"Alguses oli Juhan"

"Alguses oli Juhan.
Meenutuslood õpetaja Juhan Peeglist",
Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts,
2012

See on raamat, mida esitleti Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi koosolekul Tartus, 19. mail 2012. See on raamat kingituseks Juhan Peeglile, kelle sünniaastapäeva see koosolemine märkis. Selles raamatus räägivad Tartu Ülikoolis ajakirjandust õppinud vilistlased oma Õpetajast.

Ajakirjanduse õpetamise üle hakati Tartus arutama aastatel 1952-1953. 1. septembril 1954 sai alguse ajakirjandusõpetus TRÜs. Esimene lend lõpetas aastal 1957. Selle lennu vilistlaste meenutusi on raamatus kolm, üks neist meenutajatest on juba siitilmast lahkunud.

Edasi tulevad riburada järgmiste lenduläinute mälestused, kokku üle 40 loo. Mul on hea meel, et sain sellesse raamatusse ka oma tagasihoidliku panuse anda.

See on väga südamlik raamat, aga ka valus raamat. Võib-olla tuleneb see helgus ja valu juba Juhan Peegli enese olemusest, mille kohta esimese lennu vilistlane Voldemar Lindström ütleb: "Ka sõna e l u oli tema nägemuses muinasjutuline, kuid seotud tohutute vaevade ja valudega. /- - -/ Aga võib-olla oli temas kõige enam ajakirjanikule omast maailmatunnetust ja -nägemust. Tema karakter talus nähtavasti valu ja ebaõiglust tuleviku, unistustemaailma nimel, kus ainuvalitsejaks oli tõde. Või pidi selleks saama. Seda tahtis ta ka meile selgeks teha."

Helge pool on kahtlemata kõik, mida Juhan Peegel meile õpetas,  valus pool aga see, mis ka professorile endale tema elupäevade lõpul haiget tegi, see, et ajakirjandus, õigupoolest selle kolletav mõnitav osa enam inimesest lugu ei pidanud ja ei pea.

See on raamat, mida ma siin ümber jutustama ei hakka ega suuda, aga mida kindlasti korduvalt loen. Aga ka kõigil neil, kes ajakirjanduse käekäigu pärast südant valutavad, lugeda soovitan.

* * *
Lõpetuseks tsiteerin hoopiski Postimehes 10.11.2007 ilmunud mälestuskirjutist "Juhan Peegel, headuse võrdkuju" (mida küll selles raamatus pole ja mille autorit ma ei tea):

"Mõni inimene teeb oma asju vaikselt, rahulikult, justkui möödaminnes. Mitte nii nagu nüüdisajal, mil kära peab algama enne, kui plaanidki küpseks saanud.
Mõni inimene on tagasihoidlik, ei upita end iga hinna eest esile. Mitte nii nagu nüüdisajal, kus endast rääkimine on kujunenud suisa vooruseks.
Mõni inimene kohtleb kõiki võrdselt, nagu endasuguseid. Mitte nii nagu nüüdisajal, kui ühiskondlik või ametipositsioon on see, mis otsustab väärtuse teiste silmis.
Mõni inimene kiirgab headust, hellust ja inimlikkust. Mitte nii nagu nüüdisajal, kus elus jõuab edasi õeluse, kurjuse ja ärapanemise abil.
Mõni inimene on armastatud ja austatud, ilma et ta seda kõigest hingest ihaleks. Mitte nii nagu nüüdisajal, kus lugupidamist püütakse teenida rahakoti paksuse või valijahäälte arvuga.
Juhan Peegel oli üks neist mõnedest inimestest. Neid oli niigi vähe. Nüüd on neid jäänud veelgi vähemaks."