11.5.16

Kohtumine päevapaabusilmadega


Rabaskäija kutsus mu kaasa ja esmaspäeval tegingi väikese rännaku. Ehk küll oleksin pidanud selle aja kõikvõimalike tähtaegade huvides arvuti taga veetma ja tähemärke toksima, oli väljas parem ja umbkaudu viiekilomeetrine retk ei väsitanudki kuigi palju.


Raba hakkas alles värvitoone omandama, roheline oli õrn, aga paar päeva varem olevat veel hapram olnud. Ja taevasinine oli taevalikult sinine.


Oh kui tohutu palju oli liblikaid: kollaseid, valgeid, aga kõige rohkem neid, kes Eestis ühed ilusamad - päevapaabusilmad. Moblapildile seda ilu ei saanud, sest telefonikaamera oli liiga aeglane neid püüdma. Siinne laudteel puhkaja on rohkem tõestuseks liblikate olemasolust kui ilus pilt. Aga silme ees on see liblikatelend ikkagi.


Käod kukkusid. Esialgu pakkusid mulle veel umbes 15 eluaastat. Pärast lisasid juurde, ega nad ju kadedad ole.Kuigi, nii omavahel öeldes, ega nad ka väga suured realistid pole, mõnikord panevad ennustusega mööda.


See koht meeldib mulle millegipärast väga. Olen seda parditiigi juurde viivat kruusateed pildistanud juba aastaid erinevate ilmadega peaaegu ühest ja samast kohast (tihtilugu ka blogi avapildiks pannud) ning igakord on see veidi  lummav, nagu viiks kuhugi salapärasesse paikka. Seekord oli päike vastu, tulemus ei saanud kõige parem, aga mulle mälestuseks siiski hää.


Minu moblafotod: 9. mai 2016.

2 comments:

  1. On ilus, kui inimesed oskavad mälestusi, kilde, pilte koguda ja neid jagada. Aeg võib ju mööda tuhiseda, kuid midagi olulist jääb alles.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, Arnikai, lahke kommentaari eest!
      Käisin ka Su blogi uudistamas - seal on palju head lugemist.

      Delete

Related Posts with Thumbnails