
Rääkisin tema ja ta abikaasa Janina Norakuga mitu tundi, lahkudes sain kaasa kirjuks värvitud pühademunad ja rohkesti abimaterjali loo kirjutamiseks. Käisin Norakute juures ka ajakirja jaoks koduarhiivi fotosid valimas. Tellisin oma kirjutisele väikesed lisatekstid Albert Noraku pojalt Andruselt ja Tallinna Loomaaia direktorilt Mati Kaalult.
Toona tahtsin oma loole pealkirjaks panna "Albert Norak ei noruta", aga toimetus soovitas seda muuta ja nii ilmus kirjutis Elukirja 2010. a juulinumbris pealkirjaga "Albert Norak - ikka koos oma linnaga". (Kõrvaloleval pildil on selle loo algus ajakirjas.)
Et Elukirja lugusid enam internetis ei ole (või on neid sealt raske leida), panen sellegi kirjutise retroloona oma blogisse. Tekst erineb mõnevõrra ajakirjas ilmunust, sest kasutan oma originaalteksti, samuti ei pane ma siia kõiki ajakirjas ilmunud fotosid, vaid ainult neid Norakute koduarhiivi omi, mille kasutamiseks proua Janina mulle lahkelt loa andis. Blogilugejatele teadmiseks, et lugu on pikk.
ALBERT NORAK - IKKA KOOS OMA LINNAGA
„Elu näitab, et õppima peab, kuid õpitu elluviimiseks on vaja veel julgust, just sellest olengi oma elus lähtunud. Tänan kõiki, kellega ühiselt on aastaid töötatud, abistades üksteist,“ ütleb Tallinna linnaelu legendaarne mees Albert Norak.
Piima peal kasvanud
Albert Noraku juured viivad emaliinis välja 1730. aasta Hiiumaale, isaliinis aga Harjumaale. Ta on sündinud 1928. aasta 8. novembril Tallinnas. Kuueaastaselt kaotas ta vähi tõttu oma ema Rosalie-Pauline, alles noore, 30-aastase naise. Isa Aleksander Richard abiellus uuesti, aga kujunes nii, et Albert hakkas elama koos vanaema Liisa Kaevatsiga. Elati Nõmmel, hiljem Pääskülas.
Albert Norak meenutab: “Mäletan ema ja vanaema kui väga töökaid ettevõtlikke inimesi, kes hoolimata haigustest ja raskustest vääramatult liikusid oma eesmärkide suunas. Vanaema oli väga nõudlik, armastas tööd ning õpetas seda ka mulle. Pärast sõda, 1945. aastal, kui oli eriti raske, tuli ta mõttele, et aitama peaks lehmapidamine. Sõitsime kahekesi Noarootsi, et tuua sealt noor lehm nimega Teesi. Juulis 1945 jõudsime pärast kolmepäevast jalgsitulekut – kokku üle 110 km – Pääskülla. Ülejõe heinamaalt mätaste vahelt niitsime heina, kuivatasime seda ja vedasime kottides jalgrattaga koju. Ehitasime lehmale kiiresti saepurutäidisega sooja lauda. Teesi piimast saime lauale piimatoidud ja ka naabritele piima müüa, lisaks veel igal aastal vasika lehmalt. Lehmapidamisega oli palju tegemist, kuid minu õpinguteks Rahandustehnikumis 1943. - 1947. a ja Tallinna Polütehnilises Instituudis 1947. – 1952. aastal oli hea baas olemas.”
 |
Albert Norak 1950. aastal Astrahanis üleliidulistel ujumisvõistlustel
koos NSV Liidu seliliujumisemeistri ja treeneri Viktor Gladiliniga ja viis aastat noorema konkurendi Vello Prangeliga. |
Ka oma elu esimese lennukisõidu sai Albert tänu Teesi piimale. Ja muidugi eelkõige selle tõttu, et ta oli väga hea ujuja. Ujumistreeningutega sai alustatud 1946. aastal. Ohtrad auhinnad on praegugi Noraku korteris aukohal. Ta tuli korduvalt Eesti meistriks 100, 200 ja 400 meetri selili- ja teateujumises. Uuendas 15 korda Eesti ujumisrekordeid ja pälvis 1951. aastal selle eest Nõukogude Eesti preemia – 3000 rubla. “Seda kõike tänu vanaema tugevale toidule ja sellele, et ta innustas mind kaks korda päevas ujumistreeningule. Kodused heinatööd olid mulle ka jõudu juurde andnud,” meenutab Norak nüüd.
1948. – 1953. aastal osales ta NSV Liidu meistrivõistlustel. Too mainitud esimene lennureis oli 1949. aastal Moskvast Bakuusse. Teised sõitsid seda teed rongiga kolm ööpäeva, aga tänu Teesi piima eest saadud rahale kestis lennureis ainult 10 tundi, vahemaandumistega Stalingradis ja Mahhatškalas.
Üks mälestuskild vanaemast veel: “Tänu tema nõudlikkusele tuli süüa kõike, mida ta valmistas, ilma toitu järele jätmata. Ta kordas ikka, et süüa tuleb kõike, mis kivist pehmem ja väga ei haise. Tegingi nii ja midagi halba ei juhtunud. Aitäh vanaemale!”
Raha paneb rattad käima...
Albertile on meelde jäänud, et kui ta 1938. aastal sai isalt lõunasöögiks 20 senti, siis sai selle eest osta 0,5 liitrit piima, kaks prantssaia või pirukat, tüki juustu või vorsti, millega sai korralikult kõhu täis. Selline oli tolleaegse sendi ja krooni väärtus igapäevases elus.
Neid mälestusi kuulates ja lugedes ei panegi ma imeks, et Albert Norak just rahandust õppima läks. Tema koolid on olnud alates 1936. aastast Prantsuse Lütseum, 20. keskkool ja siis Tallinna Poeglaste Kaubanduskool (ümber muudetuna Rahandustehnikum) ja TPI majandusteaduskond, mille rahandusharu ta lõpetas cum laude.
1952. aastast töötas ta rahandusministeeriumis. Ökonomistina alustades tegeles ta põllumajandusettevõtete (sovhooside, põllumajandustehnikakoondiste, esialgu ka masina-traktorijaamade) finantsküsimustega. Ütleb, et ju tuli kasuks see, et tal oli noorpõlvest kaasa võtta kolmeaastane talutöö praktika Saue valla Tännassilma külas, kus vana taluperemees õpetas linnapoisile selgeks kõik talutööd põllul ja laudas.
Rahandusministeerimis läbis Norak pika ametiredeli: ökonomistitöö seitsmele aastale järgnes kontrolli- ja revisjonivalitsuse juhatamine ning rahandusministri asetäitja amet. 1967. aastal suri Moskvas töölähetusel olles rahandusminister Anatoli Tihane ja tema mantlipärijaks sai Albert Norak.
Üle 12 aasta tööd rahandusministrina võib kokku võtta sõnadega: ressursside leidmine vabariigi sotsiaal-majanduslike vajaduste rahuldamiseks. „Püüdsime koos plaanikomitee esimehe Gustav Tõnspojaga ning aparaaditöötajatega igati lähtuda meie väikese liiduvabariigi vajadustest. Muidugi tuleb täheldada ökonoomilise töö tagasihoidlikkust, iseseisvuse puudumist ja allumist keskorganite nõudmistele. Praegu on Eesti kõiges vaba: saab võtta vastu oma seadusi, luua oma finantsressursse ja kasutada neid. Aga tundub, et sageli tehakse suuri kulutusi kergekäeliselt.“
 |
| Koos Indira Gandhi ja Valter Klausoniga Tallinna Raekoja juures, 1982. a. |
|
Norak kiidab tolleaegset ministrite nõukogu esimeest Valter Klausonit tasakaalukaks ja mõistlikult nõudva juhtimisstiiliga meheks. Klauson liikus palju rahva hulgas, tundis hästi majandusküsimusi ja inimeste vajadusi. Valitsuseistungid toimusid esmaspäeviti, nendele eelnenud nädalavahetusel sõitis Klauson palju ringi, uuris majandusolukorda. See kergendas tööd. Kõik, mis vääris tegemist, tuli ellu viia konkreetsete, lühikeste tähtaegadega. Norakule sobis Klausoni tööstiil. „Kui oli vaja leida eelarves ettenägemata vajadusteks raha, siis ütles ta, et hästi, praegu ei ole, ja andis paar-kolm päeva aega ettepanekute esitamiseks. Ning omavahendite ümberpaigutamisega reservfondist või muude allikate arvel leiti koos lahendus. Sageli tuli sõita ka Moskvasse NSV Liidu rahandusministeeriumi, et leida vajalik lisaraha.“
Sellesse ajavahemikku, mil Norak rahandusministrina töötas, mahub ka Lahemaa rahvuspargi loomine. Ta meenutab: „Justkui lihtsalt läks kõik. Eesti NSV valitsus võttis 1. juunil 1971 vastu määruse Lahemaa rahvuspargi loomiseks ja selle alusel alustas tööd NSV Liidu esimene rahvuspark. Rahvuspargi loomise hingeks oli tolleaegne valitsusjuhi esimene asetäitja Edgar Tõnurist. Mina osalesin valitsuse istungitel, kus arutati Lahemaa rahvuspargi loomist. Kõik osavõtjad olid selle loomisega nõus, aga probleemiks sai nimi, mis tuli kooskõlastada Moskvaga. Parteiorganid ei olnud esialgu nõus sõnaga „rahvuspark“, milles nähti hirmunult ühe rahvuse - eestlaste – oma rahvuspargi moodustamist. Asemele pakuti varianti „looduspark“, aga „rahvuspark“ jäi tänu Tõnuristi kõvale põhjendamisele siiski peale.“ 1971. aastal asustati Lahemaa rahvuspargi fond. Albert Norak oli selle fondi esimees ja Lahemaa rahvuspargi vanemate nõukogu liige.
Norak tunnistab, et riigieelarve projekti koostamine koos NSV Liidu rahandusministeeriumiga ja selle vastuvõtmine Eesti NSV Ülemnõukogus kordus igal aastal üsna ühtmoodi ja muutis töö monotoonselt igavaks. 26 aastat rahandusministeeriumis töötanud ja 12 aastat rahandusminister olnud, hakkas ta mõtlema uuest töökohast.
 |
| 1995. aasta veebruaris anti esimesed Tallinna linna teenetemärgid. Sel puhul tehtud pildil on Albert Norak, Ivar Kallion, Jaak Tamm, Tiina Mägi ja Heino Gustavson. |
 |
Tööhetk: Tallinna TSN Täitevkomitee esimees Albert Norak
koos täitevkomitee kauaaegse sekretäri Karl-William Propstiga. Umbes 1980. a. |
Oma linnaga, oma linnale
1979. – 1984. aastal oli Albert Norak Tallinna TSN Täitevkomitee esimees, praeguse kõnepruugi järgi Tallinna linnapea. Kohe alguses oli suurem töö ettevalmistumine Moskva olümpiamängude Tallinnas toimuvaks purjeregatiks. Jäänud oli aasta ja tegemist väga palju. Sellest ajast kõneldakse nüüd legende. Mõni neist on ka tõsi. Näiteks pidi linnahalli pidulik avamine olema kahe päeva pärast, aga Jugoslaaviast tellitud suure saali toolid olid teel kadunud. Autojuht oli läinud Leedus sõpradele külla. Kohale jõudsid toolid viimasel hetkel ja nende montaaź lõpetati pisut enne piduliku istungi algust. Olümpia purjeregatt ja kõik sellega seostuv läks igatahes korda.
Lasnamäe uue elamurajooni ühendamiseks linnaga sai valmis praegune Laagna tee, mille keskele oli ette nähtud kiirtrammi tee. Seda pole senini, aga Norak püüdis oma tööaastatel selleks teha kõikvõimaliku: ettevalmistati projekti, otsiti sobivat ehitusorganisatsiooni nii Leningradist kui ka Riiast. Ta ütleb, et jah, tolleaegses projektis oli suur utoopiline osa – trammitee kesklinna alt läbiviimisega Mustamäele –, aga loota võib, et vähemasti Laagna tee poolne idee millalgi siiski ellu viiakse.
 |
| Kielis nn teerajajate kohtumisel u 2008. a tehtud pildil on kauaaegsete sõpruslinnade Kieli ja Tallnna ekslinnapead, eestlastest Harri Lumi, Jüri Ratas, Ivar Kallion ja Albert Norak, sakslaste hulgas ka Karl Heinz Luckhardt, kellega Norakut seob suurperede abistamine. |
„Linnapea ja linnavalitsuse tööülesannete ring on väga lai, tuli tegelda kõigega ja kõigiga. Mulle see töö meeldis ja pakkus rahuldust,“ võtab Norak tolle aja kokku. „Kõige raskemaks osutusid korteriküsimused. Kortereid ehitasid ettevõtted ja linnavalitsus. Raha omamine ei lahendanud veel korteripuudust, vaja oli ehituslimiite, materjalifonde jm. Head mälestused on mul koostööst abilinnapeade Harri Lumiga, Johannes Lepaga, Tiit Nuudiga jt.“
Praeguse linnavalitsuse kohta ütleb Norak, et seal on asjalikud inimesed, kes tunnevad linnaelu hästi ja armastavad oma tööd. Edgar Savisaart teab ta juba ammu, sellest ajast, kui too oli Mererajooni täitevkomitee plaanikomisjoni esimees. On hea meel, et viimastel aastadel on tehtud palju: ehitatud esinduslik Vabaduse väljak, roheline Harju tänava haljasala, luuakse uued koolid, tänavad, pargid. Kas endine linnapea just kõigega, mis linnas tehakse, päri on, jääb mulle teadmata, sest ta ütleb, et kritiseerida on palju kergem kui loovat tööd teha.
 |
1957. a. Albert Norak koos tütarde Ulvi ja Reedaga.
Poeg Andrus ja pesamuna Aet on veel sündimata. |
Kodu ja kullatükid
Kõik need tähtsad ametid said peetud oma pere kõrvalt. Albert Norak abiellus juba tudengina 1952. aastal. Koos abikaasa Ellaga kasvatas ta nelja last: tütred Reet, Ulvi ja Aet ning poeg Andrus. Pidevalt olid suurel perel korterimured. 1982. aastal suri Noraku abikaasa ja laste ema. Noorim tütar oli siis alles 12-aastane. Balti riikide pealinnade täitevkomiteede töötajate spartakiaadil kohtus Albert oma Leedu kolleegiga, Vilniuse täitevkomitee aseesimehe Janina Balnytega, kellega 1984. aastal abiellus.
Ilusti eesti keelt rääkiv Janina mäletab seda aega, oma Tallinnasse tulekut, kuupäevalise täpsusega. Ootamatult kujunes see väga raskeks, sest 1984. aasta alguses ei pidanud Noraku süda enam pingele vastu ja ta elas üle infarkti.
Sama aasta lõpus nõudsid Tallinna parteitegelased, et Norak paneks linnapeaameti maha. Põhjuseks oli, et ta poeg Andrusest oli saanud metodistikoguduse aktiivne usutegelane. Meeldivalt töölt lahkuda polnud kuigi rõõmustav. Tänu tolleaegsele ministrite nõukogu esimehele Bruno Saulile sai endine linnapea ministrite nõukogu asjadevalitsuse keskkonna-, hiljem ökonoomikaosakonna juhatajaks. 1996. aastast on Norak pensionil, aga pole jäänud istuma, käed kõhul.
Olgu öeldud, et ka ta pere on täienenud: lisaks lastele ja nende kaasadele on tal nüüd 14 lapselast ning 7 lapselapselast.
 |
Sellel pildil on osa Albert Noraku suurest perest u 2010.a.
"Meid on nii palju, et alati on keegi pildilt puudu või pilti tegemas," ütleb ta.
Lisaks lastele ja nende kaasadele on tal 14 lapselast ning 7 lapselapselast. |
Aidakem suurperede lapsi
Kõige tähtsamaks peab Albert Norak praegu Eesti suurperede aitamist. Suurperede Abistamise Selts alustas tegevust 1991. aasta mais.1993. aastal lülitus seltsi tegevusse aktiivselt tollase Saksa suursaadiku abikaasa Monique von Wistinghausen. Tal on tänini tugevad sidemed Eestiga. 1995. aastal alustasid suurperede abistamist Kieli ekslinnapea hr Karl-Heinz Luckhardt ja tema abikaasa Irmgard Luckhardt. Tänu nende suurele organiseerimistööle on aastate jooksul ligi 100 Saksa peret abistanud igakuuliste rahaliste toetusega meie suurperede lapsi. Praegu on seoses majanduskriisiga abistajate arv küll langenud, aga Norak ei noruta, vaid usub, et nii Eesti oma firmad ja inimesed kui ka nende sõbrad mujalt ja rohked väliseestlased (eriti Kanadast) ikka suurperesid abistavad.
Viimasel kahel aastal on Albert Norak pidanud oma kohustuseks aidata Sangaste valla Ädu külas elava Kadri Toomsalu 13-lapselisel perel ehitada uus elamu. Norak tänab kõiki sponsoreid, kes projektist alates seda tööd toetanud on ja kuni praeguseni aitavad. Sinna majja oleks veel vaja ehitada lastesõbralik keerdtrepp teisele korrusele. Esimene korrus ootab põrandat. Sangaste vallavalitsus ja Valga maakond võiks ka rohkem hoolitseda Eesti suurima noore pere eest, ütleb Norak.
Suurperede Abistamise Seltsi esimehe koha andis Norak hiljuti üle
juristikraadiga Mai Tuulasele ja on väga rõõmus, et seltsi juht töötab
ühiskondlikel alustel, mitte palga eest. Nii oli see Noraku aegadel, nii
on ka nüüd. Veel on tal hea meel, et president Toomas Hendrik Ilves
andis talle Õpetajate Majas pidulikult kätte teenetemärgi „Aasta
vabatahtlik 2009“.
 |
Koos Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvesega
pärast teenetemärgi „Aasta vabatahtlik 2009“
kättesaamist Õpetajate Majas. |
Kui kellelgi on võimalus aidata suurperede lapsi, siis saab seda teha Suurperede Abistamise Seltsi arveldusarvete kaudu /.../.
Kui otsast alata
Pikk elu on elatud. Kui midagi saaks uuesti teha, siis õpiks Norak eesti, vene ja saksa keelele lisaks rohkem võõrkeeli. Töö osas, arvab ta, on kõik tehtud, nagu peab. Lastega tegeleks ta rohkem, sest nii rahandusministeeriumis kui ka linnavalitsuses tuli rabada ja vahel sai ka rõõmu tunda, aga lastest on rõõmu palju rohkem.
Suur perekond käib tervikuna koos vähemalt kaks korda aastas, neist ühel korral kindlasti suvel Kuusalu valla Leesi külas, kus on Norakute suvekodu. Seal on nende lemmikuks ka aiandus. Et taimed paremini kasvaksid, saab autoga toodud kilekottides merest väetiseks adru. Ja taimed kasvavadki, isegi seened on omast käest võtta. Tallinnas olles aga võtab Albert Norak osa linnaelust ja käib üritustel, kuhu linnavalitsus ja volikogu endisi linnapäid alati kutsuvad, võtab koos nendega igal aastal kevadet vastu Kodulinna majas, on Loomaaia Sõprade Seltsi auliige, on... no kes seda kõike üles lugeda jõuabki, sest Albert Noraku üks põhimõte on: peab olema oma linnaga.
/Ja artikli juures avaldatud lisatekstid:/
Andrus Norak, poeg:
„Isa on mulle suur eeskuju. Olen tänulik, et lapsena võttis ta mind sageli kalale ja erinevatele üritustele kaasa. Ka reisisime minu lapsepõlves üsna palju, üle terve toonase Nõukogude Liidu. Mäletan tänini uinakuid Moskvitš 403 tagumisel aknalaual.
Ei mäleta, et nad emaga kunagi tülitsenud oleksid, vähemasti oskasid nad seda laste silme eest varjatult teha. Lapsena lubati meile mitmesuguseid lemmikloomi. Näiteks olid meil akvaariumikalad, kilpkonn ja minul hiljem ka hamstrid. Ühel suvel kasvatasin oma Mustamäe toas üles varblasepoja. Koera siiski ei lubatud, ehk küll ma ühe kord koju kaasa tõin. Kahjuks kolisime lapseeas sageli ja seetõttu ei saanud kodutunnet ja oma kooli tunnet kusagil eriti tekkida.
Isa on mulle alati toeks olnud, kui olen seda vajanud, ehkki olen püüdnud talt otsest abi mitte küsida. Pärast ema surma 1982. a, on isa suurepäraselt suutnud meie peret koos hoida ja mitu korda aastas ühiseid pereüritusi korraldada. Seda loomulikult koostöös oma teise abikaasa Janinaga, kes on lausa suurepärane kokk.
Vanemas eas olen ma ikka imetlenud isa energiat ja teotahet. Samuti seda emotsionaalset kaasaelamist oma hoolealustele suurperedele Eesti Suurperede Abistamise Seltsis. Isa on mulle eeskuju ja näide selle kohta, et sul ei pea selleks endal suurt midagi peale heasoovlikkuse ja tahtejõu olema, et teistele head teha.“
Mati Kaal, Tallinna Loomaaia direktor:
„Kuna loomaaed kuulub Tallinna linnale, siis olen oma pikaajalise ametitegevuse jooksul pidanud kokku puutuma koguni kümmekonna linnapeaga. Albert Norak on olnud nende seas küll kindlasti kõige tegusam ja enim orienteeritud tulemusele, mitte pelgalt protsessile. Temata poleks loomaaed ilmselt mitte kunagi oma praegusesse asupaika Veskimetsa-maile jõudnud. Seda küsimust oli enne teda aastast aastasse veeretatud nagu kuuma kartulit, aga asi ei tahtnud kuidagi paigast liikuda. Noraku tulekuga muutus linnas toimuvate nõupidamiste stiil otsekohe olemuslikult teiseks. Uus linnapea armastas rõhutada, et talle pole vaja selgitada, miks seda või teist ei saa või ei tohi teha, vaid tuleb välja selgitada, kuidas saaks ja tohiks tegutseda, et lõpuks ikka linnale vajaliku eesmärgini välja jõuda.
Kunagi ei kartnud ta isegi oma positsiooni kaalule pannes vastu võtta ka riskantsemaid otsuseid. Toona räägiti linna süsteemis, et Norak on nagu mustlase püss, mis kogu aeg laseb ja hoidku arm, kui ei jõua käbedasti õigele poole. Ta ei lasknud õieti mitte kellelgi endale hambasse puhuda. Muljetavaldav oli linnavalitsuse istungitel oma järge oodates kogeda, kuidas linnapea näiteks mõne istungile aru andma kutsutud olulise linnaehitusobjekti juhi keerutamise peale lausus: „Ma jalutasin täna hommikul kella seitsme paiku ise ka korra sealt objektilt läbi ja sul on tegelikult hoopiski ...“.
Norak ei pidanud kunagi paljuks ise konkreetselt oma positsiooni ja autoriteediga kaasa lüüa, kui asjad kippusid mõne suurema üleliidulise bürokraatliku takistuse taha kinni jääma.
Muidugi ei meeldinud Noraku stiil mugavamatele ja karjeristlikumatele tegelastele ja kahjuks leidus neidki, kes tema tegemiste peale Moskva võimukoridoridesse koputamas käisid. Ka loomaaia ümberkolimise järel sadas järsku kaela üks Moskva kontrollide kamp ja pusis üksipulgi kõikides paberites ning võttis lõpuks oma tegemised kokku sõnadega: „ Midagi kriminaalset siin ei ole, keegi omakasu saanud pole, aga Nõukogude Liidus kehtiva korra ja reeglitega on teil küll kohati üsna suvaliselt ümber käidud.“
Hiljem viidi Norak kahjuks linnapea kohalt niisugusele formaalsemale positsioonile, kus tema otsiv vaim ja aktiivne loomus enam nii „ohtlik“ ei olnud. Lõpuks pole ta pensionipõlveski mallanud rahulikult olla ja on veel vanuigi õige mitmetes MTÜ-des, sealhulgas ka Tallinna Loomaaia Sõprade Selts, väga agaralt kaasa löönud ning koguni mõnda neist juhtinud. Annaks arm talle tugevat tervist ja pikka iga!“
© Linda Järve, 2010.
Fotod Albert Noraku koduarhiivist.
---
Andrus Norak, kelle meenutusi isast eespool lugeda sai, lahkus siitilmast 2011. a juulis. Tema blogi
"aa - andrus arvab" ((2007/2008-22.07.2011)
on võimalik lugeda siin.
EDIT 29. märts 2015: Albert Norak suri eile, 28. märtsil 2015.
