Aasta viimane päev

Hommik.
Öö läbi kestnud lumesadu jätkub. Autoomanikel tööd kuhjaga.




Keskpäevaks tuli päike välja. Taevas on kõrge ja sinine.
Aasta viimane päev.




Päev. Puude majesteetlik rahu on kõrvuti kiirustajate rutuga. Ei tea, kas neil tõtakatel on aega looduse ilu vaadata või tahavad nad kõik aasta tegemised selle viimase päevaga ära teha?




Ja nii nad ei kuulegi, et kuskil selle lumevaiba all toksib üks rähn oma aasta viimaseid toksimisi...



Rada läheb, samme täis. Aasta sammud, lumme uppunud, aga täiesti elujõulised.



Elujõudu ka uueks aastaks!

Uus aasta tuleb niikuinii

Aeg, mil pole kiiret kuskile. Uus aasta tuleb niikuinii.

Mõtted on lume all, ammendavate kokkuvõtete tegemiseks pole tuju. Loomingulise poole võtsin juba talvisel pööripäeval kokku. Ka siin blogis.

Muu elukondliku hulgas on plusspoolel vist see, et ülanaaber kolis pärast ka jõulude ajal kestnud remonti üleeile oma korterisse sisse. Kopsib ja sätib seal sageli nüüdki, aga nii suurt müra, nagu ligi kolm kuud, seal enam ei ole. Või loodetavasti enam ei ole. Kaela ei saja ka enam ehk midagi, muidu oligi mu kael juba lakkevahtimisest kõver.

Aasta lõpp on toonud kaotusi. Enam pole üht mu ülikooliaegset kursusekaaslast, praegust tunnustatud kirjandusprofessorit. Tema maeti eile. Eile nägin lehes lahkunute hulgas ka ühe kunagise koolivenna nime. Toona oli ta seitsmenda klassi spordipoiss, nüüd kellegi armastatud isa, vanaisa, mees ja äi.

Hajameelne kirjutas oma blogis, et kevad on käes: ta näinud Keilas kuldnokka. Meie maja juures käib üks kuldnokk pidevalt. Suurte tuiskude eel on põõsa alla lumehange pugenud. Sageli ootab, et neljanda korruse "teeneline tuvide- ja varestetoitja" talle toidupoolist viskaks. Kui vahepeal suurem külm oli, mõtlesin, et ega kuldnokk vist seda üle elanud, aga paar päeva hiljem oli teda jälle näha. Üsna ilmselt talvega kohanenud isend.

E-kaubandus Eesti moodi

Sugulane tõi välismaalt maitseelamuse kaasa. Kui seda korrata tahtsime, selgus, et selle ühe koostisosa poolekilone pakk maksab kesklinna suures kaupluses üle 80 krooni. Noh, üks kord võis seda endale lubada, aga uuteks kordusteks hakkasime otsima, kas seda kraami kuskilt ka odavamalt saab. Abiks võtsime interneti.

Esmalt leidsime poe, milles kaup pidi müügil olema 60 krooniga, seda siis poe kodulehel välja pandud hindade kohaselt. Siis leidsime sellise, mille kahes filiaalis on poole kilo hinnaks koguni 42 krooni; allikaks samuti kaupluse koduleht.

Et need kaks filiaali asusid kaugemal, kui esmalt leitu, sai esimesse mindud. Aga välja taganesin sealt lausa tagurpidi, sest kodulehel lubatud 60 krooni asemel maksis pool kilo hinnasildi järgi suisa 98 krooni. Jäi ostmata.

Teise müügikoha ühte filiaali ei leidnud me lihtsalt üles, sest kodulehel pakutud aadressil seda polnud. Teise filiaali sumpasin läbi hangede - tundus, et asi on seda väärt, 42-krooniseid pakke oleks tagavaraks kohe mitu võtnud, et kaugele sõitmist vältida.

Poes selgus, et minu soovitud poolekilone pakk maksab 69 krooni. Kui ostma hakkasin, sest taas kord tühjalt tagasi minna ei tahtnud, ütlesin müüjale, et internetis oli teil küll hoopis teine hind väljas. "Kohe vaatan," ütles müüja ja lisas, et kui mul on õigus, saan ma kauba odavamalt. Kadus tagaruumi, tuli tüki aja pärast tagasi ja ütles: "Ma ei pääsenud arvutisse..." Siis vabandas ta veel, et võib-olla on hind jah uuendamata, sest hiljuti läinud see kaup kallimaks.

Tagasi tulnuna kontrollisin, kas mu mälu ei petnud. Kaupluse kodulehel, mille aadress ka kaubapakikese etiketile kirja pandud, oli endiselt hinnana kirjas 42 krooni.

Täitsa huvitav, kas tegemist on lihtsalt lohakusega, sest hinnamuutused jäetakse uuendamata ja arvatakse, et kes seda kodulehe hinda ikka nii väga vaatab. Või on tegemist lihtlabase pettusega: odavam hind kutsub inimese poodi ja kui juba kohale on tuldud, siis enamasti ostetakse kaupa ka kallima hinnaga, sest uuesti tulla ei taheta ja näiteks seda haruldast toidupoolist on müügil vaid vähestes poodides.

Ameerikamaal ja ka lähemal, Rootsis, müüakse siis, kui inimene avastab, et reklaamis on kaupa pakutud odavama hinnaga kui kaupluses tegelikult müügil, see kaup talle ikkagi madalama, st reklaamihinnaga. Meil on kaupmehed ahned.

Ja internetti koduleheküljele välja pandud hindu mina enam usaldama ei kipu.

Üks katse jäi seekord küll tegemata: võib-olla saab kauba netis välja pandud odavama hinnaga siis, kui selle koju tellid, mitte ise kohale ei vantsi. (See ei tundu kuigi loogiline.) Aga sellekohane märge nende poodide koduleheküljelt puudub.

Ütlevad...

Raadiost enne jõule. Üks asjapulk ütleb intervjueerijale vastates: "Eestis on kuskil üle 85 000 töötu."
Kuskil? Kui ei tea kus, eks otsi siis üles!

---
Raadiost jõulu esimesel pühal. Jõuluvana jagab tõsimeelseid eluõpetusi aegluse ja aja mahavõtmise tähtsusest: "Ärge kiirustage, võtke eeskuju meie suusatajatest!"
Ja siis veel pikaajalisest trennist, kannatlikust meelest ning muust sinna juurde kuuluvast. No kui meie suusatajad edasi ei kiirusta, kuidas nad suusarajal teistega võistelda saavad?

* * *

Talvine pööripäev - kokkuvõte 2009. aastal ilmunust

Traditsiooniline talvise pööripäeva aastalõpukokkuvõte: viimase 40 aasta jooksul pole ma nii vähe kirjutanud kui tänavu. Kokkuvõtteks võiks öelda, et loominguliselt nadi aasta oli.

Jaanuaris Elukirjas "Kui elust saab missioon" - arutlus missioonitundest Walesi ja Cornwalli poolsaare reisi näidetel (Portmeirion, Minacki teater).

Jaanuaris - veebruaris sai toimetatud mitu väiksemat käsiraamatut (töölepingu seadusest, Exceli kasutamisest). Kõik ka ilmunud.

Märtsis ilmus minu toimetatuna tõlkeraamat - Martha Davis, Ph.D., Elizabeth Robbins Eshelman, MSW, Matthew McKay, Ph.D "Lõõgastumise ja stressist vabanemise käsiraamat".
Märtsis ilmus samuti ajakirjanike elulugude raamatu III köide "Kuidas vaatad, nõnda näed", mis sisaldas ka minu eluloo "Minu aastad on minu rikkus".

Aprillis ilmus minu toimetatuna tõlkeraamat, Kenneth T. Strongmani "Psühholoogia igapäevaelus. Teejuht algajale".

Mais ilmus Elukirjas "70 - on seda palju või vähe?" naha- ja siidikunstnik Kiira-Marianne Kadarikust.

Juunis ilmus minu toimetatuna 15-aastase Merilin Jürjo esimene muinasjutukogumik "Haldja naer" - ilusad jutud.
Samuti juunis ilmus minu toimetatuna tõlkeraamat, John Bowkeri "Uskumused, mis muutsid maailma".

Juulis-augustis sai toimetatud paari tõlkeraamatut, mis aasta lõpuks ka ilmusid. Üks neist oli Desmond Morrise "Beebi" ning teine Donald Trumpi ja tema partner Bill Zankeri "Mõtle suurelt ja pane täiega nii äris kui ka elus". Neist olen ka selles blogis kirjutanud. Viimatinimetatut pole ma ise veel raamatuna näinudki, nii hiljuti ilmus.

Detsembris ilmus Elukirjas ka n-ö pehme lugu sellest, et Soomes armastatakse ingleid - Soome Instituudi viimatisest juhatajannast Jaana Vasamast ja tema emast kunstnik-naivistist Ritva Vasamast seoses jõuludega ja nende pere traditsiooniga teha jõuludeks inglikaarte.

Selleaastase nadivõitu kirjutamise elik loomingukriisi põhjustasid päris paljud asjad, küll mitte üleüldisest masust, vaid minust endast tingituna: läbi aasta lonkav tervis, reisi ärajäämine, aasta viimasel kolmel kuul jätkuvalt toimuvast ülanaabri korteriremondist põhjustatud ebameeldivuste halb talumine jm. Ei taha siin rohkem viriseda, ehk tulev aasta on parem.

Täna on pööripäev, tasapisi hakkab valgust lisanduma.

Tänane

See vana postkaardipilt siin ei ole maailmakuulsale jõululapsele, vaid hoopiski tänasele sünnipäevalapsele.

Tol aastal tuli tänasel kuupäeval lund. Sinna tähtsasse majja sai hommikul mindud jala. Üks valgekitlinaine riidles, et miks te nii vara tulite, aega veel küll. Kolm ja pool tundi hiljem oli maailmas üks inimene rohkem.

Palju õnne!

Lume krudisev külm teeb hingele pai. Sinise kõrge taeva all on kerge hingata. Päike peegeldub vastasmaja akendelt ka põhjapoolsematesse akendesse ja tuba on hommikul valgust täis. See ilus päev...

Eile viskasin mõned leivatükikesed lindudele. Kajakad tulid neljakesi, läksid söögipoolise pärast kaklema, siis said igaüks ikka oma jao noka otsa, lendasid saamatult ära.

Nende madinat seiranud vares tuli tatsat-tatsat, tõstis väga metoodiliselt nokaga kaks leivatükikest ülestikku, võttis ka kaasa, lennates ära nagu madallennul transpordilennuk. Kuidagi intelligentse mulje jättis endast maha.

Trump jõudis poodi

Mu tööaastal on ots käes, ilmunud on ka viimane minu toimetatud raamat. Ärimees Donald Trumpi ja tema partner Bill Zankeri arusaamised sellest, kuidas nii äris kui ka elus tuleb mõtelda suurelt ja panna täiega.Pealkiri ongi "Mõtle suurelt ja pane täiega...", ingliskeelses originaalis siis "Think Big and Kick Ass in Business and Life". Sellest raamatust olen varem kirjutanud siin

Ise pole ma raamatut veel näinud, ainult kaanepilti internetis. Tõlkija oli kick-assi tõlkinud "võimatu saavutamiseks", kuid Trumpi ärapanijaliku kirjutamismaneeriga see ei sobinud. Sestap sai kirjastusele (Pegasus) välja pakutud mitu varianti: "võta viimast", "anna takka", "pane täiega"... Kaanepildi järgi otsustades on valitud täiegapanemise variant.

Ennast korrates ütlen, et mulle meeldis sellest raamatust mõte, et elus ei tohi hoogu kaotada. Kui hoog maha käib, siis on raske uut jõudu ja energiat leida ning edasi minna. Enese peal kogetud tõde.

Vesi voolab ikka allapoole

Kunagi oli meie majas veeavarii, kus vesi hakkas kõige enne nõrguma esimese korruse toaseinast, alles hiljem said kannatada teine, kolmas ja jupike neljandat korrust. Kui avarii põhjust otsima hakati, olid ülemised korrused esimesele pahased, et kuidas, neil ei jookse midagi. Umbes nii, et miks esimene korrus neid ujutab. Kui selgus põhjus - neljandal korrusel lahti jäänud kraan, mis üleujutuse tekitas -, alles siis tuli kõikidele kõrgemal elajatele meelde, et vesi jookseb ikka allapoole, isegi kortermajades.

See selleks, nagu lubatud, on siin mõned pildid eelmises postituses kajastatud veeuputusest, mille ülanaaber meile 3. detsembri südaööks korraldas.

Korter lõhnab praegugi rõskuse järele, kohati ilmub juba hallitust, kõik veelaigud pole veel kuivanud, asjad kuivavad põrandal laiali, vaipkate on endiselt märg. Maja on säästuküttel, seepärast kuivavad seinad ja muu väga aeglaselt.

Ei pane siia palju pilte, halb tunne on nendega tegelda. Tahaks kogu kupatuse unustada, rõõmus ja kuivuses elada, mitte lakkamatult põrandakaltse ja veekogumisnõusid liigutada. Pildid on tehtud erinevates ruumides. Viimasel pildil on nukker ajaloolise ajalehe eksemplar minu arhiivist - vesi pääses seinte kaudu ka kappidesse ja raamaturiiulisse.



Eelmise, 10. oktoobri 2008 veeuputuse pildid on siin

Alumisel korrusel ei elagi inimesed

Eile õhtul tund enne südaööd õnnistas ülemisel korrusel euroremonti tegev naaber meid sel sügistalvel juba kolmanda veeuputusega - seekord tugevamaga kui eelmised. Korteris ladistas "vihma sadada". Esikulagi, kuningate jalakäimiskoht, tubade seinad - kõik voolasid vett. Kööki tekkis supp-troopika.

Arhiivikapi tagasein lekkis, mõned uunikumid mu tööaastatest on lootusetult märjad. Raamaturiiuli tagasein sai uue põntsu. Seinakontaktid ja lülitid voolasid jälle vett. Poole kolmeni üritasime lappidega põrandaid kuivatada. Täielik tohuvabohu.

Tahaks kellelegi kolki anda, sest elamine meenutab vähe korralikku elamist, väsinud olen pealekauba. Kõik on niiske, haiseb, haigusejärgne köha ei mõtlegi selles olukorras mööda minna.

Õnneks ei olnud ma seekord üksinda kodus, nagu eelmise suure veeuputuse ajal. Muidu oleks täiesti lootusetu tunne. Ka oli kaelatulev vesi seekord puhtam - katki läks euroremondi käigus asendatud toru. Mis praegu paneelide vahel võib toimuda, on teadmata. Aeg-ajalt ilmub kuskile mõni salapärane veeloik.

Pilte tegin ka, pärast panen siia ka mõned.

(Muide, üks vahepealne veeuputusekatse oli nii väike, et sellest ma nädalapäevad tagasi isegi ei kirjutanud.)
Eelmisest suuremast saab pikemalt lugeda oktoobrikuu postitustest:
Aga päästjad on meil tublid.
Eilsest jamast veel, enne tänast jätku.
Vanduma võtab ja vihaseks teeb.

November - torin ja nauding

Ülemise korruse jätkuv remont nüristab mind. Tööpäevadel askeldavad töömehed. Enamasti alustavad nad siis, kui ma veel magada tahaksin, aga müra ei lase.

Üks sats töömehi armastas tundide kaupa rokki kuulata. Mina talun seda muusikaliiki tunduvalt vähemates kogustes. Kunagi ei tea, millal miski põrisema, mürisema või kopsima hakkab ja kui kaua see kestab. Tööpäeva õhtutel ja nädalavahetustel tegeleb remondiga ülanaaber ise. Ei midagi väga hullu, aga nüristav ebamäärane kolin, aeg-ajalt värvi- või muu keemiavärgi lõhn, kõnekõmin, mis justkui mu oma esikust tuleks.

Lahtikraabitud pragudest imbuv võõras elu. Eriti tüütu oli see kõik mu haiguse ajal, aga on ka nüüd - segab keskendumist, millessegi süvenemist.

November on pime, vähe köetud paneelikas on külm.

Mõni hea raamat niisuguses ühtlase väsimuse õhkkonnas võib imet teha. Barack Obama "Dreams from My Father" raamatult ma imet ei oodanud, aga ma naudin seda. Väga köitvalt on ta kirja pannud oma lapsepõlve dilemma - kõikumise valge ema ja vanavanemate ning mustanahalise keenialasest isa vahel. Isa, kes ilmub kohale vaid korraks, aga on poja hinges kogu aeg ja mõjutab tema kujunemist, poliitilisi ja rassilisi valikuid.

Ilus lugu poisikese kujunemisest meheks, kohati väga huvitavad kirjeldused Havai, Indoneesia, Chicago jm paikkondade elu-olust. Tähelepanelik inimeste vaatamine ja sümpaatiatundest kantud suhtumine. Oma valikute tegemine.

Umbes raamatu keskkohas muutuvad olulisemaks poliitika, organiseerijavõimete rakendamine, oma tee, oma karjääri otsingud. Just sellesse keskpaika olen ma praeguseks oma lugemisega jõudnud.

Beebi jõudis poodi

Mõnda raamatut on olnud eriti tore toimetada. Mul on päris hea meel, et müügile on jõudnud Desmond Morrise väga hästi kirjutatud "Beebi", mille kirjastusele Pegasus tõlkis Viive Tüür.

See on illustreeritud ingliskeelse originaali armsate beebifotodega ja nende juurde kuuluvate kõitvate anatoomiajoonistega. Julgen seda albumimõõtu raamatut soovitada kõikidele, kel väikelastega tegemist on.

Elukogenud ja eesti inimese jaoks kindlasti väga eakana tunduv - ikkagi üle 80 eluaasta - Desmond Morris on kirjutanud maailmakuulsaid raamatuid, kus ta kasutab väga hästi ära seda, et on kodus nii zooloogias kui ka anatoomias. Väga vahvalt oskab ta tillukesi inimlapsi loomadega võrrelda. Samuti on ta osanud näha tillukeste beebide ja põngerjate kehas ja vaimus sageli üsna üllatavaid jooni, kirjeldades seda, kuidas nad arenevad mänguasju katsetades, uusi inimesi ja kohti avastades ning käima ja rääkima hakates.

Et ka tõlkija lapsi hästi tunneb, oli selle tõlke toimetamine üks mu selle aasta meeldivamaid tegevusi.

Sellest, mida on Desmond Morris oma raamatus "Beebi" kirjutanud ema südamelöökidest, olen varem natuke aimu andnud siin.

Veel üks Brutus

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud...

Kui mina täna hommikul esmakordselt Facebooki jõudsin, olid kõik juba sõpru leidnud ja gruppidesse rivistunud...

Inspiratsiooni sain Helle blogist. Eluvaim tuli tagasi ja otsustasin suhtlema hakata. Nii ma Facebooki jõudsingi - ikka uudishimust - tahtsin näha, mis seal tehakse ja kuidas see toimib, leidsin sealt palju toredaid huvitavaid inimesi, ka häid kolleege, muidu tuttavaid ja erinevate aegade sõpru. Hellele ja paarile inimesele veel söandasin isegi "sõbrapakkumise" teha. Vaat ei ole seda oskust, ei ole hea turundaja. Nii ma istungi esialgu uhkes üksinduses. Eks näis...

Seda panin ka tähele, et nimekaimundus on ikka päris tõsine häda. Eriti ülemaailmsetes mastaapides. Otsisin oma hispaania keele õpetaja nime, leidsin sama perekonnanimega üle 320 Juan Carlose, osa neist ilma fotota, osa äratundmatu fotoga, õiget ei leidnud, kuigi tean, et ta seal on. Oleksin teda üllatanud :).

---
Pärast haigeolemist käisin täna üle hulga aja õues. Justkui kevad oleks lahti, päikese käes sulab, vesi niriseb, linnud laulavad, lühikesel maajupil tuli vastu kümmekond kepikõndijat. Aga üldiselt oli inimesi õues vähe.

Paha siga, mitu viga

Kolmas või neljas gripipäev. Mina, kes ma pole aastaid grippi põdenud, võtsin siis nüüd järjekorda.

Statistikasse ma arvesse ei lähe, sest tööl mittekäimisel on see hea külg, et saab end kõikvõimalike vahenditega ravida ja ei pea arsti juurde lisapisikuid korjama/levitama tormama.

Senine kulg on kõige rohkem tatitõbe ja köharaiumist sisaldanud, palavikku peaaegu pole, vahel õhtuks veidike tõuseb. Kaks päeva olen siiski olnud põhiliselt pikali nagu kirjamark, sest nõrkus on nii suur. Menüüs on aukohal küüslauk, sibul, jõhvikamoos, sidrun, õunad, igasugused kuumad teed.

Mõtted pole eriti targad, umbes sellised: eestlastel on nn seagripiga vist ammu juba kokkupuuteid olnud, võiks naljatamisi öelda. Millest muust siis pajatab meie vanavarasse kuuluv: "Paha siga, mitu viga, kärss kärnas, maa külmand" või sõbralik patriootiline rahvalaul: "Kärsakandjaks kasvab see, kes on noorelt notsu..."

Pildiks on lõbusad notsud Teise ilmasõja eelselt postkaardilt. Ju nad toovad haigetele peaparandust.

Tali, vähemalt natukeseks ajaks

Kahe viimase päeva kõige rõõmustavam sündmus on lumi. Igal aastal korduv, igal aastal uus esimene.

Täna käisin üle hulga aja kesklinnas. Raekoja plats oli just niisugune, millisena ta mulle kõige rohkem meeldib. Tühi, vaid üks lumekoristusmasin. On ruumi seisatada, vaadata raekoda, platsiäärseid maju. Lund langeb.

Solarist käisin ka vaatamas. Suur ostukeskus, ersatsläikeline, aga võib-olla kellelegi asendamatult vajalik. Apollo raamatupoes olin hulk aega. Nüüd ootab kodus lugemist Barack Obama juba 1995. aastal kirjutatud menuk "Dreams from My Father", mille kohta palju huvitavaid retsensioone olen lugenud.

Tige Eesti

Rootsis ei ole tigedaid vanainimesi ja tigedaid koeri.

Need on mõnda aega Rootsis elanud eestlase värskelt välja öeldud muljed võrdluses Eestiga. Sest Eestis, eriti Tallinnas on vanainimesed liiga sageli pahurad ja koerad liiga tihti halvasti kasvatatud või hoopiski hulkuma jäetud.

Me oleme siin pahurate nägudega harjunud ja omandanud ehk ka teatud karastuse neist ülesaamiseks või nende mittemärkamiseks. Aga neid on liiga palju. Enamasti ollakse üksteise peale kurjad teadmata isegi, mille pärast. Lahkema meelega saaks nii mõnestki asjast kergemini üle.

Hea, kui mõni kõrvaltvaataja seda turris morni olemist siis meile endile lahti seletada püüab. Täna loetud blogidest oli minu jaoks huvitavam Tõnn Sarve Uudisjutu-blogi tekst "Vihkamist on palju". Temagi vaatab kogu asjalugu kaugemal käinu ja maailma näinu pilguga.

Ta lendas siiski

Ootasin eile õhtul üht inimest.Lennuk pidi Kopenhaagenist väljuma kl 20.35 (meie aja järgi siis kl 21.35) ja Tallinnasse jõudma kl 23.10. Veidi enne poolt üheksat (sealse aja järgi) näitasid Kopenhaageni lennuteated arvutis, et minnakse värava juurde, seejärel et sisenetakse lennukisse ja nii jäigi...

Paljude hiljem väljunud lennukite kohta oli juba kirjutatud, et need on välja lennanud, aga selle lennuki kohta, mis Tallinnasse suunduma pidi, seisis veel kell 22.00 ja hiljemgi ikka kirjas "Boarding". Tahtmatult viis see mõttele, et mis selle lennukiga nüüd juhtus, kas jälle on Estonian Airiga miskit lahti või hilineb mõni reisija või toimub jumal teab mis.

Samal ajal näitas Tallinna lennujaama jooksev info et lennuk Kopenhaagenist saabub juba kl 23.

No kuidas ta siis saabub, kui ta välja lennanudki pole?

Kümmekond minutit enne ühtteist oli keegi vist Kopenhaagenis märganud, et Tallinna lennuk siiski juba ammu lahkunud on ja teadetesse ilmus märkus väljalennu kohta: "Departed".

Kolm minutit enne ühtteist teatas Tallinna info, et lennuk maandus Tallinnas.

Täiskuuöö. Hingedeaeg. Kummaliste ilmingute aeg.

Fotojaht - masin, kuninglik

Olen neid pilte hoidnudki selleks ajaks, kui fotojahis tuleb mingi masinate teema. Kaks pilku Kuninganna Victoria vedurile Windsori raudteejaamas/ärikeskuses. Vedur on pärit umbkaudu 1849. aastast.

Teiste fotojahiliste masinavärgid.

Asjade kuhjumise printsiip

Poolteist päeva olen jälle elanud "ehitusplatsi all". Nüüd on vahelduseks vaikne. Kui taustahelideks on sillusepanemine või vana vanni poolekssaagimine, ega siis eriti tarku mõtteid kipu mõlgutama. Mõtlesin sedapuhku asjade kuhjumisest, sellest, et kus on, sinna tuleb, nagu teadjad kinnitavad.

Minul on enamasti nii olnud, et igasugused üritused kipuvad kuhjuma samale ajale. Kui veel igapäevatööl käisin, siis oli see üsna loomulik. Laekub ju ajakirjaniku töölauale palju kutseid ja pressiteateid, millest siis valiku teed. Aga nüüd, mil aktiivsest tegevusest tagasi tõmbunud olen ja sellevõrra ka igasuguseid ettevõtmisi ja kohtumisi vähem, kipuvad need ikka ühtedele ja samadele päevadele kokku jooksma.

Otsustab näiteks sugulasest juubilar, et tema õigel kuupäeval pidu ei pea, vaid kunagi veidi hiljem, siis kutsub ta mind pidusse just sel päeval, kui mul ka igasuguseid muid tegemisi ette on nähtud. Kutsub aga sõbranna kontserdile, ei saa ma jälle minna, sest mul on juba midagi muud edasilükkamatut ja minust mitte sõltuvat kalendris kirjas. Kui on vaja näiteks Tartusse sõita, siis selgub, et samal ajal on vaja ka Haapsalus viibida.

Hea veel, kui tuleb valida kahe asja vahel, aga tihtipeale kipub asjade kuhjumise printsiip võimutsema sedasi, et hulk aega pole midagi erilist teha ja siis järsku avanevad kuskil sündmuste toimumise luugid ja mind huvitavaid asju on neli-viis tükki ühel päeval ja isegi ühel kellaajal.

Hoopis rahaga võiks nii olla, et kus on, sinna tuleb. On näiteks hommikul üks kroon, aga õhtuks juba 1001. Seda juhtub viimasel ajal harva. Küll aga kipub jälle nii juhtuma, et mingiks tähtpäevaks kingivad mitu inimest ühe ja sama asja või raamatu.

See asjade kuhjumise printsiip on ikka täiesti ebatäiuslik.

Statistikute taktikepp

Üks ammune väljavõte haridusfoorumi listist. Selle mõtte avaldaja nime ma paraku enam ei mäleta, aga tekst on ikka ja jälle seoses meie eluga aktuaalne:

"Jama, kui elu püütakse sättida statistikute taktikepi järgi. Et pooled peavad olema näljas ja pooled võivad olla ülesöönud, et siis keskmiselt kõik on nagu söönud ja kõik on OK.
Mulle meenub siinkohal veel x-i toodud näide, kus haiglas oli osa inimesi surnud ja osa kõrge palavikuga, aga keskmiselt oli neil normaalne kehatemperatuur."

Musi

Pealtkuuldud lugu.

Kolmeaastane tüdruk suure maja rõdul olevale naabrionule: "Mida sa seal teed?"
Mees: "Vaatan niisama."
Kolmeaastane: "Aga minu ema teeb mulle musi."
Mees: "Küsi emalt, võib-olla ta teeb minule ka."

Fotojaht - lemmik

Lemmik meie perest. Toodud Moskvast Leipzigi kauplusest pärast hiigelpikas järjekorras seismist mitukümmend aastat tagasi, kui mängukarusid raske saada oli. Üsna kulunud. Originaalnina vahetatud nööbi vastu. 

Teiste fotojahiliste lemmikud on siin. 

Mis on ühist Bloggeril ja Puškinil?

Hommikul ei pääsenud ma peaaegu tund aega oma blogidesse. Mõnedesse sõprade blogidesse ka mitte. Bloggerisse ka mitte. Bloggerit polnudki. Selle asemel tuli ette veateade, miskaudu jõudsin teadmisele, et tegemist on üleilmse probleemiga. Mitmes maailmakandis kurdeti, et `kuhu küll kõik blogid jäid, mis on neist nüüd saanud`... Lõpuks jõudsin Twitteri leheküljele, kus paluti rahulikult oodata, sest probleemiga tegeldakse. Varsti tuligi tagasi.

Blogger tundub alatisena. Tuled, käid kirjutad, kõik on kogu aeg olemas, säilib, elab kirjutajat ehk ülegi. Tegelikult on ta olemas, kuni on elektrit. Samuti võib ta kaduda veel tuhandel muul põhjusel, tuletades meelde, et kõik kunagi hääbub, kiiresti või aeglaselt.

Tuttav kurtis, et käis Mihhailovskojes Puškini sügises. Giididel, kes Eestist kaasas, olnud kodutöö tegemata. Kõige tähtsamateks pidanud nad ja osundanud kõigile kohalikku turgu. Puškini elust ja loomingust ei osanud midagi rääkida, öelnud vaid, et oli niisugune nõukogude poeet, neeger. Umbes nagu üks paljudele tuntud Liis, kes mõni aeg tagasi arvanud, et Puškin suri autoavariis.

Kerni alleele läks tuttav omapäi, tuletama meelde neid hetki, mil "just nagu põgus nägemus, sa, kallis, ilmusid mu teele". Giid olevat öelnud, et seal pole midagi, ainult vanad puud... Nii et Puškingi hääbub... vähemasti eestlaste teadvusest.

Mina ei lähe Tallinnast kuskile

Valimistejärgse nädala üks põhiteemasid näib olevat üleskutse Tallinnast välja registreerida, et siin enam mitte makse maksta. Mitmel pool soovitatakse seejuures Tallinnasse edasi elama jääda ja siin pakutavat tarbida. Mu meelest on see puhas pettus. Ja tegelikult ka reeturlus. Ei olda ju Tallinna patrioodid, kui selles linnas elada kõlbab ainult headel aegadel. Niipea, kui enam hea ei ole, tahetakse pageda. Valmis ollakse ainult saama, mitte andma.

Mina ei lähe Tallinnast praegu kuskile. Sünnilinn, kodulinn, mitmendat põlve minu suguvõsa linn. Üle kahekümne aasta Nõmmel, nelikümmend aastat Mustamäel, õppinud Hiiul, vahepeal jah korraks Tartus ülikoolis ära käinud, siis koju tagasi tulnud, töötanud kesklinnas ja vanalinnas, elanud, armastanud, head ja halba näinud... Kuhu ma siit lähen ja milleks? Võib-olla kunagi, jalad ees, või elutee käänakute pärast, aga see on teistmoodi minek.

Linnaelu on nende aastate jooksul olnud vägagi erinev, linnapäid ja -juhtimist on nähtud väga mitmesuguseid. Kõik ei meeldi, kõik ei peagi meeldima ja seda, mis ei meeldi, olen püüdnud parandada nii palju, kui saan. Ei, ma ei lähe Tallinnast kuskile. Ja oma linna sisse- ja väljakirjutustega nihverdades petma ka ei hakka. Aga linnapeade vahetumist olen küll näinud, erakondade ja parteide vahetumist samuti - ükski nendest pole igavene olnud. Kõik muutub...

x x x
Ülemisel korrusel pole pärast seinaava lõikamist, minu "uputamist" ja teiste naabrite tolmutamist (millest olen siin blogis mitu korda kirjutanud) juba poolteist nädalat tööd tehtud. Täna teatas ühistu esimees, et nüüd vist tööd jätkuvad, sest ülanaaber olevat Eesti Projektist ümberehituste projekti kätte saanud (ava lõikamise ajal seda polnudki!), edasine järelevalve on tagatud ja naabreid tuleb ka kindlasti informeerida, kui on mürarikkad tööd või torutööd, mis püstikutes vee- ja soojakatkestusi põhjustavad. Kauboi moodi enam edasi töötada ei saavat.

Täna vaatasin, kuidas noored, vist tudengid, filmi tegid. Üheks tegelaseks Mustamäe majad, siis veel armunud paar, kes lõpuks omavahel riidu läks, sest mees suundus omadele radadele ja ei andnud enam lapse jaoks raha. Kaks filmijat, kaks näitlejat, ligi kaks tundi võtteid. Ingliskeelne tekst, eestikeelne juhendamine. Põnev oli. Õhtu ka päikesega pikemalt valge ja filmimiseks hea.

Fotojaht - latern, lamp

Kõikvõimalikke laternaid ja lampe on mu piltidele palju jäänud. Seekord siis üks õdusam pilt ja teine - maa-alune, koopasügavusest.

Teised fotojahilised oma laternatega on siin.

Korraks veel valimistest, seinajamast ka

Kirjutasin juba eelmises postituses, et käisin eelvalimistel. Valimisjaoskond asub nii lähedal, et sinnaminek ei raiska aega. E-valikut ei hakanud tegema ühel väikesel põhjusel. Ma pole kindel, et e-valik õigesse kohta jõuaks. Miks?

Aga sellepärast, et tellisin endale täiesti õigel ajal enne neid valimisi elektroonilise valijakaardi. Kõik sai tehtud nagu vaja ja nüüd pidanuks ainult e-valijakaart tulema. Kuid võta näpust - ikka toodi postkasti paberil kaart.

Valmisjaoskonnas oli vähe valijaid ja komisjoniliikmed rõhutasid igaühele, et need kirjutaksid numbrid õigesse kohta ja hästi selgelt. Siis ei tule häältelugemisega sama olukorda, mis eurovalimiste ajal, et muudkui loe ja loe üle.

---
Sügist pole mul õigupoolest aega vaadata olnud, ei tema ilu ega ka tormipoolt. Nädalavahetuse majasündmused, millest neljas eelmises postituses kirjutasin, ehk mõjunuks noorematele ergutavalt ja adrenaliini andvalt, aga mina olen juba ilmselt sellises vanuses, et mind need lihtsalt väsitasid tavalisest rohkem. Praeguseks oleme naabrimehega veekahjustuste osas kokkuleppele saanud.

Vett poleks ava lõikamisel teisel korrusel kasutada tohtinud, seda võinuks sellises paneelelamus ainult esimesel korrusel, kus viperuse tõttu kahjustunuks ainult kelder, samuti eramajas omaniku nõusolekul. Praegu avastati naabri seinalõikamise kolmanda päeva lõpul, et vesi voolas paneelidesse ja lae vahele rusikasuuruse augu kaudu.

Seinalõhkumise loa või projektiga pole samuti kõik korras.Mis kandva seina ava lõikamise korraga seotud küsimustesse, tehnilistesse eksimustesse ja muude sellisesse puutub, siis nendega tegelevad korteriühistu juhatus ja ehitusjärelevalve spetsialist.

Solarise laevaringu taustal tundub see väikese asjana, aga suured asjad algavadki väikestest: ka suurte õnnetuste põhjuseks on sageli päris väikesed viperused, kiirustamine, hooletus.

Aga sõna "laevaring" pealkirjatekstides tajun ma millegipärast mitte "lae varinguna", vaid hoopiski "laeva ringina". Kummaliselt mõjuv sõnademäng...

Tuletõrje, arupärimised ja valimised

Kolmas päev. Hommikul lõhuti üleval veel mõned tunnid seina. Ja jälle käisid kohal tuletõrjujad, sest keegi oli paar trepikoda kaugemal ja kõrgemal teadmatusest tolmu taas suitsuks pidanud. Seekord sõitis kohale Lilleküla komando. Politseiauto tuli ka. Kiirabi õnneks vist veel ei jõudnud asjatut sõitu teha, sest enne said tuletõrjujad teada, et jälle oli valehäire. Meie päästekomandode reageerimine on tegelikult imetlusväärne.

Nädalavahetusel ei saanud ma ju kellegi poole pöörduda. Täna esitasin järelpärimised seintelõhkumise viltuminekute kohta majahaldurile ja tema kaudu siis ka korteriühistu juhatusele. Samuti ka Mustamäe LOV-i ehitusjärelvalve töötajale.

Tahan muu hulgas teada, kas kandva seina lõhkumise luba oli olemas, kas seda andes ei ole vaja tagada tööde ohutus ja majaelanike informeerimine tööde täpsest algusest ja võimalikust kestvusest, ka ebamugavustest, mis võivad töödega kaasneda. Antud juhul siis lisaks mürale ka vesi ja tolm. Tegelikult ma tean vastust: jah, tuleb informeerida, sest see on kirjas meie korteriühistu põhikirjas. /EDIT: täpsustan, mitte põhikirjas, vaid vastavate tööde tegemise korras./

Tahan teada, miks üldse antakse nii vanades majades allolevatel (ka teine korrus on ju viiekorruselises majas alumine) korrustel lõhkumisluba. Jah, ma saan aru, et noored pered tahavad moodsamat korterit, aga siis pole mõtet lõhkuda selle tarbeks vanade majade seinu, vaid valitagu siis juba oma võimaluste piirides mingi privaatsem variant. Meie majas on üle 110 korteri. Kui sõrestikuks muutuva majaga midagi juhtub, kannatavad paljud. Ja igal juhul tuleb niisuguste tööde puhul tagada naabrite vara säilimine, olgu selleks siis allolev korter või selle sisustus.

Küsin, kas niisuguse töö puhul ei peaks lõhkujaid eelnevalt informeerima paneelide imepärastest veevoolamisvõimetest ja -kohtadest. Ma ei taha ülal tööd teinud mehe kohta midagi halba ütelda, sest viperusi juhtub parimatelgi tegijatel, aga on selge, et Eestimaa teisest otsast tulnud mees ei tea ega tunne Mustamäe paneelmajade paneelide omadusi kuigi hästi.

Küsimusi oli mul veel. Nii korteriomanikuna, kellele vett kaela lasti voolata, kui ka ajakirjanikuna, kes näeb siin laiemat teemat. Nüüd ootan vastuseid.

Käisin valimas. Päris raske oli valikut teha. Enne veel naljatasime, et kolme päeva seintelõhkumise õppetunnist oli vähemalt nii palju kasu, et teab, keda ei vali: vett kaela lasknud teise korruse korteri peremees on vist Roheliste hulgast, seinalõhkumise loa andis (kui andis) Mustamäe LOV, seega Keskerakonna käsi, töömees esindab arvatavasti isamaalasi või sotsdemme...

No keda paganat neist siis pärast niisugust prohmakat valida, aga ka ülejäänud võimalused ei meeldi. Lõpuks andsin hääle lihtsalt ühele inimesele, kelle senist tööd tean ja kellest arvan, et ta ka valituks saab ja sõltumata oma erakondlikust kuuluvusest seda tööd tulevikus hästi teeb.

Olen inimestelt viimastel päevadel kuulnud palju igasuguseid õudusjutte selle kohta, kuidas on all elada, kui ülanaaber põhjalikku remonti teeb. Tuleb vist alustada uut blogirubriiki ja kõik halvad muljed, kui neid muidugi siinse naabri remondiga tuleb, kirja panna. Nii et lugemiseni!

Samal teemal: Aga päästjad on meil tublid.
Eilsest jamast veel, enne tänast jätku.
Vanduma võtab ja vihaseks teeb.

Aga päästjad on meil tublid

Seintelõhkumise teine päev. Ei julge kodust ära minna, sest kes teab, mis jälle kaela tuleb või juhtub.

Ütlen teise korruse korteri peremehele ja töömehele, et täna ärgu olgu mingit vett. Mulle aitab!

Vastavad, et siis on müra suurem ja tuleb tolmu. Lubavad, et enam ei uputa, ei tee veega.

Keskpäeval alustatakse üleval tööd. Olen maja tagakülje toas, kui järsku kuulen, et trepikojas käib suuremat sorti jooksmine. Esimene mõte on, et nüüd hakkavad ülemised korrused kaela kukkuma, sest kandev sein saab alt ära.

Lähen kööki, vaatan välja. Maja ees on päästekomando suur auto, taamal ka kiirabi. Avan akna, küsin tuletõrjujalt, mis nüüd lahti on. Ta vastab, et viiendalt korruselt tuleb suitsu. Keegi seal kõrgel olevat helistanud.

Kakskümmend minutit otsitakse mööda trepikoda suitsu taga. Vahepeal jõuan akna all olevale ooteseisundis tuletõrjujale öelda, et teisel korrusel lõhutakse seina ja seinakontaktides oli eile vesi, aga sellest küll suitsu ei tohiks tulla. Ise mõtlen huvitaval kombel mitte tulekahjuohule, vaid sellele, et kui üleval kustutama hakatakse, saan jälle vett kaela.

Lõpuks tuvastavad päästjad, et häire põhjustas siiski teiselt korruselt seinte lõhkumise tõttu üleskerkiv ja akendest tulev tolm. Häire lõpp. Kahju poistest asjatu väljakutse pärast.

Peale seitse tundi kestnud seinte lõikamise või saagimise ülimalt ebameeldiva müra minuga täna midagi ebameeldivat ei juhtunud. Midagi vajalikku selles helide kakofoonias küll teha ei saanud. Kuivatasin oma raamatuid ja toavaipa, aga ega need jahedas toas kuivada taha.

Seinad peaksid teoreetiliselt kuivama, lagi ka. WC-sse, vannituppa ja kööki ei saanud pimeduse saabudes ikka veel elektrit põlema panna, lülitid seest ikka märjad ja lühiseohtlikud. Teist õhtut tegin sealseid toimetusi taskulambi valgel. Maja naksub igast otsast.

Nädalavahetus oli küll täiesti untsus.

Samal teemal veel siin ja siin .

Ühest varasemast omapärasest vee kaela saamisest on juttu siin: Kuidas mul toaseinast vett jooksis.

Eilsest jamast veel, enne tänast jätku

Eilsest jamast ei saanud ma üle ega ümber ööselgi, sest kella ühe paiku avastasin lisaks, et betoonitolmu sogast vett tuleb ka toaseinas olevast raamaturiiuli tagusest pistikust. Riiuli all oleval põrandal virnas olnud raamatud ja käsikirjad olid märjad, vaipkate ka natuke.

Siin siis mõned pildid eilse jama jälgedest, tehtud esikus ja toa raamaturiiulis, kuhu tegelikult ju poleks pidanud ülemine köögi ja toa vahelise seina lõhkumine üldse mõjuma. Köögilaest ja seintest ei hakka siinkohal üldse rääkima, need on nii veelaikusid täis.

Viimane pilt raamaturiiulist on tehtud hommikul, kui vesi juba kuivanud oli.

/EDIT, 13. okt - otsene vesi sellel raamaturiiuli seinakontakti kohal on küll kuivanud, aga sein on niiske seniajani. Seda pistikut ilmselt enam kasutada ei saa väga tükk aega. Raamaturiiul on üle terve toaseina, riiulitaguseks ongi sein - füüsiliselt väga raske on kõiki raamatuid välja võtta, et vaadata, kas mujalt seinast ka vett on tulnud või tuleb. Ka ei tea ma köögikapi taguse seina ja selle kontakti seisundit. Esiku laealuses kapis oli ka vett./

Täna seinte lõhkumine ülal jätkub, eks näis, mis saab. Aga erinevalt eilsest ootamatusest olen täna valmis halbadeks üllatusteks.

Vanduma võtab ja vihaseks teeb

See, mida ma siin kartsin, on nüüd siis käes. Täna lõuna ajal hakati ülal kandvat seina lõhkuma ja häda tuli kaela sealt, kust ei osanud oodatagi. Pelgasin ju kolinat jm sellist, aga sain hoopis vett kaela. Vanduma võtab.

Ma ei teadnudki, et see saagimis- või puurimisprotseduur veega käib ja olin üpris üllatunud, kui köögi lakke veelaigud tekkisid ja mööda gaasitoru ning keskküttetoru vett nirisema hakkas.

Ütlesin üleval, et mul seoses nende vaheseina lõhkumisega on selline probleem. Lõhkumine ise käis ju üsna talutavalt. Kuid ülemise köögi põrandale oli tehtud suur "veekogu", mis oli täis betoonitolmust vett. Vesi pidavat seinalõikamist hõlbustama.

Töömees käis ja vaatas mu veelaike, lubas sättida, et rohkem ei tuleks.

Tund hiljem veetilkumine laienes. Kutsusin teise korruse peremehe alla vaatama, talle tilkus kohati lausa pähe. Ütles, et püüavad kõik tehja, et rohkem vett ei tuleks. Küsis, kas lõpetada, mina vastasin, et kui nad suudavad tagada, et vett rohkem ei tule, siis võivad edasi teha.

Vahepeal oli mul vaja tingimata korraks väljas käia, tagasi tulles, kolm tundi hiljem oli asi päris hull. Veelaike rohkem, üks lausa lambi juures, esikuseinast tilkus vesi, WC laest ja uksepiitadest ka, köögist samuti, köögiukse juures oli suur tolmuseguse vee loik, kuigi polnud aru saada, kust vesi tuleb. Kõige hullem, et esiku seinakontakti (milles külmkapi juhe) ja lülitite juurest hakkas ka vett nõrguma. Ilmselt oli paneel vett täis. See lüliti- ja kontaktiasi on ju juba lausa ohtlik.

Läksin jälle üles, töömees tuli, vaatas, ehmatas ja ütles, et lõpetab töö tänaseks ära ja teeb homme ilma veeta, tavalisel meetodil edasi. Ainult et siis on kõiksugust kolinat ja tolmu märksa rohkem. Jama!

Tegelikult olen ma päris vihane. Ei kujuta hästi ette, mis oleks võinud juhtuda, kui meil kedagi nädalavahetusel poleks kodus olnud.

Loomulikult ei teatatud naabritele seintelõhkumise kui mürarikka töö täpset aega, kuigi korteriühistu põhikiri (EDIT: vastav kord) 24-tunnist etteteatamist nõuab. Minu teada ka tehnilist järelvalvet. Nädalavahetusel pole kellegi poole abi järele pöörduda ka võimalik.

Ja mis kuradi pärast on vaja neis 40-aastastes pudedates paneelmajades üldse seinu lõhkuda!

Homme on siis "eriti vaikne" pühapäev.

Tegin pilte ka, aga olen hetkel liiga väsinud, et neid siia panna.

Tibusid loetakse sügisel

Tavaliselt teen oma tööaastast kokkuvõtteid talvisel pööripäeval. See on juba traditsiooniks saanud. Seekord aga panen siia "neli tibukest" ehk nelja minu toimetatud sel aastal ilmunud raamatu kaanepildid. Veel kaks on üsna varsti ilmumas, neist ja mõnest väiksemast siis edaspidi.

Siinsetest meeldib mulle endale kõige rohkem John Bowkeri "Uskumused, mis muutsid maailma". Ka see on tore, et ilmus alles koolitüdruku Merilin R. Jürjo unistuste raamat, muinasjutukogu "Haldja naer".



Kõik neli on kirjastuselt "Pegasus".

Peedid pehmeks!

Mõnikümmend aastat tagasi, kui kokaraamatuid vähem oli, kogusid perenaised hoolega kõiksuguseid retseptiväljalõikeid. Eelnevate põlvkondade pereemadelt on minulgi üht-teist säilinud. Täna sattus kätte südamlik peedikeetmise õpetus vist 1970-ndate aastate "Nõukogude Naisest":

"PEEDID PEHMEKS
Peedid keevad palju kiiremini pehmeks, kui lüüa neile keskelt läbi harilik raudnael: suurematele peetidele jämedam ja pikem, väiksematele peenem ja lühem. Naela ots peab vähemalt sentimeetri võrra teiselt poolt välja ulatuma. Võiks ju väiksemaid peete paar-kolm tükki sukavardalegi lükkida, aga kahju vardast, see mustub keetes lootusetult.
Enne naelte kasutamist pesta nii peedid kui ka naelad hoolikalt puhtaks ja loputada rohke veega.
Vanamemm kuulas seda juttu ja ütles: "Lapseke, peedikeetmisel on oma nõks - tahavad ehmatamist. Keeda neid enne tükk aega ja pane siis külma vette - kohe lähevad pehmeks."

Head naelakeetmist!

Saksa kunstnik Uhtna juurtega

Eesti Lastekirjanduse Keskuse Illustratsioonigaleriis (Pikk 73, Tallinn) on praegu Saksa illustraatori Kristina Andresi näitus.

Rohkem kui aasta tagasi seda näitust korraldada kavatsedes ütles kunstiekspert Viive Noor mulle, et selle kunstniku vanaema oli Uhtna mõisapreili, kes 100-aastasena suri 2007. a sügisel. Kristina on Viivi Noore sõnul väga huvitatud oma Eesti (baltisaksa) juurtest ja on ka Uhtna mõisat vaatamas käinud:

"Leidsin ta tööd Bologna messi kataloogist ja need meeldisid mulle väga. Kirjutasin talle ja siis tuli ta korraks Eestisse. Polnud just kõige parem aeg: külm, lumi, aga talle meeldis siin. Ta on noor kunstnik, kelle tütar on suur "draakoniuurija" ja kelle pildid on väga soojad. Oli tõeline rõõm kutsuda teda Eestisse näitust tegema".

1971. aastal sündinud Kristina Andres kujutab palju armsaid ja naljakad detaile, pisikesi kummalisi olendeid, isemoodi loomi ja veidraid situatsioone. Kõige rohkem meeldib talle töötada autoriraamatutega, sest tal on enesel nii palju jutustada, nii sõnas kui ka pildis. Lemmiktehnikaks on koloreeritud ofort.

Näitus jääb avatuks 30. oktoobrini 2009, avatud: E-R 10-18, L 11-16.
Siinsed pildid on näitusekutsetelt.

Sinu nõiduse kütkes...

Hommik. Õues on soojem kui eile, toas ikka 15 kraadi. Korteriühistu tippkuttidel pole vist meeles, et juba võiks kütmisega peale hakata. Siit moraal: ärge valige paneelmaja juhatuse esimeheks kogukat inimest - paksud taluvad külma paremini.

Vikerkaar (kl.9.17). Vaevunähtav, aga hilisema pilditöötlusega saab ikkagi kõik värvid välja tuua. Fototehnilist hinnet ja autori enesekriitikat need pildid ju ei vaja.

Ronin jaheduse eest vanni sooja. Peavalu jääb ka vannivette. Nüüd saab juba tööd tegema hakata. Lõpetan 260-leheküljelise tõlke toimetamise.

Ei midagi erilist. Mõnikord on nii, et kõige parem päev ongi ei midagi erilist. Samuti nagu mõnikord kõige parem uudis võib väljenduda uudiste puudumises.

Raadios laulab keegi: "Sinu nõiduse kütkes olen vangis". No ole siis pealegi...

Fotojaht - neli

Sain kingituseks potilille nelja õiega. Viimane suveviibe sügisele tervituseks - neli lillesüdant:



Nostalgialaks 1974. aastast - kuulus nelik, koer pealekauba:



Teiste fotojahiliste neljad on siin.