Paar sammu Clarice Lispectori metsiku südame ligi

Mõned aastad tagasi leidsin Graciela Barrera blogi "Las palabras son mis ojos" ("Sõnad on mu silmad"), mis paelus mind oma postituste erilise värskusega ja lopsakalt täpse sõnakasutusega, mis on omane Ladina-Ameerika kirjandusele. Sestsaati olen seda Mehhiko-päritolu blogi ikka ja jälle lugemas käinud ja saanud osa seal pakutud muusikast (Caetano Veloso jt), raamatututvustustest (Baricco, Pessoa jt), mitmesugustest meenutustest ja mälestustest blogija sõpruskonna ja huvideringi kohta.

Just selle blogi kaudu tärkas mul huvi Lõuna-Ameerikas väga tuntud Brasiilia kirjaniku Clarice Lispectori (1920-1977) loomingu vastu. Graciela Barrera armastab tema teoseid lugeda ja on oma lemmikust blogis südamlikult ja palju kirjutanud. Ka oma blogijapseudonüümi Clarice Baricco võttis ta endale kahe lemmikkirjaniku nimede liitmise teel.

Aga see selleks. Olen otsinud Clarice Lispectori teoseid meie raamatupoodidest, aga pole leidnud, küll on mul viimasel ajal õnnestunud internetist leida mõned tema raamatute inglis- ja venekeelsed tõlked, mis lugemisjärjekorras ootavad. Suurt rõõmu tegi mulle, et Toledo kirjastus andis tänavu eesti keeles välja Clarice Lispectori esikromaani "Metsiku südame ligi" (Perto do coração selvagem, 1943), mille on portugali keelest tõlkinud Riina Roasto.

Oli puhas juhus, et lugesin seda kauni brasiillanna romaani e-raamatuna just nüüd, kui Brasiiliale on olümpiamängude tõttu koondunud kogu maailma tähelepanu. Olümpialainele pole ma veel jõudnud, aga väike samm Brasiilia kirjanduse tundmaõppimiseks on taas astutud.

1960ndatel aastatel oli Eestis väga populaarne Brasiilia kirjaniku Jorge Amado romaan "Gabriela", mille kirglikud tunnetepursked küllaltki karedaid põhjamaiseid lugejahingi vapustasid. Ehk küll tollastes raamatututvustustes rõhutati, et "Gabriela" olevat ühiskonnakriitiline romaan, võtsid kõik lugejad seda erootikaküllase armastusromaanina. Enamikule lugejatest oli see esmaseks tutvuseks Ladina-Ameerika rikkaliku keele- ja kõnepruugiga kirjutatud teosega.

Clarice Lispector on samuti väga eripärase keele ja stiiliga kirjanik. Ma ei ole päris nõus tema loomingu tutvustustes, ka "Metsiku südame ligi" tutvustuses öelduga, et Lispectori loomingu eriomased jooned on kiretu sisekaemus, argisuse analüüs, õõvastav neutraalsus, poeetiline ja võõrastav keelekasutus; et ta loob unenäolise maailma täis ähma, tavatuid võrdlusi, segaseid sõnu.

Minu jaoks on tema tegelaste sisekaemused vägagi kirglikud ja pingelised, õõvastavat ma neis samuti ei leia, neutraalsuse ja segasuse asemel on mu meelest väga täpsed ja teravad, kohati isegi valulised suhtumised. Keelekasutus on jah ülimalt poeetiline, kuid mitte võõrastav, vaid nõtke ja paindlik -  pulbitsevat jõevoolu või kaldale laksuvat merelainetust meenutavana haarab see lugeja endasse.

Kohati tundub mulle "Metsiku südame ligi" puhul, et tõlkijal on olnud raske leida eesti keelest sobivaid varjundeid, seda keelenõtkust ja paindlikkust, seda sujuvalt sügavusse viivat hoovust, mis vist originaalis peidus on, Aga õnneks on niisugune kohatine kohmakus harv ja tõlkija üldiselt hästi romaani mitmekihilisusega toime tulnud.

Üks tekstinäide ka:
"Oli palju ilusaid tundeid. Ronida mäkke, peatuda tipus ning pilku heitmata tunnetada selja taga vallutatud maid, talu kusagil kaugel. Tuul sasimas riideid, juukseid. Käed vabad, süda sulgub ja avaneb pööraselt, nägu aga päikse käes selge ja rahulik. Ja ta teab, et maapind ta jalge all on nõnda sügav ja nõnda saladuslik, et pole vaja karta ootamatut mõistmist, mis hävitaks müsteeriumi. See oli võimas tunne."

Clarice Lispectori eluloo leiab siit.

Toomas Raudam arvustab romaani "Metsiku südame ligi".

Siinses videos on näha, kui kaunis oli selle kirjaniku välimus; keeleoskaja saab nautida ka tema tsitaatide ilu; tema mälestuseks laulab Brasiilia muusik Caetano Veloso.