29/02/2020

Liigaasta lisapäeval


Täna on kuupäev, mille lausa peab blogis jäädvustama, sest uus niisugune võimalus tuleb alles järgmisel liigaastal. Saagu siis siia kirja veebruaripudemed.

Veebruari alguses hoidsin sidet Muinsuskaitseametiga lammutataval hoonel oleva kunstiväärtusliku pannoo säilitamise asjus.  11. veebruaril, pärast vahepealset ehmatust, sain teate, et PERH (kui hoone omanik) on ametlikult kinnitanud Muinsuskaitseametile kunstiteose demonteerimist, hoiustamist ja seejärel restaureerimist ning taas kinnistul eksponeerimist. Praeguseks on pannoo maha võetud ja lammutamine käib hooga (foto kõrval). Põhjalikumalt olen pannooga seonduvast kirjutanud siin. Nõnda oli blogimisest seekord kasu.

Kui tehti teatavaks kultuuri elutöö preemia saajad, oli tegemist minu lemmikluuletajaga (Paul-Eerik Rummo), minu meelest ühe huvitavama loominguga arhitektiga (Toomas Rein) ja mu kursusekaaslasega Tartu Ülikoolis (Rutt Hinrikus). Neist viimasega oleme ühevanused. Mis paneb nentima, et ju on minugi elutöö peaaegu tehtud.

Sain suguvõsauurijast hõimlaselt teada, et Ellen Niit oli mu veresugulane. Ühised juured viivad mu emapoolse vanaisa vanemate kaudu Kedvale Juuru lähedal. Emapoolset vanaisa ma ei tundnud, aga Ellen Niit oma luulega on mulle alati sümpaatne olnud.

Koostöö raames sain Varrakult lugemiseks paksu köite, Mika Waltari „Mikael Karvajala“. Sellega veetsingi rohkem kui pool kuud ja muljetest kirjutasin siin. Vahelduseks lugesin ka paar Alan Bennetti õhemat huumoriraamatut, aga vähemasti praegu ma neist kirjutada ei kavatse.

Vaatasin mitut sarja ja filmi, sealhulgas ka Oscari pälvinud „Parasiiti“, mis oli omapärane ja üpris keerdkäiguline, kuid ei haaranud mind kaasa, ei pannud tegelastest huvituma ja oli kohati liiga paksudes toonides, sisaldades palju verd ja palju solki. Kuidagi ülepakutud, kuid tõenäoliselt tempokam, kui enamik Oscarile kandideerinud filmidest.

24. veebruaril oli aastapäevale kohane päike. Ilm igatahes kohe märgatavalt valgem ja meeldivam, kui muidu üldhallis veebruaris. Pärast presidendi vastuvõttu kirjutasid lehed, et presidendi rõivad maksid 7500 eurot. Seda on rohkem kui minu aastane sissetulek.

Vastlapäeval nautisin Maximast ostetud vahukoorekukleid (Eesti Pagar, 50 senti tükk). Väga head ja õiged olid. Järelvaatamisest vaatasin Ugala teatri aastapäevaetendust „Igal linnul oma laul“, mis kohati meenutas vanu eesti laulumänge ja massdeklamatsiooni, aga üldkokkuvõttes oli hea lahe ning vanarahva tarkusi, ütlemisi ja salmikesi au sisse tõstev lavatükk.

Vastlapäeval jõudis soojalt maalt Eestisse tagasi esimene sookurg. Liiga vara, sest järgmine päev, 26. veebruar oli selle talve esimene suure lume päev. Tuiskas. Linnud tundusid segaduses ja hädas olevat, sest nende senised söögimaad olid lumme mattunud.

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) asejuht Bruce Aylward avaldas 25. veebruaril arvamust, et maailm pole uue koroonaviiruse haiguspuhanguks valmis. 27. veebruaril sai teatavaks, et esimene koroonahaige Eestis on siin alaliselt elav iraanlane, kes tegi lennureisi Iraanist Türki ja sealt Riiga, kust edasi tuli liinibussiga Tallinnasse. Paranegu ta hästi ja olgem me kõik ka terved!

Eile õhtupoolikul tegime tiiru lumises kodumetsas. Ilus päikseline päev oli. Sai teha üsna isamaalise foto. Täna on vahepeal jälle tuisanud.


Moblafotod: 28. veebr 2020.

20/02/2020

Mika Waltari „Mikael Karvajalg“


Mika Waltari
„Mikael Karvajalg“

Soome keelest tõlkinud Piret Saluri.
Kirjastus Varrak, 2019.

Mika Waltari „Mikael Karvajalg“ on tõeliselt paks teos, mis koosneb kümnest raamatust. Ehkki see mahukas kirjapanek hõlmab peategelase Mikaeli elu sünnist alates ja tundub esmapilgul olevat tema kujunemislugu pikkade aastate ja rohkete juhtumuste läbi, ei arene ega muutu peategelane kuigi suurel määral, vaid läheb elu kulgemisega kaasa, peegeldab seda endas, justkui vahetab vormi vastavalt oludele ja vajadustele. See on omamoodi sujuv voolamine, mida ei raskenda ega kujunda moraalsed kaalutlused ja mis aitab Mikaelil kõigist eluseikadest läbi tulla nagu nuga võist isegi siis, kui tal jälle kord mõni muhk peas on.

„Sest jõudsin maailmast tagasi räsituna, südames trots ja mässumeel, uskumata enam teadmise määratut jõudu, mu peas sähvisid kahtluse sädemed ja ma olin kindel, et kalk isekus, häbitu omakasu ajamine ja vandemurdmine tagasid inimesele maise edu palju kordi paremini kui alandlikkus, puhas hing ning siiras aususe ja headuse tahe. Mõistsin piisava selgusega, et alandlikud ja siirad olid mõeldud vaid isekate ja häbitute astmelauaks maise edu, võimu ja rikkuse taotlemisel...“

Mikaelil on eriline anne viibida oluliste sündmuste keskmes ja kohtuda oluliste ajalootegelastega, kellest Mika Waltari kirjutab nii usutavalt, nagu oleks neid oma silmaga näinud. Tuulenuusutajana hoiab Mikael ikka nende poole, kellest arvab enesele rohkem kasu tõusvat.

Raamatud on kirja pandud Mika Waltarile omases kujundi- ja väljendusrikkas keeles, pikitud vahvate rahvalikke võrdlustega (näit nagu seale tinalusikas, hoia nagu sitta pilpa peal, nagu kukk sõnnikuhunnikul jt) ning kõikvõimalikul viisil lugemisväärseks tembitud. Ajaloolised tõigad vahelduvad armuseiklustega, mis isegi suisa dekameronlikult mõjuvad ja milles osalevad naised igaüks omapärane karakter on. Lugeja kujutlusvõimet ärgitavad piltlikud ja lopsakakeelsed ajastu elu ja olu kirjeldused, alates juba raamatu algusülistusest Soomemaale ja Turu linnale.

Piret Saluri on meisterlikul moel pannud Mika Waltari teose ilusasse eesti keelde. Ebalust tekitas minus see, et Rotterdami Erasmuse teos, mis on eesti lugejatele ammuilma tuttav „Narruse kiitusena“* on siin „Meeletuse ülistuseks“ tõlgitud (lk 144). Aga muidu on tõlkija ajaloolisest virvarrist kenasti läbi tulnud. (Lõpuni lugedes märkasin, et üheksandas raamatus lk 591 on sama Erasmuse  teos siiski „Narruse kiituse“ nime all.)

Toimetaja on kohati vist liigselt spellerit usaldanud, sest kuigi trükivigu on nii koguka köite kohta suhteliselt vähe, häirisid näiteks silma vere asemel veere (veeresaun), piiskopi asemel piiksop, maa asemel ma, mõnerealise vahega nime Hemming muundumine Henninguks jms. Lk 311 meenutab Mikael, et noor Viktoria oli olnud talle kui nurmelõhnaline ja kastesärav unenägu, aga raamatus ei ole kuni selle lauseni olnud ühtki Viktoria nimelist tegelast – näib, et tõlkija (või autor) on siinkohal eksinud Veronika nimega.

Sisututvustus
kaaneümbriselt.
Andrei Hvostovi järelsõna vaatleb tuntumaid kelmiromaane ja peab Mika Waltari teost nende paroodiaks, nentides ühtlasi, et hoolimata Waltari kalduvusest panna sarkasmiga n-ö üle võlli, võib kõike, mis kirjeldatud, lugeda peaaegu nagu ajalooõpikut.

Raamatu (ümbrispaberi) kujundus kannab küll ajastu pitserit – Clemens VII (1479-1534) oli paavst aastatel 1523-1534 –, kuid mõjub ametlikuna ja raskepärasena ning ei ole minu arvates lugejat kutsuv.  Lugemisvarana suudavad Mikael Karvajala seiklused köita nii noort (olles ülihea n-ö poisteraamat) kui ka vanemat lugejat, aga kaas pigem peletab noore minema. Soomlaste WSOY kaanekujundus seevastu rõhutab teose seikluslikkust.

Nii mahuka romaani puhul võiks eeldada kirjutatu taseme kõikumist, kuid Mika Waltari teos on tugev igas osas, paistes silma erilise ajalootunnetusega, mida kaunistab ka omapärane poeetilisus. Eriti aga pääseb see mõjule „Mikael Karvajala“ kuuendas raamatus, mis on olemuselt kirglik vastuseis inkvisitsioonile ja kaastunne selle ohvritele. Barbara väärikusele vastandub Mikaeli mannetus. Huvitav on ka selle raamatu alguses arutelu nõidusest, mida „püha kirik uurib ja mõistab selle hukka ebaõigel ja kohutaval moel“. Waltari kritiseerib kirikut ja võimu vägagi karmilt.

„Mikael Karvajalga“ ja selle järge „Mikael Hakim“ nimetavad soome kirjandusteadlased kaksikromaaniks, rõhutades seejuures, et neist esimene on ainult teise sissejuhatus, vaade Mikaeli nooruse rännuaastatesse. Kuigi need mahukad teosed on esmakordselt ilmunud 1948.-1949. aastal, sisaldub neis väga palju kokkupuutepunkte Euroopa praeguste arengutega.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

* Vt näiteks: Desiderius Erasmus Rotterdamist „Narruse kiitus“ (Eesti Raamat, Tallinn 1967, tlk Ülo Torpats).

* * *

HOIATUS: Neile, kes kavatsevad „Mikael Karvajalga“ lugeda, ei soovita ma seda postitust siit edasi lugeda, sest panen enda jaoks lühidalt ja suhteliselt pealiskaudselt kirja, mis igas osas toimub.

„Mikael Karvajalka“
WSOY
* * *

1. raamat – „Mikael Bast. Karvajalg“. Mikael on sündinud 1502. või 1503. a. Esimene raamat kirjeldab tema läbielamusi jüütide röövretke ajal Turu linna 1509. a. Mikael on vallaslaps, kelle ema uputas enda ja röövretke ajal saavad surma ka ta vanavanemad. Ravitseja Pirjo võtab Mikaeli enda juurde. Huvitavalt on kirjeldatud munkade loomust. Mikael saab õppima ja ilmutab teadmiste omandamisel rohkem hoolt kui temast vanemad kaasõppurid.

2. – „Ahvatlus“. Mikael õpib, kuid saab ka tööd sakslasest püssirohumeistri Schwarzschwanzi  juures. Huvitavad kirjeldused püssirohu valmistamisest. Uus töökoht kullassepa laste õpetamisel toob kaasa esimese armastuse Anna Lauritütre vastu, kuid see kiindumus lõpeb Mikaeli jaoks sõnnikuhunnikus. Kuradiraamatu kasutamine. Kohtumised Antti Kallepojaga, kes esmakohtumisel Mikaeli elu päästab ja kellele Mikael vastuteene osutab. Mikael tunneb huvi linna saabunud võõra Didriku ja tolle väidetava õe Agnese vastu ja räägib neile linna kaitsjate saladustest, saamata aru, et nii muutub ta reetjaks. Didrik on ustav Taani ja Norra kuningas Christianile, kes aga saab lahingus lüüa. Mikael pageb koos Didriku ja Agnesega laeval Turust, et sõita õppima Pariisi.

3. – „Kõrge kool“. Laeval on Mikaeli suureks üllatuseks ka Antti, kellega ta sõlmib sõprusvande, mille põhjal nad jäävad kokku: üks aitab teist oma targa peaga, teine tugeva jõuga. Veidi enne Pariisi jõudmist päästab Antti Mikaeli elu juba teist korda. Mikael saab õpetajaks magister Monki, kes igati toetab Pariisi ülikooli pürgivaid vaeseid õppureid. Mikael saab tuttavaks Rotterdami Erasmuse teostega ja õpib sulitempe ühelt joodikust seiklejalt. Õppuriks Mikael siiski ei jää, vaid hakkab rikkaks saamist himutsema. Koos Anttiga aitab ta rikka reliikviatega kaubitseja naisel Geneviével meest petta ja paljaks varastada. Didrik teatab, et kuningas Christianil on hästi läinud ja meelitab Mikaeli tagasi Rootsi sõitma.

4. – „Veronika“. Mikael ja Antti on Stockholmi piiravas sõjalaagris, kus Mikael kohtub legendaarse tohtri Paracelsusega (1493-1541), kellelt ta ka veidi õpetust saab. Mikael saadetakse kuningas Christiani läbirääkijana Turu linna, kus tal tuleb läbi elada mitu seiklust. Tagasi Stockholmi jõudes saab ta osa nii linna allumisest Christianile kui ka pärast kroonimispidustusi toimunud koletuslikust veresaunast. Paracelsus ostab endale timuka mõõga. Vahepeal on Mikael juhtumisi ka vaimulikuks pühitsetud, kuid ta ei teagi, kas see uutes oludes on hea või halb. Ta saadetakse veel kord Turu linna läbirääkijaks ja tema süü, rahaahnuse ning reetliku loomuse tõttu tapetakse paljud inimesed. Veronikalt, kes tema salakuulamiskirju vahendab, saab ta teada, et teda kutsutakse mustaks ja veriseks Mikaeliks. Veronikagi tapetakse. Neljandas raamatus on põhjalikumalt juttu ka „peaketser ja rahva üleskihutaja“ Martin Lutheri usupöördest.

5. – „Barbara“. Ravitseja Pirjo visatakse jõkke ja loobitakse kividega surnuks Mikaeli üleskasvatamise pärast. Pirjot kaitsev Antti saab julmalt kolki. Mikael tegutseb endiselt salakuulajana ja tema süül tapetakse palju inimesi. Et Mikael on Turu linnas suures ohus, pagevad Mikael ja Antti Lüübekisse. Seal esineb Mikael arstina ja kohtub uuesti Agnesega, kellega seekord ka voodirõõme jagab. Oma naha päästmiseks otsustavad Mikael ja Antti minna palverännakule pühale maale. Kõrtsis pannakse tähele, et neil rohkelt raha on. Mikael röövitakse rahast ja riietest paljaks. Ta ärkab metsas kondist kassi meenutava punakate juustega naise juures. See on Barbara, kes tahab, et Mikael temaga abielluks. Barbaral on linnas nõia kuulsus ja temaga kardetakse suhelda. Mikael kohtub ka saksakeelset piiblit lugeva Sebastian Lotzeriga (u 1490-1525), kes tahab maailma muuta. Antti läheb aastaks sõjaväeteenistusse. Mikael on täis seletamatut armastust oma naise Barbara vastu. 1524. aasta kiired kevadised nädalad  on „õnne viimased ja nendega lõppes kogu rõõm“. Mikael alustab järgmist,  tema sõnul kõige meelekibedamat raamatut.

6. – „Tuleriit“. Lugu Barbarast ja tema hukkumisest. Linna tuleb vürstpiiskopi nõiakütt meister Fuchs, kes võtab Barbara koos tema koeraga kinni, sest ta olevat nõid, ja viib ta vangi ning ülekuulamisele. Mikael saab loa nendega kaasa minna, veedab päevi koos ülekuulamist juhtiva isa Angeloga ja ei saa midagi teha Barbara päästmiseks kohutavatest piinadest. Võib-olla ta ehk püüakski midagi teha, kuid osutub nahahoidjaks ja täidab esimesel võimalusel oma kukrut. Barbara ja tema koer, keda samuti piinatakse, tunnistavad, et meister Fuchs on nõid. Barbara hukatakse ja põletatakse tuleriidal, meister Fuchsile pakutakse võimalust enesetapuks. Ta ei julge seda teha ja Mikael peab teda aitama. Tänutäheks saab Mikael osa Fuchsi varandusest. Tal on ka suuri kulutusi, sest ta peab maksma Barbara vangisoleku ja hukkamise eest. Koer pääseb surmast.

7. – „Kaksteist artiklit“. Mikael elab üle Barbara kaotust, koer lohutab teda ta leinas. Palju on juttu  sellest, mis mõjuga olid talurahvarahutustele Sebastian Lotzeri „Kaksteist artiklit“, mis ühendasid endas erinevate külade talupoegade kaebusi ja nõudmisi. Mikael annab Sebastianile raha artiklite trükkimiseks, kui too aga tagasi ei maksa, lähevad nad riidu. Mikael osaleb kloostrite ja piiskopikindluse rüüstamises, laseb õhku kindluse värava ning mõjutab piiskoppi alla andma ja saab selle eest jälle rahaga tasutud. Mitu aastat sõjasulasena teeninud Antti jõuab Mikaeli juurde tagasi, üllatuslikult on tal kaasas Geneviéve, kellele Mikael lubab uued rõivad osta. Antti jutustab Pavia lahingust ja muust Euroopas nähtust ja läbielatust. Mikael tahab näha Thomas Müntzerit, kelle tegevus on vastuolus nii Lutheri teesidega kui ka katoliku kirikuga, ja suund võetakse Mühlhauseni linna.

8. – „Vikerkaarelipp“. Reformatsioon Saksamaal. Mikael kohtub Thomas Müntzeri (u 1489-1525) ja Martin Lutheriga (1483-1546) ja püüab lahendada nende erimeelsusi. Ta läheb lahingusse Müntzeri vikerkaarelipu all ja usub koos talupoegadega, et taevane vikerkaar on märgiks, et lahing võidetakse ja ühised eesmärgid saavutatakse. Müntzer on aga nõrk väejuht, kuigi hea kihutuskõneleja. Vürstid võidavad. Selles raamatus on eriti oluline koht Antti käsitlustel sõjast (sõjas ei tohi kiirustada jms) ning tema lahingulistel oskustel. Oma sõjakogemuste ja jõuga päästab ta nii enda kui ka Mikaeli elu, osutudes ka Mikaelist targemaks.

9. – „Tänamatu keiser“. Sellest raamatust meeldisid mulle enim leheküljed Mikaeli kohtumisest kunstnik Albrecht Düreriga ja melanhooliaga vürtsitatud vestlus nii kunstniku kui tema kaasaegsete loomingust. Pilkaval moel – koerte suhtlemise kaudu – on kirja pandud Mikaeli kohtumine keisriga, kellele ta toob Hispaaniasse uudise keisrivastasest vandenõust. Keiser kavaldab Mikaeli üle ja ei maksa talle loodetud tasu. Mikael tegeleb selles raamatus üldse palju rahaküsimustega, kuid kulutab sama kiirelt kui teenib ja ei saa seetõttu uhkustada märkimisväärse rikkusega. Vahepeal on tema ja Antti oma seiklustes eemal Geneviévest, kellest üheksanda raamatu lõpuks on saanud tulutoova lõbumaja perenaine Lyonis. Mikael lubab kirjutada veel ühe, viimase raamatu oma nooruse rännuaastatest.

10. – „Rooma hävitamine“. Mikael õpib veidi aega Baseli ülikoolis, kuid tüdineb. Pärast taaskohtumist Paracelsusega hakkab ta tolle abiliseks, kohtub ka Paracelsuse patsiendi Erasmusega Rotterdamist. Paracelsus meeldib Mikaelile rohkem kui Erasmus, kes „oli mesimagus kõigiga, kellest võis kasu tõusta“. Mikael läheb keisri vägede velskrina Roomat ründama, et paavsti kukutada. Ta näeb nii Bourboni hertsogi surma kui ka põgenevat paavsti. Roomas arenevad tõelised tapatalgud, „meeletu röövimine kestis kaheksa ööpäeva“ ja Mikael, kes mõtles algul ainult oma kukru täitmisele, tüdines õudusest, verest ja piinatud inimeste valukisast. Ta kohtub taas Anttiga, kes vahepeal oli Ungaris võidelnud türklastega ja keda Mikael surnuks pidas. Üht vana meest suretades kohtub ta Lucreziaga, kes hiljem, kui Mikael katku jääb, tahab teda paljaks röövida. Antti abiga ja ustava koera toetusega paraneb Mikael katkust ja otsustab taas koos Anttiga minna palverännakule pühale maale, et pääseda Rooma veresauna painest.

05/02/2020

Lammutamine on jõudmas pannooni (Täiendatud teabega PERH-i ametlikust kinnitusest Muinsuskaitseametile, et kunstiteos säilib.)

Olen selle blogi lugejatele võlgu teabe sellest, kuidas on kulgenud platsi puhastamine, et psühhiaatriakliinik Mustamäele üle tuua.
Vt eelnenud postitusi:
„See ei olnud hea uudis ehk Vaimuhaigla kolimisest Seewaldist Mustamäele“
http://iltaka.blogspot.com/2019/01/see-ei-olnud-hea-uudis.html
„Majad: muutused ja saatused. Mis saab auhinnatud kunstiteosest?“
http://iltaka.blogspot.com/2019/11/majad-muutused-ja-saatused-mis-saab.html

Detsembrist 2019 kuni veebruarini 2020 tehti lammutustööde ettevalmistusi, mis väljapoolt hakkasid silma järjest tühjenevate aknaavadega. Selle nädala alguses, 3. veebruaril tekkis maja ette sinine läbipaistmatu piire.

Mullu detsembris tehtud fotol on hästi näha hoone metsapoolne madalam osa, kus kunagi paiknesid lisaks õpperuumidele väga heatasemeline köök, söökla ja baar.


Eileõhtuse seisuga on kogu see osa kuni maja peasissekäiguni lammutatud.


Detsembris oli maja Sütiste tee poolne esikülg selline. Teisel pool peasissekäiku on kunstiväärtuslik pannoo.


Eileõhtuse seisuga oli maja esikülg niisugune. Seega on lammutajate kopp pannoost paari-kolme meetri kaugusel.


Facebookis kirjutas mulle lammutamist jälgiv lähedalasuva maja elanik, et ühel päeval kaks töömeest uurisid pannood ja püüdsid vist otsa lahti saada, aga see vist on seina küljes nii kinni, et ongi kinni.

Kuivõrd mulle täpselt kaks kuud tagasi, detsembris 2019 mu blogipostituse peale teatati, et muinsuskaitse tegeleb pannoo saatusega aktiivselt, küsisin eile järele, missugused on selle tegelemise tulemused, lisades, et mul on ka aeg oma blogilugejaid informeerida.

Vastuses oli kirjas: „Oleme omaniku esindajaga telefonitsi kui ka ühise laua taga arutanud edasisi käike. Praegu täpset ajakava ei ole, aga nad on teadlikud, et see on väärtuslik kunstiteos ning selle mahavõtmine peab toimuma planeeritult ja koostöös eriala inimestega. Asjaolude selginedes saan kindlasti täpsemalt infot edastada.“

Ma ei oskagi olukorda kommenteerida, kuid asjaolude selgitamiseks on üsna ilmselt jäänud väga vähe aega. Teatasin lammutamise jõudmisest pannoole ohtlikult lähedale muinsuskaitse ametile ka täna hommikul.

Hämmastav on psühhiaatriahaigla ületoomise kava ja sellega seostuva teemadel valitsev vaikus meie meediaväljaannetes, nii kohalikes kui ka suurtes. Võib-olla kehtib siin loosung „Raha on vaba“.

Moblafotod dets 2019 ja 4. veebr 2020.

EDIT: 5. veebruari õhtul. Mulle teadaolevalt käisid täna objektil ja omaniku jutul muinsuskaitsetöötajad ja ühe lehetoimetuse ajakirjanik. Õhtul teatati mulle muinsuskaitseametist ka, et kuivõrd hommikune teade oli alarmeeriv, asuti kiirelt tegutsema. Rohkem infot edaspidi. 

EDIT: 6. veebruari hommikul. Tänases Postimehes on Uwe Gnadenteichi artikkel „Kunstniku tippteos pääses vaevu hävingust“. Artikkel on tasuline.
https://leht.postimees.ee/6890655/kunstniku-tippteos-paases-vaevu-havingust

EDIT: 6. veebr 2020. Paar täpsustust. Esiteks. Postimehe artikli alguses on öeldud, et lammutatakse nõukogudeaegset büroohoonet. See maja ei ole büroohoone, pigem võib seda nimetada õppe- ja majutushooneks. Omas ajas oli see väärtuslik ehitis - ega siis juhtide kvalifikatsioonikursuste toimumiskohta viletsasti ehitatud -, sisaldades lisaks auditooriumitele, õppekabinettidele, raamatukogule, eluruumidele, tasemel söökla- ja baariosale ka väga head kinosaali. Erinevad omanikud on maja kasutanud erinevatel otstarvetel ja laguneda lasknud.

Teiseks. Esimesena hakkas Muinsuskaitseametis kõnealuse pannoo säilimise probleemidega tegelema vallasmälestiste ja muuseumikogude inspektor Kadri Tael, kes pöördus minu poole kohe, kui oli lugenud mu blogipostitust „Majad: muutused ja saatused. Mis saab auhinnatud kunstiteosest?“ (30. novembril 2019.) Tema on ajalehepildilt puudu ja artiklis nimetamata jäänud, kuigi on tänu väärt.

EDIT: 11. veebr 2020. Täna sain teate, et nüüd on  PERH ametlikult kinnitanud Muinsuskaitseametile kunstiteose demonteerimist, hoiustamist ja seejärel restaureerimist ning taas kinnistul eksponeerimist.

See annab põhjust uskuda, et prof Leo Rohlini pannool on õnnelik tulevik.

(Kui vanajumal elupäevi annab, pöördun pannooteema juurde oma blogis mõne aasta pärast tagasi. Vajaduse korral ka varem.)

01/02/2020

Tagasipilk aasta avakuule, üks filmisoovitus ka

Soe. Liiga soe ja pime. Päevad olid läbinisti hämarad ja tõid kaasa lumeigatsuse. Lumesära ja valguse soovi. On olnud nii teistmoodi talv, et ma pole senini talvesaapaid jalga pannud. Paksu tallaga tumedatest sügiskingadest on piisanud. Hea on see, et pole libe ja ka küttearved on väiksemad kui külmematel talvedel.

Aga sedamoodi talv on minu jaoks väga väsitav. Kogu aeg tahaksin magada. Siilidki pidavat praegu üpris juhmi moega ärkvel olema. Huvitav, kas karud ikka saavad kuskil põõsa all tukkuda või tatsuvad niisamuti uimerdavatena ringi? Hunditeadlane prognoosis ühes ajalehes, et sooja talvega suurenevat huntide arv. Ja puuke pidavat ka palju rohkem saama.

Et ma jaanuaris mingeid ülestähendusi ei teinud peale paari blogipostituse raamatutest ja mõne märkuse oma kalendris, siis ega ma seda jaanuari väga hästi ei mäletagi. Ühtlaselt hall kuu oli. Jooga päästab ja seda olen juba septembrist alates iga päev umbes 20 minutit teinud. Seni ühtejärge 150 päeva. Teeb reipamaks ja on ka muidu hea.

Paar päeva tagasi oli mu kahel blogil sünnipäev: 27. jaanuaril sai 12aastaseks seesinane siin ja 29. jaanuaril „Suleke“, mis praegu peaaegu et blogipuhkusel on. Nüüdseks olen niisiis bloginud 12 aastat.

Viimasel ajal olen küll rohkem tähelepanu pälvinud raamatublogijana, aastavahetusel jõudsid mõned mu blogitekstid raamatute kohta ka ERR-i kultuuriportaali. Samuti küsis üks kena inimene, kas oleksin nõus raamatublogijana kohtuma lugejatega aprillis Prima Vista kirjandusfestivalil. Kutse tegi mulle rõõmu, kuid seekord soovitasin enda asemel mitmel põhjusel kedagi teist.

Lugemisootel on mitu raamatut, varsti peaks minuni koostöö raames jõudma ka üks hästi paks teos – kui selle läbi loetud saan, siis kirjutan ka blogis.

Vaadanud olen „Verat“, „Uut paavsti“, „Doktor Martinit“. Küllap veel midagi, mis kohe ei meenu. „Äraostmatuid“ („Line of Duty“, BBC) vaatasin ka, kuid kahjuks jäi selle näitamine pärast teise hooaja lõppu katki, kuigi alles kolmandal hooajal selgub, kes on Golfipoiss ja milliseks kujuneb eluaegsesse vangistusse mõistetud Lindsay Dentoni saatus. Hooaegu on rohkemgi, võib-olla näitab ETV neid ka kunagi. Või on äkki Brexit takistuseks?

ETV2-s on praegu veel võimalik järelvaadata südamlikku filmi „Raamatupood“ („The Bookshop“; 2017, Suurbritannia, Hispaania, Saksamaa). 1959. aastal avab noor lesk Inglismaa konservatiivses väikelinnas oma unistuste raamatupoe. Kuid tulevik on tume. Florence'i ainsaks abiliseks saab väike lokkispäine Christina ja poolehoidu ilmutab ka kohalik kummaline rikas raamatusõber. Kuid üks neist on noorusest nõder ja teine vanadusest väeti. Ülejäänud linnaelanikud suhtuvad Florence'i raamatupoodi kas vihkamisi või jahedalt ja talle loobitakse kõikvõimalikke kaikaid kodaratesse.

Suur meistriteos see film küll pole, aga annab päris huvipakkuva pildi kunagisest kirjandusse ja kunsti suhtumisest ning teistest erinevate inimeste üksildusest. Mulle meeldis ja küllap meeldib nii mõnelegi mu blogi lugejale.

Filmiposter internetist. >
Related Posts with Thumbnails