27/01/2018

Kümme saab täis

See blogi saab täna kümneaastaseks. Sünnipäeva ümmargune number tähendab ühtlasi, et  olen tänaseks kümme aastat blogija olnud.

Esimesed kaks päeva oli mul üksainus blogi, kolmandal tegin teise – „Suleke“ saab ülehomme samuti kümneaastaseks. Mõlemad on kestnud tänini ja mõned blogid on veel lisaks olnud/tulnud; osalt justkui jätkuna ajakirjanikutööle, osalt meelelahutuseks iseendale.

Kas peaksin täna midagi erilist kirjutama? Või hoopiski midagi väga tavalist? Või lähtuda brittide soovitusest, et kui parasjagu väga head vestlusteemat pole, siis räägi ilmast? Näiteks viimasest lumepäeva metsaretkest, mis tänu sellele, et tsipake päikestki paistis, oli väga tore.

Ei, sellestki ma ei kirjuta, panen lihtsalt mõned tolle päeva pildid, selle hea inimese moblafotod, kes mind kümme aastat tagasi blogiga alustama keelitas. Aitäh!


Blogi sünnipäev seab ka rohkesti küsimärke, sest ega ma praegu tea, mis suunas „Kruusatee“ nüüd hargnema ja arenema hakkab ning kaua ja kas üldse kestab ja kasvab. Võib-olla sirgub otse, aga võib-olla kisub vinkavonkaliseks?

Võib-olla umbes samamoodi jätkata või ehk peaksin blogilugejate ja sõprade arvates sisus või kujunduses midagi kardinaalselt muutma? Ootan ettepanekuid, kui neid on, ja küsimusi, kui neid on.


Blogiaastad on olnud toredad, toonud ka enamasti meeldiva suhtlemise lugejatega ning uusi omaseks saanud blogitutvusi ja -sõprusi. Mille eest jällegi aitäh! Suur! Kohe hästi suur!

Ja aeg – see läheb nii kiiresti.

21/01/2018

Neil Gaiman „Põhjala müüdid“


Neil Gaiman
„Põhjala müüdid“

Inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum.
Toimetanud Krista Kaer.
Kirjastus Varrak, 2018.

See raamat võlus mind esmapilgust. Kargelt sinkjates põhjamaistes toonides vägevalt kaanepildilt vaatab vastu Odin, peas kaks ronka – kohe alguses saamegi osaliste loetelust teada, et „tal on kaks ronka, Huginn ja Muninn, kelle nimed tähendavad „mõtet“ ja „mälu“. Need linnud lendavad siia-sinna kõikjal maailmas, otsivad uudiseid ja toovad Odinile kõik teadmised.“ Köidet on mõnus käes hoida ning kirjapiltki lugeja jaoks silmasõbralik. Kujundanud on Liis Karu.

Muidugi on ka sisu igati vahva, sest kuigi Põhjala müüdid näivad meile olemuslikult tuttavatena, leiab nende iga ümberjutustaja neist põnevaid detaile, „tapmist, pettusi, valesid ja rumalust, võrgutamist ja tagaajamist“, elujõudu ja vananemist, mõtet ja mälu just enda nägemusele, kujutluspildile ja kirele vastavalt. Neil Gaiman on Põhjala müütidesse tõesti kirglikult suhtunud, juba sellest ajast, mil ta poisikesena neid esmakordselt luges.

„Ma püüdsin jutustada neid müüte ja lugusid ümber nii täpselt, kui suutsin, ja nii huvitavalt, kui suutsin. Ma loodan, et olen jutustanud need ümber ausalt, kuid nende jutustamises oli ikkagi rõõmu ja loovust,“ ütleb raamatu autor. Ja teisal: „Ajalugu, usk ja müüdid põimuvad ning meie peame mõistatama, ette kujutama ja oletusi tegema nagu detektiivid, kes taastavad ammuunustatud kuriteo üksikasju.“

„Põhjala müüdid“ on nii sisult kui vormilt väga poeetiline. Küllap peabki just niisugune olema teos, mis sisaldab üht võimalikku vastust küsimusele „kust tuleb luule. Kust tulevad laulud, mida me laulame, ja lood, mida jutustame?“ Gaimani ümberjutustatud müüdid hakkavad lugedes kaasa helisema nagu karge põhjamaine meloodia (seda kindlasti ka tänu tõlkijale ja toimetajale).

See helin võib olla ajendiks igasugustele eriskummalistele mõttekäikudele. Näiteks võivad siit ootamatut toetust leida „lapiku maa teooria“ pooldajad, sest „Põhjala müütide“ „maailm on lapik ketas ja selle serva ümbritseb meri. Maailma serval, kõige sügavamate merede ääres, elavad hiiglased.“

Nautisin raamatut täiega. Kübeke kahju oli ainult, et sisukorras lubatud 256. leheküljel asuvat autoritutvustust ei leidnud, sest raamat sai otsa 255. leheküljel. Aga kuivõrd on teada fakt, et Gaiman on eesti lugejate seas juba hästi populaarne, siis võib-olla piisabki tema tutvustuseks mõnest reast tagakaanel.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

10/01/2018

Kuulamisi ja lugemisi: raamatumüük, edetabelid ja muu

Mitme asjaolu tõttu, millest olulisim ehk mu enda „Nooruse loo“ müügilejõudmine eelmisel sügisel, olen viimastel kuudel päris hoolega vaadanud raamatumüügi edetabeleid. Need on tekitanud mitmesuguseid mõtteid, mida ma aga kirjandusmaailmas väikese tegijana pole sõnastama kippunud. Kuigi mul on suhtluskogemusi mõne kirjastusega, on seda liiga vähe, et teemas pädevat sõna sekka öelda.

Jaanuaris on aga ilmunud paar huvitavat artiklit, mille viited eeskätt enese jaoks talletamiseks siia panen, aga mida ka neile, kes kirjapõllul tegevad või sellest huvitunud, lugemiseks soovitan.

Katrin Pauts „Eesti kirjanik, õpi end müüma“.
Postimees, 4. jaan 2018.
https://kultuur.postimees.ee/4363067/eesti-kirjanik-opi-end-muuma

„Tauno Vahter: raamatumüügi edetabelite võlu, nipid ja pettused“
ERR, Kultuur, Kirjandus, 9. jaan 2018.
https://kultuur.err.ee/653019/tauno-vahter-raamatumuugi-edetabelite-volu-nipid-ja-pettused

Olin need viited just kopitud saanud, kui Vikerraadio tänases Reporteritunnis sama teema seoses kirjastusaastaga 2017 üles võeti, saatejuht oli Kaja Kärner ja kuulata saab siit:
https://vikerraadio.err.ee/v/reporteritund/saated/5e6bc3e9-d886-4671-8ae9-576b1e6194e2/reporteritund-kirjastusaasta-2017

Arutleti nii kirjastamise kui ka turundamise üle, samuti püüti vastata küsimusele, kas kirjastusi tuleb juurde või jääb vähemaks, kas edaspidi kirjastatakse vähem või veel rohkem raamatuid kui seni.

Kuigi teemadering on huvitav, puudub selle käsitlemisel teravus – ei taha ju ükski kirjatsura oma võimalikke kirjastajaid ära pahandada. Iseäranis Pautsi teksti puhul arvan siiski, et kui sellel oleks anonüümse kommentaari võimalus, leiduks arutlejaid rohkem, kas või oma raamatute isekirjastajate näol.

Foto internetist.

09/01/2018

Nipet-näpet, horoskoopidest kah

Hiljutine tormiöö viis ära köögiaknataguse termomeetri, jättes klaasile ainult liimilaigu. Hea veel, et klaasi katki ei teinud. Tühja kohta on imelik vaadata. Et loodus tühja kohta ei salli, tuleb uus asemele panna.

Olen valguseta ilmadest kuidagi uimane olnud ja see üürike lumevalgus, mis nüüdseks on saabunud, mõjub täitsa hästi. Meediamaailma ei ole eriti tahtnud tarbida: oluliselt on vähenenud näoraamatus käimine ja ega ma online-uudiseid ka meelsasti  vaadata taha. Neis on aasta algusest alates kuidagi liiga palju torinat ja hala.

Mõni päev tagasi nägin R-kioskis Maalehe-virna Mangi horoskoobiga, aga jätsin  selle rahulikult puutumata. Horoskoope vaatan ma aeg-ajalt küll, aga puhta meelelahutusena, sest oma enamikus on need naljakad. Siis vaatan ka, kui eneseirooniaga tegelen. Muidu eriti mitte. Kui horoskoopidest räägitakse, tuleb mulle tihti meelde, kuidas toimetustes vanasti horoskoope kirjutati, pannes kirja just see, mis pähe tuli ja igapäevaeluga haakus. Mis tegelikult tähistaevas toimus, sellega arvestati vähe või üldse mitte.

Mul on meeles üks ütlemine, vist kuulsin või lugesin seda kunagi Gunnar Aarmalt, aga see võib ka kelleltki teiselt pärineda: „Elan horoskoope uskumata ja need ei mõjuta mind“. Tunnen, et ka minuga on enam-vähem samuti ja mulle meeldib elada horoskoopidest sõltumata.

On ju teada tõik, et meid mõjutab see, millesse usume. Samuti saame oma uskumisega esile kutsuda ühe või teise sündmuse, sest me lihtsalt käitume sellele vastavalt. Saad seda, millesse usud, mille toimumist ootad... ja see ei pruugi alati kõige meeldivam olla ega juhtuda ka sulle sobival ajal.

Korra elus olen endale horoskoopi siiski ka teha lasknud. Teadmata, et astroloog vaatab üht kindlat ajavahemikku, mitte kogu mu elu, olin seda kätte saades ehmunud, et see nii järsku ära lõppes. Mina ju ei teadnud, et ta oli valinud konkreetse ajavahemiku, vaid mõtlesin, et seal, kus horoskoop lõppes, juhtub minuga midagi halba, võib-olla koguni suren. Olin alles noor ja rumal. Aga sest saati pole ma küll enam ühtki horoskoopi liiga tõsiselt võtnud ja raha ma neile kulutama ka ei hakka. Linda Goodmani päikesemärkide raamatut pean aga hästi humoorikaks lugemiseks.

Mul on palju tuttavaid astrolooge. Enamasti sisukad inimesed. Ühe väga tuntud mehega oli meil palju aastaid tagasi huvitav kohtumine, kui ta mulle toimetusse oma horoskoobiteemalise artikli tõi ja ütles, et tegelikult oli see kirjutatud ühe teise väljaande jaoks, aga seal loobutud avaldamise mõttest ja soovitatud meie toimetuse poole pöörduda. Siis naersin küll südamest, et astroloogid ei suuda ette ennustada, kas neil on oma lugusid mõtet kirjutada või mitte. Aga kingsepad olevatki tavaliselt kingadeta.

Nii et horoskoobindusega, mis tänu M-tähega algavatele isikutele ja väljaannetele selle aasta alguse kuum ja ühtedele rahaliselt tulus ning teistele ülikulukas teema on, ma ei tegele. Olen hoopistükkis mõnuga nautinud järel- ja otsevaatamisest vanu ja uusi häid krimkasid: Poirot' kordusi, Maigret' seiklusi – Rowan Atkinson on selles osas ikka väga hea, ja Sherlock Holmesi, seda vene kultusfilmiks saanud varianti Vassili Livanoviga peaosas, mis mulle praegusest Benedict Cumberbatchi versioonist märksa rohkem meeldib.

Raamatuid on mul praegu käsil kaks: Washington Irvingu 1832. a kirjutatud „Alhambra lugude“ ingliskeelne adapteeritud väljaanne, mis toob taas silme ette selle kauni ehitise ja selle lähedased aiad, ning Michael D’Antonio „Tõde Trumpist“ (Pilgrim, 2016), aga neist ei hakka ma blogis kirjutama.

Fotod: 1. Üks paljudest kosmosepiltidest internetist. 2. Nurgake Alhambrast, nagu see oli mu sealkäigul 2004. a.

01/01/2018

Pääsusaba lend

Säratuledes saabunud aastat võib nimetada pääsusaba aastaks. Ja võrrelda elu liblikalennuga, mis oma ilusamatel hetkedelgi on õrn ja habras, kuid ometi lennukas ja kaunis.

Mu mõtteajendiks sai värske uudis, et rahvahääletusel tunnistati pääsusaba Eesti rahvusliblikaks. Pääsusaba poolt hääletas 2664 liblikahuvilist ehk koguni 53,56% osalenutest. Hääletuse tulemustega saab tutvuda siin: http://rahvusliblikas.ee/

Ise oleksin küllap vist hääletanud hariliku kapsaliblika poolt, sest seda olen elu jooksul kõige rohkem lendlemas näinud, kuid kapsaliblikas võistlusel ei osalenud. Nägusate pääsusabadega on mul siiski ka päris head suhted, alates juba lapsepõlves Jüri Piigi „Pääsusaba lahel“ lugemisest, milles kaks poissi ennastunustavalt liblikaid püüavad ja koguvad.

Samas on uus aasta väga maalähedane, nagu see mutt, kelle töövilja olen siin blogis korra juba demonstreerinud. Praegugi näikse ta oma tööd jätkavat, sest hunnikuid on juurde tulnud. Millal ta magab? Mutid ju magavad talvel? Või ei pea ta praeguseid ilmaolusid talveks? Või on tegemist erakordselt tööka ja visa isendiga, võib-olla koguni mitmega, sest kas jaksab üks mutt nii suurel maalahmakal nii palju tööd teha?

Olgu meil uuel aastal pääsusaba lennukust ja muti visadust!

Moblafoto 1. jaan 2018 kl 00.05.
Related Posts with Thumbnails