Fotojaht - terav

Terav on see, mis torkab.

Torkab silma, nagu teravad tornid linnapildis. Torkab kätte, nagu teravad taimed, kui neid ise torkima lähed. Torkab ohtlikult, kui kaela kukub nagu tänavuse talve jääpurikad.

Mõned teravad asjad mitte just eriti teravatel piltidel...

Teised fotojahilised on siin.

Väsinud toimetaja

"On ju iga akna taga, iga tule taga inimesed, kellest igaühel on oma hingetuli, mõnel eredam, plahvatavam, mõnel kahvatum. Nägin: üks tuli kustus. Vist mindi magama,  ja ma kujutlesin, kuidas ema või isa või vanaema või vanaisa suudles pisikest põske heaks ööks. Aga - võib-olla viskas selle akna taga end voodisse kah-inimene, kel veri peedisegune. Või see, kes oli valmis meisterdanud järjekordse allkirjata kirja, mille iga rida nõretab sapist ja valest.

Ja näe - üks teine tuli sähvas põlema. Mis juhtus? Kas keegi tuli õhtusest vahetusest, mõnus töösurin käsis ja peas? Või hakkas kellelgi järsku halb ja võib-olla just praegu valis ta elukaaslase närviline käsi telefonil kiirabi numbrit? Võib-olla oli see asjatu valimine, võib-olla öeldakse homme ka Võrus jälle ühe inimese kohta:
"Ta on surnud."

Asjatu valimine? Ei! Isegi sel juhul mitte, kui tõepoolest tuleb niiviisi öelda. Ükski liigutus, ükski mõte, mis inimene teeb või mis inimeses liigub teise inimese heaks, ükski niisugune liigutus ega mõte pole kunagi asjatu. See on see miski, mis inimese inimeseks teeb."
(Ago Ustali raamatust "Läbi külatänava".)

Ago Ustal oli üks kolmest (pea)toimetajast, kelle ajal ma Noorte Hääle toimetuses töötasin. Enne teda olid selles ametis Guido Viilas ja Karl Helemäe. Kui  selles toimetuses tudengina praktikal olin ja hiljem 1971. aastal tööd alustasin, oli Ago juba väga hinnatud ajakirjanik. Ja väga hea sõnavaldaja, lopsaka rahvaliku ütlemisega, täpseid väljendeid otsiv ja loov. Selle sõnademängu varju ei jäänud ka tema andekus ja oskus alati leida huvitavaid teemasid - ikka maast ja inimestest - ja kirjutada neist nii, et lugeja  loetut nautida sai.

Ago oli vastuoluline inimene. Pärast seda, kui olen läbi lugenud tema eluloo hiljuti Tartu Ülikooli Kirjastuse väljaandena ilmunud ajakirjanike elulugude kogumikus "Kuidas vaatad, nõnda näed", mõistan neid vastuolusid veidi paremini. Aga mitte neid ei taha ma praegu meenutada.

(Pea)toimetajana tegi Ago igale toimetusse tööle tulnud noorele sulesepale ruttu selgeks, et sel pole õigust end esimesel, teisel või kolmandal tööpäeval või töökuul ajakirjanikuks nimetada. Ajakirjaniku nimetus tuleb välja teenida,  selle annavad sulle lugejad, kui nad sind omaks võtavad. See oli toona üldisem suhtumine, sest ka ajakirjanike liitu sai noor astuda alles pärast paariaastast kutsetööd toimetuses. Lihtsalt tänavalt sisseastunu või praeguses kõnepruugis "lapsajakirjanik" pidi end enne tõestama. Oma loominguga.

Veel ei meeldinud Agole sugugi nooremate kolleegide üldine pruuk istuda laual. Toimetuse sekretariaati tulles vaatas ta niimoodi istujaid pahaselt ja ei unustanud ikka ja jälle neile meelde tuletada, et tagumik ei käi laual. Laual käib leib.

Ustali perekonnanimi tegi meie venelastest kolleegidele nii Eestis kui ka näiteks Moskvas palju nalja. "Ah etot tot redaktor, kotorõi ustal" - "Ah, see on see toimetaja, kes väsis." Ajakirjanikuna aga tundus Ustal väsimatuna.

Eile õhtul sain kolleegilt teada, et Ago on nüüd tõesti väsinud. Nii väsinud, et läheb laupäeval lumisele Metsakalmistule. Ärateelisena.

Hüvasti...

Pildil on väljalõige 1983. aasta Noorte Häälest - tollal esimest juubelit tähistanud Agoga.

EDIT 9. jaan 2013: Neid meenutusi on nüüd ka siin.

Verd, higi, pisaraid, armastust ja kättemaksu

Lõpetasin nüüd eelmises postituses nimetatud mereäärse katedraali loo lugemise. Üle 700 lehekülje põnevust, mis sobiks hästi täiendama seiklusjutte-maalt-ja-merelt-sarja. Ei ole sugugi halvem kui krahv Monte Cristo lugu. Pigem parem.

Autor on asjatundja keskaja ajaloo ja seadustiku alal ning see on väga tajutav - ta suudab katalaanide elu väga ladusalt kirjeldada, muuta oma kangelased ülisümpaatseteks, kui nad sümpaatiat väärt on, ja ülivastikuteks, kui nad sümpaatiat ei vääri.

Ta annab väga laia pildi keskaja Kataloonia maarahva ja Barcelona vaba linnarahva olustikust ja erinevatest kihtidest. Ta kirjeldab värvikalt katalaane, juute, maure; vabamehi ja orje, ustavust ja reetmist, raha võimu ja võimu rahaahnust, inkvisitsioonikoledusi ja ohvrite sagedast ennastsalgavust, sõjakäike ja usukombeid, sõprust ja kättemaksu, armastust ja vihkamist...

Kui sellest raamatust tehtaks film, oleks see kindlasti ülipõnev, aga võimalik, et nõrganärvilistele sobimatu. Ajastu ja olelusvõitlus oli julm, aga see, kuidas Ildefonso Falcones kujutab Barcelonat, on imeväärne. Olen selles linnas käinud kaks korda, aga raamat tekitas minus taas igatsuse sealse vanalinna tänavate, majade, kirikute ja selle erilise õhkkonna järele, mis seal valitses. Nüüd vaataksin seda tänu loetule hoopis teistsuguste silmadega, nähtut sügavamini mõistes.

Oleks karuteene raamatu tegevusliine ümber jutustada. Tegevusaeg hõlmab ligi kuuskümmend aastat. Et see teos on lugejatele meeltmööda ja tore avastus, seda kinnitavad auväärsed auhinnad, seegi, et Hispaania tunneb suurt uhkust Kataloonia raamatu üle ja et see on pärast esmailmumist mõne aastaga tõlgitud paljudesse keeltesse.

Ildefonso Falconesi "La Catedral del Mar" ("The Cathedral of the Sea") kohta on internetis palju materjali. Tasub vaadata näiteks siia

Teisel lainel

Loen Ildefonso Falconesi põnevat ajaloolist romaani "Cathedral of the Sea", mille tegevus kulgeb 14. sajandil Kataloonias ja eriti Barcelonas. Alles sadakond lehekülge, vähem kui seitsmendik, on loetud. Just selline raamat, mille lugemist eelistan blogi kirjutamisele ja mis kogu aeg enda juurde tagasi kutsub. Kui läbi saan, siis ehk kirjutan sellest pikemalt.

Ka on mul mõned filmid vaadata. Ja muidugi taliolümpia, kus eriti köidavad laskesuusatamine ja murdmaasuusatamine.

Mõned unarusse jäänud head harjumused vajavad taastamist. Muud tegemist on ka ja mõni töö ootab järge. Nii et virtuaalsuhted võivad veidi oodata. Olen lihtsalt teisel lainel. Aga blogisõpradele rõõmsat sõbrapäeva soovin küll.:)

Kullanokk kevadeootuses

Kuldnokk (või musträstas), kes terve talve Mustamäel veetnud on. Elas üle suured külmad ja tuisud, käib sageli meie maja juures süüa otsimas. Tänasel pildil on lausa välisukse kõrval akna all. Heas toitumuses.

On natuke ka prügikastilind. Ei pelga inimesi, laseb neid üsna lähedale. On oma ekstreemsportlase eluga vist üsna harjunud. Paar nädalat tagasi isegi natuke laulis.

Täna oli päev keskmistest külmakraadidest hoolimata väga päikest täis ja kevadine.

Toman laulab imehästi

Nädalavahetuse kontserdil oli kaks lauljat. Üks noor neiu kõva häälega. Püüdlik, aga puisevõitu ka kõige kirglikumates viisides. Teine oli seevastu erakordselt hea. Kel vähegi võimalik elavas esituses näha ja kuulda Eduard Tomanit laulmas vanu vene romansse, mustlasviise ja komöödia- ning multifilmide tuttavaid laule, need saavad suurepärase elamuse.

Tomanil olevat plaat romanssidega müügil, teine tulemas. Aga kontserdil tema esitust nautida oli lihtsalt kihvt. "Otši tšornõje" oli vapustav. Tavapäraselt jahedavõitu eestlastest publik sulas üles ja laulis vene keeles rõõmsalt kaasa - laulud ju enamasti vanad tuttavad, olgu siis Briljantkäe "A nam vsjoravno" või Krokodill Gena sünnipäevalaul. Ja musketäride rõõmustamislaulu laulis Toman vist isegi paremini kui Mihhail Bojarski. Tore oli.

Head uudised blogi lehtedest ja väärt raamatust

Leidsin mõned päevad tagasi, et Blogger, täpsemini Blogger in draft pakub nüüd võimalust blogile ka lehti (pages) teha. Nii nagu seda on Wordpress juba hulk aega võimaldanud. Lehtede arv võib ulatuda kümneni ja nende olemasolu saab blogis näidata kahel erineval moel. Võtsin selle võimaluse kohe kasutusele. Hea asi!

Tore kirjandusuudis on aga see, et Gregory David Robertsi säravpõnevale raamatule "Shantaram" ilmus eile ka teine osa "The Mountain Shadow". See võib väärt raamat olla! Ootan igatahes põnevusega, millal seda osta saab.

Kus ma siis olin, kui...

Kus olid, kui...

1. ... esimene inimene Kuule astus, 21.7.1969?

Nõmmel kodus oma hiljuti pooleaastaseks saanud järglasega. Küllap mõtlesin, et tema eluajal läheb kosmoses põnevaks ja tuleb palju uusi võimalusi. Aga päris ausalt öeldes huvitas mind siis kõik temaga seotu igasugustest ajaloolistest sündmustest rohkem.

2. ... John Lennon mõrvati, 8.12.1980?

Ei mäleta. Ei olnud suur Beatles´i lemb ja see uudis jõudis minuni millalgi hiljem.

3. ... Tšernobõli aatomielektrijaamas plahvatas, 26.4.1986?

Ei mäleta. Tõenäoliselt tööl. Info liikus väga sumbunult, aeglaselt ja halvasti. Hilisemaga seostuvad eelkõige inimeste kartused seenesöömise ja sademete ees. Mitu mu kolleegi ja tuttavat said kutse minna Tšernobõli katastroofi tagajärgede likvideerimisele. Mäletan seda rusutud olekut, mis neid ja meid sellepärast valdas. Kohe muutusid aktuaalseteks ka Eestile lähedal asuvate aatomielektrijaamade teemad (Sosnovõi Bor, Loviisa), kuid seda ainult igasugustes omavahelistes jutuajamistes ja mõnevõrra ka pressikonverentsidel, aga ma ei mäleta, et neist tol ajal oleks kirjutatud.

4. ... Balti kett, 23.8.1989?

Kodus, haige, kuulasin raadiot.

5. ... Estonia uppus, 28.9.1994?

Kodus, kuulsin varahommikul raadiost. Mõtlesin sel ja järgmistel päevadel tööd tehes, kui kummaline on juhus, mis viib sajad inimesed ühte kohta surema. Ja kui palju räpaseid asju sellega seoses esile tuleb, alates laevasõidu võimalikest vigadest ja lohakustest, aga ka sellest, kuidas inimesed on tigedad, et mõne uppunu pealt suuri kindlustussummasid makstakse, ja pärijate taotlused ja kogu see väiklus, mis suure traagilise sündmuse taustal tuleb.

6. ... Diana suri, 31.8.1997?

Kuulsin sellest öösel juhtunud sündmusest hommikul. Mul oli väga kahju, sest Diana oli inimene, kes tõi maailmas liikudes igale poole headuse sära. Ka sai nii läbi üks Tuhkatriinu-lugu. Olin terve päeva kurb. Sugulane tõi mitu ämbrit õunu. Vaid mõni päev hiljem suri Diana suur eeskuju ema Teresa. Tema surmajärgsel päeval, 6. septembril olid Diana matused, mida kanti üle 187 riigi televisioonis.

7. ... saabus aasta 2000?

See oli imeilus aastavahetus. Olin üksi kodus. Lähedane helistas kaugelt, soovis aastavahetuse (ja sajandi ja tuhande) puhul õnne. Vaatasin telekast ülemaailmset ülekannet sellest, kuidas uus aasta mööda Maad sammus. Saade kestis ühtekokku 24 tundi, mina magasin vahepeal umbes kolm-neli tundi, siis vaatasin jälle. Olin otsustanud vaadata võimalikult palju, sest teist niisugust juhust enam ei tule. See oli nii fantastiline, näha tervet maailma lootmas ja ootamas midagi uut ja suurt. Palju põnevaid tüüpe, rõõmsaid inimesi, soov näidata maailmale ennast ja oma maad kõige paremast küljest. Selle suursaate lummuses olin veel pikka aega. Ei usugi, et mõni teine telesaade suudaks kunagi selle elamuse ületada.

8. ...toimus terroriakt World Trade Centerile, 11.9.2001?

Tulin töölt, astusin tuppa, panin teleka mängima ja sealt nägingi otsepildis, kuidas lennuk just üht kaksiktornidest rammis. Esimesel hetkel oli tunne, et see on vist mingi katastrooffilmi tutvustus. Siis sain aru, et olen ju uudistekanalil ja kõik on tegelik. Helistasin lähedasele USA-sse, et veenduda, et temaga kõik korras on. Ajavahe tõttu ta magas ega teadnudki veel toimunust. Mäletan hästi, kuidas maailm oli leinas ja hirmul, et 3. maailmasõda on alanud. Ühekorraga näis kõik segipööratuna.

9. ... Michael Jackson suri, 25.6. 2009?

Kodus. Võtsin teadmiseks, ei erutunud.

10. Milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?

Minu jaoks oli rahulik, uudistevaba tavaliste toimetuste päev. Nautisin tuisku.

Selle minu jaoks enamikust meemidest huvitavama meemi leidsin Tiia blogist ja olen seda hiljem paljude juures näinud. Minuni see n-ö ametlikult jõudnud pole, seepärast tegin vahelthaagi ja püüdsin küll kinni, aga edasi kellelegi viskama ei hakka. Kirjutagu, kes tahab ja mäletab.