16.6.17

Batalovist


Eile teispoolsusse lahkunud Aleksei Batalov oli mu ema lemmiknäitleja. Mulle meeldis ta ka, oli aval ja siiras, elutruu ja usutav, mängis huvitavaid inimesi. Pälvis oma rollide eest kõikvõimalikke autasusid. Ja need silmad...

Sündinud 20. novembril 1928, hakkas Batalov näitlema sõja-aastatel. 1950. a lõpetas õpingud Moskva Kunstiteatri stuudios. Üldse osales umbes 80 filmis, paaril korral oli ka ise filmilavastaja. Töötas koos väga tuntud režissööride ja andekate näitlejatega. Siin  nimetan vaid mõnda oma noorusaastate tippfilmi.

Suure kuulsuse tõi Batalovile 1957. a ikooniline „Kured lendavad“ (rež Mihhail Kalatozov) – sõja- ja armastusdraama, milles tema kõrval oli peaosas sellest filmist alates säravaks saanud filmitäht Tatjana Samoilova. See oli film, mis sõna otseses mõttes vallutas maailma nii oma lavastuse ja operaatoritööga kui ka unustamatute osatäitmistega.


1960. a mängis Batalov armunud moskvalast Gurovit Tšehhovi ühe tuntuma novelli ainelises „Daamis koerakesega“ (rež Jossif Heifits). Jaltas suvitades kohtus igavlev Gurov provintsikaunitar Anna Sergejevnaga. Vastastikune armastus kujunes mõlemale ühtaegu nii õnnistuseks kui ka väga kurnavaks eluepisoodiks. Anna Sergejevnat mängis Ija Savvina. 


Siitpeale saatis Batalovit väga intelligentse näitleja maine, mida tugevdas veelgi tema järgmine filmiroll. Kohe järgmisel aastal tohutut vastukaja põhjustanud „Ühe aasta üheksa päeva“  (rež Mihhail Romm) oli film aatomifüüsikutest ja vallandas palju vaidlusi. Füüsikud olid tollal popid, palju vaieldi füüsikute ja lüürikute nn vastasseisu üle – muidugi kujunes siis filmgi tõeliseks kassahitiks, kus Batalov oli füüsik Dmitri Gussevi osas ja tema partneriks oli Innokenti Smoktunovski. Peategelaste kolmikusse kuulus ka Tatjana Lavrova.


Enamik selle blogi lugejatest aga teab Batalovit kindlasti Gošana filmis „Moskva pisaraid ei usu“ (1980, rež Vladimir Menšov).


Vähem teatakse seda, et Aleksei Batalovi omapärast häält võib kuulda paljudes vahvates multifilmides: näiteks on ta Jutustaja legendaarses multikas „Siil udus“ (1975).



Avapilt on nõukogude filmikunsti propagandabüroo postkaart 1961. aastast (minu lapsepõlvekogust); ülejäänud pildid on kaadrid filmidest ja filmiplakatid (internetist).

4 comments:

  1. Huvitav, et kõik need filmid on mul eredalt meeles.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Need olid ju ikka väga head. Sõna otseses mõttes filmiklassika ja maailmatasemel. Unustasin lisada, et neid saab praegu ka näiteks YouTube'ist vaadata.

      Delete
  2. Mulle on ka Batalov eluaeg meeldinud. Elas ikka pika elu!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Elas õnneks jah pika elu. Ta oleks filmides ehk rohkemgi mänginud, aga ta tütar oli raskesti haige ning Batalov ei saanud vahepeal pere juurest pikaks ajaks filmivõtetele sõita, esinedes tollal rohkem teatrilaval ja andes oma hääle multikate tegelastele.

      Delete

Related Posts with Thumbnails