Elu on täielik õnn!

Hommikuti joon vahel kohvi, vahel teed. Nii, kuidas tuju on. Täna märkasin, et teepakikeste kuldsetele ripatsitele on mõtteteri kirjutatud. Umbes nii, et võta pits ja pea aru. Ehtinglaslikult täpsed aforismid klassikutelt ja muidu kuulsustelt.

Väga nutikas käik igatahes. Tuleb meelde, et kirjanikud tegid kord ettepaneku Tallinna ühissõidukitesse luuletusi ja vist ka tsitaate riputada, et sõitjad nii oma poeetilised hetked kätte saaksid. Seda vist isegi on kirjanduse populariseerimiseks tehtud. Aga mina küll ei kujutle ennast ühest peatusest teise siirdudes ja jalul püsimiseks kõvasti kuskilt kinni hoides luuleridu nautimas.

Teepakikestega on teine lugu. Lonkshaaval rüübates jõuavad ka mõtteterad pärale. Panevad edasi mõtlema või lihtsalt muigama. Annavad hommikule iva. Muudavad hommikujooma mõnusad hetked täiuslikumaks. Oleksid nagu endast targemate inimeste hulgas.

Tänasel ja paaril varasemal teepakikesel olid kirjas niisugused ütlemised inglise ja vene keeles:

"Elu on täielik õnn! Ükski inimene ei suuda seda välja kannatada." (George Bernard Shaw)

"Vaikus on vestluse suur kunst." (William Hazlitt)

"Naised (abikaasad) on noorte meeste armukesed, keskealiste seltsilised ja vanameeste põetajad." (Francis Bacon)

Eks näis, milliseid tarkusi järgmised teetassid toovad.

Üks oktoobrihommiku pilt ka kalendrikuu lõpetuseks.

Minu foto, okt 2012.

Lumevalgus, lumepimedus...

"Jah ma nägin lumevalgust
ükskord kui ma polnud laps..."
(Paul-Eerik Rummo)

Päris huvitav, kas ilmataat annab umbes kahe kuu pärast jälle ainest mõtisklusteks jõululumest: kas maa on siis must või hangedes. Eks tuleb kohustusliku esimese lumepostitusena siiagi kirja panna, et tänavune esimene lumi tuli 26. oktoobri hommikuks ning kohe küllaga.

Nii sünnivad uued ilmatarkused: kui 20. oktoobril äge äikesevihm on, siis tuleb viie päeva pärast lumi maha.

Ja tänasest elame talveajas.

Minu foto,  okt 2012.

"Elu ja saatus"

Olin mõelnud, et sõjafilme ma enam ei vaata. Mis need muud on kui vägivald. Aga vägivalla vastu olen nii elus kui ka kultuuritarbijana. Kuid ühes blogis sattusin selle filmi tutvustusele, mis tekitas huvi ning nii vaatasingi ära kõik 12 osa.

Ei ole ilus film. Sõjast ei saagi ilusat filmi teha. Ilus film sõja kohta oleks loomuvastane, sest sõda on oma olemuselt inetu ja hävitav.

Aga kui väga keerukalt väljenduda, siis on film psühholoogiliselt põnev. Raske. Masendav. Aeg: 1942. ja 1943. a. Nõukogude Liidus, rindel ja tagalas... Kohad: Stalingradi kaitselahingud, Kuibõševi tagalalinn, Saraatovi sõjaväekalmistu, Moskva teadusinstituut, ühiskorterid, vanglad... Aeg, mil ei teatud ette, kuhu järgmisel hetkel võib sattuda, olla elus või surnud, kannatada sooritamata tegude pärast või lihtsalt suult libisenud sõna pärast. Ja see kannatuste määr võis olla etteaimamatu ning väljakannatamatu.

Rindeajakirjanikuna tuntuks saanud Vassili Grossmani (1905-1964) romaani "Elu ja saatus" ("Жизнь и судьба") järgi tehtud samanimelise filmisarja (Vene, 2012) peategelane on andekas tuumafüüsik Viktor Štrum, kes töötab aatomipommi loomise kallal. Samal ajal hukkuvad tema lähedased hitlerlikes surmalaagrites ja NKVD vanglates, tema rahvuskaaslased kannatavad Venemaal toimuvas holokaustis ja kogu riik on vapustatud sõjast, stalinismi julmusest, karmusest ning paraku ka pealekaebajate salakavalusest. Ka Štrumil endal läheks väga halvasti, kuid tema töö äratab Stalini tähelepanu...

Režissöör Sergei Ursuljaki mõtteid on ellu viinud tugevad näitlejad: Sergei Makovetski, Aleksandr Balujev, Lika Nifontova, Jevgeni Djatlov, Polina Agurejeva ja väga palju teisi. On eepilisi lahingustseene, on lüürilisi mõtisklusi... Filmi aluseks olnud teost on oma laiahaardelisuse ja meisterlikkuse poolest võrreldud "Sõja ja rahuga".

Vassili Grossmani suurteos "Elu ja saatus" valmis 1959. a, kuid KGB ja NLKP KK tegid kõik, et see ei ilmuks ei raamatuna ega ka ajakirjades. KGB korraldatud läbiotsimistel võeti ära käsikirjad, koopiad, märkmikud, isegi kirjutusmasina lindid. Vassili Grossman pöördus raamatu avaldamiseks kirjaga ka Nikita Hruštšovi poole, paludes vabadust oma raamatule: "... kirjutasin tõtt, kirjutasin seda teost armastades ja haletsedes inimesi, uskudes inimestesse. Ma palun oma raamatule vabadust..." NLKP peaideoloog Mihhail Suslov ütles autorile, et enne 200-300 aastat ei tule "Elu ja saatuse" avaldamine kõne allagi. 1964. a suri Grossman vähki.

"Elu ja saatus" ilmus alles 1980. a Šveitsis, seda tänu teisitimõtlejatele: akadeemik Andrei Sahharov ja Semjon Lipkin filmisid neil olnud mustandilehti ja kirjanik Vassili Voinovitšil õnnestus need saata välismaale. Nõukogude Liidus ilmus "Elu ja saatus" esmakordselt Gorbatšovi perestroika ajajärgul 1988. a.

Las nad olla

Ja jälle põleb põõsas sügiseses tules. Nimetus igatsuses. Rändlindude lennus.

On nii, nagu tahaksin isegi minna. Eikuskilt eikuhugi.

Lugesin üht raamatut, aga blogis ma sellest kirjutama ei hakka. Ainult üks tõdemus. Liiga tuttavate kirjanike romaanides on liiga palju neist endist. Eriti siis, kui nad minategelase vormis kirjutavad. Üldistust ei sünni. See raamat oli just selline.

Liiga hästi mäletan oma kunagist üsna head sõpra. Liikusime samades seltskondades, meil olid ühised tuttavad, sagedased jutuajamised ja vaidlused. Selle raamatu puhul need segasid - ma oleksin kui lugenud tema elu seda osa, millest ma midagi ei tea, seda, kuidas oli hiljem, kuidas läks edasi. Ja ma ei teagi, kas ma seda teada tahan. Kas isegi nii, läbi kirjandusliku kõverpeegli.

Mõnikord on parem, kui kunagised tuttavad jäävad sinna, kus nad olid. Ei tule sinuga kaasa läbi kevadete, suvede, sügiste ja talvede.

Las nad olla ses kauges hõllanduses, mida noorusmaaks kutsutakse. Milleks meile teada, et edaspidises elus on nad pettunud, tülpinud, väsinud. Nagu me isegi mõnikord.

Las me mõtleme, et nendel läheb kõik hästi. Küllap lähebki. Ja põlev põõsas sügiseses tules toob ka neile nimetu igatsuse.

Minu foto, oktoober 2012.

Õhtud delfiinidega ehk Tere jälle, Vassilissa ja Valeri!

Vanalt postkaardilt leidsin korraga kaks tuttavat. Vassilissa oli delfiin, elas koos pojaga Batumi vanas delfinaariumis. Võimalik, et pildil on Vassilissa poeg, aga mulle meeldib mõelda, et see on just Vassilissa.

Delfiin, kellele olen teinud pai.

Valeri oli noor teadustöötaja, üks delfiinide hooldajatest ja dresseerijatest, esines delfinaariumi show'del oma hoolealustega.

Kohtusime Adžaaria kuldses septembris. Aastanumbri paikapanemisega on mul raskusi, vist oli see 1980. aastal, millest ka postkaart pärineb. Kui leian üles vanad ajalehe Noorte Hääl numbrid, kus Gruusia-reisist kirjutasin, siis saan täpsustada. Igatahes olen sellest reisist kirjutanud ka kogumikus "Neliteist tutvust" ("Külas tuttaval tundmatul", lk 75-90), mis ilmus 1982. a.

Vaatasin delfinaariumis esimest, keskpäevast seanssi, nagu sealseid demonstratsioonesinemisi kutsuti. Muusika, seletusssõnad makilindilt, mismoodi delfinaariumi loomise mõte tuli ja teoks tehti. Aga ma teadsin selle delfinaariumi kohta üsna palju ka varem, sest mu kolleeg Juhan Aare oli seal käinud ja oma muljetest rääkinud. Batumi delfinaariumis olid siis Musta mere kõige suuremad delfiinid - afaalid - ning nende esinemised olid võimalikud ainult tänu nendega tehtud teaduskatsetustele.

Pärast show lõppu läksin delfiinidresseerijaid Juhani poolt tervitama. Nad võtsid mind ülisõbralikult vastu ning ma olin Batumis viibitud päevade jooksul delfinaariumis sage külaline. Need olid unustamatud õhtud delfiinidega. Vist oli tol ajal delfinaariumis viis delfiini, aga just Vassilissa oli see, kes mulle esimesena lähedale tuli. Kõige uudishimulikum ja kõige arukam.

Ja siis küsiski Valeri Karabašjan, kas ma tahan delfiini paitada. Vahetud muljed sellest olen kirja pannud nii: "On iselaadne tunne puudutada seda silmapilkselt kuivavat nahka. Paitad teda, tema aga piidleb sind selle ilmega, mida inimesed on hakanud naeratuseks kutsuma, õiendab siis pea veel rohkem veest välja, nõuab tasukala, saab selle kätte ja toob sulle omakorda tänutäheks kuskilt põhja kandist tükikese basseinipiirdest. Lammutaks või kogu basseini ära, kui dresseerija ei keelaks."

Õhtuti pärast delfinaariumi külastajatele sulgemist olid delfiinid kõige rahulikumad ja loomulikumad, ka kõige paremas pallimängimise hoos. Siis oli ümbruskond vaikne, kogu päeva toiduports oli delfiinidele kätte antud. Mulle õpetati mõned žestid, millega sai delfiine kuuletuma panna või näiteks veest välja libedale demonstratsioonilauale kutsuda või vett pritsima panna.  "Suur kuulekas kere libiseb hõbehallina su jalgade juurde ja siis välkkiirelt vette tagasi. Ei tahakski uskuda, et tegu on raskete loomadega."

Nii mängisime me kaua, päris kiirujumiseks siiski ei läinud, sest pelgasin oma ujumisoskust selle jaoks liiga halvaks. Aga oma iselaadset kõrisevat häälitsust lasksid nad mul palju kuulda. Vassilissaga saime headeks sõpradeks.  Ja delfiinipai oleks justkui mu peopesas veel alles.

Selle mälestuskillu lõpp on kurb... Kui mõned aastad hiljem ühel laevareisil uuesti Batumis peatusin, läksin oma sõpru otsima. Delfinaarium oli kinni, koristajatädilt kuulsin, et Valerit enam polevat - vähk ei andnud armu. Vassilissa olevat kurvastusest surnud mõni kuu pärast teda.

Veel aastaid hiljem, sõjapäevil, lasti Batumi delfiinid merre vabaks, et nendega midagi ei juhtuks, ja Batumi vana delfinaarium lõpetas tegevuse. Nüüd olevat seal juba mõni aasta uus delfinaarium, kus raha eest saab delfiinidega koos ujuda ja nende seljas ratsutada.

Postkaart kogumikust "Batumi delfinaarium", kirj Planeta, 1980.

"Eike"

Rein Põdra romaanis "Eike" (2006) sisalduks nagu vähemasti kolm raamatut. Esimene neist oleks lugu eikellekski peetud ja olnud tüdruklapse kujunemisest maailmakuulsaks Nobeli preemiaga pärjatud kirjanikuks. Niisugune põnev metsa tütre lugu, tunded ja tundmused, armastus ja armetus - natuke häid naistekaid meenutav, kuid siiski kaalukam.

Teine oleks novellikogu, mille sisuks peategelase looming ja mis mulle neist kolmest raamatukihist kõige igavam tundus. Ka kipuvad nii esimese kui teise kihi paljudest värvikatest naistegelastest mõned vägagi edukalt vahetevahel hägustuva peategelasega võistlema, on terviklikumad ja jäävad paremini meelde.

Kolmas kiht seevastu oli minu jaoks kõige huvitavam ja köitvam. Lausa maiuspala! Arutlused kirjandusest, muljed ja meenutused kirjanduslikest kohtadest, kõrvalepõiked maailmakirjandusse. Kirjandusmaailma reeglite aimamisest ja märkamisest nende sõnastamiseni kulgev tee. Hulk tuntud ja ka tundmatumaid nimesid, igaühe kohta midagi haaravat. Kawabata, Bunin, Tšehhov ja tema Melihhovo, viienda osa peatükid "Maailm riiulil", "Vesaasi paat" ja "Arutlusi oma eelkäijatest" jms. Neid ma nautisin. Kohati, tunnistan ausalt, võtsin neid mitte peategelannast kirjaniku mõtetena, vaid eeldasin, et nii mõtleb Rein Põder ise.

See tunne ei häirinud, pigem vastupidi, sest neist arutlustest, tutvustustest, mälestustest, kõrvalepõigetest ja sissevaadetest ilmnes autori laialdane eruditsioon ja neist saaks mu meelest kokku suurepärase esseedekogumiku kirjanduse (ja laiemalt võttes üldse loomingu) olemuse, teostumise ja missiooni kohta.

Otsisin internetist "Eike" arvustusi, aga neid on nii pagana vähe. Millest on kahju.

"Ampit sobre el jardí" - "Aknalaud aia kohal"

Mulle meeldib oma lugude "tegelaste" käekäiku jälgida ja meeldib ka see, kui nad oma unistusi ja ootusi ellu viivad.

Kaks aastat tagasi kirjutasin ajakirjaloos "Võtad endaga kaasa ainult vikerkaare", kuidas meie jutuajamise ajal kirjanik Jüri Talveti Pärnu kodus laual olnud õunad tõid talle meelde, et Kataloonias ootab ilmumist tema väga kauaaegse sõbra Alberti poolt katalaani keelde tõlgitud väike raamat.

Talvet ütles siis: "Albert on seda kavandanud Eesti olu peegeldusena – Eesti ja kodu teema, pildid ja tekstid pooleks, minu luuletustega, tema siin tehtud piltidega. Kaanele peaks tulema siitsamast aknast võetud foto pingist, millel õunad. Hea soe raamat. Aga sealgi on olnud masu ja raamatu ilmumine viibib."

Katalaanikeelne raamat "Ampit sobre el jardí" ("Aknalaud aia kohal"), mille ilmumist autorid, Jüri Talvet Eestis ja Albert Lázaro-Tinaut Kataloonias, ootasid ligi neli aastat, ilmus Hispaanias Tarragona kirjastuse Arola Editors sarjas „Kõnelev kujund” (La imatge que parla) tänavu juunis. Sellesse pandud Jüri Talveti luuletused on välja valinud, tõlkinud ja fotodega ilmestanud  Albert Lázaro-Tinaut. Mõned fotod on ka Jüri Talveti erakogust. Kaane lakkadel on mõlema autori elukäiku tutvustavad tekstid.

Mahult üsna väikese, kuid väga ilusti kujundatud raamatukese kohta võib öelda, et sisult on see suur. Kõik algab sealt, kus "isamaja õuemurul õilmitses  hulk / tillukesi värvilisi lilli" - vaatega koduaiale, kulgeb siis edasi mööda Eestimaa maastikke, kus hulgub vikerkaar, mida poeet vaatab sõbraga koos, ja sõidavad rongid; kus elu on kui unenäost ette öeldud. Nii nad on, ütleb luuletaja oma laste kohta, kes on mitmel fotol - kaks suuremat, "lapsed, kes nüüd on äkki suured - / varem kui me ise / oleme suureks / saanud", ja poodi Pärnu leiba tooma saadetakse kõige noorem, kes "lendab mesipuu poole".

Jõululaulu "lund sajab lakkamatult Pärnus", kus unenägu oleks võinud jätkuda näiteks nii, et "seal, kodus, heletab päike varakult /  tuba, kus sa ilmuda saad vaid seostes / aeglasemalt, väsivamalt, olevamana". Majas ja maal, kus elab mälu, kus oled leevike härmalõngas õunapuul, kus "ära karda, niikuinii on, niikuinii oled".

Kõik need Jüri Talveti poeetilised eestimaised ja üldinimlikud mõtisklused on Albert Lázaro-Tinaut tõlkinud varem hispaania keelde ning selle raamatukese jaoks katalaani keelde ja lisanud neile oma fotod, millest aimub, et ta nii oma sõpra, tema peret ja kodu kui ka Eestit hästi tunneb ja armastab. Need on huvitavad pildid, neis on siinseid valguse, värvide ja helide rütme, olemuslikke olulisi tundeid ja olmelisi pisiasjugi.

Ühel fotol mängib keegi muusikapala "Nukker delfiin" ja luuletaja küsib sinna juurde, kuis see nüüd oligi ja muretseb, kuidas väärikana lõpetada sajandit, millest võib öelda "... takerdusin tähe otsa, terav konks / kiskus verele peo".  Kooskõlas kõigi nende südamlike piltidega kasvavad selle väikese raamatu luulest välja näilistest pisiasjadest hoopis suuremad, maailmale tähtsad asjad, aga ka Eesti ajaloo tõlgendus, see, kuidas "sa lõpuks sukeldusid vabadusse".

Ja hea soe raamat on see tõepoolest.

* Selles ülevaates olen kasutanud katkeid raamatukeses avaldatud luuletustest ja nende pealkirju.

Lapselik rõõm

Täna oli looduse kingitud võluhetkede päev. Pilvede taevalik värvimäng lisas maistele sügisvärvidele, lehtede kirevusele kõikvõimalikke varjundeid. Vihm pesi aeg-ajalt kõik puhtaks, aga mitte lahinal sadades, vaid tasahilju, peaaegu piiskhaaval. Korjasin peotäie kastanimune. Päev säras ja tundus kohati täiuslikuna.

Nautisin hommikupoolel õuesolekut, aga kui keskpäeval tuppa sain, ilmus akna taha vikerkaar. Niisugune õrnapoolne, aga piisav, et peotunnet tekitada. Pildistamiseks siiski nõrgake.

Ma ei salga, et tunnen vikerkaari nähes lausa lapselikku rõõmu ja helget pidulikkust. Täna oli ilusate vikerkaarte päev.

Õhtu pakkus tõelise kingituse. Kella poole kuue ajal tuli uus, teise akna tagune külaline, kirkalt kaunis, kahe kumerduva kaarega, täiusliku värvikangaga. Tuli kauaks, nautis pildistamistki. Kui  kadus, uuenes natukese aja pärast. Nii ta mängis, kord ilmudes, siis jälle kaduma kippudes, peaaegu päeva pimenemiseni välja.

Minu foto, 7. okt 2012, kl 17.30.

Tahan sulle aknast mandariine visata

See tüdruk oleks võinud sõita rongis ükskõik kus. Äratada kaasreisijas põlastust, hiljem juba vähemat vastumeelsust, mis läheb üle kaastunde ja mõistmise sähvatuseks, kui tüdruk rongiakna lahti kisub ja mandariinid sellest välja viskab. Neile, kel on veel vähem kui temal, neile, kellega tahab jagada.

Aga see tüdruk pole ometi siit Eestist, kus ka kindlasti praegu samasuguseid tüdrukuid leidub, vaid aastate tagant, meieni jõudnud Jaapanist, Ryūnosuke Akutagawa kogumiku "Mandariinid tihnikus" avaloos "Mandariinid". Ja tänase päevaga siin ja praegu ei tohiks tal muud pistmist olla, kui et me siin ja praegu temast loeme. Kirjanikult, kes sündis 1892. ja sooritas enesetapu 1927. aastal. Kirjanikult, kelle ema oli vaimuhaige, ja kelle hinge vaevas kogu elu mõte tema enda võimalikust hullumeelsusest.

Väga erudeerituna ja palju lugenuna kasutas Akutagawa oma loomingus rohkesti seda, mida juba ammu enne teda oli käsitletud nii rahva- kui ka kirjandusloomingus paljudes maades. Kummalisel kombel on tema novellides midagi nii Tšehhovi peenetundeliselt kirjeldatud "väikestest inimestest" kui ka kultuslikuks jutuvestjaks kujunenud R. K. Narayani mütoloogilistest tõlgendustest. Samas ei pruukinud ta nimetatud autoritest üldse midagi teada. Ju olid need teemad, need lood ja süžeekäigud lihtsalt oma aja õhustikus, kust tundliku loomusega kirjanik need kinni püüdis ja elama pani.

Akutagawat on nimetatud jaapani realistliku kirjanduse alusepanijaks, dekadentslikuks kirjanikuks, psühholoogiavarjundite ja käitumisilmingute täpseks tundjaks, noorte kirjanike eeskujuks ja kujundajaks. Võib-olla oli ta aga hoopistükkis lihtsalt üks väga andekas ja väga õnnetu mees.

2011. aastal mitme tõlkija vahendusel ilmunud "Mandariinid tihnikus" sisaldab palju novelle ka juba 1978. aastal "Loomingu" Raamatukogus ilmunud valimikust "Hammasrattad" (tlk Ülle Udam), mille nüüd üles otsisin ja taas lugesin. "Hammasrattad" on isegi parem kui uus tõlkekogumik, sest selles on niisuguseidki tekste, mis annavad kirjutajast endast ja tema eluteest vahetuma pildi. Sellise, mis on omane jaapani kunstile, kus ühes tabatud ja jäädvustatud hetkes peitub hoopis enamat; kus üks justkui lõpetatud viiv on aluseks hoopis pikemale ajaarvamisele.

Ja veel meenus mulle Akutagawa täpseid novelle, neid otse uskumatult dramaatilisi ja haaravaid kirjeldusi ja kirgede möllu lugedes see, kuidas ma lapsena koos oma mängukaaslastega nõudekilde kogusin. Ikka leidus kuskil mõni äravisatud tükike, mis oma mustrikatkega paelus ja andis aimust võimalikust suurest serviisist, või mõni värviline klaasikild, millest läbi vaadates maailm hoopis teise näo sai. Niisuguse läbi värvilise klaasikillu vaatajana, kes  kummastavalt moonutatud ja tuhmlevalt helkivat puhast ilu näeb, tundsin end ka Akutagawat lugedes.

Paar tsitaati Akutagawalt ka:

"Teatavasti on elu sünge kõikidele peale valitud vähemuse. Kuid "valitud vähemus" on teine nimetus idiootide ja lurjuste jaoks."
--
""Kuhu on jäänud su naeratus?"
"Läks tagasi taevasse jumalate juurde. Et kinkida elule naeratust, on vaja esiteks tasakaalukat iseloomu, teiseks raha ja kolmandaks tugevamaid närve kui minul.""
--
"Vetikate lõhnaga täidetud õhus liugles ükskõikne liblikas. Ainult hetke tundis ta kuivanud huultel liblika tiibade puudutust. Kuid huultele jäänud tiibade tolmu tajus ta veel palju aastaid hiljem."

Oktoober Rahumäel

Värvid. Värvilised lehed.

Värvilised müürid.

Ei, täna ei lähe mu mõtted mööda igaviku teid. Alles ju sai siia blogisse mõned surnuaedade pildid pandud, Peipsi-äärsete ristimetsade sigri-migri, see, mis meist pärast olnut alles jääb - kui jääb.

Täna vaatan ma raudteesilda. Näe, keegi on üles tähendanud tähtsa fakti. Täiesti nii, nagu kroonikakirjutajale kohane. Ainult et kirjutanud on ta kraakjalgadega silla käsipuu peale.

"19.07.06 said siin silla all üheaegselt kokku kaks rongi.
Kell näitas 22:11.00"

Praegu rongid ei kohtu. Üks küll tuleb sealt päikese poolt, aga teist pole. Mis teha, alati ei kohtu inimesedki. Siis, kui sõiduplaanid erinevad. Siis, kui kohustused kuhjuvad. Siis... kui...

Aga näe, kellegi nägu vaatab sillavõre pealt ootamatult vastu. Vaatab ainult siis, kui valgus ja varjud tema suhtes soodsad on. Märkasime teda juhuslikult. Võib-olla, et enamik sillaületajaid teda ei näegi. Tema näeb neid küll, kuni vihmad ta ükskord maha pesevad.

Ilusa aia sees võsasse ja rohtu kasvanud on üks Rahumäe põnevamaid hooneid. Õigupoolest ainult see, mis kunagisest hoonest alles on, katust ju enam pole. Ehitatud on see maja mõnedel andmetel 1913. a, teistel andmetel aga 1917. a Peeter Suure merekindluse juurde kuuluvana kitsarööpmelise Liiva – Nõmme-Väikse raudteelõigu äärde.

Jaama juurest algasid haruteed: üks Tondi kasarmute kaudu Koplisse ja teine Mustamäe laskemoonaladudesse. Hiljem teenindas jaamahoone Tallinna–Vääna raudteeliini. Kultuurimälestisena kirjas.

Minu fotod, Tallinn, Rahumäe, 2. okt 2012.

Minu lapsepõlve haiglad

Aeg-ajalt olen siia blogisse ikka oma vanu kirjutisi ka pannud. Nüüd, mil arstid streigivad, pakun  lugemiseks mälestuskilde oma lapsepõlve haiglatest. Tänapäevaste noorte jaoks on see ammune aeg. Lugu ise ilmus 2001. a suvel ajakirjas Elukiri mõnevõrra lühendatult. Siin on selle täielik variant. Kommentaaridesse aga on oodatud blogilugejate mälestused nende lapsepõlve (või nende laste) haiglatest ja arstidest.

Avapildil on üks minu haiglatest. Tollal oli see ala Keskväljak ja haiglahoone on üksikuna foto keskel. Loos olen kirjutanud, et see asus praegusel Viru väljakul umbes taksopeatuse kohal. Nüüdseks on seal juba Viru Keskus. Pole parata, kõik muutub. Nüüd siis:

Minu lapsepõlve haiglad

Esimesena tuleb meelde Tõnismäe haigla majas, kus praegu on justiitsministeerium. Seal lõikas imeilus noor doktor Imbi Soop umbes 1955. aastal ära mu kurgumandlid. Olin kogu operatsiooniaja vait. Ei mäleta, et oleksin nutnud. Arst kiitis, et tubli tüdruk. Kui mind pärast lõikust palatisse viidi, kus kõik peale minu täiskasvanud olid, ehmatasin neid sellega, et mu suust hakkas vereklompe tulema. Olin operatsiooni ajal verd alla neelanud. Tõenäoliselt sellepärast ma nii vait olingi.

 Palat oli minu mäletamist mööda kolmandal korrusel, aknad Hariduse tänava poole. Sealt sain haigla õuele tulnud emale-isale ülalt alla vaadata. See oli terve senise elu esimesel korrusel elanud kolmanda klassi plikale uus kogemus.

 Doktor Soop meeldis mulle nii, et ma temast pärast haiglat mitu pilti joonistasin. Tal olid pikad mustad lokkis juuksed. Ta näitas mulle ka mu väljalõigatud mandleid, mis sarnanesid väikeste marjakobaratega.

 Rohked angiinid olid oma töö siiski teinud. Olin sageli haige ja arstid otsisid kaua põhjust. Kui nad selle leidsid, sattusin pikkadeks kuudeks Tallinna lastehaiglasse, mis asus Keskväljakul (praegu Viru väljak) umbes praeguse taksopeatuse kohal. See oli suur maja, kus olid nii lastepolikliinik kui ka -haigla. Mäletatavasti olin seal kolm korda. Esimest, kõige pikemat 1957. aastal. Mind ravis tollal kõige tuntum laste südamearst doktor Elena Müllerbek. Rangevõitu keskealine naine, kes pani aluse laste reuma uurijate koolkonnale Eestis. Pelgasime teda, aga kui ma palju hiljem, 1969. aastal, müügilettidel nägin doktor Müllerbeki ja veel kahe arsti mahukat uurimust “Laste reuma”, ostsin selle kohe. Lugedes leidsin, et olin olnud üks selle suure teadustöö “katsejäneseid” – sugugi mitte halvas mõttes.

 Palatis oli viis või kuus voodit. Esimesel kuul tohtisin ainult voodis lebada. Õnneks ei pidanud ma pärast seda uuesti käima õppima, nagu paar aastat varem pärast sarlakite põdemist oli tulnud teha. Meiega tegelnud õed olid peaaegu kõik venelannad: Marina, Maria, Valja, Zoja… Nad on mul väga täpselt meeles senini. Nendega suheldes sain selgeks vene keele. Ka palatis olid nii eesti kui vene tüdrukud segiläbi. Meeles on Airi, kellega seal headeks sõpradeks saime. Hiljem pole me kohtunud, aga ma tean, et praegu on ta tuntud kultuuritöötaja. Meeles on Marju, Sirje, paljud teised… Ka Juta, keda enam ei ole, sest kui ta haiglast koju läks, äratati teda kodus ühel hommikul liiga järsult üles. Meid ei tohtinud ju ehmatada…

Ükskord tegime tüdrukutega küllalt raskest päevarežiimist tüdinuina või trotsist suure pahanduse – valasime kõik voodid vett täis. Sanitarid nägid kurja vaeva madratseid kuivatades. Siis ähvardati meid kõiki haiglast koju saata. Ju oleksime üsna rõõmsalt läinudki, aga reumakoolkonna arstid olid otsustanud meid nii palju ravida, kui üldse võimalik.

Kõige tähtsam tegelane meie jaoks oli laborant Hilja. Tema tuli oma nõelte ja klaastorudega palatisse üks kord nädalas. Sellest, mida vereproov näitas, sõltus meie kojusaamine palju rohkem kui ulakusest. 

Vereproov oli meie jaoks käkitegu võrreldes glükoosi- või veresüstidega, mida raviks saime. Olime siis kõik puntras tädi Hilja ümber ja jälgisime toimuvat suure huviga. Pühendasin laborant Hiljale 1957. aasta mais kirjutatud “väga asjatundliku” luuletuse “Vereproov”:

“Sutskas näppu teravasti / frankinõelanõel. / Ära teda karda, väike! / Ta ei ole õel. / Pärast tädi uuris, puuris, / mis on veresete sul. / Siis veel riistad siia kandis, / mitu leukotsiiti sinu veri välja andis. / Keegi siin veel nutnud pole, / proov ei ole üldse kole. / Huvitav on ainult see, / mis su veri välja teeb.”
Ei usu, et maailmas oleks eriti paljudele vereproovivõtjatele luuletusi pühendatud.

Olin samas haiglas ka 1958. aasta aprillis. Ei, ega mu mälu nii hea ole, et kõik haiglasolekud kuupäevaliselt meeles on, aga üks sündmus, mida palati aknast nägime, aitab kuupäeva täpselt paika panna. Palati aknast nägi Pärnu maanteele Musumäeni välja. Sealtpoolt tulvas ühel päeval haigla poole suur rahvamass ja läks hoone eest läbi Narva maanteele.

Hiljem sain teada, et see oli rahvakirjanik Ernst Särgava-Petersoni matuserongkäik. Nii suurt rahvahulka polnud ma varem näinud. Pika habemega Särgavat teadsin küll – tema raamatud olid kodus riiulil ja tema kirjutatud Reinuvaderi-jutte olin selleks ajaks juba lugenud.

Umbes aasta hiljem olin Nõmmel Tallinna lastehaigla reumaosakonnas Valdeku tänaval 30. keskkooli vastas. See oli ilus omapärane rohkete verandade ja rõdudega maja, mille kohta käisid jutud, et kunagi olnud seal luutuberkuloosihaiged. Olime tihti õues, kus oli palju terrasse. Vastasasuva vene kooli õpilased narrisid meie haiglakuubedes seltskonda armutult. Kord visati ühe tänavapoolse palati aken kiviga sisse. Suur kivi kukkus väikese vene tüdruku Valja voodisse. Õnneks oli ta sel hetkel tunnis. 

Tunde andis haiglas Pedagoog. Nii teda kutsuti. Vist oli selle alati rõõmsa kräbeda väikesekasvulise vanema naise perekonnanimi Raud. Igatahes suutis ta meid nii palju utsitada, et hiljem koolis imestati, kui vähe ma klassikaaslastest maha jäänud olin.

Nõmmel ravisid meid tollal juba siis hallipäine doktor Juta Tomingas (kelle juures ma muide paljude aastate pärast oma pisipojaga käisin) ja tore noor arst Savina, kes hiljem partei kutsel uudismaadele sõitis. Savinat vedasime kord alatult ninapidi – hakkasime suuremate tüdrukutega grimassitama, nagu tõmbleksid meil närvid. Võttis tükk aega, enne kui ta aru sai, et meiega midagi tõsisemat lahti pole.

Nood haiglasolekud tekitasid minus tänini kestva vastumeelsuse piimasuppide suhtes ja kustumatu isu kalamaksaõli järele. Mõnikord tahtsin kalamaksaõli kohe nii väga, et kui õed seda lusikaga andsid, sättisin end teist korda rohusaba lõppu. Muide, mulle maitseb kalamaksaõli hästi ka praegu. Vahepeal polnud seda ju kaua aega saada, aga nüüd, taasiseseisvuse ajal on müügil korralik Norra ja Islandi kalamaksaõli, mida võtan hommikuti suure lusikatäie. Ilma igasuguste sidruni- või muude maitselisanditeta. Kalamaksaõli on südamele hea.

Süüa saime haiglas üsna korralikult, aga siiani meenutan, kui õnnelik olin, kui ema pühapäeviti  kausiga kodust ahjukartuleid tõi. Elasin ju Nõmmel umbes kilomeetri kaugusel haiglast. Kartulid olid veel soojad, kui ema nendega haiglasse jõudis.

Palatite keskel suures puhketoas sain hästi palju telekat vaadata. See oli väike must-valge pildikast, mida meil kodus siis veel polnud. Pidasime palatikaaslastega vihikut, kuhu märkisime nähtud filmid. Vihik sai väga ruttu täis.

Umbes kümme aastat tagasi käisin seda kunagist lastehaiglahoonet vaatamas ja leidsin eest tulekahju üle elanud vareme. Mis sellest nüüd on saanud, seda ma ei tea.

Kirjeldatud haiglasolekute vahel oli mul umbes 12-aastasena veel üks haiglakogemus. Jäin ägedasse düsenteeriasse ja tänu naabrinaisele, kes nakkushaiglas töötas, viidi mind kiiresti sinna. Esialgu olin ühes palatis raskelt haige pikapatsilise venelannaga, kes kubises täidest. Kui mul natukenegi parem hakkas, viidi mind suuremasse palatisse. Seal nägin esimest korda elus paelussi, mis ühest naisest välja aeti ja talle mälestuseks purki pandi.

Pikapeale mu organism tugevnes ja 1960. aastatel ma enam haiglasse ei sattunud. Arste ja õdesid, kõiki, kes meiega tegelesid, meenutan tänutundega. Hiljuti kõnetas mind trollis naine, kellega olime lastena ühel ajal Valdeku tänava haiglas olnud ja kes mu ära tundis. Hoolimata tollastest ennustustest, et ega me kuigi kaua ela, oleme mõlemad poole sajandi piiri ületanud. Vahva ju!

©  Linda Järve. Ilmunud lühendatult ajakirjas “Elukiri”, nr 7-8, 2001. a.
Foto internetist: Tallinna Keskväljak 1955. a.