25/11/2017

Novembrimutid

Õues ründavad mutid hilissügisest rohumaad. Naljakas, et mutihunnikud saavad alguse lähedalasuva garaažikooperatiivi „Mutid“ juurest. Võib-olla on need ühisusest väljavisatud mutid, kes nüüd ohjeldamatult mullahunnikuid tekitades ümbruskonnale kätte maksavad.

Toast avastasin pärast koiliblika lennu märkamist, et pahandus on juba sündinud, kuid pole õnneks vist siiski päris katastroofiliseks muutunud – jõudsin enne jaole, aga mõned asjad pidin küll lihtsalt ära viskama. Vaatasin internetist koitõrje õpetusi, sest vana head naftaliini, mida kunagi ammu selleks kasutati, ju enam vist ei tarvitata. Leidsin muude hulgast soovituse hakata kasvatama pelargooni, mis olevat hea koiehmataja. Loodetavasti on siiski ka lihtsamaid tõhusaid koitõrjemooduseid.

Koristus- ja korrastustöödega olengi peaasjalikult oma päevi sisustanud, sekka mõned sarjafilmid, millest praegu põnevaim ehk inglaste „Unustamatu“ 2. hooaeg ETVs, ja mõned raamatud, näiteks Mart Sanderi „Litside“ teine osa, mis oli üpris paeluv, ja üht-teist veel, millest ehk varsti ka kirjutan, kui tagasi tuleb blogimisevaim, kes vist on kuskile uitama läinud. Võib-olla on ta mutimullahunnikusse kinni jäänud?

13/11/2017

Vaatamisi: „Paterson“ (USA 2016)


Taas leid ETV2 järelvaatamisest, tänase päeva seisuga järelvaadatav veel 3 päeva.

Alguses tundus, et küll venib. Algab esmaspäevast, kestab pühapäevani. Mitte just esmaklassilisest iludusest tagasihoidliku bussijuhi päevad väikelinnas. Mees on Paterson ja linnake on Paterson, nõnda siis on tegu mitte millegi poolest silma paistva Patersoniga Patersonist.

Alan Driverile sobib Patersoni osa, seda peaaegu kõigis detailides alates igahommikusest hellitlevast suhtumisest oma kaunisse ja andekasse naisesse, keda mängib Golshifteh Farahani, jätkudes igahommikuse tööleminekuga, bussiroolis pealtkuulatud kõnelustega, igaõhtuse rutiinse jalutuskäiguga „issi viib su välja“, mis tipneb koos sõpradega baaris veedetud minutitega, ja muidugi igal vabal hetkel salamärkmikku vabavärsside kirjutamisega.

Film on hästi leebe, poeetiliselt sujuv, nagu rahulikult voolav vesi, siis aga tulevad ette takistused mitmesuguste juhtumuste ja kohtumiste näol ja vaikne vesi muutub koseks.

Otsustav roll on sellel, keda „issi viib välja“, aga ma ei hakka seda siinkohal lahti kirjutama, et võimalike tulevaste vaatajate filmielamust ära rikkuda. See, keda välja viiakse, pälvis Cannes'i filmifestivalil oma osatäitmise eest auhinna, kuid juba postuumselt – filmi lõputiitrites on rida Nellie' mälestuseks.

Kuskil tagaplaanil väljendub filmi lavastaja, kultusrežissöör Jim Jarmuschi usk sellesse, et ka igas nii näiliselt kui ka tegelikult igavas väikelinnas võivad elada oma kangelased, oma armastus- ja põnevuslood, oma suured luuletajad ja tulevased suurmehed.

Helge film oli. Eriti meeldis mulle tegevust kokku võttev ja peategelasele uut jõudu süstiv kõnelus filmi lõpul, mida võiks nimetada Ahaa-elamuseks. Kõik kokku jättis hea tunde.

- - -
Filmi sattusin vaatama tänu Tartu Linnaraamatukogu väga heale blogile „Raamatukava. Loe seda, mida Sa filmis ei näinud“ ja soovitan lisateabe jaoks lugeda seda postitust.
Piltidel on filmiplakatid.

11/11/2017

Hetkeseis

Eelmise postituse nurinad on meelest, kõik laabub taas. Eile oli ilus päev. Tegime tasa hingedepäevaks tegemata jäänu ja käisime surnuaial haudu korrastamas. Palju lehti oli riisuda, aga nüüd on kõik kena ja puhas, valmis talveks. Abivägi pesi kodus ka aknad ära, aitäh, pilk väljapoole sai kohe palju selgemaks. Ilm üritab vihmutada.

Kõik on kuidagi tasahilju ootusärev, aga mida või keda oodatakse pole justkui päris selge. Nooremad blogijad arutlevad surma teemal. Nüüd, mil mul on elada jäänud märksa vähem kui juba elatud on, ei kipu ma sel teemal kaasa rääkima. Niikuinii on elutee alati ühesuunaline ja see teadmine kui vaidlemisele mitte kuuluv tuleb lihtsalt omaks võtta. Elujõud kulub elamiseks. Ja nii ongi kõige parem.

02/11/2017

Novembrinurinad

Ärkasin täna öösel kella nelja paiku ja vaatasin korraks aknast välja. Naabermajal oli vähemasti viis valgustatud akent. Tavaliselt on sel kellaajal aknad pimedad. Pilk teisele poole andis aimu, et ka tolles majas on kümmekond akent valged. Küllap üritasid usinad e-riigi kodanikud oma ID-kaartide sertifikaate uuendada. Öösel pidavat see paremini õnnestuma. Kuigi hommikul veebilehtedest lugesin, et enamikul taas ei õnnestunud. Polegi vist varem meil siin niisugust aega olnud, mil tuhanded inimesed öötundidel paaniliselt arvutitööd teevad ja hommikuti magamatust kurdavad. Suur ämbrikolin väikeses riigis!

Abivägi on teinud katset ka minu sertifikaate uuendada, aga ei ole õnnestunud. Kõiksuguseid Smart- ja Mobiil-IDsid ma kasutusele võtta ei saa, sest selleks peaksin enne ostma uue mobiiltelefoni. Vana tehnilised omadused ei kanna neid värgendusi välja.

Kuid uue mobla ostmisele ma isegi ei mõtle, sest vaja oleks ju ka palju olulisemaid asju. Näiteks arvas üks hammas, et on just õige aeg oma küljest tükikese poetada ja omakorda raha nõudma hakata.

Oktoober möödus ruttu ja tõi oma lõpupäevadel kaasa mulle igast sügisest tuttava kellakeeramise järgse raskustunde. Kulub nädal või rohkemgi, enne kui organism täiesti „aklimatiseerub“. Olen kellaajanihete mõjule üpriski vastuvõtlik, nagu varasemate aastate kaugemad reisid on näidanud. Mingil kummalisel kombel on kevadine kellakeeramine minu jaoks kergem kui talveajale minek.

Millegi erilisega pole ma pärast raamatu ilmumist möödunud kahe kuu jooksul maha saanud.

Arvamused raamatu kohta on olnud n-ö seinast seina. Kes on lootnud ilukirjanduslikku lugemist saada, on mõneti pettunud, samuti ka need, kes tahtsid lõbusat raamatut. Aga ma ei tunne end selles osas süüdlasena, sest ei kippunudki selle raamatuga ilukirjanikuks, jäädes ikkagi oma – ajakirjaniku – liistude juurde; mis aga lõbususse puutub, siis kirjutasin juba raamatu alguse selgitussõnades, miks „Nooruse lugu“ lustlik ei tulnud.

Blogides on olnud mõned arvamused, mille lingid olen pannud ka siinsele „Nooruse loo“ leheküljele. Erakirjadeski on taas jõudnud minuni mõned lugemismuljed, millest üht siin tsiteerin: „Loen seda peatükkide kaupa pikema aja jooksul. Raamat on välimuselt igati nägus, trükk ja kiri lugemiseks head.“.

Too lugeja on vaistlikult leidnud minu arvates just õige mooduse raamatu lugemiseks – kiirustamata ja peatükkide kaupa, sest püüdsingi neid meenutusi ja fakte kirja panna nõnda, et kuigi peatükid sisu ajalises järgnevuses edasi viivad, oleks neist igaüks ka iseseisvalt loetav, st et lugeja võib valida need peatükid ja teemad, mis teda rohkem huvitavad.

Siinne foto on pärit Apollo FB-leheküljelt augustis, kui „Nooruse lugu“ ilmus ja kauplus seda lugemiseks soovitas. Mulle see pilt meeldis, aitäh tegijatele!

1150.
Related Posts with Thumbnails