Taasleitud lemmiklaul

Ma seisan plaadimasina ees ja lasen juba mitmendat korda üht ja sama laulu. On meie lõunasöök ühes maanteeäärses söögikohas Nigeerias. Aasta on 1978.

Seda laulu pole ma varem kuulnud, aga sel teekonnal, Eesti noortegrupi esimesel reisil Nigeeriasse, tundub, et see on väga populaarne, kõlab igal pool, kus käime: tantsuklubides, restoranides, lihtsalt tänaval. Jääbki minus kõlama, aga kui reis lõpeb, siis ei kuule ma seda enam kunagi kusagil.

Refrään on mind kummitanud aastakümneid. Pealkirja ei teadnud, esitajat ei teadnud. NLiidu raadiojaamades, ka Eestis seda ei mängitud. Aga refrääni algussõnad olid mul valesti meeles, seepärast ei leidnud ma seda laulu varem kui eile. Ja ta kõlab mu jaoks ikka niisama lummavalt.

   
Mary MacGregor "Torn Between Two Lovers" (1976).

Kevadine vahemärkus

Uue kevade sünnipäeva  peaks täna ehk mõne rõõmsalt lillelise pildiga tähistama, aga mul on veel blogisse panemata meenutus, millisena Veenus ja Jupiter tänavu talve lõpus taevalaotusest paistsid ja kui lähedal nad teineteisele olid. See üsna pime pilt on tehtud 14. märtsil veidi enne kella 10 õhtul.

Mu blogid on mõnevõrra unarusse jäänud, sest vabakutselisena pean siis tööd tegema, kui tööd on, ja pikkade tekstide toimetamisega seoses kasutan arvutit niigi palju, järelikult tuleb teha valikuid, et silmadel liiga suurt koormust poleks. Raamat, millega tegelen ja mille pealkirja ei saa siia praegu panna, on päris huvitav. Sellest, miks inimkond kogu aeg lollimaks läheb ja miks tunded mõistust varjutavad. Küllap püüab autor ka leida rohtu, mis avitaks, aga nii kaugele pole ma toimetamisega veel jõudnud.

Minu foto,  märts 2012.

Unistusi on raske luua, aga kerge hävitada

Kui ma natuke enne õpetajate streiki Seth Godini blogist leidsin lingi tema uuele (tasuta) e-raamatule - manifestile "Stop Stealing Dreams",  mõtlesin, et kirjutan sellest pärast lugemist pikemalt. Mõeldud küll eelkõige USAs haridusega tegelejatele, sisaldab see olulist ka meie kooliteemalise kirja- ja mõttevara täiendamiseks. Aga mu kirjutamissoovi jõudis ennetada ühe nutika noormehe ülevaade samast raamatust siin.

Nüüd siis soovitan mõlemat - nii Seth Godini lühikest raamatut kui ka viidatud blogisse pandud ülevaadet. Ja soovin head kaasamõtlemist nendega sellest, milleks on kooli vaja, kuidas on kool läbi aastasadade muutunud, mis on peamine, mille poole õpetamisel tuleks pöörduda, mida kooliharidusega taotletakse, missugune peaks olema õpetaja. Sellest, et unistusi on raske luua, aga kerge hävitada.

Konservatiivsus koolisüsteemis võis hea olla, aga riskijulgus ning soov uuega kaasa minna on praegusajal olulisemad. Kuulekate käsutäitjate asemel tuleb kasvatada loojaid. Lapsi tuleb õpetada liidriteks ja huvitavaid probleeme lahendama. Siis ehk ei juhtu nii, nagu praegu, mil (USA näitel) keskkooli lõpetavatest tütarlastest enamik ei soovigi kellekski muuks, kui mõne kuulsa laulja või näitleja sekretäriks või abiks, nagu oleks see nende unistuste tipp. Siis ehk ei juhtu nii, et kooliajal kohustuslikku kirjandust vastutahtmist lugenud õpilastest 58 protsenti pärast kooli lõpetamist ei taha raamatuid kätte võttagi.

Seth Godin on oma manifestis põhjalikult arvestanud asjaoluga, et üha enam õpetamist ja õppimist vajab kaasajastamist ning kolib või vähemasti peaks kolima internetti; et enam pole vaja õpetajat kui elavat ettekandjat, vaid õpetajat kui tiivustajat, juhendajat, abistajat, unistama ja riskijulgust omandama panijat.

Illustratsiooniks on seekord Seth Godini manifesti viimane, 132. punkt:

Vahtimajääja mälestused

Päris naljakas on ennast tagasi mõelda viiendasse või kuuendasse klassi, mil kehalise kasvatuse õpetaja minuga suusatundides hädas oli. Enamik Nõmme tüdrukuid käis ju suusatrennis ja nõnda olid nemad kõvad ässad. Mina olin sageli haige, trenn ei tulnud kõne allagi ja minu suusatamine oli rohkem liuglemine sagedaste peatustega.

Nende peatuste ajal vaatasin loodust, pikalt ja kaua: lume kukkumist okstelt, lume eri varjundeid, mände Mustamäe nõlvadel. Ja siis suusatundide ajal, kui enamik klassi tüdrukutest hea hinde nimel kõvasti pingutas, olin mina ikka see viimane ja vahtimajääja.

Kord sõitsime kehkatunnis oma tavalist teed Hiiult Nõmmele ja tagasi. Minul õnnestus taas viimaseks jääda ja, vähe sellest, jäin jälle vahtima - Mustamäe nõlvalt oli nii tore kaugusesse vaadata, sest suuri maju ju polnud siis veel ees.

Ei adunud, et aega oli väga palju kulunud. Järsku koputas meie klassi parim suusatüdruk mulle õlale, et õpetaja saatnud ta mulle järele, sest neil hakanud kooli juures oodates hirm, et minuga on midagi juhtunud. Leal tuli seekord peaaegu et kaks korda Hiiult Nõmmele sõita, aga tagasitee läks tal kiiresti: tema jõudis kohale järgmise koolitunni alguseks, mina lõpuks.

Sestpeale hakkasin end äpuna tundes suusatundidest viilima ja õpetajal jäi mulje, et ega see ala mulle kuigi palju meeldigi. Aga omaette või sõbrannadega käisin ikka suusasõitudel ning keskkooli ajal ma enam niimoodi ei liuelnud, vaid nautisin sõidu kiirust ja rütmi. Harku metsas murdsin kord ühel laskumisel suusa, siis oli koju Nõmmele päris pikk ja libe jalgsimatk. Aga sain uued suusad ja tegin uusi sõite. vahel üksi, mõnikord teiste seltsis ja kavalerid ei kurtnud, et ma edasi ei saa ja vahtima jään.

Kui mul endal juba väike suusasõiduhuviline kasvamas oli, siis viisin ta Hiiu staadioni nõlvadele, kus lapsi mäest laskuma õpetati. Kuni tema treeneri juures õppis, tegin mina mõne ringi Glehni pargis. Kord sõitis mulle vastu mu kunagine kehalise kasvatuse õpetaja, kes mulle väga üllatunult ütles, et olen üks väheseid tema õpilasi, kellega ta on pärast kooli suusaradadel kohtunud. Et vahtimajääjast asja sai, tegi õpetajale rõõmu.

Nüüd pole ma hästi palju aastaid enam suusatanud. Suusad on kallid, puusuuskadega vist enam keegi ei sõidagi, vanadel suuskadel on sidemed katki ja ega vanad suusasaapadki enam sõita kannataks. Ei tea, kas kondinõrkus enam suusatada lubakski. Paaril viimasel lumerohkel talvel olen aga suusatamise järele igatsust tundnud küll.
Minu foto.

Pomm sinu taldrikul!

TÄIENDUS: Seda filmi ei saa enam tasuta vaadata, aga jätan selle postituse esialgse teksti siiski üles lihtsalt meenutuseks.

Sellelt lingilt saab kuni 3. märtsini 2012 filmitootjate loal tasuta ja täispikkuses (1:10) vaadata uut dokfilmi "FRESH" (New Paradigm on Local Food / Fresh Food) toidutootmisest (suur)tööstusliku põllumajanduse teel või tervislikumalt ja loodushoidlikumalt. Samuti saab sealt lugeda selle USA tõsielufilmi kohta lähemalt.

HOIATUS!: Filmis on kohati väga masendavaid kaadreid, haledasüdamelistele ei soovitaks.

http://articles.mercola.com/sites/articles/archive/2012/02/26/fresh-video-documentary.aspx