26/05/2020

Johannes Käbin „Aastate ja kauguste tagant. Mälestused ja päevikukatked“


Johannes Käbin
„Aastate ja kauguste tagant.

Mälestused ja päevikukatked“
Tõlkinud Veronika Einberg
Kirjastus Varrak, 2020.

Kui Johannes Käbin (1905-1999) Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee esimeseks sekretäriks sai, olin kolmeaastane. Kõik nõmmekad teadsid, et ta elab suures majas Kaare tänava ja Vabaduse puiestee nurgal. Minu lapsepõlveaastatel ja noorusajal räägiti temast kui Eesti NSV tähtsaimast juhist palju ja need jutud olid sõna otseses mõttes igasugused – nii head kui halvad, nii ametlikud kui ka kuulujutud. Ka fotodel, mida toona ajakirjanduses avaldati, figureeris ta tihti, sööbides niimoodi tolle aja inimeste mällu. Parteijuhi mõjukal ametikohal oli ta 1978. aastani, tagandatuna seejärel kuni 1983. aastani Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks, kellest enam eelnevaga võrreldes suurt midagi ei olenenud.

Varraku väljaandena ilmunud Johannes Käbini mälestusi ja päevikukatkeid ootasin huviga, et ehk ka nende kaudu paremini lahti mõtestada oma elu esimesel poolel toimunud ajaloolisi sündmusi.

Sisututvustus tagakaanelt.
Käbini mälestused on kirjutatud ühe nõukogudeaegse üleliidulise kirjastuse palvel, sestap erinevad need oma vaoshoituses praegusaja raamatutest suuresti. Tunda on, et palju jääb ütlemata. Soojusega meenutab ta oma lapsepõlve ja noorusaastaid, komsomoli- ja parteitegevuse algusaastaid. Kohati on mälestustes tunda ajastu karmust. Parteijuhina pidas Käbin oma ideaaliks Sergei Kirovit. Neile, kes ehk veel mäletavad ajakirjas Looming 1977. a (nr 11) avaldatud Johannes Käbini vestlust kirjanik Vladimir Beekmaniga, mida omal ajal palju loeti, on neis meenutustes tuttavat.

Väga põhjalikult käsitleb Käbin põllumajandusega seostuvat nii Venemaal kui ka Eestis. Keda kollektiviseerimise ja kolhooside-sovhooside teema huvitab, neile võivad need leheküljed sobida. Mulle tuli näiteks meelde lapsepõlves loetud mahukas olukirjeldusraamat „Tugevate tee“ Egon Ranneti sulest, milles ta kirjutas Udeva sovhoosi lüpsjatest ja karjatalitajatest. Käbin meenutab oma mälestustes mitmel korral selle olukirjelduse tegelasi, kellest mitu ka sotsialistliku töö kangelase nimetuse pälvis. Mul on meeles, et toona räägiti, et Ranneti teos olevat Käbinile väga meelepärane. Parteijuhi mälestustes on aga juttu ka nendest loometegelastest, keda toona ideoloogiliselt ustavateks ei peetud ja kellesse nii leebelt ei suhtutud.

Ammustest aegadest tuttavaid nimesid on mälestusteraamatus palju. Seetõttu tuli mulle nii mõndagi ka meelde. Aga praeguse lugeja jaoks on kahtlemata põnevamad päevikukatked aastatest 1979-1994, milles Käbin avaldab paljude Karl  Vaino aegsete parteiliste vangerduste tagapõhja, annab hinnanguid neile, kes meie elus praeguseni on nii või teisiti tuntud. Päevikus ilmneb ka Käbini pettumus, kui oma ala hästi tundvad juhid asendati nendega, kes sellest alast midagi ei teadnud (kuigi nad muus valdkonnas võisid head spetsialistid ja juhid olla). Mulle näiteks meenus ajaleht Rahva Hääle toimetaja vahetamine, mida Käbin oma raamatus samuti mainib.

Kibedalt elas Käbin üle ebasoosingusse sattumist. See avaldub ta raamatu lõpulehekülgedelt, kus ta jagab inimesed seltsimehelikkuse poolest kolme kategooriasse ja väljendab pahameelt, et mõne jaoks on suhetes inimestega peamine subordinatsioon. Seda, et ta ebasoosingus oli, võin ka ise kinnitada, sest aastatel 1984-1985 koostasin kirjastusele Eesti Raamat kakskeelset meeneraamatut „Jõudu tööle! Слава труду!“, milles tutvustati 15 sotsialistliku töö kangelast mitme ajakirjaniku sule läbi. Tahtsime seda köidet, milles oli juttu kangrutest, müürsepast, kalurist, karjatalitajast jt tublidest inimesest, alustada intervjuuga Johannes Käbiniga, kes oli samuti sotsialistliku töö kangelane. Valmistusin selleks usutluseks, kui ootamatult nii mulle kui ka kirjastusele tuli partei keskkomiteest korraldus jätta Käbinist kirjutamine ära. (Selle meeneraamatu ilmumisega seostunud kohati kentsakatest seikadest olen rääkinud ka palju aastaid tagasi Reet Valingu tehtud raadiosaates.)

Minu eakaaslaste jaoks on Käbini mälestused ja päevikukatked suuresti niisugune lugemisvara, mis äratab ühel või teisel moel taas üles meie endi kogetu. Noorematele põlvkondadele võib mõnigi raamatus talletatud seik kummastavana näida, aga kui neil vähegi ajaloohuvi on, võib see tagasivaade ammustesse aegadesse neilegi õpetlik olla. Käbini kirjapanekutele lisaks on raamatus seda toimetanud ajaloolase Olev Liiviku joonealused täpsustused, akadeemik Tõnu Tannbergi sissejuhatus ja autori poja Eduard Käbini väike kommentaar.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

https://kultuur.err.ee/1094914/arvustus-kummastav-ja-opetlik-kabin

17/05/2020

...aga naeratus jääb

Eilsest pärastlõunast kaasa saadud naeratus soojendab südant praeguseni ja jääb küllap kauaks meelde. Hea film oli. Elust, surmast, nukrusest, hirmust, sõprusest ja ...naeratusest.

„Lucky“ (2017, režissöör John Carrol Lynch) on vist paljudel juba ammu nähtud, aga paar päeva saab seda ETV2 järelvaatamisest veel vaadata.

Kultusnäitleja staatusesse tõusnud Harry Dean Stanton (1926–2017) mängis selles filmis 90aastasena õnneseent, kelle pikas elus on olnud palju keerulist, kuid kes sellest hoolimata on säilitanud sügava huvi eksistentsiaalsete teemade vastu, armastab elu ja muusikat.

„Lucky“ jäi  Stantoni viimaseks filmiks. Selle stsenaarium kirjutatigi Stantoni jaoks ja Stanton mängis põhimõtteliselt iseennast. Kõrvaltegelasedki on ilmekad, nende hulgas ka teine, kuulsam Lynch (David). Kuigi põhiliseks tundetooniks on melanhoolia ja aimatava lahkumise hingus, kuigi Stantoni laul selles lausa pisarateni mõjub, on see film ...naeratusest ja naeratusega.

Naerata saatusele!

Viirusekartuses kantavate maskide tagant pole hulk aega olnud naeratusi näha. Aga kindlasti on need olemas.

Saagu siia ajalootähisena kirja, et täna on Eestis koroonast tingitud eriolukorra viimane päev.

Foto: Kaader „Luckyst“, Harry Dean Stanton.

1330.

15/05/2020

Vaatamisi: erilised teatrielamused brittidelt

Alustan suure aitähiga. Eile jõudsin tänu Ott Karulini blogipostitusele ära vaadata viimast  päeva näidatava National Theatre'i etenduse „Antony and Cleopatra“ YouTube'i vahendusel. Hea oli. Sai veidi üle kolme tunni nautida, kuidas britid Shakespeare'i teksti esitavad – see on midagi vaimustavalt erilist.

Simon Godwini lavastuses (2018) mängis Antoniust Ralph Fiennes, Kleopatrat Sophie Okonogo. Fiennes, keda olin varem filmides näinud, sobis sellesse osasse suurepäraselt ja oli väga usutav, olgu siis tegemist joobumise või kahtlemisega, kusjuures kohati meenus mulle teda vaadates Anthony Quinni kreeklane Zorbas. Okonogot polnud ma varem näinud. Kleopatrana tuletas ta mulle aga meelde ümberkujunemise eelset Elizat „Minu veetlevast leedist“: nii lopsakalt vulgaarne oli tema kõnepruuk ja kuna tegemist oli vägagi temperamentse esitusega, jäi Egiptimaa kuningannast huvitav üldmulje.

Ka ülejäänud tegelaste hulgas oli meeldejäävaid esitusi. Ja Kleopatrat salvanud madu oli päris – „Antony and Cleopatra“ etenduste jaoks muretses teater neli ussi ning pidi loomakaitsjatele korduvalt tõestama, et neile liiga ei tehta.

Meie draamateatri lavalaudadel oli minu lapsepõlves väga menukas „Antonius ja Kleopatra“ (1956), mille peaosades olid Kaarel Karm ja Aino Talvi (fotol kõrval >>>). Seda tohutult traagilist etendust ma  ise ei näinud, aga fotosid sellest ilmus tollal palju ning ka kuuldemänguna sai nende rohkeid kiidusõnu pälvinud esitust kuulda.

National Theatre'i vaatemäng oli meie tragöödiast, milles ka kostüümide võimalikult ajaloolisele adekvaatsusele rõhku oli pandud, sootuks erinev. Okonogo Kleopatra kannab tänapäeva parimate moeloojate moekaid kleite, Ovidius jälgib koos Agrippaga lahingutegevust läpakaekraanilt, meestel on samuti tänapäevased ülikonnad ja sõjarüüd.

Tragöödia on muutunud tragikomöödiaks, mis vaatajat naerutadagi suudab. Kõik kokku pakub kuningliku elamuse etendusest, mille piletid National Theatre'is pidevalt väljamüüdud on.

Kavatsen vaadata mõnda ka National Theatre at Home veel näidatavatest etendustest.
14. maist alates saab nädala jooksul (kuni järgmise lavastuse esitlemiseni) näha „Barber Shop Chronicles“,
21. maist „A Streetcar Named Desire“ (peaosas Gillian Anderson),
28. maist „This House“,
4. juunist on taas võimalik nädala jagu Shakespeare'i nautida: „Coriolanus“ (nimiosas Tom Hiddleston).

Foto „Antony and Cleopatra“ (2018) peaosalistest Ralph Fiennesist ja Sophie Okonogost on  laenatud National Theatre'i koduleheküljelt.
Foto "Antoniuse ja Kleopatra" (1956) peaosalistest Kaarel Karmist ja Aino Talvist on pärit osta.ee-keskkonnast.


EDIT: „Habemeajaja kroonikad“ jäi vaatamata.
„Tramm nimega Iha“ vaatasin kohati, sest tervikuna oli see minu jaoks liiga kriiskav ja ülepaisutatud.
„This House“ pakkus huvi kui Briti noorema põlvkonna näitekirjaniku James Grahami modernsem lavatükk, mis mõjus (oma pikkusest hoolimata) heas mõttes sketšilikult, aga britid on (eriti poliitika ja võimulolijate kohta) sketše tegema teatavasti andekad. Tekst oli väga hea.
„Coriolanus“ (2014. aasta etenduse salvestus) tõestas taas, et Shakespeare'i tükkides on britid suurepärased. Poleks uskunudki, et Tom Hiddleston, keda olen varem näinud „Öise administraatori“ sarjas, teatrilaval nii hea on. Tema tegi etenduse nauditavaks.

13/05/2020

Härrasmehega Moskvas


Saan aru nende vaimustusest, kes peavad Amor Towlesi romaani „A Gentleman in Moscow“ (2016; eesti keeles „Härrasmees Moskvas“, Ajakirjade Kirjastus, 2017) võluvaks ja väga heaks raamatuks. Tõepoolest on see lahe lugemine sellest hoolimata, et käsitletav stalinlik ja raske ajalooperiood oli igasugusest lahedusest kaugel. „Härrasmees Moskvas“ jätab lugejale helge mulje.

Kuid just sellest on tingitud ka romaani vastuolulisus. Kaldun arvama, et minu põlvkond, kes on ise otsapidi stalinlikul ajal elanud, samuti lugenud väga palju vene romaane ja ka mitmesuguseid nõukogudeaegseid teoseid sellest ränkraskest perioodist, ei saa Towlesi raamatut väga heaks pidada, märgates teatud pealiskaudsust ja -pinnalisust.

Pigem on see kirjanduslikult ladus ja heatasemeline muinasjutuline teos üllameelse ja hästikasvatatud mehe elust üle kolmekümne aasta kestnud „koduaresti“ tingimustes. Kuid tema „koduarest“ on luksuslikum kui enamikule inimestest sel perioodil osaks langenud saatus. 21. juunil 1922 otsustab Siseasjade Rahvakomissariaadi erikomisjon, et krahv Aleksander Rostov peab tagasi pöörduma hotelli, mis talle armas on ja kui ta sealt jala kasvõi korraks välja tõstab, lastakse ta maha. Tema süüks on, et ta on aristokraat.

Venemaa tollal parimas hotellis Metropol pole krahvil hoolimata sellest, et ta oma luksusnumbrist kitsastesse tingimustesse üle viiakse, muret igapäevaelu probleemidega. Ta saab kõhu täis, talle on garanteeritud elu- ja hiljem ka töökoht, ta on hotelli personali alati hästi kohelnud ja muutunud oludes saavad mitmest hotellitöötajast tema ustavad sõbrad. Tal on mahti mõtiskleda ja filosofeerida, pidada huvitavaid vestlusi lauanaabritega, nautida jooke ja sööke ning teha palju muud.

Märkasin, et teose kulgedes muutub laud kahele üheks romaani sümboliks. Lauakaaslasega jutuajamised on erilise tähtsusega, olgu siis vestluspartneriteks alles verinoored, kuid asjalikud tüdrukud või parteitöötajad, spioonid ja diplomaadid, näitlejanna, arhitekt või kes iganes. Kahene laud on nagu sümbol sellest, kui osavalt ja taktitundeliselt oskab krahv igasuguste inimestega suhelda, minnes tänu oma suhtlemisoskusele elu hullematestki juhtumitest läbi nagu nuga võist. Kõik näib laabuvat, krahv harjub oma olukorraga, kuid siis tuleb ta ellu umbes kuueaastane tüdruk...

Krahv Rostov on igas mõttes gurmaan. Ta naudib parima restorani parimaid roogasid, tundes peensusteni nende koostisosi; peab lugu eriti heast joogipoolisest ja on ka selle suurepärane tundja; loeb oma aja parimaid filosoofe ja kirjanikke, on vestlustes ja eluski vaimukas ja taktitundeline. Sellisena suudab ta meeldida mitte ainult raamatutegelastele, vaid paneb endale kaasa elama kõik lugejad. Sellisest aristokraatlikult erudeeritud ja ideaalse mehe kujust on kirjanduses sageli puudust tuntud, kuid Amor Towlesil on tema loomine õnnestunud. Seegi on saavutus.

Kuigi „Härrasmees Moskvas“ on kättesaadav nii inglise keeles kui ka eesti keelde tõlgituna, sattusin ma lugema hoopis venekeelset tõlget. Mis oli iseenesest hea valik, sest tõlge oli ladus ja värvikas, andes edasi kõiki venelikke nüansse, mida ameeriklasest autor käsitleb.

Mõned tsitaadid:
„Опоздать в театр, – подумал граф и вздохнул, – вот это настоящая роскошь, позволительная только юности.“

„Наша жизнь не подготавливает нас к тому, чтобы сказать
adieu самым дорогим сердцу вещам.“

„... быстро исчезают некоторые аспекты жизни, которые при нормальном развитии могли бы еще существовать на протяжении десятилетий. И особенно часто подобное происходит тогда, когда у власти стоят люди, которым не свойственны душевные колебания, которые не желают разбираться в нюансах и больше всего на свете ценят собственное мнение. На протяжении последних нескольких лет граф с горькой улыбкой замечал, что тот или иной аспект бытия, та или иная радость навсегда ушли из его жизни. Например, путешествия, поэзия или любовь.

Теперь, глядя на бутылку без этикетки, граф понял, что в его жизни все уже позади. Потому что большевики, строившие будущее таким, каким они его видели, не могли успокоиться, пока все, что было в России раньше, не исчезнет, не будет уничтожено и забыто.“

„Каждый из нас должен выбрать себе систему внутренних координат, внятную и убедительную, связывающую причину и следствие. Такая система может появиться на основе прочитанных книг, сложиться в ходе задушевных философских разговоров с друзьями в три часа ночи или просто стать результатом природных склонностей человека. Эта система помогает каждому из нас находить смысл в тех маленьких и больших событиях, которые происходят в нашей жизни. Причем эти события могут быть совершенно разными – умышленными, спонтанными, неизбежными или непредсказуемыми.“

„Совет первый: если ты не победишь сложившиеся обстоятельства, то обстоятельства победят тебя. И второй совет, взятый из высказываний Монтеня: признак мудрости – это неизменно радостное восприятие жизни.“


Pildid: eri väljaannete esikaaned internetist.
Related Posts with Thumbnails