Lapsena meeldis mulle väga Aksakovi "Muinasjutt tulipunasest lillekesest". Kuidas kaunis kaupmehetütar armus koletisse ja kuidas koletis omakorda oli valmis talle andma oma kõige kallima asja - tulipunase lillekese. Nüüd vist tuntakse samalaadset muinasjuttu rohkem "Kaunitari ja koletise" nime all, aga mulle on too lille lugu alati olnud lähedasem. Võib-olla just seetõttu ostsin hulk aastaid tagasi, kui ilusaid nõusid eriti saada ei olnud, korraga kolm helepunase lillega suurt tassi - ühe endale, ühe pereliikmetele ja ühe naabritüdrukule.
Mõnus tass on, see minu oma -- nüüd küll juba suure praoga, aga teenib mind ausalt ja tõenäoliselt ei lähe veel niipea päris katki. Kuigi need, kes näevad, et ma nii pragunenud tassist, õigupoolest kruusist joon, enamasti imestavad, et kas mul paremat pole... See lagunevat ju peos ära. Võtku ma too teine, mille perele tõin, sest see on terve ja keegi ei tarvita.
Pragunenud tass on mulle armas. Võib-olla on see vastastikune kiindumus, mis teda lõplikult lagunemast hoiab. Mõned asjad lihtsalt kestavad nii kaua, kuni nende omanikud olemas on. Pärast mu ema surma läksid ootamatult katki päris paljud esemed, mis teda ustavalt teeninud olid, isegi põrandapesuämbri sang. Nagu oleksid nad otsustanud, et teist perenaist nad ei taha.
Aga võib-olla peitubki mu tassis muinasjutt punasest lillekesest, sellest suurest armastusest ja kiindumusest, mis asju tervena hoiab, naudingut ja rõõmu valmistab ning sellisena elujõu allikas on.
No comments:
Post a Comment