Ülemise korruse jätkuv remont nüristab mind. Tööpäevadel askeldavad töömehed. Enamasti alustavad nad siis, kui ma veel magada tahaksin, aga müra ei lase.
Üks sats töömehi armastas tundide kaupa rokki kuulata. Mina talun seda muusikaliiki tunduvalt vähemates kogustes. Kunagi ei tea, millal miski põrisema, mürisema või kopsima hakkab ja kui kaua see kestab. Tööpäeva õhtutel ja nädalavahetustel tegeleb remondiga ülanaaber ise. Ei midagi väga hullu, aga nüristav ebamäärane kolin, aeg-ajalt värvi- või muu keemiavärgi lõhn, kõnekõmin, mis justkui mu oma esikust tuleks.
Lahtikraabitud pragudest imbuv võõras elu. Eriti tüütu oli see kõik mu haiguse ajal, aga on ka nüüd - segab keskendumist, millessegi süvenemist.
November on pime, vähe köetud paneelikas on külm.
Mõni hea raamat niisuguses ühtlase väsimuse õhkkonnas võib imet teha. Barack Obama "Dreams from My Father" raamatult ma imet ei oodanud, aga ma naudin seda. Väga köitvalt on ta kirja pannud oma lapsepõlve dilemma - kõikumise valge ema ja vanavanemate ning mustanahalise keenialasest isa vahel. Isa, kes ilmub kohale vaid korraks, aga on poja hinges kogu aeg ja mõjutab tema kujunemist, poliitilisi ja rassilisi valikuid.
Ilus lugu poisikese kujunemisest meheks, kohati väga huvitavad kirjeldused Havai, Indoneesia, Chicago jm paikkondade elu-olust. Tähelepanelik inimeste vaatamine ja sümpaatiatundest kantud suhtumine. Oma valikute tegemine.
Umbes raamatu keskkohas muutuvad olulisemaks poliitika, organiseerijavõimete rakendamine, oma tee, oma karjääri otsingud. Just sellesse keskpaika olen ma praeguseks oma lugemisega jõudnud.
No comments:
Post a Comment