15/10/2018

Margaret Atwood „Nõiasigidik“


Margaret Atwood
„Nõiasigidik“

Hogarth Shakespeare´i sari.
Inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin.
Kirjastus Varrak, 2018.

Teatrifestivali nõukogu esimees ütleb vallandatud lavastajale: „Oi, ma olen kindel, et sul laabub kõik. Lõppude lõpuks selline loovus, selline anne... Küllap on palju, nojah, teisi kohti... uus algus...“

Ja küllap on Felixi vastus tuttav ka paljudele meie inimestele, kes temaga sarnases lahtilastud olukorras on olnud: „Teisi kohti? Ma olen viiekümneaastane, taeva pärast. uute alguste jaoks realiseerimisaja ületanud, kas sa ei ütleks?“

Edasi tulevad äng ja meelekibedus. Tohutult raske on lahkuda, kui oled tippvormis. Veel raskemaks teeb asjaolu, et lahkumine ei olnud vabatahtlik, vaid tingitud kolleegi petturlusest. Muidugi peab sellele järgnema kättemaks, mida Margaret Atwoodi raamatu „Nõiasigidik“ peategelane Felix südamest ihkab, milleks ta valmistub pikki aastaid, aeg-ajalt oma leinast ja ebaõnnest peaaegu joobudes ja mõistust kaotades.

Raamatututvustusest: „Shakespeare’i „Tormi“ ainetel loodud „Nõiasigidik“ on lugu kättemaksust, uutest võimalustest ja petlikest illusioonidest. Makeshiwegi teatrifestivali kunstiline juht Felix on tippvormis. Iga tema uus lavastus suudab hämmastada ja üllatada. Järgmiseks on tal plaanis tuua lavale Shakespeare’i „Torm“ ja teha seda nii, nagu keegi kunagi varem pole teinud. /.../ Olukord võtab aga ootamatu pöörde, kui Felix reedetakse. /.../ Kaksteist aastat hiljem saab Felix oma võimaluse ja kättemaksuplaan hakkab kuju võtma kohaliku vangla seinte vahel, kus mees vangidele teatritunde annab. Uuesti „Tormi“ lavastama asudes seab ta oma reetjale kuratlikult kavala püünise...“

Nii nagu Shakespeare'i loomingulise lõpuperioodi „Torm“ on tema ilusamaid näitemänge, on ka Atwoodi „Tormi“ ümberjutustus kaunilt ja hoogsalt kirja pandud. Eriti selgelt joonistub välja peategelane Felix, aga üpris üllataval moel, kuigi visandlikumalt on kujutatud kõiki ülejäänuid tegelasi. Iseäranis ilusad on leheküljed Felixi tütrest Mirandast, kellest Felix ei suuda kuidagi mõtlemast lakata. Karmimad on vangla näiteringi ja kirjandushuviliste tegemisi, lavastuse sündi käsitlevad leheküljed, mis ometigi kogu aeg põnevust ülal hoiavad ja milles kirjeldatu kohati vanglatingimuste jaoks uskumatuna näib.

Lõpplahendus on mingil kummalisel kombel ühtaegu etteaimatav ja ootamatu. Ja lootustandev. Ja päris lahe.

Minu jaoks oli „Nõiasigidik“ esimene tutvus Atwoodi raamatutega, tema erilist menu pälvinud düstoopilist romaani „Teenijanna lugu“ olen näinud ainult filmina. Internetist lugesin ka Atwoodi mitut teksti, miks ta Hogarth Shakespeare'i sarjas osalemiseks just „Tormi“ valis ja millised olid tema kaalutlused üht või teist tegelaskuju ning süžeekäiku luues.

Kriitikud on kiitnud Atwoodi „Nõiasigidiku“ rütmide ja tempode vaheldumist, tema räppivat luulekeelt vangide loodud vahetekstides – kõike seda, mis moodustab ühe väga hea lavastuse, mille valmimist raamat mitmekihiliselt edasi annab. Minul lugejana on põhjust ka tõlkijat kiita: raamatus on palju imetabaseid sõnu.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

https://varrak.ee/toode/noiasigidik/

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails