24/06/2019

33. Pärnu filmifestivali filmid inimestest ja loomadest

Sel nädalal näeb telest 33. Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali dokfilme, mille hulgast hääletatakse ka rahva lemmik. Mitmel eelmiselgi aastal olen neist kirjutanud: ikka nii, et alguses panen kirja filmid ja pärast nende vaatamist lisan oma mulje (kaldkirjas).

Ühtekokku kirjutasin seda postitust 24.-30. juunil.

1. „Sõbrake“ („Buddy“, Holland 2018, rež Heddy Honigmann).

Eelteate kohaselt on see südamlik dokumentaalfilm kuuest juht- ja abikoerast ning nende peremeestest, inimese sõprusest koertega neis olukordades, kus loom aitab pimedal vanuril teed leida või lapsemeelsel täiskasvanul targalt käituda.

Armsad kutsikad kohe alustuseks. Kunagi kasvavad neistki koerad, kes teevad asju juba siis, kui peremehed alles nende tegemisele mõtlevad. Juht- ja abikoerad, truud kaaslased nägemiskahjustuste, autismi, vaimse tervise probleemide, liikumispuuete ja paljude muude raskuste puhul. Koerad kui sõbrad, kes saladusi ei reeda ja on keskendunud inimese tunnetele. Koerad kui varjatud valu leevendajad. Palju liigutavaid hetki. Korra tekkis mul aga küsimus, kas ikka abikoeraga on kõige mõistlikum lärmakale rokk-kontserdile minna, kas see ei mõju koera kuulmisele kahjustavalt?

2. „Lambakangelane“ („Sheep Hero“, Holland, 2018, rež Ton van Zantvoort).

Eelteatest: „Ettekujutus Hollandi maastikust koosneb tulbipõllust, tuuleveskist ja Põhjamere kohal purjetavatest pilvedest. Ton van Zantvoorti film aga tutvustab oma kodumaad hoopis kui rändkarjuse Stijni ja tema hiiglasliku lambahordi ühiskarjamaad.“

Huvitavam kui eelteate järgi arvasin. Nagu Iraani filmis „Armastatud" on ka siin karjusefilmide lummavad udused vaated kaugustes tärkavale hommikule. Tugevasti ühiskonnakriitiline. Raskemasinate kasutamine rikub loodust ja lambapidamine läheb järjest raskemaks. Seda ka pärimuskarjustel, kuigi võiks arvata, et neid rohkem toetatakse. Kuid iga toetust ja karjatamiskohta ning karja liikumisteed peavad nad sõna otseses mõttes nii riigi kui ka eraomanike käest lunima. Ka ei ole Hollandis enam kerge lambaliha müüa. Peategelane Stijn tahab koos oma perega elatuda viisil, mis kellelegi halba ei tee, hoides ökosüsteemi. Toredad kaadrid lastest, pereelust, karjakoerte tarkusest ja lambakarja liikumistest, karjapidamisega seotud töödest nagu pügamine, poegimise abistamine, lambatapp jm. Kokkuvõttes vahva film, kuigi peategelasel tuleb raskuste tõttu kodumaal oma ametist loobuda. Ta läheb koos naisega Prantsusmaale farmitööliseks.

3. „Kus magab elevant“ („Where the Elephant Sleeps“, Šveits, 2016, rež Brigitte Uttar-Kornetzky).

Eelteade ütleb, et film on tehtud Indias Elevandikülas, kus ravitakse kahetonniste hiiglaste haigusi. Enamus elevante on fataalse diagnoosini jõudnud haigena tööd rassides. Filmi autor küsib, kas ei peaks neisse väga sallivatesse ja sõbralikesse loomadesse inimlikult suhtuma ning pika piinlemise asemel neile halastussurma pakkuma.

Olen kindel, et elevantide kurb lugu on seekordse Pärnu filmifestivali masendavamaid filme. Elevantide rängast ekspluateerimisest. Mahout'ide (elevandiajajate), elevandiomanike ja loomaarstide ning loomakaitsjate vastasseisust. Sellest, kuidas rahaahnuses elevandiomanikud ei hooli loomadest ja ei ravi neid oma tallis piisavalt. India ajurveeda põhimõtete järgi vanade tarkusraamatute põhjal elevantide haigusi tundma õppivad ja ravida püüdvad loomaarstid on küll heasoovlikud, aga paljude haiguste puhul raviksid tõenäoliselt tulemuslikumalt teaduslikul veterinaarial põhinevad arstid, kellele aga saab osaks elevandiomanike vastuseis. Ajurveeda järgi on elevandil 84 tüüpi palavikke, tegelikkuses on aga haigusi palju rohkem. Need loomad on orjad, kes hoolimata oma pühadusest ja sellest, et Indias kummardatakse elevandinäolist jumalust Ganeshat, surevad ahelates. Veel enam, just nende pühaks pidamine ei võimalda neile ka halastussurma kohandada, vaid nad vaevlevad oma elu lõpus suurtes piinades. Lisaks veel napp lause filmi autorilt: „Mul soovitati mitte filmida peksmist“, aga isegi sellest vähesest, mis filmis näha on, aimub, et peksu on palju. Esimest korda pandi Rajasthanis Jaipuris piinlev elevant magama 11. veebruaril 2012. See on seni jäänud suureks erandiks.

4. „Arktika kaamelid“ („The Arctic Camels“, Norra, 2019, rež Karl Emil Rikardsen).

Eelteatest: „Torarin ja Svalin elavad koos vanematega Põhja-Norras, otse Akkarfjordi kaldal. Nad käivad emale-isale pinda, et need ostaks ratsutamiseks hobuse. Lastele tuuakse aga hoopis kaamelivasikad. Kaugest Mongooliast pärit loomade kodustamine, kes Gobi kõrbes peavad taluma veelgi külmemat kliimat kui arktilise Atlandi ääres, ei lähe kuigi libedalt. Ei jää muud üle, kui eksperimendi kordaminekuks mongolid kaugelt Idamaalt Norrasse kohale kutsuda.“

Seda filmi vaatasin viimasena. Üldmulje oli helge. Meeldis Norra perekonna soe suhtumine oma kaamelitesse Bori ja Bestlasse, kes on ainsad kaamelid, kes elavad põhjapolaarjoonest põhja pool. Kuid kuna nad on sündinud ja kasvanud Rootsis, võib arvata, et nad päris kaamelite elu kaugetes kõrbetes eriti oma geenides ei mäleta. Film on tehtud poisikese vaatevinklist. Torarin on kindel, et isa saab kõigega hakkama, ka kaamelite dresseerimisega, et neil ratsutada saaks, kuid isaga juhtub õnnetus ja haige käsi ei võimalda tal enam kõike teha.Toredad kaadrid jõululeiva pakkumisest kaamelitele jõulukuuse all on sügavas kontrastis Mongoolia kaamelikasvatajate hiigelkarjade taltsutamise ja töömeetoditega. Vahvad on laste omavahelised suhted, sest mongolilaste jaoks on norrakad tõelised tulnukad. Kolmeks kuuks Norrasse kaameleid taltsutama tulnud mongol teeb oma tööd algul harjunud rohmakal kombel, kuid peagi saab talle selgeks, mis vahe on kari- ja tööloomade ning lemmikloomade pidamisel. Torarin leiab, et tähtis on kaameli õnnelikkus ja leebed meetodid. 

5. „Armastatud“ („Beloved“, Iraan, 2018, rež Yaser Talebi).

Eelteatest: „82-aastane Firouzeh elab üksinda mägedes ja mõtleb oma 11 lapse peale, kes on ema unustanud. Eakat iraani naist armastavad tema lehmad ja naine muretseb, mis saab lehmadest pärast tema lahkumist Allahi juurde.“

Viie teles näidatava filmi hulgast tahtsin millegipärast kõige rohkem näha just seda. Mingis mõttes meditatiivne, sügavmõtteline portreefilm vanast karjusenaisest, kes on kuuskümmend aastat veetnud kevadest sügiseni mägikarjamaadel. Lubatud on 95 päeva ühes kohas, et mitte karjamaad liigselt kurnata, siis aga tuleb taas nagu igal sügisel, minna oma kodukülla. Käbe naine on kasvatanud 11 last ja tütardele õpetanud, et naine peab hoidma oma mehe poole. Ise on ta teinud seda alates abiellumisest 14aastaselt kuni mehe surmani ja käib tihti nii sügisel kui talvel mehe haual. Riidleb telefoni teel lastega, et need kuude kaupa teda vaatamas ei käi ja paneb poegadele südamele, et nad tema lehmi ka pärast tema surma edasi peaksid. Kui mõnikord tulebki mõni lehm müüa, annab vana naine raha lastele. Ise elab pigem viletsuses ja tööd rügades, kuid on otsustanud käia oma armsa lehmakarjaga mägedes, kuni hing sees on. Nagu usk Allahi tarkusse on ka naise armastus oma lehmade vastu tema elutugi ja lohutus igapäevases väsimatus rügamises. Omamoodi filosoofiline ja elutark film. Meelde tuli Eesti maarahva mure, kui küladest kaovad viimased lehmad.

* Televaatajate hääletusega valiti rahva lemmikuks Hollandi „Sõbrake“. Mina andsin hääle Iraani filmile.

Filmiposterid on internetist.

Vaata ka varasemate filmifestivalide muljeid:
32. Pärnu filmifestivali filmid mässulisusest
31. Pärnu filmifestivali filmid elamise kunstist
29. Pärnu filmifestivali kooselu-filmid

21/06/2019

Peaaegu Beethoven

Ehk küll ilmad juba hulk aega palavad on, algab ametlik suvi alles täna. Ühtlasi on mulle lähedase inimese nimepäev. Sel puhul panen siia kaks juunikuist vikerkaart: üks pilt on tehtud 8. juunil kl 20.49 ja teine eile õhtul kl 22.13.



Suvelt ootan veidi jahedamaid ilmu, et vahepeal lonkama kippunud tervis paremaks kohenduks ja et juba nädala jagu kuhugi hälbinud kuulmine tagasi tuleks. Esimesega saab ilmataat hakkama, teise jaoks tuleb järgmisel nädalal vist arst appi võtta. Muidu olen nagu Beethoven, ainult et suurepäraseid helitöid minult oodata ei maksa.

Saatuse iroonia väljendub selles, et mõni päev enne kuulmiskriisi lugesin Erling Kagge raamatut "Vaikus müraajastul. Rõõm end maailmast välja lülitada".

13/06/2019

Vaatamisi: Kirjanduslikud kohtumised David Lagercrantzi ja Julian Barnesiga

Mõned peaasjalikult mu enese jaoks tehtud ülestähendused kirjandusfestivali HeadRead kohtumistelt, mis ETV2-s saatesarjas „Kirjanduse aeg 2019“ järelvaadatavana näha on.

* * *
Rootsi kirjanik David Lagercrantz (sünd 1962) on laiemalt tuntud kui Stieg Larssoni (1954-2004) mantlipärija Millenniumi-krimisarja kirjutajana. HeadRead festivalil vestles temaga ajakirjanik Mari Rebane ja usutlus kujunes väga väljendusrikkaks eelkõige tänu Lagercrantzi impulsiivsele olemusele. Õppinud teoloogiat ja filosoofiat, et saada sügavmõtteliseks vaimuinimeseks, jätkas ta isa eeskujul ajakirjanikuna, alustades krimireporterina. Edasi oli loogiline samm kirjanduse juurde, sest ajakirjanduses pole Lagercrantzi väitel ruumi mõtisklusteks.

Viimasel ajal süveneb pidevalt tema huvi populaarteaduste ja tehnika vastu,  eelkõige tehnoloogilise singulaarsuse suhtes. Mis juhtub, kui arvuti saab inimest targemaks, kas ta loob siis midagi, mis on arvutist targem ja inimesed jäävad tema jaoks laborihiirteks? Mida toovad kaasa kliimamuutused?

Mulle pakkusid mõistetavalt enim huvi Lagercrantzi mõtted ajakirjandusest, eriti need, millega ta ilmestas väidet, et ajakirjandus võitleb ellujäämise eest ja muutub üha pealiskaudsemaks. Järjest lisanduv vihakõne ajakirjanduse vastu toob kaasa, et ajakirjanikud ei julge enam kõiki teemasid uurida. See on ajastu tõeline oht. Lisaks ka libainfo. Uurivaid ajakirjanikke on vaja, arvab Lagercrantz ja on uurivaid ajakirjanikke Rootsis koolitava fondi toetaja. Peab oluliseks otsida tõde ja osata seda otsida.

Kirjanduses soovib olla rohkemat kui meelelahutaja, et mõni tema idee ka lugejaga kõnelema jääks:
„Äkki ma olengi ümberkehastuv kirjanik.“
„Mõista tegelast, olla talle ustav ja arendada teda edasi.“
„Järgida oma sisemist tuld, leida lugu, mis erutab sind. Kui kananahk tuleb ihule, siis on mõte teokstegemist väärt.“
„Et hästi kirjutada, tuleb tekst puhastada ülearusest.“
„Avang olgu kiire!“
„Pidurdusfaasis (kirjutamisest pausi pidades) tulevad parimad ideed,“
sest mõtted hõljuvad kogu aeg kuskil.

* * *
Briti kirjanik Julian Barnes (sünd 1946), keda küsitles Jan Kaus, ütles, et tema jaoks ei olnud kirjanikuks saamine asjade loomulik kulg, sest see polnud tal veres. Pigem tahtis ta saada heaks lugejaks. Kirjutamist alustas ta raamatuarvustustest, millest esimene käsitles teost ajalooliste hoonete restaureerimisest. Kriitika tegemine andis enesekindlust pikemate tekstide juurde asumiseks.

Barnes arvab, et kirjandus pole ajakirjandusest keerulisem, vaid  täiesti erinev.
„Ma ei alusta kunagi ühtki raamatut sooviga midagi kellelegi selgeks teha.“
„Ilukirjandus aitab inimesel end vähem üksildasena tunda.“
„Ma ei loe kunagi oma raamatuid uuesti. Need kas valmistaksid mulle pettumust või oleksid paremad neist, mida praegu kirjutan.“
„Minule on omased iroonia ja huumor.“


Vestlusest aimus Barnesi suur huvi prantsuse klassikute, eriti Gustave Flauberti vastu. Ta nimetas Flauberti keskendunud geeniuseks, kes arendas realismi täiuslikkuseni ja oli erinevalt oma eelkäijaist kirjanikuna mitte amatöör, vaid professionaal. Flaubertiga seostub ka üks Barnesi lemmikmõtteid loometegevuse kohta:
„Proosarida peab olema sama asendamatu ja kaunis nagu luulerida.“

Kõneldes oma teosest „Aja müra“ (helilooja Dmitri Šostakovitši elu kurblooline käsitlus, mis hiljuti ka eestikeelses tõlkes ilmus) ja tegelikult elanud inimeste elulugude ainel valminud raamatutest üldse, rõhutas Barnes, et romaanikirjanikul on imeline vabadus, sest romaan on korrastamata ja pilla-palla žanr.

„Mina jahin alati seda lugu, mis mind kõige rohkem huvitab... Loeb ikkagi ainult lugu.“
„Tihti elame nii, et meid ei tunta, kuid mingil tasemel ootame, et meid nähtaks ja tundma õpitaks ja sellega kaasneb ka ootus, et meie üle kohut mõistetaks.“


(Kolmas HeadRead festivali kohtumistel salvestatud saade (Leila Slimani) on teles alles tulekul ja ma pole kindel, et ka sellest kirjutan.)

Pildid: kaadrid telesaadetest.

10/06/2019

„Eesti elusloodus. Kodumaa looduse teejuht“


„Eesti elusloodus. Kodumaa looduse teejuht“
Koostajad Rein Kuresoo, Hendrik Relve ja Indrek Rohtmets.
Kujundanud Kersti Tormis.
Varrak, 2019.

Tõeliselt hea raamat, mis tutvustab end sõnadega „Loodusraamat kogu perele!“. Sama hea ja mitmekülgne nagu Eesti elusloodus, mida selles põhjalikult tutvustatakse. Juba kolmas täiendatud ja parandatud trükk – varem ilmunud aastatel 2001 ja 2005 ning loodetavasti ka edaspidi ikka uuendatuna ilmuv, sest uusi põlvkondi kasvab peale ja samuti uueneb tasapisi Eesti eluslooduse koostis.

Raamatus on pakutud lihtsat võimalust tutvuda „nendega, kellega meie rajad looduses liikudes kõige sagedamini ristuvad.“ Ei, šaakalit, kellega metsaradadel juba ka vahetevahel kohtuda võib, sellest paksust teatmeteosest veel ei leia, sest koostajate sõnul on see „raamat meie tavalisematest taimedest, loomadest ja seentest“, kusjuures „kõik, mis alljärgnevatel lehekülgedel teie ees avaneb, aitab astuda esimesi samme looduse tundmaõppimisel.  /---/ Looduse teejuht on teos, mis asendab riiulitäit raamatuid.“

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
Käsitlemist ja tutvustamist leiavad taimed, samblikud, seened, linnud, imetajad, kahepaiksed ja roomajad, kalad ning selgrootud. Kõigi puhul on kirjapanekus mingi emotsioon, põnev fakt, midagi, mis meelde jääb. Lisaks koostajatele on kirjutajateks olnud ka paljud meie tuntud looduseuurijad, näiteks ka legendaarseks saanud Fred Jüssi.

Pildid täiendavad äratundmis- ja teadasaamisrõõmu. Kogusummas pole see ilusa kujundusega teatmeteos kuiv, vaid on kohati lausa lustlik.

Vahepealse kuumalaine ajal ei jaksanud ma palju väljas käia – ei ole kuumalemb – ja looduses viibimise asemel vaatasin põhjalikult seda raamatut. Tore oli sirvida ja näha vanu ning saada uusi tuttavaid. Veel toredam võib seda olla vaadata vahetult pärast just toimunud kohtumist looduses.

Mina näiteks ei teadnud varem, et sinitiivulised liblikad, kellest rabatee juulis sinetab, teevad vahetuskaupa valusa „hammustusega“ rautsikutega või kuklastega, kes käivad nende röövikuid „lüpsmas“, Ei teadnud ka, et kaunid päevapaabusilmad muutusid meil tavaliblikateks pärast sõda, mil nõgestesse kasvanud varemed pakkusid neile rikkaliku toidulaua ning võimaldasid ületalve elada.

Või kas teate, et lutikarohtu porssa kasutatakse õlle maitsestamiseks? Või kui rebased talviti lumisel põllul tantsivad ja pea ees lumme sukelduvad, siis peavad nad hiirejahti? Või kas teate, kes on sibulakukk?

Minu meelest on see raamat hästi hea kingitus kõigile neile, kelles miski või keski looduses on uudishimu tekitanud, miks mitte ka näiteks sellekevadistele koolilõpetajatele. Olen ju ikka seda vanaaegset meelt, et parim kink on suurepärane raamat.

Mõne raamatu puhul olen imestanud, miks küll see üsnagi lahja teos on tehtud kõvakaanelisena, „Eesti eluslooduse“ puhul aga arvan ma, et juba ainuüksi seetõttu, et sellist teabeallikat palju lapatakse, samuti väärtusliku sisu ja kaaluka mahu tõttu võinuks kaaned seekord olla kõvad.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

06/06/2019

Uksetagused

Sõber saatis sünnipäevaks internetist võetud pildikese koos saatesõnadega:
„... kokkuvõte meie lapsepõlve lemmikutest. Imede ime: me ei kasvanudki ajukõverateks... Ainus probleem, mis vist meis paljudes on, on asju õigesti, moonutamatult näha ning seetõttu olla pessimistlik (peavoolu vastu), aga.... ikkagi läbi optimismi.
Vaatasin neid tegelasi ukse taga ja üllatus – ei mäleta, et keegi neist oleks olnud kuri....“


Teine sõber kommenteeris seda teksti:
„Kübaramoor on puudu – tema oli kuri.“

1270.

01/06/2019

Teistmoodi

Ärkad varavalges ja mõtled, et midagi on nagu teistmoodi.  Või et midagi peaks teistmoodi tegema. Ja midagi ongi teistmoodi. Ja midagi peakski teistmoodi tegema. Võib olla. Võib-olla. Mõni hommik toob uue päeva. Mõni hommik toob uue aasta. Teeks midagi teistmoodi, kui oleks kindel, et midagi peaks teistmoodi tegema.

Related Posts with Thumbnails