Piraatlusest: miljonid korraga ei saa olla kurjategijad

Veebruaris kirjutasin, kui positiivselt suhtub oma loomingu piraatlusse kirjanik Paulo Coelho. Seekord tuleb juttu muusikast. Vene ajakirjanik, muusikakriitik ja muusik Artjom (Artemi) Troitski vastas 25. märtsil tele- ja raadiosaate "Osoboje mnenije" saatejuhi küsimusele piraatlusest nii (tagapool on neile, kes vene keelt ei valda, rasvaselt algava lõigu tõlge):

А.ТРОИЦКИЙ: По поводу пиратства? Задайте мне этот вопрос.

О.ЖУРАВЛЕВА: Был вопрос, касающийся неизданного еще альбома Земфиры, который в интернете кое-кто нашел – интересуются, с какой целью это делается, кому это выгодно. Кроме всего прочего, вообще есть вопрос от некоего "пофигиста", который просто скрашивает: "Как вы относитесь к скачиванию музыки и кино из интернета, нужно ли преследовать пользователей за то, что они дают скачать музыку и кино друг другу - бесплатно".

А.ТРОИЦКИЙ: Я считаю, что бесплатное скачивание и музыки и кино и чего бы то ни было из интернета не является ни пиратством, ни преступлением. Это новая норма жизни, к которой, к сожалению, нынешние законы об авторском праве не приспособлены. То есть, все законы об охране интеллектуальной собственности, которые до сих пор, к сожалению, действуют, они основаны на реалиях 19, в лучшем случае, 20 века. Когда никакого интернета и в помине не было, не было цифровой записи - никаких этих вещей, которые стали абсолютной нормой жизни сегодняшнего дня. Надо просто менять законы. Считать не миллионы даже, а пожалуй, уже даже миллиарды людей, проживающих на планете Земля, которые скачивают бесплатную музыку, преступниками, - просто абсурдно. Это тот случай, когда вся рота идет не в ногу, а только лоббисты из фирм грамзаписи и каких-то агентств по охране интеллектуальной собственности - они вот правы. Их единицы. Пользователей – сотни миллионов, так что понятно, кто прав.

О.ЖУРАВЛЕВА: Тогда зарабатывать на дисках со временем станет невозможно?

А.ТРОИЦКИЙ: Зарабатывать на дисках по-прежнему можно будет, но далеко не в тех масштабах, как зарабатывали до сих пор. И, в общем-то, музыкальные профессионалы должны с этой мыслью смириться – что никогда уже вот этой прекрасной поляны с миллионными заработками на продаже аудио- и видеоносителей не будет. И точка. Так что, пусть, с одной стороны, живут скромнее.

О.ЖУРАВЛЕВА: Дают больше концертов.

А.ТРОИЦКИЙ: Да, с другой стороны, пусть они предпринимают какие-то альтернативные усилия, если хотят зарабатывать.

О.ЖУРАВЛЕВА: Вот, например, Майкл Джексон – принял альтернативное решение.

А.ТРОИЦКИЙ: Это могут быть концерты - что угодно. Естественно, самое простое и лобовое решение - давать как можно больше концертов, и от их обилия выигрывают все. С другой стороны, возможны…

О.ЖУРАВЛЕВА: Но это и физически тяжело.

А.ТРОИЦКИЙ: А если это физически тяжело, можно поступать так, как поступает Дэвид Боуи, который перенес инфаркт, и ему неохота особенно концертировать, так он превратил себя как творческую единицу в акционерное общество и продает свои акции. Они называются "бондами" и те, кто верит в Дэвида Боуи и считают, что он великий артист и великий автор, они могут покупать его акции и таким образом способствовать обогащению Дэвида Боуи, а заодно и самих себя в том случае, если авторские права Дэвида Боуи хорошо продаются, а вы его акционер. Вот такая интересная история. Кстати, думаю, что с нашей Земфирой, которая, по-моему, тоже не особо любит давать концерты, такая история прошла бы очень даже неплохо.

Rasvase kirjaga algava lõigu ümberjutustus: Troitski ütleb, et tema arvates pole muusika, filmide ja mis tahes muu tasuta laadimine internetist ei piraatlus ega ka kuritegu. See on uus elunorm, millega praegused seadused autorikaitsest pole kahjuks kohanenud. Kõik autorikaitse seadused põhinevad 19., paremal juhul 20. sajandi tegelikkusel. Ajal, mil kellelgi polnud mingisugusest internetist aimugi... Tuleb lihtsalt muuta seadusi. On absurdne pidada kurjategijateks miljoneid või isegi miljardeid Maa elanikke, kes laadivad tasuta muusikat. See on juhus, kus kogu rood ei käi ühte jalga, ainult plaadifirmade ja autorikaitse agentuuride lobistid arvavad, et käivad õiget jalga. Neid on vähe, tasuta muusika kuulajaid aga palju - seega on kohe selge, kellel on tegelikult õigus.

Troitski rääkis ka muud põnevat teistel teemadel, näiteks eurolauluvõistlusest ja meilgi tuntud filmimehest Nikita Mihhalkovist. Saadet saab kuulata või lugeda siit.

Minule Troitski suhtumine meeldib, niisamuti meeldib mulle kuulata/vaadata YouTube´i muusikavideosid, mida autorikaitse ka järjest rohkem ära keelata tahab. Tõepoolest on nii, et väga kalliks pingutatud müügihinnaga helisalvestist ma endale ostma ei lähe, aga kontserti kuulama lähen võib-olla küll, kui olen esitajate loomingut sellestsamast "pahast" YouTube´ist kuulnud ja leidnud, et see mulle elamusi pakub.

Fotojaht - koos

"Mitmed pead, mitmed mõtted, mitmed käed, mitmed tööd."
"Kus palju päid, seal palju mõtteid."
(Wiedemanni tõdemused.)

"Kus paadis sa oled, seal pead ka sõudma."
(Kullamaa vanasõna.)

Erinevate ajastute päid koos välja panduna. Kunagised Eesti elu mõjutanud mõtteenergiad, erinevad suunad peaaegu kogemata Kumus kokku sattununa.




Teiste fotojahiliste kooslused on siin.

Leiud vanadelt paberitelt - 2.

Jälle leiud vanadelt paberitelt ehk ammused väljakirjutused, mis leitud raamatute vahelt. Seekord Ivan Turgenevilt, minu noorusaastate suurelt lemmikult.

Kõige rohkem meeldis mulle tema "Eelõhtul" - kirglik armastuslugu kauni venelanna ja revolutsioonilise bulgaarlase vahel. Väga hea oli ka selle raamatu põhjal tehtud film, kus Jelenat mängis vist Tatjana Koreneva ja ühes kõrvalrollis tema kaaslannat, koketeerivat guvernanti Zojat nooruke Eve Kivi. Vist oli see Kivi üks esimesi, kui mitte kõige esimene filmiroll.

Veel meeldisid mulle väga "Aadlipesa", "Kevadised veed", "Asja". Midagi erilist ei arvanud ma aga koolis kohustuslikuks kirjanduseks olevast romaanist "Isad ja pojad". Õigupoolest nämmutati koolis nii mõnedki head raamatud liiga ära või taheti, et neid valel ajal, enamasti liiga varakult loeksime.

Siinsed mõttekäigud on Turgenevi jutustusest "Liigse inimese päevik".

"Senikaua kui inimene elab, ei taju ta oma elu: see, nagu heligi, muutub talle mõistetavaks alles mõne aja pärast."

"Kui inimesel on väga hea, tegutseb tema aju teatavasti üpris vähe. Rahulik ja rõõmus tunne, rahulolutunne täidab kogu ta olemuse, see vallutab tema, ta enesetunnetus kaob, ta on õnnejoovastuses, nagu ütlevad halvasti kasvatatud luuletajad. Aga kui see "hurm" viimaks mööda läheb, hakkab inimesel mõnikord hale ja kahju, et ta keset õnne nii vähe iseennast jälgis, et ta ei kahekordistanud, ei jätkanud mõtisklustes ja meeldetuletustes oma naudinguid."

"Üksikute ja arglikkude - enesearmastusest arglikkude - inimeste õnnetus selles seisabki, et kuigi neil on silmad ja nad need kas või pärani lahti ajavad, ei näe nad midagi või näevad kõike vales valguses nagu läbi värviliste prillide."

Väljakirjutused pärinevad arvatavasti mu keskkooli- või ülikooliajast.

Fotojaht - kõrge

Alguses mõtlesin pildistada kraanasid või kõrghooneid või otsida mõne pildi mägedest, taevast, lennukitest - millest iganes, mis esmapilgul kõrgusega seotud. Siis tuli hoopis muu mõte.

1450. aastal peeti umbes 159 meetri kõrgust Oleviste kirikut Lääne-Euroopa kirikute hulgas peaaegu kõige kõrgemaks. Oletame, et selle ehitasid umbes 165 - 17o sentimeetri pikkused inimesed.

Ligikaudu 14-26 millimeetri pikkused töösipelgad ehitavad keskmiselt 1,5 m kõrguse pesa. Mõnikord kõrgemagi. Kas see on nende Oleviste? Või kaks? Arvutage välja!

Ja kui lisada, et suur osa sipelgapesa käikudest on maa-alused, tuleb ehitisele kõrgust veel juurdegi. Vägevad tegelased need sipelgad "kõrghoonete" püstitamise alal. Pealegi ilma igasuguste kraanadeta.



Need vägevad tegelased on Maal elanud umbkaudu 120 miljonit aastat. Sipelglasi on umbes 11 000 liiki. Et inimest näha, peaks sipelgas vaatama kõrgele-kõrgele üles. Aga võib-olla peaks hoopiski inimene sagedamini vaatama oma kõrgustest alla sipelgate peale.

Teiste kõrgustessepürgijate fotod on siin.

Kevade on sala tulnud...

Kevad algas kl 13.44. Pilt on tehtud paar tundi hiljem. Hallivõitu päev, külmunud loigud, hiljutisest sulapäevast jäänud vallatute poiste jalajäljed. Taamal, pildist väljas mõned kevadises kihus tuvid. Tavaline. Ometi on üks talv jälle läbi.

Tuttav meilib tänasest Tartust:

"Kuna päike särab täies jõus, siis algav kevad lausa kutsub inimesi välja ennast tervitama. Lähen jala läbi Tähtvere kodu poole. Kui vahepeal kuulata parkides looduse hääli ja põigata mõnest poestki läbi, siis võib näiteks kodutee venida 1,5 kuni 2 tunnini. Kindlasti laulab tihane ja varblased häälitsevad täies elurõõmus. Varahommikul esimese ärkajana kuulutas vares lootusrikka kraaksatusega peatselt saabuvat päikesetõusu. Jõe peal pladistavad ja prääksuvad ülemeelikult pardid...

Nüüd võib juba tõepoolest soovida ilusat kevadet! Ka siis, kui iga päev ei olegi nii väga ilus, toidab meid kevadel see uue alguse mõte, millega algab looduses ja meis endis uus aastaring."

Loen, vaatan: õues ikka hallivõitu päev, külmunud loigud... Töötlen pildi natuke heledamaks. Ehk petab nii päikese välja. Kui mitte täna, siis homme. Kevadel...

Noored ja vanad ajud

Üllatavalt üksmeelselt võtsid nii meedia kui ka paljud blogijad omaks paar päeva tagasi ilmunud uudise, et vanadus algab 27. eluaastast.

Tsiteerin:

"Teadlased tegid kindlaks, et inimeste vaimsed võimed saavutavad haripunkti 22-aastaselt ning hakkavad hääbuma viis aastat hiljem ehk 27-aastaselt."

Hoopis märkamata on aga jäänud selle tõdemuse kohta avaldatud täpsustused, kahtlused või vastulaused. Näiteks see: "Does brain rot set in after 27? Depends how you measure."

Kavatsesin sel teemal pikemalt kirjutada, aga loobusin sellest mõttest, sest eks need, keda asi huvitab, saavad viidatud teksti vaadata ja sellest uut ainest leida. Need, kes aga tahavad 27-aastaselt end segamatult vanana tunda, teevad ju seda niikuinii.

---
Seepärast kirjutan hoopis, et Tartu Ülikooli Kirjastuselt on ilmunud Eesti ajakirjanike elulugude III köide "Kuidas vaatad, nõnda näed", mille on koostanud ja toimetanud Anu Pallas ja Sulev Uus. Väljaandjad on Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut ja Ühendus Eesti Elulood. Sisaldab üle 20 eluloo. Selle raamatu sissejuhatust saab lugeda siit klõpsates kirjale "Loe näidist".

Eessõna moto on Pierre Bourdieu´lt:

"Mõistmine algab eelkõige selle välja mõistmisest, mille sees ja millega vastandudes me oleme välja kujunenud."

Raamat on 600 lehekülge paks ja annab kõige muu kõrval tunnistust, et Eesti ajakirjanduses pole kõik ajad olnud kõmu- ja lapsajakirjanike ajad, vaid et siin on ikka ja jälle oludele vaatamata käsitletud huvitavaid teemasid ja põnevaid valdkondi.

Leiud elust ja sõjast - 1.

Jäädvustan endale tabava leiu internetist:

"Eestis elavad kõige omakasupüüdmatumad inimesed Euroopas - oma käitumises juhindutakse eelkõige selle järgi, et see oleks teistele maksimaalselt ebameeldiv ja alles teisejärguliselt mõeldakse omakasu peale."
/hinnavaatlus.ee foorumi kasutaja "soodent" signatuur./

Ühest teisest leiust ka. Teen juba hulk aega tasapisi oma raamatutest nimekirja, olles jõudnud umbes 1300-ni. Aeg-ajalt leian mõne raamatu vahelt sinna ununenud või meelega jäetud kunagisi väljakirjutusi. Praegu ilmselt punakirjanikuks peetava, kuid tegelikult väga hea sõjakirjaniku ja -ajakirjaniku ning luuletaja Konstantin Simonovi (1915 - 1979) ühe raamatu vahelt paberitükilt leidsin mõned tema arvamused sõjast ja elust. Minus tekitasid need toona mõtteid, võib-olla tekitavad ka blogi lugejates.

"Mitte kellestki pole ta mööda läinud. Tahad või ei taha, aga sõda annab ennast ikkagi iga inimese elus tunda. Nii ühe arguses ja teise vapruses kui ka kolmanda asjatutes katsetes elada nõnda, nagu poleks midagi olnud."

"Ainult piiratud inimesed võivad arvata, et kui nad kord elus on olnud teistest vapramad, siis annab see neile õiguse kogu ülejäänud elu võõraste tegude üle kohut mõista. Säärane arusaam on mulle vastuvõtmatu! Inimene on sõjas nii kohtunik kui ka kostja."

"Kui pole elutahet, pole ka eneseohverdust."

"Joovastus, nauding, vaimustus - need pole õiged sõnad, ma ei salli, kui sõjast suuri sõnu tehakse. "Sinu juurde nii kauge on tee, aga surmani vaevalt üks samm," - vaat nii võib tõesti sõjast öelda - need sõnad on sõjast tulnud ja sinna lauluna tagasi läinud."

"Sõda teeb inimestega niisugust jampsi, mida isegi palavikuhaige sonimistes ei ole."

"Ja kui sageli ka oht ei korduks, ikka paneb tema silmanähtavus südame värahtama. Jalad, käed, huuled, hääl - see on teine asi... On teine asi mitte lasta neil nõrgaks minna, väriseda, vappuda, hirmust kogelda. See ongi see enesevalitsus, mida me vahel kiirustame oma kirjutistes kartmatuseks ristima, annetades seda nagu aumärki ühtedele eluajal ja teistele pärast surma."

"Ainult lollidel on pea kui läbikäidav hoov. Neil, kes on targemad, on tupik. Kummaline küll, aga nii see on: kui inimene on tark, on ta pea nagu tupik: kõik, mis sisse läheb, jääbki sinna."

Fotojaht - triibuline

Algul tundub, et triibulist pole. Siis, et juba natuke on. Aga kui märkama harjud, siis on kõik kohad triibulised värvidest, joontest, rütmidest. Kodus ja väljas, madalal ja kõrgel. Siin mõned neist.

Teiste fotojahiliste esimesed ja viimased triibulised on siin.

Fotojaht - naine

Nii naiselik - ootab ja ootab tardunult, aga kui oodatu kohale jõuab, siis ei tee väljagi...

"...kangelannal on valida mitme pealtnäha pasliku džentelmeni vahel ja valik toimub vähemsoovitavate kandidaatide elimineerimise meetodil. Iga kangelanna langeb algul eksiarvamuste ohvriks, millest tuleb vabaneda, et kampaania edukalt lõpule viia ja sisemist küpsust saavutada..."

"See hiilgava loomupärase andega preili sattus saatuse tahtel elama väga piiratud väljavaatega pesakesse, kust ta surmatunnini välja ei pääsenud ega üritanudki pääseda. Aga selle, mis tal oli, oskas ta põhjani ammendada. Läbinägelikult, ürgnaiseliku detailimeelega sondeeris ta ainult seda, mida ta hästi tundis, ja korvas haarde kitsuse uuringute sügavusega."

/H. Rajandi järelsõnast Jane Austini "Uhkuse ja eelarvamuse" eestindusele.1985./

Pildid on tehtud Bathis, Jane Austeni keskuse juures augustis 2008. Härrasmees nimetas end mr. Darcyks ja nõusolekut pildistamiseks on temalt küsitud. /Üks piltidest on ilmunud minu artikli juures ka ajakirjas Kodutohter 2008. aastal./
Teised naistekütid on siin.

Märts

Täna saaks mu ema 90-aastaseks. Aga juba hulk aastaid on temast vaid mälestus. Ema sünnipäev, kalendris naistepäeva-eelne, on mulle naistepäevast alati rohkem tähendanud. Praegu on vaid lumisel kalmul põlev küünal.

Paari nädala pärast saaks mu isa 99-aastaseks. Tedagi ei ole enam ammu.

Aga ma pole enam nukker. Kuskil sisemas tean, et nad oleksid minuga rahul. See on hea teadmine.

Muidu on praegused märtsipäevad mulle just sobiv aeg talveunest ärgata. Olen selle aasta kahe esimese kuu jooksul mitut teiste tõlgitud käsikirja toimetanud või raamatuküljendusi üle vaadanud. Üks neist raamatutest ilmus paar päeva tagasi ja loodetavasti on sellest inimestele kasu.

Täna sain ka teada, et valmis on saanud üks paljude autorite raamat, kus on üks minu juba 2005. aastal kirjutatud tekst. Nii et aega võttis, aga asja sai. Kumbagi neist ilmunud raamatutest pole ma ise veel näinud - nii värsked on need.

Toimetamise kõrval pole ma sel aastal ise veel midagi kirjutanud, aga üks asi on praegu käsil. See hea tunne, mis mind sel puhul enamasti valdab, on tagasi.

Päikest on päevadesse rohkem tulnud. Seegi on hea.

Ülimalt akadeemiline õllekann

Niikaua, kui ennast mäletan, on meil kodus ikka olnud vana õllekann. Arvata võib, et juba 19. sajandi lõpust või päris 20. sajandi algusest. Kellele see kunagi kuulunud on, pole mul aimugi.

Mulle on see pooleliitrine Saksa õllekann kogu aeg meeldinud. Ta on väga värvikas ja kuidagi käepärane ning mõnusalt raske ka tühjana. Kui olin alles laps, siis oli kannul ka kaane raamistik - metallrõngas, mis kinnitus kannukõrva külge ja mille peal istus samuti metallist väike öökull. Kaane keskpaik, arvatavasti mingi kannumaterjalist keraamiline värk, oli kuhugi kadunud.

Kannul polnud ammu enam õiget otstarvet. Õigupoolest polnud tal üldse otstarvet. Mõnikord hoidis ema selles jahu, siis mingeid tangaineid.

Kann ilmselt nuttis taga neid aegu, mil teda kasutasid lõbusad korporandid või hoopistükkis lustakad õllesõpradest professorid.

Akadeemiline taust on arvatav, kui vaadata kannu huvitavat disaini: vanade raamatute seljad. Uhked, ilmselt nahkköited kuldtähtedest kirjadega. Oma aja arstiteaduse korüfeede tippteosed, näiteks Kochi kuulus teos tuberkuloosikepikestest, aga ka kirurgiat puudutavad köited.

Ühel ilusal päeval ei olnud enam järsku kaaneraamistikku ega öökulli. Viimase puudumise tõttu olin väga-väga pahane, sest öökull oli mu suur lemmik. Selgus, et ema oli selle metallkupatuse lihtsalt minema visanud. Kannu enese mõistis ta soolavaka kohuseid täitma.

Soolavakk on kann senini, aga ometigi ei anna mulle rahu temas peituv saladus: kellele ta kuulus, kuidas meile sattus - võib-olla sellesama baltisaksa mõju kaudu, millest natuke "Balti tragöödia" postituses kirjutasin.

Kui palju seltskondi ja joomasõpru ta on näinud, kui palju õllelaule ja kas ka näiteks "lõbusat õllepruulijat" kuulnud?

Asjad on põnevad; niisugused asjad, mille vanus on nende kujunduse ja kirjade tõttu aimatav, on eriti põnevad.

Raamaturing õllekannul kõrvast alates:
Hahnemann.... /tekst kulunud kannukõrva käeshoidmisel käe alla jäädes/.
...aleniopera.
De Corporis Humani Fabrica and vesal 1843.
Franz Ju... gall. Schädellehre.
Nepom, Nussbaum Anaes...
Mittheil: A.D. Reichs-Gesund=Heits-Amt.
Virchon Kleinere Schriften.
Koch, Aetiologie der Tuberculose.
Archiv Für Klinische Chirurgie 1860.
Billroth&Lücke, Deutsche Chirurgie /seda koguni kaks köidet/.

Mõtelda, kui kannust rüüpajad selle asemel kõik need raamatud oleksid selgeks õppinud, kui suured oma aja targad ja tunnustatud tohtrid nad siis oleksid olnud!

Kiek in de Kreuz

Aastakümnete jooksul olen nii harjunud Jaani kiriku lähistelt Kiek in de Köki tornile avaneva kauni ja tuttavliku vaatega, et nüüd tundub mulle, et kujunev sammas varjab vana kindlusetorni liigagi ära. Tornile võib siis ehk "Kiika kööki" asemel panna nimeks "Kiika risti" - Kiek in de Kreuz.








Täna keskpäeval (5.03.2009, kl 12.30 paiku) käis Vabaduse väljakul hoogne töö, aeg-ajalt olid mehed koos nõu pidamas, siis läks igaüks jälle oma rida ajama.





Pildid on siin mulle endale tuleviku tarbeks: meenutuseks, kuidas väljak suurehitustandrina välja näeb. (Pildile klõpsates on veidi paremini näha.)