Veok risti Sõpruse puiesteega

Pildid on tehtud täna õhtul kl 18.19 ja 18.20 Tallinnas Sõpruse puiesteel Liivaku peatuse juures, kus ristpistet harrastav veokijuht tahtis ilmselt sooritada tagasipööret linna poole, aga jäi omadega kinni ja lõikas liikluse Sõpruse puiesteel peaaegu läbi. Autod ja bussid pääsesid linna poole bussipeatusetaskusse viivat teeharu mööda, trollirivi aga järjest pikenes. Politseid polnud näha, autoabi oli kohal, aga kas ta jõud nii suurest veokist üle käib...

Minu fotod.

Fotojaht - rivis

Hillar Metsa joonistus

Need taburetid on rivis Eesti Lastekirjanduse Keskuses. Mulle nad meeldivad ja ma arvan, et see oli üks põnev mõte, mis pani laste rõõmuks Eesti lastekirjanduse illustreerijaid neile harjumatut taiest looma - igaüht oma taburetti kujundama.

Ühel pildil on natuke raamatuid ka. Nii vanu eksemplare, et mina neist ainult "Viisku, põit ja õlekõrt" oma lapsepõlves näinud olen. Ülejäänud on kõik veel ammusematest aegadest.

Niihästi ajaloolisi raamatuid kui ka unikaalseid taburette tasub keskusesse alati uudistama minna. Seal on veel väga palju ilusat ja värvilist, olgu siis rivis või rivitult.

Kohe kooliaasta alguses on ka üks väga hea põhjus keskuse galeriisid külastada.  Mitte ainult raamatute pärast. 1. septembril kl 16 avab Trepigaleriis oma näituse nimekas karikaturist ja illustraator Hillar Mets ja samal ajal algab Illustratsioonigaleriis Peterburi kunstniku Jelena Tšebakova isiknäitus. Siinse teksti avapildike on Hillar Metsa näitusekutselt - sellel olija vist niipea rivvi ei pääse.

Teised rivis.

EDIT/ 28. aug 2010 kl 19: - Et taburetid tunduvad kommenteerijatele meeldivat, panen siia ka ühe täienduse nende loomisloo kohta. Õpetajate Lehes 7. märtsil 2008 avaldatud jutuajamises Viive Noorega, kes keskuse kunstiprojektide eest vastutab, olen kirjutanud: 

"Kõik tahavad nüüd oma taburetti
Teisel korrusel on lastekirjanduse varakamber, kus väljas eesti lasteraamatud läbi aegade. Kunsti poole pealt on varakambris aga lastekirjanduse keskuse vahvad taburetid. Viive Noor naerab, et alguses pidasid kunstnikud palvet taburet kujundada pehmelt öeldes jaburaks. Seda enam, et raamatukunstnikud on ju enamasti ainult paberil pilte teinud, puidu värvimine oli võõras. Mõni kunstnik hoidis taburetti oma käes üle kahe aasta, enne kui „vaim peale tuli”. Esimeste seas tõid kaunite piltidega istmed tagasi Silvi Väljal ja Ülle Meister. Siis selgus tõsiasi, et alguses tõepoolest istmeteks mõeldud taburette istumisega kulutada ei raatsita – need olid nii ilusad. Nüüd on neist taburetiridadest saanud omaette väljapanek. Paljusid, kes taburetti värvida ei osanud, juhendas Piret Mildeberg, kes on oma töödes väga nupukas. Nii mõnigi keskuse külastaja on tundnud huvi, kas ka enda koju on võimalik kunstnikelt niisugune dekoratiivne tool tellida.
Taburetiprojekt ei lõpegi ära, ütleb Viive Noor. Nüüd tahavad kõik illustraatorid oma tooli maalida."

Üllatuslik tähelepanutest

Kontrolli oma tähelepanuvõimet! Tee täpselt nii nagu juhtnöörides öeldakse: loenda, mitu söötu teevad valge särgiga mängijad. Tulemus võib sind üllatada.

Fotojaht - konks

Alustuseks üks konksuga küsimus: kas teate, mis konks see on?

Pr Maaja Kallast kindlasti teab. Aga kas teised ka?

Niisiis, maskuliinsele õnge-, kraana- jm konksude maailmale lisaks ka üks naiselik konks.

See on kohvitanta konks.

Niisuguse peene daami konks, kes 1960-ndatel aastatel näiteks Pärli või Tallinna kohvikusse läks, ettekandjaid teretas, endale koha valis, oma ridikülist selle konksu otsis ja lauaplaadi külge kinnitas. Siis riputas ta oma käekoti selle otsa ja tundis ennast vabalt ja mugavalt.

Mõnel pool kohvikutes olid mingisugused konksud juba lauajalgade küljes olemas, siis ei läinud kaasaskantavat atribuuti vaja. Aga enamasti peitus see iga endast lugupidava kohvitava daami käekotis.

80 kopikat maksis.

Teiste fotojahiliste konksud on siin.

Imelisel Ida-Virumaal 2.

Lahingumälestused

Vaivara sõjaajaloo teemapargis pandi osa meie seltskonnast enne sõdurisupi söömist veidi oma kiirust ja osavust proovima, aga pikaks peatumiseks polnud meil aega. Ka Sinimägede lahingu muuseumi vaatasime. Need on kohad, kus kõik õhkub ajaloo valust.

Neile, kes ei tea: Vaivara Sinimäed on kolm lääne-ida suunalist panka Vaivara vallas - Tornimägi, Põrguaugu ehk Grenaderimägi ja Pargimägi. Kindlustusvööndid mitmes sõjas, siiani leidub seal lahingutest säilinud punkreid ja käike. Sinimägede lahing ehk lahing Tannenbergi liinil kestis 26. juulist 12. augustini 1944 ja kulmineerus Nõukogude peamise rünnakukiilu tagasilöömisega 29. juulil.

Edasi sõitsime Narva-Jõesuhu. Mainimata ei saa jätta suurt tee-ehitust Tallinn-Narva maanteel, see oli mõjus vaatepilt. Tunda on, et Ida-Virumaa teedevõrgu arendamist peetakse tähtsaks.

Narva-Jõesuus oli palav. Pargid on metsistunud, aga ikka veel ilusad - mäletan neid väga korras aladena umbes veerandsada aastat tagasi. Kuursaal seisab tondilossina. Rannal ei meenuta miski, et alles hiljuti reostas seda järjekordne Venemaalt uitama pääsenud "saarelahmakas". Väidetavalt on peene liivaga rand pikim kogu Eestis, üle 7,5 km. Alates tulevast aastast saab linn neid kilomeetreid ise korras hoida ja see peaks Narva-Jõesuu rannakultuurile palju juurde andma. Pärnu käest loodetakse Eesti suvepealinna tiitel üle võtta.

Ivan Šiškin "Hommik männimetsas", 1886

Ma ei teadnudki, et tuntud vene maalikunstnik Ivan Šiškin maalis oma männid ja metsad Narva-Jõesuus. Võib-olla just Narva-Jõesuu mändidel askeldavad tema kolm karu ("Hommik männimetsas", 1886). Üsna autotee ääres seisab suur mitmeharuline mänd, mille külge noorpaarid on värvilisi linte sidunud. Seda kutsutavat  Šiškini männiks.

Ka Ilja Repin olevat Narva-Jõesuus maalimas käinud. Mis on üsna tõenäoline, sest tema põhikodu ja -ateljee asusid Peterburi lähistel, Narva-Jõesuust "kiviviske kaugusel".

Narvas käisime Aleksandri kirikus, mis entusiastlikult taastatud on ja tagastati kogudusele 1990. aastal. Ometi saadakse praegu pingsalt töötada vaid neli soojemat kuud aastas, talvel võib kirikupõrandal jääl libiseda.

Altarimaale veel pole - mõnel Eesti kunstnikul on hea võimalus ennast kunstiajalukku joonistada. Aga kirik on pooleliolevanagi kaunis, kogudusele südamelähedane. Torniakendest avanevad huvitavad linnavaated.

Seitsme sajandi vanuse Narva kindluse Põhjaõuel valmistuti käsitöölaadaks. Meistrimehed tegelesid töökodades, apteeker kallas soovijatele vanaaegset joogipoolist.

Kindluses toimus parajasti kolmepäevane ajaloofestival "Narva lahing", milles osalevad sõjaajaloo huvilised Eestist ja neist naaberriikidest, mida Põhjasõda puudutas: Venemaalt, Rootsist, Soomest ja Lätist. Lahingupidamise taasesitust me ei näinud, sest sel ajal sõitsime juba Tallinna poole tagasi, aga väga isesuguse mulje jätsid "sõdalaste" telklinnakud, nende nähtav pühendumine oma hobile, kostüümid, mida nad kandsid, kogu see meeleolu, millega osaleti ajaloo taastamisel. 1704. aasta lahing on nende inimeste jaoks lummav sündmus, mille uurimisest ja millele kaasaelamisest nad ei tüdine.

Vaata ka Ida-Virumaa muljete esimest postitust.
Minu fotod.

EDIT/ Selle teksti alusel on ilmunud minu pikemad kirjutised ajalehes Videvik (nr 33, 23. sept 2010, ja nr 34, 30.sept 2010), mida vaadata peaks saama digitaalarhiivi DIGAR leheküljelt http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=53394

Imelisel Ida-Virumaal 1.

Ühe suure töö tunnistaja

Just sõna "imeline" kordus sageli kultuuriministeeriumi ja ajakirjanike liidu ühiselt korraldatud väljasõidul, mille eesmärk oli tutvustada Ida-Virumaa tööstus- ja sõjaajaloo pärandit.

Teekond: Kiviõli - Maidla - Aidu - Sillamäe - Vaivara - Narva-Jõesuu - Narva. Aeg: reede, 13. august 2010.

Imeline inimeste poolest, eriti kohalike noorte eestlaste tahtmise poolest midagi luua ja rajada, tehes seda koos nendega, kes Ida-Virumaad oma koduks peavad ja siinse elu-olu parandamise eest hoolt kanda tahavad.

Kiviõli vanem tuhamägi

Imeline looduse poolest, mis peidab nii ilu kui varandust, maa peal ja maa all. Looduse poolest, mida on taastatud, ja looduse poolest, mida tahetakse hoida.

Imeline ajaloo poolest, milles on olnud palju valusat ja segast, aga mis kogu oma keerukusega on ometi osa meie Eesti elust ja ajaloost.

Imeline veel paljude asjade poolest, mille nägemiseks ja mõistmiseks jäi meie pingsast 16 töötunnist väheseks, aga mis sisaldasid endas kutset tulla Ida-Virumaale tagasi. Mis olid sageli hoopis teistmoodi, kui Tallinnast vaadates paistab või eemalolijale tundub.

Kiviõli noorem tuhamägi, seiklusturismi keskus

Kiviõli tuhamäed ei ole enam pelgalt hallid dinosaurused looduspildis. Vanema mäe kõrgus on 96 meetrit ja nii suureks kasvas see aastatel 1922- 1975. Nõukaajal tavatsesid kohalikud selle otsa ronida, et Soomet vaadata. Mere ääres Soome poole vaatamine oli piiriolude tõttu võimatu, siis roniti mäele.

Tuhamäeks pole Kiviõli kaht mäge õige nimetada, sest nendesse tehismägedesse on ladestatud poolkoksi. Uuem mägi on on 116 meetri kõrgune ja sellesse ladustamine lõpetati 1990. aastatel.

Kiviõli Seiklusturismi Keskuse noor ja hakkaja juhatuse liige Janek Maar pani oma jutuga seiklusturismi keskuse ideedest kuulajad lausa vaimustuma. Ametlikus keeles on eesmärgiks luua Kiviõli tuhamägede juurde aastaringseid ja kvaliteetseid liikumisharrastuse ning spordi- ja seiklusturismi võimalusi pakkuv keskus, mis suudab korraldada rahvusvahelisi suurvõistlusi. Väga edukalt on siin juba hakanud toimuma Kiviõli motofestival, aga kavatsusi on palju rohkem.

Ja kõik sai alguse sellest, et kahel noormehel oli aastaid tagasi igav lihtsalt mäest alla sõita ja nad hakkasid mõtlema uute võimaluste loomisele. Nii sai alguse Janeki ja tema sõbra eneseteostus. Selle loosungiks sobiks: "Vali ise oma seiklus!"

Noorem mägi on praeguseks kenasti haljastatud. Rajatakse kiirlaskumise teid, lumelauaradu. Meie tulevased olümpialased saavad siin treenida ja võistelda. Ilus unistus, millest palju on juba tegelikkuseks saanud.

See pilt on Maidla põhikooli peauksest Maidla mõisas. Aastatel 1689 - 1877 oli Maidla mõis Wrangellide perekonna valduses. Praegune koolihoone valmis 1767. aastal.

Kooli majandusjuhataja sõnul on kooliümbruse heakorraga palju vaeva nähtud, näiteks maitsetaimede aed kujundatud ja üldse tahetakse mõisa ümbrus väga ilusana hoida. Sel sügisel läheb seal esimesse klassi 11 eesti last.

Osake Aidu karjäärist

Maidla koolis räägiti meile ühest teisest suurest unistusest - Aidu sõudekanali ning veespordi - ja vaba aja keskuse loomisest. Arvatavasti valmib see 2020. aastaks. Kui ligi 34 ruutkilomeetrine Aidu põlevkivikarjäär suletakse, siis tahetakse siia rajada rahvusvahelistele nõuetele vastav veealade spordikeskus. Oma sõudekanalit vajavad Eesti sõudjad väga.

Põlevkivikarjääris tegutsedes mõeldakse ka loodusehoiule. 2008. aastal pakkus Eesti maaülikool Aidu karjääri ümbruse valdadele, et maastikuarhitektuuri üliõpilased võiksid karjääri tuleviku kujundamiseks oma ideed välja pakkuda. Ideede hulgas on mõte kõrgseikluspargist ja kuni 50 meetri sügavusest sukeldumiskompleksist. Põnevad ajad on ees.

Osake Sillamäe sadamast

Sillamäe sadamasse lihtsalt niisama uudistaja naljalt ei pääse. See on Euroopa Liidu kõige idapoolsem süvavee sadam, kus on võimalik käsitleda kõiki kaubagruppe alates nafta- ja puistekaupadest kuni konteinerkaupadeni. Käisime endise ohtlike jäätmete hoidla kohal. Nüüd on see ala kaetud ja puhas. See töö läks maksma 20 miljonit eurot ja kestis aastatel 1999 - 2008.

Silmeti kohta kuulsime ka palju põnevat. Muuhulgas näiteks seda, et CERN ja kuulus või kurikuulus suur hadronite põrkur ehk "suure paugu masin" kasutavad agarasti Silmetis toodetud nioobiumit. Öelge siis veel, et Eestil pole maailmateaduses osalemiseks suuri võimalusi.

Järgneb.
Minu fotod.

EDIT/ Selle teksti alusel on ilmunud minu pikemad kirjutised ajalehes Videvik (Nr 32, 16. sept 2010 ja nr 33, 23. sept 2010), mida vaadata peaks saama digitaalarhiivi DIGAR leheküljelt http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=53394

Tormi tulemine

Eile: äikese- ja tuulemöll Eestimaal, kahjustused mitmes kandis.

Kui torm meilegi niimoodi lähenes, see vägevus ja teadmatus ühtaegu, siis oli see võimas vaatepilt. Aga mu kodu kohal rahunes maha, läks kõrvalt mööda, tegi vaid päeva ööpimedaks, andis tuulehoogusid tunda ja veidi vihma sadada. Ja need heledad pikselöögid...

Värskendus...

Noorusunistused ja unistuste kunstnik

Kui ma poleks nüüd Čiurlionise näitust vaatamas käinud, siis, tundub mulle, oleksin reetnud oma noorpõlve lennukad unistused.

"Kevad" 1907 - 1908

Meil polnud omal ajal kuigi palju kunstiraamatuid. Alles 1965. aastal ilmus esimene kunstialbumiks nimetada kõlbav eestikeelne põhjalikum mustvalge raamat kõrgrenessansi suurmeistritest Itaalias. See langes vastuvõtlikule pinnasele, rahvas tormas raamatupoodidesse, pilte nauditi ja ahmiti. Tolleks ajaks olin ka juba korra käinud Leningradis Ermitaažis ja korra ka Moskvas Tretjakovi Galeriis, suurest kunstist oli natuke aimu. Tallinna Kunstihoone näitustel ja kunstimuuseumis olin väga sage külastaja.

Mõned aastad hiljem ilmusid Leedu kunstnike Krasauskase ja Čiurlionise kunstimapid. Čiurlionise oma oli eriti ilus, suurekaustaline, sees tema põhiteosed aastaaegadest ja tähemärkidest. Sellest sai minu lemmik.

Čiurlionis on minu jaoks alati olnud unistuste kunstnik. Sümboolika tema piltides on nii mitut pidi mõistetav, kui iganes võimalik. Seepärast leiab neist piltidest igaüks midagi. Kui muidugi tahab leida, kui viitsib süveneda, piltide alltekste hoomata ja nende heli kuulata. Mulle näib, et Čiurlionise igal pildil on oma muusikaline motiiv. Kuulad ja pilt hakkab kõnelema, värvid tuikavad, helendavad, mõjutavad, vibreerivad. See kummastus võib su enesesse haarata, sulle jõudu anda ja olla nii tugev ja lendutõstev elamus, et jääb sinusse aastakümneteks.

* * *
Kolm kuud Tallinnas näha olnud näituse ametlikust tutvustustekstist:

"Mägi" 1908

"Näitus Kumu suures saalis annab ülevaate leedu kunsti suurkuju Mikalojus Konstantinas Čiurlionise (1875–1911) loomingust, teosed pärinevad M. K. Čiurlionise Riiklikust Kunstimuuseumist Kaunases. Tegu on esmakordse ulatusliku leedu kunsti ilmasamba Čiurlionise loomingu ülevaatega Eestis – paari tema originaali eksponeeriti küll Eesti Kunstimuuseumis 1983. aastal toimunud Leedu maaliklassika näitusel, ent sedapuhku on temalt väljas 55 teost. Originaalset kunstnikku-sümbolisti eristab see, et ta oli ühtaegu ka silmapaistev helilooja, kelle muusikaline mõte kajab vastu tema fantaasiarikkas kujutavas kunstis.

Näitus esitab lisaks Čiurlionise loomingule ka tema kaasaegsete leedu kunstnike töid – väljapanekus on 65 teost kunstnikelt Antanas Žmuidzinavicius, Petras Kalpokas, Mstislavas Dobužinskis, Kajetonas Sklėrius, Adomas Varnas, Justinas Vienožinskis, Jonas Šileika jt. Nad esindavad leedu kunstis püüdlusi, mida võiks võrrelda Noor-Eesti põlvkonna omadega Eestis. Dobužinski ja Sklėrius on külastanud 1910.–1920. aastatel Eestit ning neil on siin olnud näitusigi.

"Ohverdamine" Ofort klaasil, 1908

Čiurlionist tunti Eestis juba 20. sajandi algul – kui mitte originaalis, siis igatahes Vene kunstiajakirjade kaudu. Leedu kaasaegse kunsti näitusel 1937. aastal Tallinnas tema töid ei esitatud, kuid tal oli siin tõsiseid austajaid, näiteks luuletaja, tõlkija ja kriitik Aleksis Rannit, kel õnnestus 1949. aastal Pariisis tõsta Čiurlionise osadus Euroopa avangardismi kujunemisloos rahvusvahelise kunstiteaduse püsiva huvi objektiks. Kui enne Teist maailmasõda hindas tema kunsti väljaspool Leedut suhteliselt kitsas kultuuriinimeste ring, siis alates 1960. aastatest on rohked näitused erinevates maades kunstniku kuulsust aina kasvatanud. M. K. Čiurlionise Riiklik Kunstimuuseum Kaunases saadab tänavugi välja ühe näituse Tallinna ja teise Milanosse.

Ühtaegu oli Čiurlionis aktiivselt tegev oma kodumaa kunstielu korraldamisel 20. sajandi algul, mis oli Leedus, nagu Eestiski, rahvuslike lootuste renessanslik tõusuaeg. Tema kunsti juured on sügaval leedu rahvakultuuris ja mentaliteedis, millest leedulased ise on saanud ajapikku järjest teadlikumaks."

"Ohverdamine" Tempera, 1909

* * *
Olin näitusesaalis päris kaua ja silme ette jäi palju erineval viisil Čiurlionise loomingusse süüvinud külastajaid. Kui üks noorpaar oma lapse piltide vahele kilkama ja jooksma laskis, oli iselaadne olustik justkui mõneks ajaks segatud, aga see taastus kiiresti - tunne, et kõik kuulavad ja vaatavad sügavustesse.

Üks noor neiu vaatas pilte kaua ja kõikvõimalikest vaatenurkadest. Võib-olla ka sellistest, mis jäid mu näitusesaalis tehtud fotodele. Natuke kõverpeegellikust, kunstigurmaani jaoks ehk ebasobivast moonutavast vaatenurgastki, pealegi ilma välguta ja klaasipeegelduste tõttu äbaratele reprodele. Aga panen neist mõned siiski siia - kui selle näitusel saadud mulje tekkimishetke omamoodi sümbolistlikud tunnistajad.

"Koidik" II, 1908

* * *
Tilk tõrva ka meepotti. Kadriorgu ja Kumusse pääsemine on päris keerukaks tehtud. Vanasti, kui 3. liini tramm tihti sõitis, oli see alati Kadriorgu tulijaid täis. Ilusatel suvepäevadel tuldi end parki jahutama, puude ja hoonete ilu nautima, tuldi lossi kunsti juurde.

Umbkaudu sellest ajast, mil Kumu Kadriorus on, on too tramm järjest harvemaks jäänud ja nüüd ei sõida laupäeviti ja pühapäeviti üldsegi. Just siis, kui inimesed tahaksid parki tulla. Narva maanteelt bussipeatusest on tiigi, lossi ja Kumuni pikk tee, vanematele inimestele palava päevaga liigagi pikk. Trammiga nr 1 tulek on Pärnu maantee poolt tulijatele eriti ebamugav. Nii on meie linna transpordikorraldajad teinud justkui kõik selleks, et ühistranspordi potentsiaalsed kasutajad Kadriorgu ja Kumusse ei jõuakski.

Kui neist mõnel selle ebamugavuse pärast ka Čiurlionise näitus nägemata jäi, siis sellest on küll kahju.

"Raigardas" I-III, 1907 - 1908

* * *
Lõpetuseks minu fotodele näitusesaalist lisaks mõned korralikumad reprod interneti vahendusel. Ka kolmeosaline "Mere sonaat" (1908) oli näitusel väljas. Kuulake mõtteis pärlendavate lainete muusikat ja kui tahate Čiurlionise töid veel näha, siis vaadake seda veebilehekülge.

"Mere sonaat. Allegro" 1908

"Mere sonaat. Andante" 1908

"Mere sonaat. Finale" 1908

Igatsus

Sügaval maas on kivistunud jäljed ei tea kuskohast, ei tea kelle tehtud. Ei tea millega tehtud ja millal. Lihtsalt jäljed alguse ja lõputa nii ajas kui ka ruumis.

Lihtsalt on.

Kõrgel kaldal valitseb lämbus. Ei tuulekestki laiuvatest avarustest. Mehed ja koerad on keskpäeva päikese eest varjus, ei pööra uudishimutsejatele mingit tähelepanu.

Eks ole ju möödujadki alguse ja lõputa. Mehed ja koerad ei tea, kuskohast nad tulevad, miks ja kuidas on sattunud just selle varjuandva suletud pühamu juurest kaugustesse vaatama.

Koer ei tee pildistajast suurt väljagi. Mees, kes pildistamist on lubanud, samuti mitte. Milleks? See koht pole möödujate jaoks sihtkoht, nad vaid kulgevad jälle siit ära.

Pildimasinasse jääb lämbe hetk. Sellisena see ei kao, vaid kestab.
Aga muidu on seegi peatunud hetk nagu ikka, nagu need jäljed, nagu möödujate rutt ilma alguse ja lõputa.

Ja see lõputu IGATSUS...

Minu fotod, Malta, mai 2010, eelmäng suurele palavale suvele.

Delfisse sattunud

Avastasin täna hommikul, et mu 18. juunil Õpetajate Lehes ilmunud repliigike "Kes peaks hoolitsema Eduard Vilde vanemate haua eest" on 30. juulil Delfisse Kultuurilehe rubriiki uudisena pandud. Ju on väljaandel Delfiga mingi kordusavaldamisleping, aga mulle tuli see küll ootamatusena. Ei, ega mul lugejaskonna avardumise vastu midagi pole, aga...

Repliik on kirjutatud juuni alguspäevil ja sellest ajast möödunud kahe kuu jooksul võivad asjalood muutunud olla - ma pole selle teksti praegust paikapidavust ja uudiseks kõlbamist üle kontrollinud.

Repliigi juures Õpetajate Lehes ja ka siin blogis oli tekstiga kokkusobiv foto, mille Rahumäe surnuaias 1. juunil tegin. Delfis on hoopis midagi muud.

Delfi tutvustab autorit: L.J, ajakirjanik, Õpetajate Leht. Täpsustuseks tuleks öelda, et ajakirjanik jah, aga juba neli aastat ei tööta ma enam Õpetajate Lehe toimetuses. Kirjutan sellesse toredasse ajalehte aeg-ajalt küll, aga ametlik tööalane seos puudub.

Tahtsin siinkohal neid asju lihtsalt täpsustada.

Kommentaarid Delfis on nagu ikka seinast seina: kes kirub valitsust, kes kutsub repliigi autorit ennast hauda koristama, kes teeb asjakohaseid täiendusi.

EDIT: 31. dets 2011. Midagi toredat on juhtunud. Täna kalmistul käies nägin, et Ed Vilde vanemate kalmud on saanud uued nimetahvlid, hästi loetavate nimede ja kuupäevadega.