Vaatamisi: uus saatesari kirjandusest

ERR andis täna oma pressiteates EAL-i liikmetele teada, et homsest hakkab ETV2s pihta kuueosaline saatesari „Plekktrummi raamatud“, mis avab kirjanduse kaudu inimeseks olemist ja ajatuid elulisi teemasid. Saatekülalistega vestleb Joonas Hellerma.

Esimese saate keskmes on piibel kui kirjanduse tüvitekst, mille tõlkimisest, lugemisest ja tsiteerimisest kõnelevad teoloog ja piiblitõlkija Toomas Paul, kirjanik Tõnu Õnnepalu ning jurist Heili Sepp.

Avasaatest jäi mulle väga hea tunne. Suurepärase omavahelise keemiaga vestlejate ja saatejuhi leebelt lugupidav ja tähelepanelikult sisukas vestlus uue piiblitõlke vajalikkusest, sõnade tähenduse muutustest, esimestest piiblilugemise muljetest (Toomas Paul: ma olin nagu õunauss, ma tahtsin teada, kuhu ta veel läheb), südametunnistusest, karistusest ja lunastusest, unustamata ka seda, et (nagu ütles Tõnu Õnnepalu:) piibel oli kui esimeste eestikeelsete kirjanike seljatagune.

Veel ütleb pressiteade, et saatesarja teine peatükk 8. detsembril arutleb armastuse ja suhete üle kirjanduse suurteostes. Goethe, Tammsaare ja teiste kirjanike abielukujutusest kõnelevad kirjandusloolane Liina Lukas, pereterapeut Katrin Saali Saul, tõlkija Triinu Tamm ja kirjanik Tõnu Õnnepalu.

Nende saadete parim osa on minu meelest saatelõpu lugemissoovitused vestlusringis osalejatelt. Seekord ma vestlust ennast ei vaadanud, sest saate abieluteema ei pakkunud mulle pinget. Aga mulle meeldis väga, et Tõnu Õnnepalu lugemissoovitus oli François Mauriaci „Thérèse Desqueyroux. Öö lõpp“. Mauriac on alati hea, „Thérèse Desqueyroux. Öö lõpp“ pole ses suhtes erand. Olen sellest raamatust kirjutanud oma teises blogis.

ETV2s saab teisipäeviti kl 21.30 näha veel selle sarja saateid Jaan Krossi teostest ning Gustav Suitsu loomingust ja ideedest (saada eestlastena ühtlasi eurooplasteks). Selle aasta viimases saates 29. detsembril on kõneaineks näkid, kratid, luupainajad ja teised eesti folkloorist tuttavad tegelased ning nende olulisus eesti uuemas kirjanduses.

Postituses on kasutatud ERRi pressiteadet ja kaadrit avasaatest.

Vaatamisi: moedokid

ERR saatis EALi liikmetele pressiteate, et detsembri teisipäevadel kl 22.15 jõuavad vaatajateni ETV2 vahendusel dokfilmid moetööstuse mitmetahulisest maailmast. Pakutav tundub päris huvitavana, panen need siia kirja oma blogi lugejate jaoks.

1. detsembril küsitakse teemakuu avadokis „Mürgine ilu“ (2019), kas kosmeetika- ja hügieenitooted teevad meid haigeks. Teaduse arenedes on leitud seoseid kosmeetika- ja hügieenitoodete ning raskete haiguste vahel. Rinnavähk, viljatusprobleemid, diabeet ja nahahaigused on osa loetelust, mida mõnede toodetega on seostatud. Filmis saavad sõna tippteadlased konkreetsete tõendusmaterjalidega.

8. detsembril: moedokk „Manolo: poiss, kes valmistas kingi sisalikele“ (2017). See on lugu Hispaania poisist, kellest sai maailma mõjukamaid kingadisainereid Manolo Blahnik.

Pressiteate põhjal ei osanud ma oodata, et see film nii tore on, andes pildi härrasmehest, kes teeb kingi naistele, et need ahvatleksid mehi ja maailma. Ühtlasi on see film huvipakkuv ja värvikas pilguheit 1970ndate aastate dekoratiivsesse ja glamuursesse Londonisse, sealt edasi maailma laiemalt koos selle fotograafide, moekunstnike, modellide ja paljude teiste kirju seltskonnaga. Film Manolo Blahniku kingamoest kui tõelusest põgenemisest ja fantaasiast, kui maailma eri kultuuride ja ajastute isevärki sulamist. Lahe vaatamine. 

15. detsembril saab näha dokfilmi „Coco Chaneli lahingud“, mis kajastab 20. sajandi moeikooni vastuhakku ühiskondlikule korrale, juurdunud tavadele ja maskuliinsele maailmale.

Filmist jäi kõlama, et Gabrielle Chanelil oli erakordne iseloom, mis võimaldas sel naisel ise oma saatust kujundada. Palju huvitavaid dokkaadreid kahe maailmasõja vahelisest ajast, eelkõige Pariisist ja pariislastest.

22. detsembril on kavas dokfilm „Isabel Marant: Kollektsiooni sünd“. Isabel Marant (pildil ülal) annab võimaluse saada osa ühe tema kollektsiooni valmimisest, alustades kõige varasematest ideedest kuni poodiumil esitlemiseni.

29. detsembril on ETV2s moekunsti kuu viimane film „Jean Paul Gaultieri viimane etendus“. Moemaailma legendaarne pahapoiss tähistas sel aastal moeetendusega oma 50 aastat kestnud karjääri. See film heidab pilgu nii tema viimasele suurele etteastele kui ka jäljele moekunstis, mida märgistavad korsett, madrusepluusid, tätoveeringumustrid ja meeste seelikud.

Selles postituses on kasutatud ERRi pressiteadet ja filmikaadreid.

Pildid

Võtsin seinalt maha seal üle 40 aasta rippunud pildi. Mitte et see akvarell mägedest, kus kepslesin nagu noor kaljukits, mulle vähem meeldima oleks hakanud, aga kuidagi tundus mahavõtmiseks õige aeg olevat.

Pildi paariline kukkus hulk aastaid tagasi alla. Kruvid, mis teda kinni hoidsid, tulid tüüblitest välja. Võib-olla sellepärast oli mul hirm, et seinalejäänud pilt ka kunagi alla kukub. Ei oleks tahtnud pildiraami nurgaga vopsu saada.

Nüüd on seinal hästi näha suur ristkülik, mis annab selgelt aimu, mis värvi kogu toa ajas pleekinud tapeet kunagi oli. Kunstipärane ruut, mis ilmestab seina justkui uue kvaliteediga.

Vahel võib ka vanas asjas uut leida.

Siinsed moblafotod on tänaselt uitamiselt. Seinal olnud pildiga pole neil miskit ühist, aga omal kombel on ka need pildid piltidest.

„How to Stop Time“

Matt Haig „How to Stop Time“ (2017).

Kuigi praegu väga populaarse inglise kirjaniku Matt Haigi teostest on vähemalt üks, võib-olla ka rohkem, eesti keeles ilmunud, oli minu jaoks tegemist tundmatu kirjanikuga.

Lugema meelitasid mind Stephen Fry kiidusõnad selle romaani ühe väljaande esikaanel. Tavaliselt suhtun raamatukaantel olevatesse reklaamtekstidesse üsna külmalt ja/või skeptiliselt, kuid Fry ise ja tema looming on ju igati huvitavad, sestap tahtsin teada, missugune on raamat, mida ta kiidab.

Üsna „Kuidas peatada aega“ alguses saab teada, et peategelane on ülivana, kuigi näeb nooremapoolne välja ja esineb nüüdisajal neljakümne ühesena, hoolimata oma aastasadade vanusest tagapõhjast. Kohe selgub ka, kui raske see on, sest kõik inimesed, kes on talle kallid olnud ja kellel ei ole imelist üliaeglase vananemise võimet, on surnud ning mida aeg edasi, seda üksildasem peategelane on. Sest ta ei tohi armastada. Kunagi ta armastas, aga naine suri ja võib-olla on kusagil nende tütar, kes päris peategelaselt aeglase vananemise imelise võime.

Peategelasel on läbi aegade olnud palju nimesid, kuid omaseks peab ta Tom Hazardi nime. See on ka mõneti mõistetav, sest „hazard“ tähendab riskijat, kõike kaalule panijat. Üliaeglaselt vananejad ehk albad ei tohi kuskile jääda kauemaks kui kaheksaks aastaks, sest muidu märkavad ümbritsejad, et nad ei vanane ja põhjustavad neile ja nende lähedastele ebameeldivusi. Nende kaitseks on loodud nn albatrossiühing, mille peamees aitab albadel identiteeti muuta ja uutesse elukohtadesse sisse elada. Kuid kas ta on seda tehes omakasupüüdlik või mitte?

Vanal ajal peeti albasid ja nende vanemaid nõidadeks, hiljem püüdsid arstid, kellega albadel on keelatud kohtuda, teada saada, kas üliaeglase vananemise nähtust on olemas. Tänapäevalgi pole lood palju paremad, sest ühtpidi on nad peaaegu nagu jumal-inimesed, kes elavad sajandeid, võib-olla koguni aastatuhandeid, teisipidi aga tahab ju ka nüüdisaja teadus lahendada aeglase vananemise ja surematuse saladusi ning arvab albasid sobivat katse- ja uurimismaterjaliks vaimuhaiglates ja laborites.

Ammu elu teise poolde jõudnuna tean, et mida vanemaks inimene saab, seda rohkem hakkab minevik temaga kaasas käima – sisuliselt saab lõpuks minevikuks kogu elu. Mälestustetulv, mis võib saata sajandeid elanud inimest, võib tõenäoliselt muutuda kohutavaks koormaks. Mis siis imestada, et isegi albadel hakkavad pikapeale ilmnema mõned vanadusemärgid, pea- ja luuvalu, mis võivad neid rivist ootamatult välja lüüa. Ja kui valusaks muutub igatsus armastuse järele, selle järele, et võiks ohutult kellessegi kiinduda ja et selle kiindumuse objektile kannatusi ei põhjustaks.

Palju häid ja huvitavaid kohtumisi mahub sajanditevanusesse ellu ka, sealhulgas näiteks Tom Hazardi puhul niisuguste tuntud kirjameestega, nagu Shakespeare'i ja F. Scott Fitzgerald. Nad tulevad talle kohe meelde, kui miski nüüdisajal nendele viitab, sest tema on nendega suhelnud ja neid tundnud. Samamoodi kui mälestused minevikust ja filosofeerimine ajaloosündmuste üle, milles ta on osalenud, käib temaga läbi aegade kaasas muusikaarmastus ja pillimäng, millega ta on mitmel sajandil end elatanud ja mis temas suudab ikka ja jälle tekitada tunnet, et temagi – kuigi teistsugune – on inimene. Ta oskab mängida 30 pilli, kuid eriti suure võlujõuga on tema jaoks klaver.

Romaan on aja kulust ja sellest, kui tähtis on omada enda kõrval inimesi, kellele saaks kõike enda kohta usaldada, kes toetaksid ja mõistaksid. Kirjaniku fantaasia hüppab erinevatesse aegadesse ja kohtadesse, kuni ta peategelane tänapäeval tõdeb, et kohtadel pole enam tähtsust. Tähtis on ületada hirm, olla kohal olevikuhetkes, uskuda tuleviku kõikvõimalikkust. Ja armastada....

Romaani järgi on kavas teha film, milles peaosas Benedict Cumberbatch.

Lugesin ingliskeelset e-raamatut. Siinne kaanepilt on internetist.

Vaatamisi: Prantsuse filmiõhtud sügispimeduses. „Kaksikelu“

ETV2 näitab koostöös Prantsuse Instituudiga septembrist detsembrini oma kolmapäevaõhtuses maailmakino programmis viit filmi prantsuse viimaste aastate kinokunstist.

Eile vaatasin selle programmi neljandat filmi „Kaksikelu“ („Doubles vies“, 2018, rež Olivier Assayas). Osades: Juliette Binoche, Guillaume Canet, Vincent Macaigne, Christa Théret.

Filmitutvustusest: Pariisi raamatukirjastajate boheemlaslikus maailmas hägustub piir tegelikkuse ja väljamõeldise vahel. Vastuoluline kirjanik kasutab oma tõestisündinud armulugusid – nende hulgas kirglikku suhet näitlejannaga, kelle abikaasaks on kirjaniku raamatute väljaandja – oma uue kõmutekitava romaani ainesena.

Üllatavalt lahe film, milles prantslaslikud armu- ja sõprussuhted on pikitud arutlustega sellest, milline on elamine kirjutavas kultuuris kirjastajate ja kirjanike poolt vaadatuna. 

On aeg, mil kirjanike blogisid loetakse rohkem kui nende raamatuid. (Minulgi on mõned kirjanikud, kelle raamatud mind ei huvita, blogid aga küll.) Tekstisõnum on muutunud moodsa kirjanduse vormiks.

Mõttekäigud kirjastustegevusest, raamatumüügist ja -hindadest, tõsielust ja kirjandusest, e-raamatutest ja järjest rohkem pealetungivatest audioraamatutest. Ajalehtedes tehtava kriitika allajäämisest blogide arvustustele ja lugemismuljetele. Poliitikute ambitsioonidest ja suhtefilosoofiast. 

Mõned ilusad ootamatud lükked on selles filmis ka, mis lausa muhelema võtavad. Ja Juliette Binoche Selena osas on oma loomulikkuses väga meeldiv. (Filmikaadril on ta koos Guillaume Canet'ga.)

Kokkuvõtlikult ütleksin, et film on sümpaatne (hoolimata küllaltki banaalsest sisututvustusest), kuid üldse mitte pretensioonikas. Võib vaadata küll (järelvaatamise võimalused täitsa olemas) ja raamatusõpradele ning ka blogijatele peaks lausa rangelt soovituslik olema (nagu koroonaajal maskikandmise kohta öeldakse).

Internet teavitab, et tegijad tahtsid esialgu selle filmi pealkirjaks panna „E-book“, kuid hakkasid kartma, et nii tehnoloogilise pealkirjaga filmi ei tule keegi vaatama. Prantsuse keeles on praegu niisiis „Doubles vies“, kuid inglise keeles „Non-fiction“.

Poster ja filmikaader internetist, tutvustusteksti kirjutamisel kasutasin Prantsuse Instituudi veebilehe abi.

Teistest prantsuse filmiõhtute filmidest:
1. „Elukool“
2. „Gauguini teekond Tahitile“
5. „Henri Picki mõistatus“

Vaatamisi: „Что? Где? Когда?“ oma ehedal kujul

Vaatasin ära telemängu „Mis? Kus? Millal?“ ehk õigupoolest „Что? Где? Когда?“ kõik kümme sügishooaja saadet, mida ETV+ näitas. Mulle meeldis. Ja isegi väga. Hea oli võistkondadele kaasa elada ja kaasa mõtelda.

Neil, kes samuti vaadata tahavad, on selleks võimalus siin.  Mängul on ka subtiitrid, nõnda saavad needki vaadata, kes vene keelt kuigi palju ei valda.

„Что? Где? Когда?“ on hästi vana mäng, ülipopulaarseks sai see alates esimesest ekraanile ilmumisest Kesktelevisioonis 1975. a. Mängijad muutusid legendaarseteks, neid tunti tänaval ära, nendesarnased kõiketeadjad taheti olla – põnevust jätkus kõigile aastakümneteks. Venemaal mängitakse mängu praegugi, litsentse on müüdud mitmele maale ja loodud on sadu, et mitte öelda tuhandeid mälumänguklubisid just selle mängu mängimiseks.

„Что? Где? Когда?“ nõuab mängijatelt, keda õigustatult tarkadeks kutsutakse, loogikat, tähelepanu, koostööd oma võistkonnaga ja austust selle liikmete vastu. Tallinna mälumänguklubi kodulehel öeldakse, et mäng koosneb protsessist, inspiratsioonist, vaistu ja kujutlusvõime mängust, suhtlemisest ning väga elegantsest võistkonnasisesest koostööst. Seda kõike on nauditav vaadata.

ETV+ näitas seda telemängu nüüd septembrist novembri alguseni esmakordselt. Kanal 2-s oli minu teada „Mis? Kus? Millal?“ saadet võimalik vaadata 2012. a, aga kas ka hiljem, seda ma ei tea. Samuti ei tea ma, miks mängu näitamine sel kanalil ära lõppes. Tõenäoliselt oli põhjus rahas ja vajaduses säilitada mängus selle originaali täpsus ja ehedus.

Kokku osales nüüd kümnes mängus (kaasa arvatud poolfinaalid ja finaal) kuus võistkonda, kus mängijaid oli nii Tallinnast kui ka Tartust ja Narvast. Kahe suvekuu jooksul laekus ETV+ telemängu jaoks üle tuhande kirja televaatajate küsimustega. Loomulikult tuli neid Eestist, aga ka Venemaalt ja mujalt maailmast, lausa Austraaliani välja.

Muide, ETV+ mängus oli palju ka Eesti kultuuriga seotud küsimusi. Neist mõne puhul võitis küsimuse saatnud televaataja, mõne puhul võistkond. Pinget jätkus piisavalt. 

Tarkade huve kaitses telemängus vandeadvokaat Vladimir Sadekov, televaatajate omi meediaekspert Vitali Belobrovtsev. Mõlemad tegid seda vaoshoitult ja väärikalt.

Võistkonnad olid vägagi sümpaatsed, lemmikut raske valida. Võib-olla, et elasin veidi rohkem kaasa ainsale naiskapteniga võistkonnale, kuid ka teised jätsid igati hea mulje. Mõned mängijad olid eriti säravad välkvoorudes (Blitz ja Superblitz). Teiste puhul köitsid nende loogilised arutlused, mille puhul teadmistega kaasnes ka võistkonna teiste liikmete arvamustega arvestamine. Kaptenid olid igaüks oma tugevate ja nõrgemate külgedega. Võidu sai parim võistkond, kes finaalis pidi vastakuti olema televaatajatega. Lõpptulemust ma siia kirja ei pane, sest see viiks saate võimalikult järelvaatajalt põnevuse.

Finaalmängu ajal tutvustati ka saatejuhti, kellest hooaja jooksul ainult hääl kuulda oli. Tuli välja, et tegemist on juba teise põlvkonna saatejuhiga, ka ta isa peab samas saates seda ametit. Tema on mängu iseloomustuseks Raadio 4-s öelnud, et „Что? Где? Когда?“ puhul pole olulised mitte ainult küsimused ja vastused, vaid see on eeskätt telesaade inimestest: tarkadest, televaatajatest, saatejuhtidest. Küsimustest nähtub, mis inimesi huvitab, mida nad tahavad teada. Olulises seoses on küsimused ja aeg ning see muudab saate omamoodi ajastu peegliks.

Piltidel: juhuslikud kaadrid saatest.

„Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad...“

„Parajus hoiab liivakella“.
Detail Ambrogio Lorenzetti maalilt
„Hea valitsemise allegooria“
(1338. a).

USA presidendivalimisi jälgides panin kirja veidike oma ajaarvamist:

Minu isa sündis William Howard Tafti ja Nikolai II ajal.
Minu ema sündis Thomas Woodrow Wilsoni ja Konstantin Pätsi ajal.
Mina sündisin Harry S. Trumani ja Jossif Stalini ajal.

Esimesse klassi läksin Dwight David Eisenhoweri ja Georgi Malenkovi ajal. (Sel aastal kehtis pärast Stalini surma mõned kuud Lavrenti Beria, Georgi Malenkovi ja Nikita Hruštšovi kolmikvõim, kuid selleks päevaks, kui ma kooli läksin, oli Beria juba võimult kõrvaldatud.)

Koolis käisin Dwight David Eisenhoweri, John Fitzgerald Kennedy, Lyndon Baines Johnsoni ning Georgi Malenkovi, Nikita Hruštšovi ja Leonid Brežnevi ajal.
Keskkooli lõpetasin Lyndon Baines Johnsoni ja Leonid Brežnevi ajal.

Ülikooli astusin samuti Lyndon Baines Johnsoni ja Leonid Brežnevi ajal.
Ülikooli lõpetasin ja tööle hakkasin Richard Milhous Nixoni ja Leonid Brežnevi ajal.
Pensionile jäin George Walker Bushi ja Arnold Rüütli ajal.

Igasuguseid olulisi sündmusi on mu elus toimunud veel paljude presidentide ja muude riigijuhtide ajal. Mis ajad praegu on, seda teab blogilugeja ise.

Neid laulusõnu teab kindlasti ka: „Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad, tsirkus alati jääb“.

Akna taga on mõndagi

Eile tuli orav mu toaakna taha aknaplekile, ajas end sirgu, toetas esikäpad klaasi vastu. Justkui vaadanuks oma peegelpilti. Siis vist mõtles: sinna ei tasu minna, seal juba on orav. Ronis mööda seina ülespoole.

Oravaid on viimasel ajal maja juures nii palju, nagu oleks mets neile kitsaks jäänud.

Täna tõstsin pilgu arvutist – vikerkaar vaatas aknast vastu. Hea kerge tunde tekitas. Armastan vikerkaari ja seda erilist niiskelt kumavat päikesevalgust, mis nendega kaasas käib.

Oli, nagu oleks vikerkaar midagi head lubanud.

Moblafoto kl 14.25.

Uh oh!

Kui sain teada, et eriti tähtis koosolek toimub niihästi kohapeal osalemisena kui ka veebi vahendusel (ühesõnaga hübriidina), oli mul hea meel. Kohaleminekuga oleks mul raskusi, aga veebivahendusel otsustasin osaleda.

Kaks tundi enne koosoleku algust tuli korraldajatelt põhjalikuna näiv teave, kuidas veebis osalemiseks toimida: link pääsemiseks selleks vajalikku veebikeskkonda Slido, kus saab esitada kirjalikult küsimusi või kommentaare, hääletada, kui hääletused aktiveeritakse, ja ülekannet jälgida. Lubati, et kui mingil tehnilisel põhjusel ei õnnestu selles veebikeskkonnas ülekannet korraldada, saadetakse välja eraldi Youtube’ link. Jne.

Tutvusin lähteteabega põhjalikult ja jõudsin järeldusele, et saan oma eaka, kuid ustava arvutiga nii  Slidos kui ka Youtube's hakkama.

Umbes viis minutit enne koosoleku algust sisenesin veebikeskkonda, registreerisin koosolekust osavõtu ja asusin ootele. Et algus võib veidi hilineda, sellest oli juba enne hoiatatud. Mõned osalejad esitasid küsimusi, kas ülekanne on alanud kuskil mujal, sest selles veebikeskkonnas seda polnud. Veerand tundi pärast kavandatud algust tuli ekraanile teade, milles leidunud apsakast võis järeldada korraldajate ähmis olekut:

Veel veerand tundi hiljem parandati apsakas ära:

Ülekannet ei olnud endiselt ja veebis osalejad ei teadnud, kas koosolekuga on alustatud või mitte. Sestap tuletas üks osalejatest küsimustes meelde, et reglemendi järgi ei saa koosolekut ilma veebiülekandeta teha ning koosolek ja selle ülekanne peavad olema sünkroonsed.

Sellele vastas veebikeskkonnas teade, et loetud minutite pärast hakkab asi toimuma:

Kes neid minuteid luges, ma ei tea, aga veel mõne aja pärast teatati veebikeskkonnas, et koosolekuga ühinemiseks tuleb minna mingi jitisi lingile. Tegin mitu katset, millele kõigile sain sellise vastuse:

Oli tõesti uh oh! tunne, nagu selle teate alguses kirjas. Korraldajate lubatud Youtube'i võimalust ei olnud kuskil. Tagajärjetute katsete tõttu loobusin, otsustasin, et pimesi hääletama ei hakka, ja teatasin Slidos (mis töötas mul korralikult), et kuivõrd ma pakutud lingi kaudu kuhugi ei saa ja olen veebiülekandeta, lahkun sealt veebist. Soovisin koosolekule edu.

Neli tundi pärast koosoleku kavandatud algust sain korraldajalt e-maili, milles teatati koosoleku tulemustest ja rõhutati ka, et see toimus tänapäevases hübriidvormis, ühendades osalemisvõimaluse kohapeal ja veebis.

Kummalisel kombel asi sellega veel ei lõppenud, sest...

… kirsina tordil sain kaks ja pool tundi hiljem  ehk kuus ja pool tundi pärast koosoleku kavandatud algust korraldajalt veel ühe e-maili, milles öeldi, et veebiülekanne veebikeskkonnas viibib, kuid koosolekuga alustatakse jitis-i kaudu ning vabandati veel kord tehniliste probleemide pärast.

Seda ma küll ei oska öelda ega arvata, kus see e-mail vahepeal kolas, sest siis, kui selleks õige aeg olnuks, see kohale ei jõudnud.

Tuttav IT-asjatundja tegi õhtul kindlaks, et mu arvuti oleks Jitsi-s (mis on salapärase jitis-i  tegelik nimi) olnud raskustes, kui ma ka oleksin sinna sisse pääsenud. Veel aga arvas ta, et kui üritus korraldatakse mingis nii mõnegi osaleja jaoks seni tundmatus keskkonnas, siis tuleks sellest aegsasti ette teatada, et inimesed saaksid kontrollida oma arvuti tehnilist vastavust ja vaadata, kuidas konkreetses keskkonnas toimingud käivad, et seda ei peaks tegema rabistades koosoleku ajal. Sellega saab ainult nõustuda.

Uh oh! Nii sai tähtis koosolekupäev läbi.

Internetimaailm on imeline. Minu jaoks läks esimene koosolekuvasikas küll aia taha ja jättis nördimustunde. Oli nagu vene muinasjuttude tavapärases lõpus: „Sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi“.