Palju head...

Hulk aega mõtlesin, kas sel aastal enam üldse blogisse kirjutan. Eelmine piparkoogilõhnaline postitus oli selle aasta sajas ja 100 on ilus ümmargune number. Aga midagi jäi kripeldama ning näärisoovideta ka justkui ei saa. Täna tehtud fotod pole pühadeaja piltide moodi, aga pakun need ka fotojahi vabasse teemasse...

2012 oli kummaline aasta. Palju sodi ja soppa ujus pinnale ning tuli välja. Mitmes valdkonnas ja paljudel elualadel. Mõnikord oli kellegi kordasaadetut lausa valus vaadata ning ega see inimestele hästi mõjunud. Mõni ootas pääsemist ning puhastust maailmalõpust, aga enamik loodab kindlasti, et uue aastaga midagi paremat tuleb. Peab tulema...

Jäägugi siis halb meist vanasse aastasse maha. Võtame kaasa selle, mis oli hea, ning lisame sellele uut head. PALJU HEAD...

Kõikidele.

Minu fotod: 29. dets 2012, Tallinn.
Teiste fotojahiliste vaba teema fotod on siin.

PiparkoogiOlümpial on kõik võidumehed

Tänase "maailmalõpu" eelse keskpäevatunni veetsin piparkoogilõhna keskel PiparkoogiOlümpial, mis pakkus palju silmarõõmu ja lõhnavat vaatemängu. Igati muhe ja muigamapanev sõbralik soe maailm...

Tore oli! Esimesena hakkas mulle silma autasustamispoodium, kus seisid need, kes ilmselgelt laulsid: "Me kolmekesi tuleme präänikutemaalt...".

Aga lisaks nendele oli veel palju põnevaid tegelasi, medaliga ja medalita, ja küllap olid esindatud kõik olümpiaalad. Ning medaleid ja meeneid oli oi-oi-oi-kui palju.

Paraolümpiatki polnud unustatud.

Esmakordselt maailmas toimuv PiparkoogiOlümpia leiab aset Tallinnas Disaini- ja Arhitektuurigaleriis ja uudistama pääseb seda 8. jaanuarini.

Kõigi nende piparkoogimehikeste ja spordirajatiste loomiseks on ära kasutatud 300 kilo tainast. Pole midagi imestada, suusahüppemäed ja kõikvõimalikud muud spordirajatised on väga materjalimahukad.

Ja siis need maskotid. Juba Miška üksi on vägagi kopsakas.

Olümpia hotell täies hiilguses ei jää temast palju maha!

Ja üleüldse: tähtis pole võit - tähtis on osavõtt. PiparkoogiOlümpial on kõik võidumehed.

Kogu selle sportliku jõuluime on loonud sadakond tipptegijat nii Eestist kui ka mujalt. Osalevad ka keskaegse piparkoogi meistrid Soomest Turust ja Poolast Torunist, kes on pannud välja puuvormidega valmistatud reljeefsed piparkoogid. Aga nende piparkoogid pole nii "sportlikud", vaid jõululisemad.

Minu fotod: täna, Tallinn.

Tunne

Ilus helendav hommik oli täna. Tõi meelde ühe kauge tähtsa päeva. Õigupoolest on see päev kogu aeg meeles ja tähtis. Ei saa meelest minnagi.

Niisugune isemoodi päev oli. Just kõige olulisematel hetkedel hakkas akna taga lund sadama... Ja edasi oli kõik uutmoodi.

Kes teab, see teab. Teistele polegi mõtet pikalt seletada.
Palju õnne!

Minu foto, täna.

Üldse mitte maagiline kokkuvõte 2012. a ilmunust

Traditsiooniliselt olen talvisel pööripäeval teinud blogis kokkuvõtte oma aasta jooksul kirjutatud lugudest, ilmunud artiklitest ja toimetatud raamatutest. Seekord teen seda veidi varem - eks sobi ju selleks ideaalselt tänane "maagiline" kuupäev 12. 12. 12, mis olevat ka uue jõu ja uue alguse sümbol. Ja jõudu läheb mul vaja, sest ega tänavune küll loominguliselt eriti edukas aasta polnud.

Lehe- ja ajakirjalugusid ma sel aastal ei teinud. Mitmel põhjusel, mida siin lahkama ei hakka. Elasin rohkem n-ö vanast rasvast. Mis näitab, et mu eluiga on jõudnud sinnamaani, et on aeg mälestusi kirjutada. Nii ilmuski aasta alguses trükimusta jõudnud koguteoses "Kui kergetööstus oli suur tööstus. Tagasivaateid minevikku" (mis küll veel eelmist aastanumbrit kannab) minu tekst "Mälestusi kergetööstusest".

Maikuus ilmunud Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi kogumikus "Alguses oli Juhan. Meenutuslood õpetaja Juhan Peeglist" oli minu artikkel "Ääremärkused Õpetajast ja õpinguaastatest" - tänutundest Õpetaja vastu. November tõi kahe varasema intervjuu osalise taasavaldamise  Eesti Olümpiakomitee president (2001-2012) Mart Siimani esinemiste, artiklite ja intervjuude kogumikus  "Subjektiivselt". Aga kõik need lood olid kirjutatud juba varem, mitte sel aastal, lihtsalt ilmumisega läks aega.

Minu toimetatud raamatuid on tänavu ilmunud viis. Ühes mälestusteraamatus tegin küll ainult puhtalt keeletoimetamist ja ei hakka seda siin nimetama. Enamat toimetamist nõudsid  Mihhail Ležepjokovi "Tunded tumestavad mõistuse", Valeri Sinelnikovi "Ole oma elu peremees", Anatoli Nekrassovi "Õpi oma elu juhtima" ja üks raamat erisoodustustest. Kolm nimetatut olid seekord siis vene keelest tehtud tõlgete toimetamine, eelmistel aastatel on inglise keelest tõlgitud raamatuid olnud venekeelsetest rohkem. Neist huvitavamana tundub mulle Ležepjokovi raamat, kus on rohkem juttu indiviidi kohast ühiskonnas; teised on sellest, kuidas üksikisik peaks elus edu saavutama. Kõik need raamatud on olnud kirjastuse, mitte minu valik.

Minu tööandjatest ühel on väga halb omadus. Ta ei hooli töötasu maksmisel lepingu tähtaegadest, vaid venitab, tahab mitmekordseid meeldetuletusi, küsimist, võiks öelda, et lunimist. Ja nii kuude kaupa. Toimetamistöö üldiselt meeldib mulle, kuigi aeg-ajalt tuleb ette väga lolle vigu, mis parandada tahavad. Aga väga ebameeldiv on, kui tasu saamine venib. Sellisele tööandjale on ka raske lojaalne olla. Ma ei ole ju tema võlglane, sest minu töö on ammu tehtud ja raamat(ud) ammu ilmunud, aga tema oma tasuvõlga ei maksa.

Enne aasta lõppu on vaja valmis saada veel ühe päris põneva raamatu toimetamisega (aga sellest kirjutan rohkem siis, kui autoril selle väljaandmisega kõik selge on) ning üks töö on veel tulekul.

Aga siis on juba uus aasta ja uued päevad...

Minu foto, 2012.    

Kaugloetava elektriarvesti näidu kaelamurdev lähivaatlus

Eilsest alates on meil siis kaugloetav elektriarvesti. Vahetamine läks kiiresti, elektrikatkestust oli vaid kümmekond minutit.  Ka kasutusjuhend jäeti postkasti. Halb üllatus oli aga see, et näidu vaatamine nüüd märksa raskem on, kui vana arvestiga oli.

Vana arvesti n-ö mahtus oma kohale paremini ja tema näiduekraan jäi täpselt arvestikapiukse vaateava klaasi taha. Uue arvesti ekraan aga paikneb klaasi suhtes ebamugavalt - esialgu vaatasin, et näitu polegi üldse näha, kuid taskulambi abil saab valgusvihku filigraanselt rihtides ja iseennast kaelamurdvalt kõverdades seda siiski kuidagi lugeda.

Kui blogilugeja küsib, miks me kapiust lahti ei tee, siis sellepärast, et elektrikappide uste võtmed on korteriühistus ühe kindla inimese käes. Majas on üle saja korteri. Oleks mõeldamatu aja- ja närvikulu, et see inimene iga kuu lõpus peaks rohkem kui saja inimese palvel trepikodades näidu teadasaamiseks kapiuksi avama.

Ega sellest (võib-olla kõikidele kortermajadele osaks saavast) ekraani paiknemise ebamugavusest polekski suurt midagi, aga esialgu tuleb arvestinäitu ikka vanamoodi ise teatada. Kauglugemine tuleb millalgi... vist üsna määramatus tulevikus.

Vanad arvestid vahetatakse uute (kaugloetavate) vastu välja kogu meie suures majas. Elektrilevi kodulehelt saab teada, et oleme nn pilootprojekti sattunud: "Pilootprojekt toimub 2012. aasta lõpus ja 2013. aasta alguses, mil vahetame välja ligi 5700 arvestit eri piirkondades ja eri tüüpi tarbimiskohtades üle Eesti. Pilootprojekti tulemuste põhjal täiendame paigaldusprotsessi, et edaspidine arvestivahetus võimalikult ladusalt toimiks."

Ja veel: "Vahetame arvesteid üldjuhul korraga alajaamade piirkondade kaupa. Näitude kauglugemine hakkab toimima siis, kui kõik sama alajaamaga seotud arvestid on vahetatud ning andmete edastamiseks vajalik taristu on valmis."

Ehk oleks mõttekam andmete edastamiseks vajalik enne valmis teha ja alles siis tarbija elu uue arvestiga siduda.

"Mõnel juhul võib arvesti paigaldamisest kuni kauglugemisele üleviimiseni kuluda isegi mitu aastat." - ka see lause seisab Elektrilevi kodulehel kirjas.

Fotol: esimesel pildil on kasutatud arvesti fotot kasutusjuhendilt koos selgitusega, mis on näha ja mis mitte, teisel on vaade meie elektrikappi.

Udu ja udujutud

Paradoksaalsel kombel, näib vähemasti mulle, tulevad udus selged mõtted. Küllap seetõttu, et uttu ei tohi eksida ja alati peab mingi väljapääsu leidma. Udu hajumine toob õnnetunde, udujutt näib ühtaegu veidra ja põnevana, teeb korraga lolliks ja targaks.

Möödunud nädalal (24. nov 2012) rääkis Vene opositsiooniline ajakirjanik Julia Latõnina oma saates "Kod dostupa" muu hulgas vendade Strugatskite loomingust, mis veel kord tõestab, et kirjandus on mütoloogia lähisugulane, kuivõrd kirjanik on inimene, kes mõtleb välja maailma,

Selgelt piiritles Latõnina kirjanduse erinevuse ajakirjandusest. Hea artikli läbilugemisel saad aru, mida autor tahtis öelda. Kui see, mida autor tahtis öelda, jääb lugejale mõistmatuks, siis on tegemist halva artikliga. Kirjanduse puhul on teisiti: kui loed raamatu läbi ja saad täpselt aru, mida autor tahtis öelda, siis on see halb raamat.

Võib-olla udusel päeval võiks samal teemal targutada nii, et kirjanik võib udujuttu ajada, peabki ajama ning lugejale jääb üle selles udus ise tee leida, aga ajakirjaniku jaoks on udujutt välistatud.

* * *
Ka Vene kirjanik Boris Akunin käsitles oma blogis läinud nädalal vendade Strugatskite loomingut ning kirjutas Boris Strugatski surmaga seoses nii:

"Когда умирает кто-то из своих – из тех, кто занимал важное место в моей жизни, у меня кроме естественной горечи все время возникает еще какое-то глубоко спрятанное чувство, которое я все не мог себе растолковать. А сейчас вдруг понял.
Моих людей там становится всё больше.
Вечной памяти не бывает, но бывает память долгая и добрая. Это как раз про Бориса Натановича."

/"Kui sureb keegi omadest - nendest, kel on olnud tähtis koht mu elus, siis tekib mul alati lisaks loomupärasele kibedustundele veel mingi sügavale peitunud tundmus, mida ma pole osanud endale seletada. Aga nüüd järsku sain aru.
Minu inimesi on seal järjest rohkem.
Igavest mälestust pole olemas, kuid on kauakestev ja hea mälestus. Just see käib Boris Strugatski kohta."/

* * *
Veel jäi eelmisest nädalast meelde JR lahkumine - "Dallasest", filmilinalt ja elust. "Dallast" vaatasid selle tippaegadel pideva huviga mu vanemad, tihti ma ise ka. JR Ewing - Larry Hagman - oli nii meisterlik udujutu ajaja ja nii täpne oma äri huvides manipuleerija, et teda oli nauding vaadata ka neil, kes äriasjadest suurt midagi ei jaganud. Ja kaugeltki mitte ainult neil.

Umbkaudu 1984. a õppisin keelekursustel selgeks itaalia keele. Tol ajal polnud itaaliakeelset lugemisvara kuigi palju saada, ajalehtedest jõudis Tallinnas müügile ainult kommunistlik l'Unità, kus aga olid päris head majandusleheküljed. Neilt lugesin, kuidas JR krutskite ja vimkade kaudu ning abil õpetati Itaalia ülikoolides tudengitele mitmesuguste majandusprobleemide lahendamist. Väga hea õppevahend olevat olnud.

Võib-olla tasuks miskit isegi Euroopa Liidu majandusprobleemide lahendamisel eeskujuks võtta, kes teab?

* * *
Ja läinud nädala uduse ülevaate lõpetuseks veel üks, küll viimane, aga mitte väheoluline tõdemus: Mustamäe polikliinikus on väga hea vereproovivõtja.  Kui esimesel korral läksin veeniverd andma veidi kartlikult, siis teisel korral sama laborandi juurde sattudes lausa rõõmuga - nii kergesti ja kiiresti tegi ta asja ära.

Minu foto:  26. nov 2012 kl 18 paiku õhtul.

Tramm nr 20

Äratundmisrõõm on suur rõõm. Praegu, mil internetis on näha palju varasemate aastate pilte, tuleb äratundmisrõõmu sageli ette ja see on tore. Täna jagati Facebookis fotot trammist Tallinnas Tondi lõpp-peatuses, koos küsimusega, mis aastal see võis olla.

Trammivagun sel fotol oli mulle väga hea tuttav, seepärast laenasin pildi FBst ka oma blogisse. (Foto autorit ja algallikat ei tea.)

Tramm nr 20. Olen sellega lapsepõlves sadu kordi sõitnud Tallinna trammiteedel. Mu ema töötas just selle trammi konduktorina umbes 1950. aastast alates. Mina käisin sageli tema juures tööl kaasas, õigemini sõitsin. Ikka elektrirongiga Nõmmelt Tondile, siis suurest trepist jaamahoone (kus oli ka trammidispetšeri ruum) kõrvalt alla lõpp-peatusse ning siis juba järgnes hulk sõiduringe trammiga nr 20.

Tollal juhtis seda trammi sõbralik väiksemat kasvu mees, perekonnanimeks Orma. Tal oli palju lapsi, kellest mõnega ka vahetevahel trammis kohtusin. Trammijuhi pere elas liini teises otsas, nn "Tartu maantee lõpu" lähedal väikeses puumajas ja linn nägi sealkandis siis hoopis teisiti välja kui praegu.

Facebookis jagatud foto võib pärit olla aastatest 1936-1940, nagu sinimustvalgetest lipukestest võib järeldada. Trammi lõpp-peatus Tondil avati 1936. a. Tramm nr 20 (mootorvagun) oli ehitatud Tallinnas, vist Dvigatelis välismaistest (Saksamaa ja Rootsi) agregaatidest ja seadmetest. Kunagi nägin internetis lehekülge, kus oli üksipulgi kirjas, millal täpselt mingi Tallinna vanematest trammidest ehitati, aga praegu ei leidnud ma seda lehekülge enam. Seal oli ka kirjas, et tramm nr 20 oli üks neist vähestest trammidest, mis ei saanud 1944. a märtsipommitamises oluliselt kannatada.

Minu mäletamist mööda sõitis see ilus tumepunane vagun, sees pikad akendealused puupingid, Tallinnas umbes 1960. aastani või isegi kauem. Põhiliselt liinil Tondi-Tartu mnt (hiljem vist ka Leningradi mnt).

EDIT 2015: Leidsin peaaegu sama kaadri, kuid värvilisena, internetist, foto pärineb Eesti Filmiarhiivist 1939. a. Tramm siin on sinine, ju siis värviti see tumepunaseks, nagu mina seda mäletan, pärast sõda.

Roheline lauapaber

Lapsepõlves ja noorusajal tegin kirjatöid enamasti oma väikese kirjutuslaua taga, millel oli roheline lauapaber. Nii harjunuks muutus see olmeline pisiasi, et tunnen temast kummaliselt suurt puudust. Toona oli seda paberit raamatukaupluste kirjatarvete osakondades virnades. Kui see laual liiga ära pleekis või servad katki läksid või keerdu tõmbusid, sai alati poodi minna ja uue tuua.

Juba aastaid pole ma rohelist kirjutuslauapaberit poes müügil trehvanud. Ju see on moest väljas. Täielikult.

Nüüd on ju olemas igasugused kile- ja plastkatted, üks uhkema pildiga kui teine. Asjalikumatel on maakaardid või planeedid, vähem asjalikel muu kirjusus. Mulle need eriti ei meeldi ega tundu käesõbralikud.

Nõndasamuti on vist moest väljas rohelise kupliga laualambid. Ühte niisugust, nagu need olid omal ajal õdusates lugemissaalides Kreutzwaldi-nimelises raamatukogus Toompeal, nägin neil päevil ühe vanakraamipoe müügikuulutuses. 105 eurot maksis.

Rohelise lauapaberiga või -kattega moodustasid sellised ümara kupliga lambid mu meelest imelise koosluse, mis pani mõtted liikuma, kutsus esile erakordse nutikuse ja sõnasoravuse.

Rohelise kupliga laualambi foto leidsin internetist, lauapaberit aga mitte.

Fotojaht - maast leitud tähed

X. Suur tundmatu. Küsimustes peituv tegelane, kes tuleb leida. Valemite lemmik. Tegur. Iks. Mister X, kui kellelegi samanimeline film Georg Otsaga peaosas meelde tuleb. Sabas sörkija, tähestikus tagapool kõmpija. Eesti keeles pigem võõras kui oma.

Lihtsalt x.

Ma pole ammu fotojahil osalenud, aga selle nädala teema "Maast leitud tähed" oli mul paar kuud tagasi tehtud piltide hulgast kohe võtta ja tahtis väga blogisse tulla. Seda enam, et ühele üsna olulisele x-küsimusele peaksin homme vastuse saama.

Minu foto, sept 2012. 
Teiste fotojahiliste maast leitud tähed on siin.

Teetähised

Osalesin täna seltskonnaelus, käisin Estonia Talveaias uue raamatu esitlusel. Mu kunagine kursusekaaslane Tartu Ülikoolist, Eesti Olümpiakomitee vastselt ametist lahkunud president Mart Siimann on oma elu olulise ja huvitava perioodi lõpuga seoses kaante vahele kokku pannud oma esinemised, artiklid ja intervjuud aastatel 2002 - 2012. Raamatu pealkiri on "Subjektiivselt". Eks ma uurin siis nüüd raamatu vahendusel põhjalikumalt järele, mida head ja paremat on kursusekaaslane korda saatnud.

Mõnikord ärkavad mu ammused lood uuesti ellu. Nii on ka Mardi raamatus kaks minu intervjuud temaga juba 2006. aastast. Üks ilmus Õpetajate Lehes ja käsitles koolisporti ning olümpialiikumist. Siis  oli selle pealkiri "Juhtimine on mõtlemisülesannete lahendamine"", esitletud raamatus on suur osa sellest pealkirjaga "Kooliaja spordist".  Teine ilmus Elukirjas ja on ka mu isikulugude raamatus "Eestimaa ilu" (2008) pealkirja all "Mart Siimann otsib elus väärtusi", nüüd Mardi raamatus pealkirjaga "Kõige ilusam naine maailmas". Olgu kohe öeldud, et kõige ilusamaks naiseks maailmas nimetab Mart oma ema.

Seekordne ammuste lugude reanimatsioon langes tegelikult kokku ka mu enda väikese tähtpäevaga, küll mitte ümmargusega, aga mulle tol kaugel ajal väga meeldinuga ja edasise elukäigu jaoks küllalt otsustavaga. See päev on homme: igiammu, 1959. aasta 6. novembril sain oma kooli pioneerimaleva Sädeme korrespondendiks. Naljaga pooleks võin öelda, et siis sain esimese ametliku dokumendi oma ajakirjandusliku tegevuse kohta.

Korrespondenditunnistus ja tikitud käisemärk kirjatuviga on mul senini alles. Lastelehele Säde olin selleks ajaks kirjutanud loetud raamatutest, lindude talvisest söögilauast, üht-teist nipet-näpet koolielust veel. Aga mu kõige esimene kiri Sädemele sai kirjutatud juba esimeses klassis: selles pahandasin, et lastelehes ei olnud hulk aega ilmunud Lasteraadio saatekava. 

Elu on täielik õnn!

Hommikuti joon vahel kohvi, vahel teed. Nii, kuidas tuju on. Täna märkasin, et teepakikeste kuldsetele ripatsitele on mõtteteri kirjutatud. Umbes nii, et võta pits ja pea aru. Ehtinglaslikult täpsed aforismid klassikutelt ja muidu kuulsustelt.

Väga nutikas käik igatahes. Tuleb meelde, et kirjanikud tegid kord ettepaneku Tallinna ühissõidukitesse luuletusi ja vist ka tsitaate riputada, et sõitjad nii oma poeetilised hetked kätte saaksid. Seda vist isegi on kirjanduse populariseerimiseks tehtud. Aga mina küll ei kujutle ennast ühest peatusest teise siirdudes ja jalul püsimiseks kõvasti kuskilt kinni hoides luuleridu nautimas.

Teepakikestega on teine lugu. Lonkshaaval rüübates jõuavad ka mõtteterad pärale. Panevad edasi mõtlema või lihtsalt muigama. Annavad hommikule iva. Muudavad hommikujooma mõnusad hetked täiuslikumaks. Oleksid nagu endast targemate inimeste hulgas.

Tänasel ja paaril varasemal teepakikesel olid kirjas niisugused ütlemised inglise ja vene keeles:

"Elu on täielik õnn! Ükski inimene ei suuda seda välja kannatada." (George Bernard Shaw)

"Vaikus on vestluse suur kunst." (William Hazlitt)

"Naised (abikaasad) on noorte meeste armukesed, keskealiste seltsilised ja vanameeste põetajad." (Francis Bacon)

Eks näis, milliseid tarkusi järgmised teetassid toovad.

Üks oktoobrihommiku pilt ka kalendrikuu lõpetuseks.

Minu foto, okt 2012.

Lumevalgus, lumepimedus...

"Jah ma nägin lumevalgust
ükskord kui ma polnud laps..."
(Paul-Eerik Rummo)

Päris huvitav, kas ilmataat annab umbes kahe kuu pärast jälle ainest mõtisklusteks jõululumest: kas maa on siis must või hangedes. Eks tuleb kohustusliku esimese lumepostitusena siiagi kirja panna, et tänavune esimene lumi tuli 26. oktoobri hommikuks ning kohe küllaga.

Nii sünnivad uued ilmatarkused: kui 20. oktoobril äge äikesevihm on, siis tuleb viie päeva pärast lumi maha.

Ja tänasest elame talveajas.

Minu foto,  okt 2012.

"Elu ja saatus"

Olin mõelnud, et sõjafilme ma enam ei vaata. Mis need muud on kui vägivald. Aga vägivalla vastu olen nii elus kui ka kultuuritarbijana. Kuid ühes blogis sattusin selle filmi tutvustusele, mis tekitas huvi ning nii vaatasingi ära kõik 12 osa.

Ei ole ilus film. Sõjast ei saagi ilusat filmi teha. Ilus film sõja kohta oleks loomuvastane, sest sõda on oma olemuselt inetu ja hävitav.

Aga kui väga keerukalt väljenduda, siis on film psühholoogiliselt põnev. Raske. Masendav. Aeg: 1942. ja 1943. a. Nõukogude Liidus, rindel ja tagalas... Kohad: Stalingradi kaitselahingud, Kuibõševi tagalalinn, Saraatovi sõjaväekalmistu, Moskva teadusinstituut, ühiskorterid, vanglad... Aeg, mil ei teatud ette, kuhu järgmisel hetkel võib sattuda, olla elus või surnud, kannatada sooritamata tegude pärast või lihtsalt suult libisenud sõna pärast. Ja see kannatuste määr võis olla etteaimamatu ning väljakannatamatu.

Rindeajakirjanikuna tuntuks saanud Vassili Grossmani (1905-1964) romaani "Elu ja saatus" ("Жизнь и судьба") järgi tehtud samanimelise filmisarja (Vene, 2012) peategelane on andekas tuumafüüsik Viktor Štrum, kes töötab aatomipommi loomise kallal. Samal ajal hukkuvad tema lähedased hitlerlikes surmalaagrites ja NKVD vanglates, tema rahvuskaaslased kannatavad Venemaal toimuvas holokaustis ja kogu riik on vapustatud sõjast, stalinismi julmusest, karmusest ning paraku ka pealekaebajate salakavalusest. Ka Štrumil endal läheks väga halvasti, kuid tema töö äratab Stalini tähelepanu...

Režissöör Sergei Ursuljaki mõtteid on ellu viinud tugevad näitlejad: Sergei Makovetski, Aleksandr Balujev, Lika Nifontova, Jevgeni Djatlov, Polina Agurejeva ja väga palju teisi. On eepilisi lahingustseene, on lüürilisi mõtisklusi... Filmi aluseks olnud teost on oma laiahaardelisuse ja meisterlikkuse poolest võrreldud "Sõja ja rahuga".

Vassili Grossmani suurteos "Elu ja saatus" valmis 1959. a, kuid KGB ja NLKP KK tegid kõik, et see ei ilmuks ei raamatuna ega ka ajakirjades. KGB korraldatud läbiotsimistel võeti ära käsikirjad, koopiad, märkmikud, isegi kirjutusmasina lindid. Vassili Grossman pöördus raamatu avaldamiseks kirjaga ka Nikita Hruštšovi poole, paludes vabadust oma raamatule: "... kirjutasin tõtt, kirjutasin seda teost armastades ja haletsedes inimesi, uskudes inimestesse. Ma palun oma raamatule vabadust..." NLKP peaideoloog Mihhail Suslov ütles autorile, et enne 200-300 aastat ei tule "Elu ja saatuse" avaldamine kõne allagi. 1964. a suri Grossman vähki.

"Elu ja saatus" ilmus alles 1980. a Šveitsis, seda tänu teisitimõtlejatele: akadeemik Andrei Sahharov ja Semjon Lipkin filmisid neil olnud mustandilehti ja kirjanik Vassili Voinovitšil õnnestus need saata välismaale. Nõukogude Liidus ilmus "Elu ja saatus" esmakordselt Gorbatšovi perestroika ajajärgul 1988. a.

Las nad olla

Ja jälle põleb põõsas sügiseses tules. Nimetus igatsuses. Rändlindude lennus.

On nii, nagu tahaksin isegi minna. Eikuskilt eikuhugi.

Lugesin üht raamatut, aga blogis ma sellest kirjutama ei hakka. Ainult üks tõdemus. Liiga tuttavate kirjanike romaanides on liiga palju neist endist. Eriti siis, kui nad minategelase vormis kirjutavad. Üldistust ei sünni. See raamat oli just selline.

Liiga hästi mäletan oma kunagist üsna head sõpra. Liikusime samades seltskondades, meil olid ühised tuttavad, sagedased jutuajamised ja vaidlused. Selle raamatu puhul need segasid - ma oleksin kui lugenud tema elu seda osa, millest ma midagi ei tea, seda, kuidas oli hiljem, kuidas läks edasi. Ja ma ei teagi, kas ma seda teada tahan. Kas isegi nii, läbi kirjandusliku kõverpeegli.

Mõnikord on parem, kui kunagised tuttavad jäävad sinna, kus nad olid. Ei tule sinuga kaasa läbi kevadete, suvede, sügiste ja talvede.

Las nad olla ses kauges hõllanduses, mida noorusmaaks kutsutakse. Milleks meile teada, et edaspidises elus on nad pettunud, tülpinud, väsinud. Nagu me isegi mõnikord.

Las me mõtleme, et nendel läheb kõik hästi. Küllap lähebki. Ja põlev põõsas sügiseses tules toob ka neile nimetu igatsuse.

Minu foto, oktoober 2012.

Õhtud delfiinidega ehk Tere jälle, Vassilissa ja Valeri!

Vanalt postkaardilt leidsin korraga kaks tuttavat. Vassilissa oli delfiin, elas koos pojaga Batumi vanas delfinaariumis. Võimalik, et pildil on Vassilissa poeg, aga mulle meeldib mõelda, et see on just Vassilissa.

Delfiin, kellele olen teinud pai.

Valeri oli noor teadustöötaja, üks delfiinide hooldajatest ja dresseerijatest, esines delfinaariumi show'del oma hoolealustega.

Kohtusime Adžaaria kuldses septembris. Aastanumbri paikapanemisega on mul raskusi, vist oli see 1980. aastal, millest ka postkaart pärineb. Kui leian üles vanad ajalehe Noorte Hääl numbrid, kus Gruusia-reisist kirjutasin, siis saan täpsustada. Igatahes olen sellest reisist kirjutanud ka kogumikus "Neliteist tutvust" ("Külas tuttaval tundmatul", lk 75-90), mis ilmus 1982. a.

Vaatasin delfinaariumis esimest, keskpäevast seanssi, nagu sealseid demonstratsioonesinemisi kutsuti. Muusika, seletusssõnad makilindilt, mismoodi delfinaariumi loomise mõte tuli ja teoks tehti. Aga ma teadsin selle delfinaariumi kohta üsna palju ka varem, sest mu kolleeg Juhan Aare oli seal käinud ja oma muljetest rääkinud. Batumi delfinaariumis olid siis Musta mere kõige suuremad delfiinid - afaalid - ning nende esinemised olid võimalikud ainult tänu nendega tehtud teaduskatsetustele.

Pärast show lõppu läksin delfiinidresseerijaid Juhani poolt tervitama. Nad võtsid mind ülisõbralikult vastu ning ma olin Batumis viibitud päevade jooksul delfinaariumis sage külaline. Need olid unustamatud õhtud delfiinidega. Vist oli tol ajal delfinaariumis viis delfiini, aga just Vassilissa oli see, kes mulle esimesena lähedale tuli. Kõige uudishimulikum ja kõige arukam.

Ja siis küsiski Valeri Karabašjan, kas ma tahan delfiini paitada. Vahetud muljed sellest olen kirja pannud nii: "On iselaadne tunne puudutada seda silmapilkselt kuivavat nahka. Paitad teda, tema aga piidleb sind selle ilmega, mida inimesed on hakanud naeratuseks kutsuma, õiendab siis pea veel rohkem veest välja, nõuab tasukala, saab selle kätte ja toob sulle omakorda tänutäheks kuskilt põhja kandist tükikese basseinipiirdest. Lammutaks või kogu basseini ära, kui dresseerija ei keelaks."

Õhtuti pärast delfinaariumi külastajatele sulgemist olid delfiinid kõige rahulikumad ja loomulikumad, ka kõige paremas pallimängimise hoos. Siis oli ümbruskond vaikne, kogu päeva toiduports oli delfiinidele kätte antud. Mulle õpetati mõned žestid, millega sai delfiine kuuletuma panna või näiteks veest välja libedale demonstratsioonilauale kutsuda või vett pritsima panna.  "Suur kuulekas kere libiseb hõbehallina su jalgade juurde ja siis välkkiirelt vette tagasi. Ei tahakski uskuda, et tegu on raskete loomadega."

Nii mängisime me kaua, päris kiirujumiseks siiski ei läinud, sest pelgasin oma ujumisoskust selle jaoks liiga halvaks. Aga oma iselaadset kõrisevat häälitsust lasksid nad mul palju kuulda. Vassilissaga saime headeks sõpradeks.  Ja delfiinipai oleks justkui mu peopesas veel alles.

Selle mälestuskillu lõpp on kurb... Kui mõned aastad hiljem ühel laevareisil uuesti Batumis peatusin, läksin oma sõpru otsima. Delfinaarium oli kinni, koristajatädilt kuulsin, et Valerit enam polevat - vähk ei andnud armu. Vassilissa olevat kurvastusest surnud mõni kuu pärast teda.

Veel aastaid hiljem, sõjapäevil, lasti Batumi delfiinid merre vabaks, et nendega midagi ei juhtuks, ja Batumi vana delfinaarium lõpetas tegevuse. Nüüd olevat seal juba mõni aasta uus delfinaarium, kus raha eest saab delfiinidega koos ujuda ja nende seljas ratsutada.

Postkaart kogumikust "Batumi delfinaarium", kirj Planeta, 1980.

"Eike"

Rein Põdra romaanis "Eike" (2006) sisalduks nagu vähemasti kolm raamatut. Esimene neist oleks lugu eikellekski peetud ja olnud tüdruklapse kujunemisest maailmakuulsaks Nobeli preemiaga pärjatud kirjanikuks. Niisugune põnev metsa tütre lugu, tunded ja tundmused, armastus ja armetus - natuke häid naistekaid meenutav, kuid siiski kaalukam.

Teine oleks novellikogu, mille sisuks peategelase looming ja mis mulle neist kolmest raamatukihist kõige igavam tundus. Ka kipuvad nii esimese kui teise kihi paljudest värvikatest naistegelastest mõned vägagi edukalt vahetevahel hägustuva peategelasega võistlema, on terviklikumad ja jäävad paremini meelde.

Kolmas kiht seevastu oli minu jaoks kõige huvitavam ja köitvam. Lausa maiuspala! Arutlused kirjandusest, muljed ja meenutused kirjanduslikest kohtadest, kõrvalepõiked maailmakirjandusse. Kirjandusmaailma reeglite aimamisest ja märkamisest nende sõnastamiseni kulgev tee. Hulk tuntud ja ka tundmatumaid nimesid, igaühe kohta midagi haaravat. Kawabata, Bunin, Tšehhov ja tema Melihhovo, viienda osa peatükid "Maailm riiulil", "Vesaasi paat" ja "Arutlusi oma eelkäijatest" jms. Neid ma nautisin. Kohati, tunnistan ausalt, võtsin neid mitte peategelannast kirjaniku mõtetena, vaid eeldasin, et nii mõtleb Rein Põder ise.

See tunne ei häirinud, pigem vastupidi, sest neist arutlustest, tutvustustest, mälestustest, kõrvalepõigetest ja sissevaadetest ilmnes autori laialdane eruditsioon ja neist saaks mu meelest kokku suurepärase esseedekogumiku kirjanduse (ja laiemalt võttes üldse loomingu) olemuse, teostumise ja missiooni kohta.

Otsisin internetist "Eike" arvustusi, aga neid on nii pagana vähe. Millest on kahju.