Eelmise postituse nurinad on meelest, kõik laabub taas. Eile oli ilus päev. Tegime tasa hingedepäevaks tegemata jäänu ja käisime surnuaial haudu korrastamas. Palju lehti oli riisuda, aga nüüd on kõik kena ja puhas, valmis talveks. Abivägi pesi kodus ka aknad ära, aitäh, pilk väljapoole sai kohe palju selgemaks. Ilm üritab vihmutada.
Kõik on kuidagi tasahilju ootusärev, aga mida või keda oodatakse pole justkui päris selge. Nooremad blogijad arutlevad surma teemal. Nüüd, mil mul on elada jäänud märksa vähem kui juba elatud on, ei kipu ma sel teemal kaasa rääkima. Niikuinii on elutee alati ühesuunaline ja see teadmine kui vaidlemisele mitte kuuluv tuleb lihtsalt omaks võtta. Elujõud kulub elamiseks. Ja nii ongi kõige parem.
No comments:
Post a Comment