"Vaikne" laupäev

Naabrid on nüüd siis vahetunud. Eelmistest kirjutasin siin. Uusi olen näinud, aga veel ei tunne. Alates tänasest pärastlõunast lammutatakse üleval maha jäänud vana sisustust. Ei ole kuigi vaimustavad hääled ja mürakad, mis sealt kostavad. Aknast lendavad kunagi üht toredat perekonda nii tohutult rõõmustanud ja aastaid ausalt teeninud tumeda sektsioonkapi tükid. (Võiks ju öelda, et vana peabki lõhkuma. Aga seda vana lasu vaadates tuleb mulle meelde, kui raske oli nõukaajal niisugust küllalt kvaliteetset mööbltükki muretseda ja kui väga ülalt-perenaine sellest sektsioonist hoolis. Igasugustest mälestustest võivad need tükid jutustada.)

Aga karta on, et peab valmis olema veel hulga hullemaks mürgliks ja kolinaks, sest otse mu töölaua kohal hakatavat lammutama köögi ja toa vahelist betoonseina. Mõne päeva pärast, kui luba saadakse. Lõhkumiskavatsusi,  (ka seinte) on veelgi, et siis uuesti ja omamoodi ehitada. Lisaks muidugi radikate, akende, santehnika jms väljavahetamine. Praegu askeldab uus peremees üksinda, töömehed on tulekul. Lammutus- ja ehitustöid jätkub tõenäoliselt jõuludeni.

Ei ole just hea väljavaade, sest oma kirja- ja toimetamistööd, kui seda on, teen ju enamasti kodus. Tundub ka, et olen suveväsimusest ja tervise loksumisest üle saamas ning on aeg millegagi alustada. Kavatsesin tegelema hakata juba ammu kirjutamist ootavate lugudega. Lootsin, et tuleb loominguline sügis. Eks näis, praegu seda enam küll hästi ei usu, sest vaikust ja keskendumisvõimalust jääb oluliselt vähemaks.

Vahepeal panin ühte blogisse ("Teed") kokku põhiliselt enda jaoks oma sel sajandil mitmes väljaandes ilmunud reisikirjad. (Blogi on selle kohta ehk vale öelda, sest tekstid on  tavablogi omadest palju pikemad.) Otsimootorites seda ei ole, ka kommenteerimisvõimalust seal pole. Kellel huvi, leiab lingi ka kõrvalveerust.