20.5.16

Milan Kundera „Tühisuse pidu“


Milan Kundera
„Tühisuse pidu“

Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm.
Kirjastus Varrak, 2016.

„Kuid La Francki väljasirutatud nimetissõrmele maandunud suleke otsustas järsku ümber ja libises tasahilju tuulest kantuna kaugesse linna, mille nimi oli Tallinn ja mille Tornide väljakul seisis aastakümneid suure pissija monument.“

Ei, seda lauset Milan Kundera seni viimases romaanis „Tühisuse pidu“ (La fête de l'insignifiance; 2014) ei ole, aga kui küllalt õbluke raamat läbi sai, tabasin end mõttelt, et umbes taolise lausega võiks alata selle kaheksas osa, kui see kunagi kirjutataks.

Üldse tekitas Kundera romaan palju pentsikuid mõtteid, aga kuidas teisiti saakski. Näiteks kirjutab ta, et kõik nabad on ühesugused. Noh ega ei ole ikka! Isegi kõigi kenade neidude nabad ei ole sarnased, kõnelemata mõnest vuntsi- või habemekandjast. Naba võib olla uue ajastu erootiline sümbol, nagu raamatus väidetakse, aga igamehe naba pole seda küll kohe kindlasti mitte, isegi siis, kui sellele enesekeskse nabavaatlusega lähenetakse. Ja kuna ma selle ühesugususega ei nõustu, ei nõustu ma ka päriselt kõigega, mida Kundera kirjutab, kuigi tema vaba vaimu vohamist on kena jälgida.

Kundera peategelaste sõprusnelik meenutas mulle kolme musketäri ja nende gaskoonlasest sõpra, aga see on täielikult minu meelevaldne mulje. Kui välja arvata see, et põrandale jäi pärast ebaõnnestunud haaramiskatset kallihinnalise armanjaki loik, siis otsest sarnasust Dumas' tegelastega pole. Armanjakki jõid ju nemadki. Aga palju nende vimkalisest prantslaslikust iseloomust on Kundera raamatus ometigi.

Mis aga eespool mainitud suuresse pissijasse puutub, siis seda ajaloolist anekdootlikku vahepala lugege parem raamatust ise, saate nauditava elamuse.

„Tühisuse peo“ tutvustus ütleb, et „romaan jätkab Milan Kundera mängulist jutustamistraditsiooni ning lahkab vaimukalt inimsuhteid ja meie praegust ajastut...“ Nii on, aga  romaanist ilmneb ka eaka autori elutark muie selle maailma toimimise ja toimingute üle.

Sest, nagu ütleb raamatu üks tegelasi: „Inimesed saavad elu jooksul kokku, lobisevad, arutlevad, tülitsevad ega saa aru, et nad pöörduvad üksteise poole kaugelt, igaüks omast vaatetornist, mis asuvad aja eri punktides.“

Omamoodi pentsik juhtum „Tühisuse peo“ eestindust lugedes oli mu jaoks ka see, kui ühe peatüki alguses lugesin kahe peategelase kohtumisest „Luxembourg'i ajas“. Senimaani oli ikka aiast juttu olnud. Aga et Kundera selles kõhnukeses raamatus arutleb palju aja eri punktide üle, siis juurdlesin siinkohal hulk aega, kas see „aja“ sõna on kirjaniku järjekordne omapärane pöörang või lihtsalt väike tõlkeaps, mis aja mängulisusest pajatavasse groteskiküllasesse teksti, jah, tõepoolest isegi sobis.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

* Kundera esimesest eesti keelde tõlgitud raamatust, jutukogust „Naljakad armastuslood“ (1965), olen kirjutanud oma noorpõlves loetud raamatute meenutusblogis siin.

2 comments:

  1. Andres Laiapea näikse olevat sellest raamatust kirjutamise tõsisemalt ette võtnud. http://laiapea.eu/kundera-tuhisuse-pidu-13/

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, anonüümne. Väga hea, kui võtab. Mina ei pretendeerinudki selle postitusega muule kui vahetule lugemismuljele, aga kahtlemata väärib Kundera looming põhjalikumaid käsitlusi.

      Delete

Related Posts with Thumbnails