Pühadesoovid

Lund sajab. Pühadekaarte, neid , mida kirjakandja laiali kannab, sain sel aastal enne lihavõtteid napilt. Õigupoolest ei ühtegi. See kaartide vähenemine on juba aastaid kestnud, kulmineerudes tänavu. Truud kaardisaatjad on vananenud ega tihka libedaga postkontoriteni kõndida. Õige kah, vaat et kukuvad veel end katki. Seda, et nad mulle head soovivad, tean niigi.

Nii meilt kui ka kaugematelt maadelt tulevate pühadeõnnitluste küsimuse lahendab enamasti suhtlusvõrgustik. Sealtkaudu on sõbrad saatnud palju kevadlilli. Neid, mida meil hanged varjavad.

Kuid olgu pealegi, varemgi on aprillis lund sadanud ja aprill on juba homme - kellel nina must, kellel selg valge, ikka aprill, aprill, aprill!

Aga kevad on hingeseisund.

Häid pühi! Rõõmsat kevadet!
Minu foto.

Europapp

Andrus Kivirähk võiks oma "Rehepapile" teise osa kirjutada ja selle pealkirjaks EUROPAPP panna.

Fabuleerimisvõimalusi kui palju! On ju europapp ühisraha ja abiraha, mitmeotstarbeline ja sihtotstarbeline. Aga europapp võib tähendada ka loendamatut hulka üsna mõttetuid (papist) trükiseid, mida eurorahade toel tehakse. Ka võib europapp olla härra või proua, papi või mammi, beibe või ärikas, kes eurorahadega sekeldab... Tegelaste valiku- ja arenguvõimalusi on rohkesti.

Folklooris võiks europapp omandada vähemasti rehepapiga võrdväärse koha. Küllap omandabki.

---
Eelnenud mõttekäigu otseseks ajendiks sai (ehk küll see varemgi on pähe tulnud) täna postkastist leitud papist reklaamkaart, mis kõige järgi otsustades eurorahaga trükitud on. Üllitis juhtis tähelepanu pagulaste probleemile. Probleem on kahtlemata terav ja valus, aga seda ma siinkohal praegu ei lahkaks.

Reklaamkaardi joonistus on üpris mannetu nagu halb koomiks. Relvastatud mehed maskidega, hauakivid, okastraat, nukker pagulane, teisel küljel aga väikelinna tänav kohvikuga ja tänavanurgaga, kus Eesti lipp lehvib. (Või peab see Eesti lipu juures olev maja pagulaste varjupaika kujutama?)

Iga pildike eraldi vaadates pani  lihtsalt muigama, aga tuleb tunnistada, et veebilehte www.pagulane.ee, kuhu pappkaart kutsus, suundusin siiski uudistama. Seal rullus samuti joonistus, aga juba andekamalt lahendatud - pagulase teekond... Ka ilmselt eurorahade abil tehtud. Kas see oma ülesannet täidab? Ma ei tea seda. Trükise taga loetletud neli asjaomast ametkonda ilmselt on seisukohal, et täidab.

Aga võib-olla lihtsalt kasutati järjekordset võimalust europappi kulutada.
Pilt: fragment reklaamkaardist.

EDIT:// 28. märts. Tuleb välja, et kõik need reklaamkaardid polegi ühesugused, vaid neid on mitu varianti - europappi kulunud küllaga. Kui minuni jõudnud europapil on rohelise vestiga kannataja, siis Asjadest II blogis tuuakse näiteks punase vestiga tegelane. Minu üllitise tekstis on juttu Ida-Kongo Bunia linnast pärit Matatast (pilt küll heledamanahalisest), Asjadest II omas afgaan Namirist Kabulis. 

Mitut moodi...

Üks vana naine kukkus koduköögis ja tegi seljale viga. Luud-kondid jäid õnneks terveks, aga õues kõndijat temast enam pole. Hea, et toaski tugede abil liikuda kannatab.

Ta saab tänavu üheksakümneseks ja on 63 aastat elanud Austraalias, kus praegu sügisilmad. Eestis pole ta nende aastate jooksul käinud, aga mõned kohad on lapse- ja noorpõlvest meeles. Nii meeles, et kurb on teada, et jalad teda enam kunagi sünnimaale ei kanna...

Vana tuttav kirjutas ootamatult. Ta peab pensionipõlve, kasvatab lapselapsi ja viinamarju. Naudib loodust. Temalgi on Eesti meeles. Kunagi sai siin oldud ehitusmalevas.

Nüüd luges ta Kaplinski raamatut "Seesama jõgi", mis hiljuti ungari keeles ilmus. On vanu tuttavaid otsinud, avastas EÜE veebilehekülje, Palju on meelde tulnud. Ta ju teab, kuidas loksuvad lained Kabli rannas...

Paar päeva tagasi käis krõks. Ühel hetkel mõistis kogu mu olemus, et kevad on üsna siinsamas, täiesti olemas.

Aga kummalisel kombel pole minus veel igakevadist kärsitut ootust kuhugi kippuda, teele minna - seda rändlinnu hoogu. Hoopis vastupidi: tahaks rahulikult olla ja nautida valgust.

Talvest kevadesse ülemineku hetked. Nii ongi...

Ja head soovid kõigile neile, kes pärast vaikset nädalat rõõmupidu ootavad või lihtsalt munade värvimist...

"Järelnoppija" harjumused

Vastasin Maalehe tele-raadiokava TeRa lühirubriigis "Mida kuulan, mida vaatan" küsimustele oma tele- ja raadioharjumuste kohta. Sattusin pisut hoogu ja vastus tuli soovitust kaks korda pikem, seda lühendasin ja lühikesena see ka ilmus (21.03.13). Siia panen nüüd esialgse pika variandi.

Seda tehes tabasin end mõttelt, et neli-viis aastat tagasi oleksin neile küsimustele hoopis teisiti vastanud, sest siis kulus teleka ees ikka päris palju aega ja raadiot kuulasin võimaluse korral oma tegemiste taustana ka palju rohkem.

- - -
1. detsembril 2008 muutusid mu televaatajaharjumused oluliselt. Kodus läks elekter hulgaks ajaks ära ja pärast seda pingekõikumist ei hakanud teler enam mängima. Otsustasime telekavaatamises mõnenädalase pausi teha. Poolteist kuud hiljem leidsin, et enam ma seda helendavat ekraani ei igatsegi. Ei hakanud parandajat otsima ja praeguseks pole enam ka telerit toanurgas tolmu kogumas. Nii ei ole mulle läinud korda ega ka meelehärmi valmistanud kõiksugused telekavaatamisega seotud tehnilised muudatused,. mis on pannud inimeste südant valutama.

Muutusin "järelnoppijaks". Mõnda ETV saadet, näiteks "Kirjandusministeeriumi", mis mulle väga meeldib, vaatan vahetevahel internetist otse, aga sagedamini tagantjärele. Ka muid huvipakkuvaid saateid vaatan endale sobival ajal. See käib ka uudistesaadete kohta. Teleka tõsielusaated - kõiksugused bussid ja farmid jms - on mind haruharva huvitanud. Vägivalda pole filmide ja tõsielusaadete kaudu minuni enam jõudnud. Mis jällegi suisa plusspunkt on. Suur hulk meelelahutussaateid mind ka ei huvita, Eurovisioni lauluvõistlust küll olen vaadanud, puht sportlikust huvist, mitmenda koha Eesti saab.

Meeldivat saadete järelvaatamise võimalusi pakub ETV 2. Viimase aja paremaid elamusi on olnud Vene draamasari "Jessenin". Pean pattu tunnistama: pärast neljandat osa ei suutnud ma enam ära oodata, mis selles edasi juhtuma hakkab, ning otsisin internetist koha, kust "Jessenini" korraga kuni lõpuni ära sai vaadata. Internet pakub filmide vaatamiseks palju võimalusi, suur osa nendest on täiesti kõlbulikud ka seadusekuulekatele kodanikele.

Kui telerivaatajana oli mu abimeheks üks telelehtedest, siis nüüd olen harjunud sageli vaatama Eesti Rahvusringhäälingu veebilehekülge www.err.ee, mis pakub niihästi kiireid uudiseid mitmes valdkonnas kui ka aitab orienteeruda olulisemates tele- ja raadiosaadetes.

Maailmasündmustega on aga tihtilugu nii, et kui midagi toimub, siis ei vaata ega kuula ma seda meie kanalitelt, vaid kasutan muid võimalusi. Nii näiteks vaatasin vastselt valitud paavsti esimest pöördumist Vatikanis otseülekandena interneti vahendusel Itaalia telekanalilt. Ka spordiülekannete puhul on internet abiks.

Ka raadiot kuulan enamasti "järelnoppijana", eriti käib see "Rahva teenrite", "Keskpäevatunni" ja "Olukorrast riigis" kohta, mida kuulan kas saatepäeval või järgmisel päeval. Üldiselt eelistan Vikerraadiot ("Uudis+", "Reporteritund", "Meediatund", teatri- ja kirjandussaated jt). Hommikupoolikul köögis askeldades kuulan järjejutusaadet.

Sageli "järelnopin" "Ehho Moskvõ" " (RTVi) saateid. Huvi pakuvad Larissa Latõnina "Kod dostupa" (Ligipääsukood) ja vestlussaade "Osoboje mnenije" (Eriarvamus), kus arutlevad Venemaa opositsioonilised ajakirjanikud, kirjanikud ja poliitikud. Näiteks on väga huvitav olnud kuulata paljude ka eesti keelde tõlgitud ühiskonnakriitiliste ajalooraamatute autorit Leonid Mletšinit ja Eestis end tuntuks kirjutanud Mihhail Vellerit.

Pilt: fragment Vene draamasarja "Jessenin" reklaamplakatist. 

Paar rida (seoses kevade tulekuga)

Traditsiooniline kevade alguse blogipostitus jäi tegemata. Eilset päeva tähistas maailm esmakordselt rõõmu- või õnnepäevana. Aga kevade tulek polnud eile kuigi rõõmus: mõni tund enne sadas lund, taevas oli küll veidi sinist, kuid rohkem halli.

Lilled fotol on eelmisest aastast. Tänavu nad lumehangedest veel ei paista.

Ei, midagi pole pahasti. Täna särab vahetevahel jälle päike.

Viimasel ajal olen kirjutanud ajalehtedele kaks lugu, mis vist ka varsti pärast ilmumist siia blogisse tulevad. Jätkasin lugudega eakatele, seekord e-lugeri teemadel - olen nii lugenud nüüd juba poolteist aastat. Teist kirjatööd ei saa nimetada looks, vaid nupukeseks. Paluti vastata küsimustele minust televaatajana ja raadiokuulajana. Kui valmis sain, oli tekst täpselt kaks korda pikem, kui soovitud tähemärgid ette nägid. Ega muud, kui et tuli lühendada. Blogisse vist panengi tulevikus selle pikema variandi.

Ei mäleta, kas olen kirjutanud, et pidin mõni aeg tagasi ühe asja pärast Google+ sisenema. Nii et nüüd võib soovi või vajaduse korral minuga ka sealtkaudu ühendust võtta. Ent nagu juba FB kogemus on näidanud, sobib blogimine mulle sotsiaalvõrgustikest paremini. Säutsujat minust vist ka kunagi ei saa, isegi kevadel mitte. Las see rõõm jääb presidentidele ja paavstile.
Minu foto, 2012.

Google Reader paneb pillid kotti

Eile kirjutas portaal Ars Technica sellest, et Google kavatseb tänavu 1. juulist lõpetada Google Readeri tegevuse.

Blogijate jaoks pole see hea uudis, sest teiste blogide lugemiseks, jälgimiseks ja üleüldse blogimaailmaga kursis olekuks on Google Reader muutunud paljudele peaaegu asendamatuks. Minagi olen sealtkaudu silma peal hoidnud kümnetel blogidel ja saanud uute blogide lugemissoovitusi.

Nii et ühest heast asjast jääme ilma. Mis ja kas üldse midagi Google Readeri asemele tuleb, pole veel teada. Tõenäoliselt üritatakse suurendada Google+ populaarsust ja miskil kombel uudistevoogusid sealtkaudu käima panna. Et seeläbi ka kogu blogide Followers-süsteem muutub, on samuti väga tõenäoline.

Lingid:
Google announces Reader’s imminent demise

Poll Technica: Where should we go when Google Reader is put out to pasture?

Täna on selleteemalisi tekste veel juurde tulnud. Tasub lugeda ka sadu vihaseid kommentaare mitte ainult blogijatelt. Aga mine tea, ehk on lootus just sellel, et paljude kasutajate pahameel suudab Google Readeri kinnipanekut takistada.

Facebook on nagu suur turuplats

Sel aastal kirjutan 1-2 korda kuus ajalehes Videvik lugusid eakatele inimestele. Esimesed kirjutised on olnud mõeldud eeskätt neile, kel arvutiga kuigi palju kokkupuuteid pole ja kes seetõttu ehk ei tea, mida ja kuskohast interneti kaudu kogeda saab ja millest võib kasu olla. Püüan neile üht-teist selgitada läbi oma kogemuste.

Mõned neist lugudest panen ka blogisse siis, kui neid sisaldav lehenumber on jõudnud digitaalarhiivi DIGAR. (Siinsed tekstid erinevad veidi lehes ilmuvatest, sest tegemist on minu algvariandiga). Seekord siis see lugu:

Facebook on nagu suur turuplats

Praegu, mil ma neid ridu kirjutan, on mul Facebooki-puhkus. Deaktiveerisin oma konto. See tähendab mõneks ajaks vahepausi, mis võib kesta täpselt nii kaua, kui selleks soovi on. Nii et võib-olla olen selle loo ilmumise ajal juba jälle näoraamatus aktiivsena tagasi.

Facebooki võhikud jagunevad laias laastus kaheks. Ühed, kes igasugust võrgustikusuhtlust ägedasti eitavad ja väidavad, et nemad end sellega kunagi ei seo.  Ja teised, kes tahavad kõike ise läbi proovida ning seepärast ehk kunagi Facebooki ka tee leiavad.Neile teistele võivad allolevad mõtted huvi pakkuda.

Vist oli see ajakirjanik Priit Hõbemägi, kes Eestis tõi käibele lause: "Kui sind ei ole Facebookis, siis ei ole sind olemas". Nii hull asi muidugi pole. Aga Facebookil on palju häid külgi ka vanema inimese jaoks. Eriti siis, kui näiteks mingil põhjusel on igapäevase elu suhtlusring kokku kuivanud. Aga ka siis, kui lihtsalt tahad mõnda inimest üles leida, temast rohkem teada saada. Siis ka, kui tahad kaugel viibiva lähedase või sõbraga sidet pidada. Kui tahad ilmaelu-uudiseid teada – niisuguseid, millest ametlik meedia ehk koguni vaikib, aga mis inimestele korda lähevad ja millest sõbrad Facebookis kirjutavad ja mille üle arutlevad.

Mõnikord öeldakse, et Facebook on mõiste "sõprus" ära rikkunud. No kuidas saab mõnel inimesel olla mitu tuhat sõpra või isegi mitusada? Minu meelest on Facebooki "sõber" rohkem "tuttava" tähendusega. Tutvuskond võib suur olla ja sina ise otsustad näoraamatus, kellega sa oma postitusi nn ajajoonel jagad, kellele näitad oma fotosid, kelle jaoks paned üles videosid lemmikmuusikaga või viiteid sulle meeldinud veebilehtedele.

Kui lugeda seda, mida ajakirjanduses Facebooki kohta ja põhjal kirjutatakse, siis võib tunduda, et tegemist on põhiliselt nooremate inimeste jaoks sobiva võrgustikuga. Algselt oligi tegemist tudengite sõpruskonnaga. Aga nüüd olen tähele pannud, et Eestiski on Facebooki järjest rohkem hakanud tulema 60+ inimesi. Ja nemad toovad kaasa oma huvid. Näiteks sain hiljuti teada, et üks ammune sõbranna tegeleb agarasti line-tantsuga ja on ka vastavas näoraamatu grupis, kus omavahel vajalikku teavet jagatakse. Olgu öeldud, et niisugused grupid võivad olla nii kinnised (ainult kitsale osalejaskonnale) kui ka lahtised (näha kõigile Facebookis surfajatele).

Eelnevast oled ehk juba aru saanud, et kui otsustad Facebooki minna, siis tuleb mõnda asja kindlasti arvestada. Näiteks on kohe pärast näoraamatusse registreerumist tarvis paika panna oma nn settingud, millest sõltub sinu konto turvalisus ja privaatsus. Selles pole midagi keerulist, tuleb ainult tähelepanelikult lugeda kasutamiseeskirju  ja vaadata abikeskuse (help) juhtnööre, näiteks korduma kippuvad küsimusi.

Kui sa Facebooki lähed, on sul algul ehk vähe sõpru, aga ühel hetkel avastad, et ka su sõprade sõbrad, kes su nime kas uudistevoos või sõbraotsingus on märganud, tahavad su sõbraks saada. Nüüd on sinu otsustada, kas piirdud ainult vähestega, kes sulle tõesti tuttavad on, või võtad oma suhtlusringkonda ka võõramaid, sõprade sõpru. Sinu  uudistevoog kasvab ja ühel hetkel tekib vajadus seda piirama hakata.

Sa oleksid nagu suurel turuplatsil, kus kõik räägivad kõikidega, igaüks kommenteerib, sinagi saad sõna sekka öelda, keegi reklaamib oma kaupa, keegi kutsub sind vaatama oma huvilehekülgi või kuuluma mõnda gruppi, mille liikmetel on ühised huvid või lihtsalt ühised teemad, mida nad arutada tahavad. See on põnev, aga võib mõnikord ka väsitada. Siis, nagu juba alguses ütlesin, võid sa Facebookis aja maha võtta ning oma konto mõneks ajaks deaktiveerida. Päris ära kustutada võib muidugi ka, aga siis ei saa sa soovi korral tagasi minna.

Seda tuleb ka arvestada, et konto sulgemisel ei pruugi internetist kaduda see teave, mida oled Facebooki kaudu enda kohta andnud. Seda enam tasub võrgustikus olles läbi mõtelda, missugust teavet sa annad, mida postitad, milliseid pilte jagad... Aga see kehtib juba mitte ainult Facebooki, vaid kogu interneti kohta.

Igatahes, kui vanemal inimesel Facebooki vastu huvi on, soovitan proovida. Aga targalt ja tasapisi. Muid suhtlusvõrgustikke on muidugi ka päris palju. LinkedIn näiteks sobib paremini karjäärist huvitunud töölkäijale. Google+ aga tahab Facebookilt suhtlusvõrgustike liidrikohta ära võtta.

Ilmunud ajalehes Videvik nr 9, 28. veebr 2013, vaadata peaks saama digitaalarhiivist DIGAR http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=116182
Pilt internetist.

Tšerkess

Mu eelmise blogipostituse värsiread "Ärkasin Tšegetil" tõid kommentaari lugejalt, kelles mu uneluse peale ärkasid mälestused samades paikades Elbruse jalamil käimisest. Ta kirjutas sellest oma blogis. Tema meenutus, eriti see osa, mis turismibaaside instruktoreid puudutas, pani mind omakorda üles otsima ammu-ammu kirjutatud killukest.

Kuigi võib arvata, et mu rohkem kui 40 ajakirjanikuaasta jooksul kirjutatud tekstid on kõik kuskil avaldatud, ei ole see nii. Siinne etüüdike meie hotelli paljudest rahvustest mägimatkainstruktorite seltskonda kuulunud tumedapäise Ibrahimi mesikeelsusest, mille abil ta meid nii meelitamise kui sundimisega mägedes edasi liikuma kutsus, jõuab lugejate ette nüüd esmakordselt.

TŠERKESS

“Neiukesed-pääsukesed, millist imekaunist unenägu ma nägin. Värvilist! Te ju mõistate, et värvilisi unenägusid näevad ainult väljavalitud.
Ma nägin unes, et ma magasin.
Laud, selline stiilne, nikerdatud, kõverate jalgadega. Rokokoo! Ja laual vaas – sale, pikakaelaline, kaunis. Gruusia! Ja vaasis kolm roosi… Oo, selliseid unenägusid näevad ainult väljavalitud!
Esimene roos oli helekollane, nagu puudutanuks seda hetk tagasi päikesekiir või armukadeda naise käsi.
Teine roos oli helesinine, nagu on kõige hele-helesinisem naine. Te ju teate, neiukesed-pääsukesed, et kõige hele-helesinisemad naised on blondid.
Ja kolmas roos oli – aga seda ütlen ma teile alles siis, kui me koseni oleme jõudnud.”

“Neiukesed-roosikesed! Te ju peate, te olete lihtsalt kohustatud seda koske nägema. Te ju nägite filmi “Vertikaal” Võssotski lauludega? Pääsukesed, see tehti ju siinkandis, sellesama kose juures!”

“Neiukesed-lillekesed, missugune kosk! Jumal, missugune kosk!
Aga see kolmas roos oli helepunane nagu hõõguv armastus, nagu neiukeste-roosikeste huuled. Ja ega mu kannatused sellega veel lõppenud. Mul tuli valida üks kolmest – helekollane armukadedus, helesinine blondiin või tulipunaste huultega hõõguv armastus. Jah, selliseid unenägusid näevad vaid väljavalitud.”

“Neiukesed-kullakesed, ma kutsun oma sõbra. Ma palusin teda joonistada mägesid ja ingleid, aga teis, neiukesed-pääsukesed, on mõlemad koos!”
Minu tekst, 1974.

Pildid on 1973-1974. aasta postkaartidelt: vaade Elbrusele ja Azau hotell.