Kui palju sa oled maailmas ringi käinud?

Leidsin veebilehekülje, kus igaüks saab teha kaardi selle kohta, kui palju ta on maailma riikides ringi käinud. Usun, et praegustel noortel seiklejatel ja rändajatel on see protsent tohutult palju suurem kui minul, sest neil on võimalusi rohkem kui minul nendevanusena. Olen üsna palju reisinud, aga tuleb välja, et vaid 18% maailma maadest on oma silmaga nähtud ja jalaga astutud.

Mitu protsenti maailmast on sinul läbi käidud?
Kaarti saab teha siin.

Kas te kardate sireleid?

Ärkan vara. Loen hommiku-uudiseid. Silma jääb lause: "Eesti Raadio muusikatoimetaja ja Jazzkaare peakorraldaja Anne Erm ei peljanud lapsepõlves süüa sireliõisi, rohelisi marju ning õunavisse."

Mõtlen, miks pagana pärast ta neid sireliõisi, rohelisi marju ja õunavisse kartma oleks pidanud.

Järgmine lause: "Lapsepõlvele annab tihti erilise maigu just mälestused tegudest, mida täiskasvanuna enam ei teeks." Ja siis on juttu sirelite õnneõite otsimisest, ärasöömisest ja soovimisest.

Mõtlen, et ju on tänapäeval inimesed ikka aeg-ajalt nii looduskauged, et õnneõie ärasöömine neile tohutu kangelaslikkusena tundub. Meie põlvkond lausa elas sirelite otsas. Minu õuel neid ei olnud, aga vastasmajal olid - mitu sirelipõõsast ridamisi aia ääres. Ja otse loomulikult otsisime me õnneõisi ja sõime neid. Muide, ka sellekevadise sireliõitsemise ajal pistsin mitu õnneõit nahka.

Rohelisi marju sai lapsena peoga sisse aetud, sest kui ikka tikrid või sõstrad juba vähekegi süüa kannatasid, siis pidid nad ka suhu jõudma. Loll laps, kes nende valmimist ootas. Õunavisse mu oma aias ei olnud, aga naabrite juures sai õunaraksus küll aeg-ajalt käidud, kusjuures plikadki usinalt üle aedade ronisid.

Loen veel uudiseid. Pühapäeva varahommik, midagi erilist ei hakka silma. Mõnikord öeldakse, et uudiste puudumine on hea uudis. Sest siis on kõik rahulik ja laabub.

See, et mitmes väljaandes kommentaatorid tulihingeliselt vaidlevad, kas vihmavarju oleks pidanud hoidma Tallinna linnapea või ninjatüdruk, on vist juba vana uudis. Uudiste väärtus on ikka väga devalveerunud.

Aga vaat seda, et Jaan Kaplinski eile Obamale kirjutas, pole keegi justkui märganudki, kuigi see kahtlemata on huvitav kiri.

Õhtupilved

Kl 21.50
19. juuli 2009
Suvetaevas.
Sõnu polegi vaja. Või siiski ehk...

Lapsena meeldis mulle pilvi vaadates näha neis igasuguseid kummastavaid asju, nägusid, meeleolusid, ilmeid.
Nüüd ka.
Vaata - võib-olla näed.

Kui ei näe, siis on lihtsalt pilved. Lihtsalt vihm...
Aga lihtsalt pilvi polegi olemas.

EDIT//24.juuli. Jah, ma tean küll, et skeptikud jms sellist nähtust pareidooliaks nimetavad. Näiteks: "Pareidoolia - inimese sünnipärane omadus näha tähenduslikke kujundeid juhuslikes ilmingutes. Nt jänes pilvedes, nägu maastikul, Jeesus viinamarjas, neitsi Maarja röstsaial."
Aga võib olla nii ja võib olla ka hoopis teisiti.

Rohkem pilte on siin.
Minu foto.

Fotojaht - lind

Luik. Alati väärikas ja ilus, olgu maalooduses või linnatiigil. Olen maakera kuklapoolel looduses ka musta luike pildistanud, koos poegadega pealegi, aga seda pilti pole käepärast. Teistel piltidel on mul enamasti huligaanidest linnalinnud tuvidest kajakateni, varestest värvudeni, hulk Parditiigi parte ka veel - neid ma siia praegu panema ei hakka. Peaks vist loomaaeda papagoisid ja kakaduusid pildistama minema...



Teised linnujahilised on siin

Väikesed kohtumised

Pank, kaardi uuendamine. Teller, noor venelane, kes eesti keelt väga vabalt räägib, kasutab võimalust ja informeerib mind kõikvõimalikest pangateenustest. Ütlen, et mind tegelikult ei huvita muu peale uue kaardi saamise. Aga ta on järjekindel ja seletab põhjalikult. Mängin kaasa, kuulan, küsin. Tuleb öelda, et oma tööd ta tunneb, ja ma tajun, et ta ei püüa mulle midagi n-ö pähe määrida, vaid tahab, et ma tõesti asjadest aru saaksin. Lõpetuseks tänan, ütlen, et mõtlen järele, saan vastuseks naeratuse ja ilusa päeva soovi.

Poeteel on vanakesest lillemüüja, purkides mingid lillad lilled, mille nime ma ei tea, ja saialilled. Viimane kimp. Vaatan, mõtlen, et võtaks ehk. Näen vana naise naeratust, kui ta on märganud, et miski mind tema lillede juures huvitab. Ostan selle viimase saialillekimbu, aga väike vana naine lisab sellele seletuse, kui hästi need lilled seisavad, sest nad on kasvatatud armastusega. Kuulan teda, selles jutus on midagi ilusat. Ta räägib, kuidas ta oma aiakese eest terve elu on hoolt kandnud, nüüd enam palju ei jaksa, vaid veidi lilli kasvatada. Siis räägib ta, kuidas saialillesalvi valmistada ja kuidas ta ennast ravib. Tal on nahavähk ja tunne, et omatehtud salvid aitavad. Aga ta läheb augustis ka arsti juurde. Varem ei saa; järjekord on pikk. Kuulan teda - selles vaikses jutus on seletamatut rahu. Lõpetuseks tänan lillede eest, saan kaasa naeratuse ja ilusa päeva soovi.

Tegelikult ongi ilus päev...

Nukrus

Mu väga head naabrid, kellega samas trepikojas on elatud 40 aastat, kolivad ära. Kriisiaeg, tööd vähe, jaksu pole seda korterit pidada. Nagu oleks sellest veel vähe, jäi haigeks eakas pereema. Tema on juba siit ära viidud, ühe poja elamisse. Teine poeg müüb korterit.

40 aastat on nagu terve elu, need pojad on mu silme all täismeheks kasvanud ja olid minu omale lapsepõlvemängukaaslased. Keeleerinevused ei takistanud, ühised seiklused siinsetel mängumaadel liitsid. Toona oli meie kandis palju avarust, suured liivaväljad, kodumets, poistele kasvamiseks ülipõnev paik. Nende ema oli väga sõnakas, elujõuline ja tore naine, pärast abikaasa surma küll kurvapoolne, aga oma poegadest kasvatas ta igas suhtes head inimesed.

Olen üsna nukker. Ei tea, kas saan enam nii toredaid ülanaabreid. Ei tea, kuidas neil edaspidi minema hakkab.

Ka ei tea, kes siia kolivad, võib-olla tuleb mõni väga lärmakas seltskond. Aga loodame kõige paremat...

Ja samas võin rõõmus olla, et meie perel tervelt 40 aastat on olnud õnn omada nii toredaid naabreid.

"Vanaisa ja õnn"

Sattusin möödunud laupäeval Vikerraadiost väga vahvat saadet kuulama. Olen neid Ülo Vooglaiu vanaisalugusid temalt aastate jooksul meie kõnelustes ükshaaval kuulnud - näiteks seda, kuidas ta poisikesena koos vanaisaga vastvalminud põrandalt pragusid otsis või esimese piibujutu ajas -, aga ma ei teadnud, et eelmisel aastal valmis raadio Ööülikoolis nendest pikk kokkuvõttev saade "Vanaisa ja õnn". Hästi inimlik, soe ja köitev.

Nüüd ammu ise vanaisavanune Ülo võttis saateteema kokku sõnadega: kuidas vanaisa tarkus on aidanud kasvada inimeseks. Saab kuulata sellelt leheküljelt, kus on peale vanaisasaate Ülo Vooglaiult veel paar Ööülikooli jutuajamist.

Eneseabitööstus - õng või õngekonks?

Öeldud on: ära anna abivajajale kala - anna õng. Aga mõnikord võib see abivajaja õngega kalapüüdmise asemel ise õngekonksu otsas sahmivaks kalakeseks muutuda.

Eneseabiraamatute lugeja enamasti ei mõtle, et üht või teist raamatut lugedes on ta sattumas eneseabitööstuse õnge otsa. Samuti ei tee seda mitmesuguste eneseabiloengute kuulajad.

Tasapisi neelatakse õngekonks alla ja hakatakse siis otsima selle abi uusi annuseid, sest enam ei osata ise hakkama saada. Minetatud on võime mõtelda, arutleda, kaalutleda, kritiseerida. Selle asemel arvatakse sageli, et just selle või teise raamatu autor(id) on need iidol(id), kes ainsana suudavad selle maailma raskustest läbiminekut selgitada ja aidata. Ja nii tsiteeritakse neid lakkamatult, õpitakse pähe, kuid ei mõelda, mida ja kuidas; võetakse ainsa ja ülima tõena.

Mis seal salata, mõnda neist raamatutest olen minagi lugenud, mõnest huvitunud, mõnda pidanud ja pean täitsa heaks. Aga mul pole neid kuigi palju ja ma ei järgi neid vähemasti oma arust pimesi. Samas olen tähele pannud, kuidas meie ja muu maailma kirjastajad üksteise võidu teatavad, et praegustel masu ja täpe aegadel on eneseabikirjandus see kaup, mis hästi peale läheb. Järjest paremini, sest inimesed ei oska enam iseendas olemise kindlust leida, vaid peavad seda teiste tõlgendustest ahmima. Ameeriklased näiteks kulutavad self-help raamatute peale 693 miljonit dollarit aastas.

Mõnikord olen mõelnud, kas näiteks farmaatsiatööstus juba oma olemuselt saab olla huvitatud sellest, et inimene terveks saaks. Vaevalt küll, sest terve inimene pole ravimitööstusele kasulik.

Samamoodi on eneseabiga - terve, suutlik, mõistlik, elujulge, tark, sõltumatu inimene pole eneseabitööstusele kasulik, sest ta ei takerdu õngekonksu ega too turule järjest uut raha.

Just nimelt eneseabitööstusele. Eestis on seda mõistet tarvitatud vähe. Meil teeb eneseabitööstus seejuures päris pikki samme. Tuletage näiteks meelde igasuguste self-help tehnikate ja aura- ning muude muutmiste küllalt kalleid hindu. Või nendesamade muutmiste ja tehnikakursuste komplekssust, mis väljendub selles, et kui ühe oled saanud või läbinud, siis hakkad mõne aja pärast teist tahtma, rahakoti lukke korraldajatele avama.

Eesti ajakirjandusest ei ole ma lugenud eneseabitööstuse kriitikat. Mõnevõrra on püüdnud seda teha skeptikublogi, aga tema puhul on mul aeg-ajalt tunne, et ta viskab lapse koos pesuveega välja. Sest mitte kõik, mida tehakse, pole kauka jumala teenistuses ja taunitav. Paljust alternatiivsest on tõepoolest abi.

Välisajakirjanduses ja eriti äriteemalistes raamatutes aga tuleb üha sagedamini ette, et mõni eneseabitööstusega tegelema hakanud miljonär rõõmustab, et on leidnud ammendamatu allika, iseäranisti ammendamatu rasketel aegadel, ja püüab sellest siis viimast välja pigistada. Tsiteerin üht sellist rõõmustajat, kes räägib populaarsest filmist ja raamatutest koondnimega "Saladus":

"Ma olen alati olnud vaimustuses enesetäiendusest. Avastasin, et "Saladusel" on olemas väga tugev hoog. Ma hakkasin kasutama "Saladuse" DVD-l esinenud kuulsaid eksperte... see on osutunud väga edukaks ja ma olen otsustanud seda hoogu veel suuremal määral rakendada." Selleks on loomisel erisaated, mis põhineks "Saladusel" ja õpetaks inimestele, kuidas ainuüksi oma mõttejõu abil saavutada kõik millest nad unistanud on... "See kõik on osa minu plaanist, et muuta The Learning Annex miljardidollariliseks ettevõtteks...Eneseabitööstuse väärtus on 19 miljardit dollarit. Kui sa mõtled sellele, kuidas oma elu parandada, tahan, et mõtleksid minu ettevõttele... Eneseabitööstus ainult ootabki, et mõni ettevõte ta endale haaraks... ma teen nii, et see oleksime meie." (Bill Zanker)

Nii et jah, eneseabitööstus ulatab hädasolijale õnge, aga enamasti teeb ta ka kõik, et see ise õngekonksu otsa jääks ja sealt lahti ei rabeleks.

Reisil tehtud pilt.

Fotojaht - kõrvuti

Teised fotojahilised on kõrvuti siin.

Aja või nina püsti!

Võrdlesin siis ka mina oma nägu kuulsustega(ajendi sain Kaamose blogist).

No mida veel soovida - üllatavalt palju vägagi tuttavaid nägusid. Kes too esimene ja väidetavalt kõige sarnasem on, seda ma paraku veel ei tea (tuleb välja uurida, aga meil on väga erinevad silmad), Colberti puhul ei tule ka kohe meelde, kes tuu om... aga ülejäänud on kõik tuttavad. Uhke rida! Aja või nina püsti! Iseasi, kas ma tõepoolest nendega sarnane olen. Tegelikult tundub mulle hoopis, et üks neist meestest sarnaneb mu isale, kui ta noor oli, ja üks naistest mu emale samuti noorena. Põnev värk.



Võrdlusvõimalus on siin.

Poolaastamõlgutus: loominguline kriis

Esimene poolaasta on läbi. Lõppedes tõi maasikamaitse suhu, aga muidu oli niisugune mitte eriti. Väsimust rohkem kui tavaliselt, eriti palavate ilmadega. Mõniteist aastat tagasi poleks ma suutnud isegi ette kujutada, et eelistan kauni kuuma suveilmaga randaminekule kojujäämist. Aga toona nägin ka unes soovunelmaid liivarannast ja merelainetest, viimaste aastate soovunelmaks on kujunenud võimalikult palju rohelust.

Poolaasta algas hoogsa töötegemisega ja selle tulemusena (osalt ka eelmise aasta varudest) on ilmunud neli minu toimetatud raamatut. Kolm on tõlked ja üks ühe noore inimese esimene raamat. Lisaks veel paar õhemat brošüürikest seaduste tõlgendamisest ja muust vajalikust. Päris kobe virn. (Pildi sel aastal toimetatud ja ilmunud raamatutest panen blogisse küll arvatavasti alles aasta lõpus oma selle aasta töödest bibliograafiat tehes.)

Aga ma ei ole rahul, et olen ise vähe kirjutanud. Mäletan, et kui päris algaja ajakirjanikuna ühe väga suure ja huvitava üleliidulise lehe toimetuses stažeerisin, helistas sinna tollasele teaduse osakonna juhatajale keegi, kes hulk aega kurtis, et kirjutamine ei edene. Osakonnajuhataja ütles hiljem, et helistaja oli üleliidulise ajakirjanike liidu publitsistikasektsiooni juhataja, kellel olevat loominguline kriis. Imestasin siis väga, kuidas saab nii nimekal ajakirjanikul olla loominguline kriis, tal peaks ju lugusid sadama nagu oavarrest. Põnev elu, põnev kirjamees, ja äkitselt kaebab loomingulist kriisi.

Hiljem muutus meie vabariiklike lehtede toimetustes sõnakõlksuks "joominguline kriis". Igaüks mõistab, mida see tähendab. Kriisis vaevlejad lasksid enamasti ajakirjandusmaja baaris salamahti kohvi sisse konjakit valada, sest ega ju tööajal avalikult joomisele vahepeal hea pilguga ei vaadatud.

Aga nüüd tundub, et mul endal on kriis, mitte küll joominguline, vaid ikka loominguline. Kummalisel kombel väljendub see eelkõige seesmises tõrkes helistada inimestele, kellest peaksin kirjutama ja kohtumise kokku leppima, sest mis ma neist soojal suvel ikka tülitan, ju neil on olulisematki tegemist. Ei mäleta, et selline tõrge mind ajakirjanikutööaastate jooksul varem kuigi palju kiusanud oleks, ehkki eriline pealekäija pole ma küll kunagi olnud. Aga ju ma sellest üle saan, sest tegemist on põnevate inimestega, kelle tegutsemisest laiemal ringil kindlasti on huvitav lugeda.

Õigupoolest tuleks tunduvalt rohkem õues olla. Ostsin sammumõõtja ja, kuigi ma seda pidevalt küljes ei kanna, mõõtsin üle oma igapäevasemad käigud ja teed. Tuli välja, et tavalised poeretked annavad vähem samme, kui arvasin. Mõni pikaks peetud kõndimine osutus ootamatult vähesammuliseks. Teadmine, mida tuleb arvestada...