27/12/2018

Rosemary Sutcliff „Kuningas Arthuri triloogia“

Lugemisaasta 2018 algas ja lõppes mul müütidega. Jaanuaris kirjutasin siin blogis Neil Gaimani „Põhjala müütidest“, jõuluaja veetsin aga hästi paksu raamatuga. Ei, mitte selle paksu raamatuga, mis jõuludega mõtteis kõige esmalt seostub, vaid hoopiski kuningas Arthuri Ümarlaua rüütlitest pajatava „Kuningas Arthuri triloogiaga“. Muuseas, tõlkija/toimetaja tandem on neil müüdiraamatutel sama ning koostöö ilmselt sujuv.

Rosemary Sutcliff
„Kuningas Arthuri triloogia“

Inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum.
Toimetanud Krista Kaer.
Kirjastus Varrak, 2018.

Mul ei olnud varem kuningas Arthuri seltskonnaga kuigi head suhted. Ikka on need tegelinskid mõnes filmis ette sattunud, aga enamikus on need filmid olnud igavavõitu ja naiivsed. Päris lapseeas üritasin lugeda Mark Twaini „Jänki kuningas Arthuri õukonnas“, mis tõenäoliselt on hea raamat, aga minu kätte sattus liiga vara, tüdinesin sellest kiiresti ja minust on see poolikuks jäänud seniajani. Rüütliromaanide kirglikuks austajaks ma ei saanud.

Nüüd loetud Rosemary Sutcliffi kolmikteos aga aitas selle kuningliku rüütlimajanduse minu jaoks süstematiseerida, pani enam-vähem loogilisse järjekorda, seletas põnevalt, kes oli kes ja mis oli mis, püstitas küsimuse, milleks see kõik, andis ülevaate nii rüütlite ülimast tarkusest kui ka lapsikust lihtsameelsusest. Alati valmis võitlema, tegutsesid nad sageli umbropsu ja tõid häda kaela nii endale kui oma sõpradele. Verd voolab selles raamatus ojadena, kangelased kappavad kaunitel hobustel või lamavad haavatutena, nende südamedaamid ohkavad ja nutavad või lebavad raugete leebete neitsitena oma surivoodil. Neis legendide ja müütide ümberjutustustes on oma koht võluritel ja haldjarahval, kes pole ei kuri ega hea, vaid lihtsalt on…

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
Rosemary Sutcliff (14. dets 1920 – 23. juuli 1992) oli inglise romaanikirjanik, keda tunti enim tema lasteraamatute kaudu. Rangelt võttes võiks ju  „Kuningas Arthuri triloogiat“ lasteraamatuks pidada, kuid ka täiskasvanutele on see vahva lugemine. 1986. a ütles Sutcliff ühes intervjuus, et tema raamatud on lood üheksa- kuni üheksakümneaastastele lastele.

Sutcliffi fantaasiamängudele on omane ajalooteostele tuginev põhjalikkus, legendidele ja müütidele tavapärane suursugusus, oskus rüütlite tarkust ja lollust kujutada niimoodi, et nad jäävad meelde ja kutsuvad oma käekäiku jälgima. Vaprad olid nad kahtlemata ka, kuid kaitsetud kõiksuguste silmamoonduste ees. Sutcliff, muide, oli väga haiglane ja enamasti ratastoolivang – seda imetlusväärsem on tema oskus kirjutada nii dünaamiliselt ja hoogsalt arenevaid lugusid.

Üks tsitaat loetust ettekujutuse andmiseks:
„Kuid sellest päevast peale armastus Lanceloti ja Gueneveri vahel muutus, see polnud enam selline nagu enne. See oli tugevam kui eales varem, kuid see polnud enam lihtne, nagu oli olnud, sest sellele oli lisatud kahtlust ja kadedust ja kahetsust, ning üsna pea lisati  sellele ka süütunnet, sest sellest ajast peale ei püüdnud nad enam teineteisest eemale hoida. Ja nende kokkusaamisest tuli kurvastust ja valu ja pimedust nii neile enestele kui Arthurile ja Arthuri kuningriigile, täpselt nõnda, nagu Merlin oli ennustanud, enne kui läks ise pimedusse oma võlutud viirpuu all.“

Triloogia kõige mahukam ja minu jaoks kõige nauditavam osa oli esimene: „Mõõk ja sõõr“. Järgmistes osades „Valgus laane taga“ ja „Tee Camlanni“ arenevad sündmused kiiremini ja kuhjub traagilist pinget kuni lõpplahenduseni. Lemmiktegelaseks kujunes mulle maailma parim rüütel Lancelot, aga triloogia üks võlu on seegi, et iga lugeja võib endale oma lemmikrüütli või -kuninga valida, sest teos lausa kubiseb neist.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

24/12/2018

Dina Rubina „Сквозь сеточку шляпы“


Lugesin veel üht Dina Rubina raamatut – jutukogumikku „Сквозь сеточку шляпы“ (2017). Ei teagi, kuidas seda pealkirja adekvaatsemalt tõlkida, kas vanamoodsalt „Läbi kübaravõrgu“ või kaasaegsemalt „Läbi loori“. Lühidalt öeldes on need lood linnadest, värvikalt ja lõhnavalt lopsakas lugemine, mis mulle hästi sobis.

Alustuseks kirjutab Rubina sellest, et igal linnal on oma hing.

„Я полагаю, об этом дуэте, об упоительном и всегда индивидуальном танце великой души города с частной и преходящей душой человека только и стоит писать, если берешься описывать перемещения в пространстве.“

Aeg-ajalt juhtub nii, et linna hing ja sinu reisi mõte ootamatult haakuvad, nagu sündis Rubinaga loos Vincent van Goghist, kui ta leidis raamatu Van Goghi kirjadest vennale vanade asjade müügikohast Saint-Rémy's just tolle vaimuhaigla lähedal, kus kunstnik oma elulõpu veetis. Selle ostu ja reisil nähtu mõjul sündis südamlik ja kurb jutustus „Külm kevad Provance'is“, mis kõige muu kõrval tekitas mus tahtmise van Goghi kirju vennale Theole ka ise lugeda.

Vincent van Gogh
"Saint-Rémy-de-Provence'i vaimuhaigla"

(1889. a; Pariis, Musée d'Orsay).
Mõne teise loo põhitooniks võib kujuneda ootamatu sündmus või kohtumine, kellegi naeratus, mõni muusikapala või pealtkuuldud jutukatke. Või see, kui viibid näiteks Tel Avivis, kuid sinu  kodulinnas Jeruusalemmas toimub samal ajal terroriaktina plahvatus just selle liini bussis, millega sa tavaliselt sõidad. Siis hakkad nägema seda paika, kus parasjagu viibid, justkui uue pilguga, teravalt tajudes inimeste reaktsioone toimunule, mõteldes samal ajal oma kodulinnast ja selles nüüd alati valutekitavatest veritsevatest vermetest.

Aga võib olla ka nii, et su jutustus sünnib läbi su truu koera silmade, teie igapäevases suhtluses ja lausa lõpmatus armastuses ja sa paned selle kirja („Sina ja mina virsikupilvede all“) ning siis kirjutad veel teisegi loo („Ööbiku aeg“) sellest, mida näed oma alalisel koerajalutustuuril, keda kohtad, millised on lõhnad, värvid, hääled – kõik see, millest su igapäevased hommikud koosnevad ja mis su meeleolu mõjutavad. Need koeralood on selles raamatus lausa imelised lugemispalad.

Sõbraliku huumoriga ja kohati ka nukra muigega kirjeldab Rubina kodulinlasi, amsterdamlasi, frankfurtlasi, roomlasi ja sorrentolasi, veel paljusid teisi, elades kaasa nende muredele ja rõõmudele, põimides osavalt minevikku, olevikku ja tulevikulootusi. Erilisel kohal on raamatus Praha oma Karli sillaga ja Kafka loominguga.

Minus aga hakkas kõige rohkem vastu kõlama kirjeldus Nizzast (eelistan selle linna puhul just seda nimekuju), mis tõi meelde mu pika jalutuskäigu Marc Chagalli muuseumisse ja mille mõjul ma oma unenäos taas lõunamaiselt lõhnavasse Nizzasse sattusin.

Dina Rubina teostest olen selles blogis varem kirjutanud siin.

22/12/2018

Jõuluikaldus

Mulle meeldib jõulukaarte saada ja saata. Neid päris, paberist. Harilikult olen enne jõule kümmekond kaarti saanud, sel aastal aga ainult kaks. Tõeline jõuluikaldus. Noh, poliitikutelt ka kaks, aga neid ma ei arvesta. Ise saatsin 10. Jah, muidugi võib mõni hilinenud kaart tulla pühapäeva ja pühade järel, millalgi viie päeva pärast või hiljemgi. Kui tuleb...

Potentsiaalseid kaardisaatjaid jääb igal aastal vähemaks. Paljusid polegi enam. Praeguse seisuga on kõige vanem neist, kellele ma ise saatsin, väga kaugel ja temal on postkontorisse minekuga suuri raskusi. Muidu on ta aastakümneid kõige sagedasem kaardisaatja olnud. Teine on samuti minust ligi 15 aastat vanem ja temal on mäluprobleemid. Kolmas, kunagine reisikaaslane Gotlandil, eluaastatelt 80 ligidal,  on haigustega maadlemas. Neljas, viies ja kuues on minuvanused ja see on samuti juba eluiga, mil igasuguseid terviseprobleeme ette võib tulla. Seitsmes sõitis jõuluajaks kaugetele saartele ja temal polnud enne reisi lihtsalt aega kaardisaatmisega tegelda. Kaheksas ei saada kaarte, sest tal olevat halb käekiri.

Üheksas ja kümnes, mu head lapsepõlvekaaslased, saatsid kaardid parimate soovidega. Huvitav fakt on see, et kuigi nad teineteist ei tunne, toetavad mõlema kaardid lastehaigla toetusfondi.

Selles loetelus on kõik vähemalt seitsmekümnesed, enamik vanemad. Midagi pole parata – inimesed on elanud pika elu ja kustuvad tasapisi. Tavapostiga tulevaid jõulukaarte on aina vähem. Süüdistaks Omnivat, kuid...

Ametiasutused ja mõned sõbrad on omaks võtnud e-kaardid, nooremad tuttavad samuti. Minagi olen neile, kes arvutit kasutavad, jõulusoove e-postiga teele saatnud. Ajad muutuvad, kombed koos nendega. Aga ma mõtlen mõnetise õudusega neile aegadele, kui enam ühtegi pärispostkaarti ei tule.

21/12/2018

Talvise pööripäeva kokkuvõte 2018. aasta kirjatöödest

Selle blogi nüüdseks kümneaastane traditsioon on olnud talvise pööripäevaga kaasnev kokkuvõte minu lõppeva aasta kirjatöödest. Sel aastal on neid olnud väga vähe ja kokkuvõte tuleb napisõnaline.

Ei, ma ei väsinud eelmisel aastal pärast raamatu ilmumist ära. Artiklite kirjutamist mul sel aastal plaanis polnudki. Õpetajate Lehele kirjutasin siiski ühe tekstijupi elamaks kaasa mulle südamelähedase vana koolimaja saatusele.

Raamatut on päris palju loetud, ostjatele ja laenutajatele olen endiselt tänulik ja ka siin blogis aeg-ajalt „Nooruse loo“ käekäigust kokkuvõtteid teinud.

Blogisin samuti vähem  kui eelmistel aastatel, eriti kehtib see minu raamatublogi „Tütarlaps linnast“ kohta, kus on meenutused lapsepõlves ja nooruses loetust palju aastaid hiljem.

Uuema kirjanduse osas tegin neljandat aastat koostööd kirjastusega Varrak ja panin „Kruusateesse“ aeg-ajalt kirja lisaks muule loetule ja vaadatule oma lugemismuljeid Varrakult saadud raamatutest. Varrakus väljaantu kohta kirjutatu leiab siit ja nende raamatute kaanepildid on pildil siin kõrval.

Sel aastal kirjutasin koostöö raames 11 raamatust, mis kõik heaks või väga heaks lugemisvaraks osutusid, kaheteistkümnes – hästi paks ja muinasjutuliselt põnev „Kuningas Arthuri triloogia“ – on pooleldi loetud ja sellest kirjutan kas veel selle aasta lõpus või juba tuleva alguses. Koostöö Varrakuga tõenäoliselt jätkub.

2019. a kavatsen veidi rohkem kirjutada, aga suuremate tööde ideed on veel üsna algusjärgus ja neist praegu blogida oleks narr.

Muidu on 2018 olnud minu arvates päris hää. Eriti aasta lõpukuul on olnud mitmesuguseid olulisi ümmargusi tähtpäevi, aga neist ma ei blogi, kuigi mõtteis omalaadseid kokkuvõtteid teen ja olnust õppust võtta püüan.

Kalendritalv algab 22. detsembril kl 00.23 ja seejärel hakkavad päevad tasapisi pikemaks minema.

15/12/2018

„Jooga 100 päeva“ – tehtud!

Septembri alguses võttis ühes Ameerika blogis minuealine blogija käsile oma joogaklubi väljakutse „Jooga 100 päeva“, mis kutsus päevagi vahele jätmata tegema 100 päeva iga päev kodus 15 minutit joogat. Minu tavaline taks oli sellal paar-kolm korda nädalas á 20 minutit. Tema challenge'i raames hakkasin minagi oma kava tegema iga päev ja nüüd on see sada päeva edukalt läbi.

Algus ei olnud raske, aga millalgi 60. päeva ringis kadus motivatsioon korraks justkui ära. Tegin siiski edasi. Teistkordselt sattus järjestikku tegemise plaan ohtu 90. päeva paiku, kui mind asusid kimbutama päris tugev külmetus koos nohu ja köhaga. Aga asanaid tegin siis ikkagi edasi ning haigus taandus umbes nädalaga ja viimastel väljakutse päevadel ei andnud ennast enam üldse tunda.

Tore, et tegin. Rüht on parem, olek justkui hoogsam kui enne, kaal kilokese kergem (jooga polegi ju kaalulangetamiseks mõeldud).

Mis edasi saab? Joogaga muidugi jätkan, sest olen seda tasahaaval juba aastakümneid teinud, kuid nii pidevalt nagu nüüd väljakutse raames, varem mitte – ikka on olnud pikemaid ja lühemaid vaheaegu. Kas edaspidi iga päev teen, ei ole kindel, aga mõned korrad nädalas kindlasti.

Muide, ka mulle inspiratsiooni andnud ameeriklanna tegi väljakutse lõpuni.

Pildil on rõõmus koaala Austraaliast tulnud postkaardilt. Umbes nii lustakalt ma ennast tunnen.

03/12/2018

Sügispudemed: kümme aastat telekata, paarist raamatust ka

1. detsembril oli mul omamoodi tähtpäev – täitus kümme aastat ilma telekata. Kui toona teleka katki minnes siin blogis kirjutasin, et ei tea, kas paus kujuneb mõne nädala või mõne kuu pikkuseks, siis nüüdseks on lausa linnulennul mööda saanud aastakümme. Miski, mida olen näha tahtnud, pole arvuti abil nägemata jäänud. Ajaraiskamist, mida ennast teleri ette unustades vahel oli, pole enam olnud. Olen täitsa rahul. Elu telekata on igati võimalik.

***
Nüüd peaaegu järjest lugenud nelja Alexander Genise raamatut (viimane oli „Сладкая жизнь“ /Magus elu/) võin kõigi nelja kokkuvõttena öelda, et ei jaga seda suurt vaimustust, mida viimasel ajal olen tema loomingu kohta lugenud nii kirjanduskriitikutelt, raamatututvustustest kui ka blogidest. Jah, ta on vaieldamatult ladusa jutusoonega, oskab maailma vaadata ja näha ning selles leiduvat mehelikult emotsionaalselt edasi anda, on minu meelest eriti osav reisi- ja gurmaankirjanikuna, kuid ikkagi ei midagi erilist, kui võrrelda teda vene publitsistikatraditsioonidega, millest ja mille mõjutusel ta on kasvanud. Tema puhul on see vene (ja juudi) tugev publitsistikatraditsioon lihtsalt Ameerikamaale kolinud ja sealt  siia omamoodi ringiga tagasi jõudnud justkui midagi uut ja erilist, mis aga vene kirjandust paremini tundvatele lugejatele on ammu tuttav mitmete autorite loomingust.

***
Nägin müügil ilusat lasteraamatut luuletustega ja nende juurde kuuluvate sisuselgitustega. Eesti kohta ja EV 100 auks. Väga kenad illustratsioonid olid ka. Nüüd kõhklen, kas osta või mitte, sest tahaksin seda jõuludeks mitte mõnele lapsele, vaid 95aastasele väliseestlannale kinkida, et tal lapsepõlvemaa, mida ta endiselt kodumaaks nimetab, kuigi on siit 75 aastat eemal olnud, ikka meeles oleks. Aga kõhklen seepärast, et minu meelest on muidu ilus raamat natuke liiga väikese ja heleda trükikirjaga. Võib-olla, et lastele ei mõju see nägemise rikkujana, aga vanainimese jaoks võiks šrift olla veidi suurem ja tumedam.


Fotol on Maximast ostetud jõulukaktus, mille puhul ma ei ole kindel, kas see jõuludeni välja veab. Aga senised õied on olnud ilusad.
Related Posts with Thumbnails