8.8.16

Täika

Lugesin eile Postimehe veebilehelt uudist, et Prantsusmaal osteti ühelt kirbuturult kahe euro eest ülihinnaline Düreri gravüür. Kirbuturu mõiste, kuigi seda nüüdisajal palju kasutatakse ja Lääne-Euroopas vist kogu aeg kasutatud on, teisenes minu mõtetes silmapilkselt täikaks.

Nii kutsuti vanakraamiturgu minu lapsepõlves. "Täika" oli lühivorm sõnast "täiturg". Mis ajast täika nimetus käibele tuli, ei tea, aga arvatavasti oli nii juba enne suurt sõda. Igatahes on kindel, et nimetus pidi sündima täirohketel aegadel ja pärast sõdu on alati palju täisid.

Tallinna vanakraamiturg Väikese Rannavärava ees u 1911. a.
TLM F 1824, Tallinna Linnamuuseum, http://muis.ee/museaalview/1804791

Vene keeles on vanakraamiturgu kutsutud tolkutškaks, baraholkaks ja všivkaks. See viimane ongi täiturg. Aga kaht esimest sõna kasutati sagedamini, seetõttu ei arva ma, et täika on tulnud eesti keelde vene keelest tõlgituna.

Tallinna täika oli kuni 1959. aastani umbes seal, kus praegu maaliinide bussijaam. Nii kirjutatakse internetis. Minu poolsegases mälupildis paikneb tollane täika siiski rohkem tulevase Komsomoli (praegu Kalevi) staadioni kohal. Seal võis see ju 1955. aastani ollagi.

Mäletan, et käisin seal koos vanematega ühel korral ja kohkusin hirmsasti ära. Võisin siis olla umbes kaheksa-aastane. Seal oli tohutu mass tumedates riietes müüjaid, mehed sonides ja mitte just kained, naistel enamasti kitlid seljas ja pearätid peas. Asjad olid minu mäletamist mööda paljudel pandud mahaasetatud suurtele ajalehtedest või jõupaberist alustele. Kõik kokku oli sünge, räpane ja ebameeldiv. Kaubitsejate hõiked tundusid rämedad.

Millegipärast vapustas mind kõige rohkem üks vanaeit, kes müüs lehthaaval laialiasetatud margikogu ja miskit veel. Ei oskagi leida ratsionaalset seletust, miks just tema kõigi asjade segadiku hulgas hirmuäratavaim oli.

Igatahes keeldusin ma edaspidi täikale minekust täielikult. See asus ka meie Nõmme kodust kaugel, nii et meie pere jaoks olid need käigud harvad, kui neid üldse rohkem oligi. Võib-olla just selle lapsepõlvemälestuse pärast ei meeldi mulle ka praegused vanakraamiturud, kõikvõimalikud kirbukad ja kaltsukad, kuigi nende sisu võib täitsa põnev olla ja ka kaubitsemistingimused enamasti märksa paremad on, kui tollal pärast Teist maailmasõda.

Tallinna täika fotot niisugusena, nagu see mul lapsepõlvest meeles on, ma internetist ei leidnud. Aga midagi tollasest süngest meeleolust on sellel Tartu juudituru fotol:

Tartu vanakraamiturg, nn juuditurg 1937. a.
TM F 263:141, Tartu Linnamuuseum, http://muis.ee/museaalview/1584838

Vaatasin, et täika-sõna on paljudes sõnastikes kindlalt sees. Kirbuturg näikse olevat uuem variant, sõnastikes vähe. Usinasti kasutavad kirbuturu mõistet sakslased (Flohmarkt). Keeleabi veebilehelt leidsin tsitaadi:

"Kas õige on täiturg või kirbuturg?
Neutraalne on vanakraamiturg, argikeelsed on täiturg ja täika. Sõna kirbuturg on toortõlge soome sõnast kirpputori ega sobi eesti keeles kasutada."

Aga võib-olla lihtsalt on kirbud tänapäeval täidest rohkem levinud, kuigi viimasel ajal veebiväljaannetes ka peatäide rünnakute üle kaevatakse?

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails