Taevane tulekahju

Need pildid on tehtud eile õhtul veidi pärast kella 10. Enne suurt äikest ja peaaegu läbi öö sadanud vihma.

Kõik punas, igal hetkel isemoodi ja kui veel natuke fototöötlusega kaasa aidata, siis oli tulemuseks viimase foto täieline taevane tulekahju. Kaunis vaatemäng, inimestele kingitud suure Looja lavastus. Taevas rääkis meiega, igaühega isemoodi - kõigiga korraga ja igaühega üksikult. Võib-olla tuletas ta meile meelde, et me siin Maa peal inimlikult mõistlikud oleksime, sest Loodus suudab igal hetkel olla meist vägevam.

Minu fotod, 27. juuli 2011.

Vastusest möödahiilimise klassikaline näide

Tänasest Postimehest võis lugeda Euroopa Keskpanga president Jean-Claude Trichet' vastuseid Postimehe ning Sloveenia ja Slovakkia ajakirjanikule (siin peaks küll vist kirjas olema "ajakirjanikele", sest PM, Sloveenia ja Slovakkia ajakirjanikku on raske ühes isikus ette kujutada). Vt "Euroopa Keskpanga juht: Eesti peaks Kreeka päästepaketis osalema".

Tsiteerin:

"Eesti ei osalenud Kreeka esimeses päästepaketis, kuna ei olnud selle ajal veel euroalas. Kas teie meelest peaks Eesti nüüd panustama Kreeka teise päästepaketti?

Muidugi.

Miks peaks riigid nagu Eesti panustama Kreeka ja teiste võlgades riikide päästepakettidesse, arvestades, et palgad nendes maades on palju kõrgemad kui Eestis? Miks ei saaks need riigid lihtsalt rohkem kulusid kärpida, selle asemel et küsida rahvusvahelist abi?

Kui ollakse euroala liige, siis peab osalema nii aktiivselt kui võimalik arutelus liikmesriikide poliitikate range järelevalve üle. Ja muidugi osalema aktiivselt arutelus võimaliku abiprogrammi tingimuslikkuse üle.
Kui kord on tingimuslikkuse asjus otsustatud, siis peaksid kõik euroala riigid tegutsema üheskoos. Osalemine ühisturus, millel on ühine vääring, loob tugeva vastastikuse sõltuvuse. Olen ise alati öelnud, et see on ühise saatuse jagamine."

Minu meelest on Trichet' vastus klassikaline näide nähtusest, millega vist peaaegu iga mõninga kogemusega ajakirjanik on kohtunud, ja sobiks sellisena imehästi kõikvõimalikele ajakirjanikeks pürgijatele õppematerjaliks. Seda võiks lühidalt ja kõige pehmemalt nimetada konkreetsest vastusest möödahiilimiseks. Tegelikult on asi tõsisem - vastaja on kinni oma stampides ja ajakirjanik pole kas ajapuuduse või saamatuse tõttu suutnud, tahtnud või söandanud teda neist välja tuua ja küsimusele asjakohast vastust nõuda. Taolised tühivastused iseloomustavad eelkõige poliitikuid, aga tihti ka majandusjuhte ja neid esineb ikka ja jälle olenemata ajast, teemast, riigikorrast ja muudest asjaoludest.

Trishet vastab oma programmi kohaselt. Sama vastuse oleks ilmselt andnud ka robot, kui see ametikoht oleks usaldatud robotile. Kui pangapresident oleks hetkekski mõtelnud, mida talt küsiti, siis oleks ta ehk vastanud meile mittemeeldivalt midagi sarnast, et Eesti on ju saanud ise ka Euroopa Liidult palju abi. Või oleks ta mingil viisil pareerinud või kinnitanud väidet Eesti madalatest palkadest. Praegu ilmutas ta aga lihtsalt ükskõiksust, ka mõningast ebakompetentsust Euroopa oludest ja ei astunud hetkekski välja temasse töökohustuste tõttu sisendatud "ühise saatuse" programmist.

Ma ei tea, kas ajakirjanik kordas küsimust, kas ta püüdis saada tegelikku vastust. Ajakirjanik pole suutnud vastajas äratada küsimuse vastu mingit tunnet, ei kinnitamist, ei aktiivset eitamist, ei vastuvaidlemist ega ka mingit süvenemise tahtmist. See on tühivastus, vastus lihtsalt vastuse pärast ja seega pigem konkreetsest vastusest möödahiilimine.

Muide, ajaloost võib leida palju näiteid selle kohta, kuidas vastustest möödahiilijad vastutust vajavates olukordades ka vastutuse võtmisest mööda hiilivad.
Pilt internetiavarustest.

Mida ma täna selga panen... 2.

Selle suve kaunimad rõivad olid laste jaoks kindlasti rahvariided. Mu meelest olid rahvariided ilusad ka minu esimese ostetud pabernuku seljas.

Minu esimene ostetud pabernukk

Pärit on ta umbes 1954-1956. aastast. Ma ei mäleta, et enne teda oleks poes pabernukke müügil olnud, aga võib-olla olin mäletamiseks liiga noor. Sain ta emalt kingituseks. Ei tea, kes Eesti kunstnikest ta joonistanud oli, aga temas oli hoogu, ta ei seisnud igavalt paigal.

Mulle ta meeldis. Riided olid tal sellised nagu tolle aja lastel ikka. Niisugust pruuni kleidi ja musta põllega koolivormi kandsin teises klassis. Esimeses klassis oli mul tumesinine kleit musta põllega. See tumesinine kleit meeldis mulle palju rohkem kui pruun, aga polnud parata - just mu teise klassi mineku eel tuli koolivormide kohustuslik muutus. Õnneks ei kantud Eestis neid pruune koolikleite kuigi kaua, Venemaal küll.

Kodune riietus oli mul ka üsna samasugune nagu pabernukul. Aga niisugust kampsunit mul polnud. Mu ema kudus väga kauneid kampsuneid ja minu omad olid pildi omast palju ilusamad.

Rahvariided olid mul ka teistsugused. Valge pluus ja kirjutriibuline seelik. Stiliseeritud rahvarõivaid ja rahvarõivastele sarnanevaid kleite/seelikuid kanti noil aastatel palju. Neid õpetati valmistama nii naisteajakirjades kui ka väga ilusates värvilistes raamatutes Eesti rahvarõivaste kohta.

Madruseriietust, mis tollal väga popp oli, mul ei olnud. Seevastu kirjusid sitskleidikesi oli palju, kõik hästi kenad ja ema õmmeldud. Eestis toodeti ju nii ilusaid riidekangaid.

Siinsel pildil on suvisemad kergemad rõivad. Aga sel nukul on ka spordidress uisutamiseks, samasugune roheline, nagu minul oli. Ainult et mina käisin sellega suusatamas, sest uisutada meeldis mulle rohkem hoopis paksu seelikuga. Ka talvemantel oli nukul selline, nagu lastel enamasti.

Tol ajal, kui selle nukuga mängisin, olin ilmselt vaimustunud kergejõustikust, eriti jooksjatest. Nuku taha olen kirjutanud nime Liivia Pütsepp, mis oli tuntud saja meetri rekordinaise nimi ja ju ma selle siis ka nukule panin. Umbes samal ajal saadud poiss-nukule olen taha kirjutanud Vladimir Kuts - nii kutsuti kahekordset Melbourne'i olümpiavõitjat, ka jooksumeest. Oo jaa, tundub, et olin tollal plikatirtsuna spordivaimustuses, mida hilisemate aastate kohta küll enam öelda ei saa.

Vaata ka Mida ma täna selga panen... 1

Taevastiibade lend

Neid oli tuhandeid. Sillerdavsinised roheliste rabataimede taustal, sekka ka pruunikate toonide välgatusi. Taevastiibade rõõmupäev. Ilusa nimega liblikad. Küllap on ilusa nimega kergem lennelda ja elust rõõmu tunda.

Marjavälgatusi oli roheluse hulgas ka. Murakad. Mustikad. Maasikad. Üks konn oli ojakese ääres maasikale tulnud, aga tema ehmatas meie sammude kajast minema. Söögu sääski! Või imetlegu lilli!

Raba nagu ikka. Nagu aastasadu, nagu alati. Justkui ühtmoodi, aga ometi kogu aeg uus.
Minu fotod, 14. juuli 2011. Liblikapildil sinilibliklaste sugukonda kuuluv ristikheina-taevastiib Polyommatus icarus.

Mustlasviisid Mustamäel

Tänane ennelõunane muusikaelamus tuli lausa koduakende alla. Kostis lõõtspillimuusikat. Arvasin, et kellelgi on autoaknad lahti, sealt kostab. Aga muusika muutus järjest valjemaks. Ja tegemist oli tõesti hea esitusega. Siis mõtlesin, et keegi kuskil lähedal kuulab oma kodus valju muusikat, seejärel tundus, et mõni virtuoos on meie majja elama kolinud.

Kui päris akna all mängima hakati, läksin vaatama. Noor mustlasmees kõndis maja eest mööda ja mängis. Vahetpidamata. Kui keegi akendest talle tähelepanu osutas, siis peatus, sirutas käe ilmeka liigutusega annetust paludes välja ja kandis ette pikema pala. Ülemistelt korrustelt oli mõni harv rahaloopija, aga muusikat jätkus ümbruskonda kauemaks, sest veel tubli pool tunnikest kandis tuul seda lähikonna majade eest meie poole. Võib-olla oli ta tulnud maad kuulama, kas Mustamäel "mustlasetööd" teha tasub.

See mustlasviiside lummus oli mõjuv.

Õhtul ajalehti lugedes sain teada, et vanalinnas oli kerjustel ja küllap siis ka mustlastel muusikaga või ilma täna tänu kruiisilaevade reisijatele väga hea teenistus olnud. Täitsa kahju hakkas meie hommikusest pillimehest, kes ilmselt oli valel ajal vales kohas.

Kutsuvat kultuuripealinnast koos vanglaga

Tallinnas Vabaduse väljaku lähistel Jaani kiriku juurde viival teel on üks huvitav vabaõhuväljapanek. Põnevalt vormistatud stendidel on ajareis Tallinnas, tuntud ja tundmatud kaardid läbi aastasadade ja -kümnete. Pilte ja fakte lisaks.

Näiteks mina ei teadnud, et kunagisi Astangu sõjaväeehitisi varjati 1960-ndate aastate kaartidel "pioneerilaagri" nime all. Ei teadnud ka lugu sellest, kuidas 1957. aastal välja antud Tallinna turistiteatmikust "keelatud" linnakaart välja vahetati "usaldusväärsema" kesklinna arhitektuuriliste vaatamisväärsuste kaardi vastu. See, et nõukogude võimu aastatel ei tohtinud avaldada linnavaateid, mis olid tehtud teisest korrusest kõrgemalt, oli mulle küll teada, sest seda Glavliti keeldu korrutati ka ajalehetoimetustes ikka ja jälle.

Nii et tasub peatuda ja vaadata, lausa lugedagi.

Aga sellest ma küll aru ei saanud, miks just selles kohas ja sellise näituse kõrval vilgub (vaheldumisi mingi kosmeetikareklaamiga) lahmakas kutse tulla tööle Tallinna vanglasse.

Minu fotod, 12. juuli 2011.

Mida ma täna selga panen... 1.

Ei saa minagi jätta kirjutamata blogipuus viimasel ajal nii tihti laineid löövast teemast. Aga teen seda natuke teisiti - meenutan aega tublisti üle poole sajandi tagasi, kui alles paberist nukud mu päevateemaks olid ja peavalu tekitas küsimus, mida ma neile küll täna selga panen...

Minu esimene pabernukk

Olin siis vist umbes 6-7-aastane, võib-olla natuke vanem. Ema joonistas selle noore daami tookord esimesena kättesattunud üsna viletsale paberile, lihtsalt et lapsel millegagi mängida oleks. Ei osanud tema ja veel vähem mina aimatagi, et see praeguseks palju päevi näinud nukk nii pika elueaga on.

Siinse avapildi pikk roosa õhtukleit on naabritüdruku, minust vanema Luule joonistatud.  Luule suri noorena, aga too tema unistuste kleit on alles. Skannimisel jäi see pildile küll veidi viltu, nii et aluspesust servake paistab, aga sedasi on jälle tänapäeval teadupärast seltskonnadaamide puhul moodne, et püksikesed või nende puudumine paistavad. Oo ajad, oo kombed!

Värvipliiatsid olid toona kõvavõitu ja minu sõna väga hästi ei kuulanud. Mitu kleiti olen joonistanud tavalisele ruudulisele koolivihikupaberile. Ema joonistatud rõivad (roheline kleit, talvemantel, hommikumantel, pihtseelik) on mu meelest kõige kenamad. Koos temaga sai probleem, mida ma täna hommikul nukule selga panen, kergesti lahendatud.

Istusime päikeselistel suvepäevadel Nõmmel koduõue tõstetud lastelaua ääres sageli koos teise naabritüdruku Marinaga ja täiendasime oma nukugarderoobi. Nüüd tagasivaatena on päris huvitav näha, mida lapsepilk on toonasest, 1950-ndate aastate moest tähele pannud.

Rõivastus polnud ju üldiselt rikkalik ega kallis, aga väga palju õmmeldi ise ja kui vähegi võimalik, siis olid rõivad värvikad. Palju tehti käsitööd, kooti ja heegeldati. Meie emadel olid osavad käed.
Minu pildid.

EDIT 18. dets 2014: Vaata ka, kuidas selle postituse pilt 2014. a detsembris Piparkoogimaania näitusele jõudis, ilma et kunstnikud oleksid mult luba küsinud:
Hommikune üllatus: minu vana pabernukk on kogu oma garderoobiga piparkookideks saanud ja näitusele jõudnud