31.3.16

"Experimenter" (2015, USA)

Käsule kuuletumine on psühholoogide jaoks alati olnud huvitav uurimisteema. Iseäranisti tahavad sellest rohkem teada sotsiaalpsühholoogid, sest autoriteet, käsk, võim, sõnakuulmine ja väga paljud nendega seostuvad asjaolud määravad ju suuresti ühiskonna toimimise.

Vaatasin paar päeva tagasi väga mõtlemapanevat filmi. USA eluloodraama "Experimenter" (2015, Magnolia Pictures; eesti keeles siis vist "Eksperimenteerija " või "Katsetaja") stsenarist ja režissöör Michael Almereyda on püüdnud avada 1961. aasta kurikuulsa Milgrami katse olemust, selle mõju muu hulgas ka eksperimenteerijale endale ja tema lähikondlastele.

Osades on Peter Sarsgaard Yale'i ülikooli sotsiaalpsühholoog Stanley Milgramina, Winona Ryder Milgrami abikaasa Sashana ja veel paljud näitlejad nii katsetajate kui katsealustena.

Filmi teevad lisaks eksperimendi julmusele – väljaselgitamisele, kui suuri kannatusi võivad inimesed teistele põhjustada, kui neid selleks kohustatakse –, milleks ühiskond valmis ei olnud, põnevaks ka peategelase otsepöördumised ekraanilt vaataja poole ning vägagi iselaadsed dekoratsioonid, milles avaldub teatud tinglikkus, nagu peategelasele kuklasse hingavas elevandiski.

Stanley Milgram (15. august 1933 – 20. detsember 1984) otsustas natsi-Saksamaa koonduslaagrite ja rohkeid ohvreid nõudnud holokausti sündmuste mõjul läbi viia eksperimendi, mis demonstreeriks autoriteedi mõju kuulekusele.

Vabatahtlikud katseisikud olid katses "õpetajad", kes pidid andma elektrišokke teistele katsealustele – kõrvalruumis viibivatele "õpilastele", kui need vastavad valesti. "Õpilasteks" olid tegelikult näitlejad, kes teesklesid elektrišokkide saamist ning anusid "õpetajaid", et need loobuksid ja rohkem valu ei põhjustaks.

65% "õpetajatest" ei pööranud "õpilase" kannatustele tähelepanu ja jõudis 450voldise šokini. Algselt eeldas Milgram, et võigast tegu on suutelised toime panema umbes 4 protsenti katsealustest. Katsete tulemused jahmatasid nii teda ja tema meeskonda kui ka ühiskonda.

Milgrami eksperiment tekitas palju kahtlusi teaduslike eksperimentide uurimiseetika osas. Tema katsed põhjustasid katsealustel tugevat stressi, ka ei olnud katseisikud täpselt teadlikud eksperimendist ja ei olnud seetõttu andnud ka teadlikku nõusolekut.

Filmis on palju konfliktseid olukordi, kohati lausa valusat traagikat, aga ei puudu ka mõnus koomika. Kerge vaatamine see ei ole, paeluv küll.

27.3.16

Ühe ammuse mainimise õienduseks

Leidsin täna ajakirja Noorus vanu aastakäike sirvides, et olen siin blogis kunagi tsipa valetanud, kui kirjutasin oma Loomingus avaldatud luuletusi siia pannes, et Nooruses töötades ma oma luuletusi ei avaldanud. Nimelt oli üks erand - küll üsna väike - 1988. aasta mais.

Kunstiteadlane Evi Pihlak kirjutas siis ajakirjale sellest, et Eestis on kunstiajaloolastel oma klassikaline professorikuju. "See on kunstiteaduste doktor professor Voldemar Vaga, kes on meie ainsa, spetsiaalselt eesti lugejale koostatud üldise kunstiajaloo autor ja keda tunneme ühtlasi varasemate sajandite eesti kunsti uurijana ning mitme põlvkonna kunstiajaloolaste koolitajana Tartus." Professor külastas esimest eesti kunsti näitust Tallinnas juba 1909. a.

Evi Pihlak kirjutas niisiis Nooruses prof Vaga elukäigust (sünd 29. mail 1899) ja sellestki, et "...jõudnud oma akadeemilise kuulsuse tippu, valmistas Voldemar Vaga kunstihuvilistele veel ühe üllatuse. 1984. aasta suvel leidis Tallinnas Kunstimuuseumis aset tema akvarellide ja joonistuste näitus, 85-aastane debütant tekitas tõelise hämmelduse. Kunagi varem ei olnud ta näitustel esinenud. Kuid selgus, et juba varasest noorusest pärinenud joonistusharrastus ja akvarellimine ei olnud õieti kunagi katkenud."

Ja mis oli sel näitusekirjeldusel ühist minu värsiridadega?  Käisin seda näitust 1984. a vaatamas. Saadud muljest kirjutasin luuletuse. Seda pakkusin avaldamiseks koos teiste luuletustega, millest osa siis Loomingus ilmusid, see aga mitte. Siis küsitigi, miks esimeses reas just 1939. aastanumber seisab. Et kas on tegemist Eesti Vabariigi ihalemisega... Aga asi oli palju lihtsam, nimelt rippusid pildid näitusel tookord just nii: üleval variant ammusest 1939. aastast, all samade piltide (ja kohtade) uuem töötlus 1982. aastast. Kui nüüd Evi Pihlak mõni aeg hiljem sellest näitusest kirjutas, panin omagi "ilmumata arvustuse" tema ülevaatele lisaks:

PROF. VAGA NÄITUSELT

1939. 1939. 1939. 1939.
1982. 1982. 1982. 1982.
Nii nad ripuvad.
Oli noor mees 1939.
On vana mees 1982.
Lossis on pildid,
vanad pildid, mis uuesti loodud.
Mis oli enne, on nüüd.
Mis on nüüd, oli enne.
Kõik täis noorpõlve elusinist.

Voldemar Vaga suri 22. veebruaril 1999, sajast aastast jäi puudu mõni kuu. Tema akvarellide imeline sinakas toon on mul senini meeles.

25.3.16

Kolm kõhna muna


Värvisin täna mune. Ärge tulge nüüd noomima, et suurel reedel ei tohi mune värvida. Oli aega, oli tahtmist - munadevärvimine on omamoodi keskendumist nõudev meditatsioon. Iseäranisti siis, kui munakoored on nii õhukesed nagu seekordse poesatsi omadel ja kipuvad katki minema, vaatamata kõiksugustele ettevaatusabinõudele.

Aga noh, kolm tervet kõhna kenakest sain ikka üles pildistada. Nagu olen siin varemgi kirjutanud, olen munadevärvimisel endiselt sibulakoorteusku.

Seekordsed munadepühad tulid kuidagi ootamatult kiiresti. Eile märkasin ehmatusega, et mul on kaugematesse kohtadesse lihavõttekaardid saatmata - millegipärast oli tunne, et seda tuleb alles aprillis teha. Kaardiootajad internetti ei kasuta, ju siis tuleb nüüd pühadeajal neile kenad pikad kirjad kirjutada.

Eile oli ka isa 106. sünniaastapäev. Üks saatus, millega ma lahutamatult seotud olen, sai siis alguse. Olen mõnikord mõtelnud, kui palju huvitavaid kaasaegseid tal oma noorpõlves oli. Selliseid, keda mina olen koolis õppinud. Tema aja inimesed...

Laulu koht: https://youtu.be/Hjr9OyJMqkY

18.3.16

Kui toimetajad võeti plaksti maha...

Sellele ajalehenumbrile olen pliiatsiga kirjutanud: "Ajaleht, mida ei levitatud ja mille toimetajad võeti ametist RR poolt plaksti maha."


Nüüd pean iseenda kirjutatu dešifreerimiseks vist küll mõne detektiivi appi võtma. Tee või tina, aga enam ei mäleta, miks RR (vist siis Rahvarinde volikogu) selle ajalehenumbri ilmumise ära keelas. Eks ole õigus neil, kes ütlevad, et loll on see, kes kirjutab, mis juhtus, aga ei kirjuta, miks juhtus.

Ise ma selle lehega seotud ei olnud, aga üks mu kolleege, kes lehetegijate hulgas oli, andis selle toona mulle mälestuseks. Küllap ta ütles siis ka levitamatajätmise põhjuse, aga see on mul meelest pühitud.

Rahvarinde Teataja nr 16, 24. nov 1988 on huvitavat lugemist täis. Autorite loendki väga põnev, esilehel on näha Rein Taagepera, Lembit Ebre, Ülo Vooglaiu nimed, aga oli ka Rein Ruutsoo, Piret Pukk jt. Väljaandja oli firma Kodamu, ajutises peatalituses toimetajatena Jüri Nõmm ja Andres Ottenson, kunstnikud Heino Prunsvelt ja Aarne Vasar (siin näha oleva esikülje karikatuur küll Heiki Ernitsalt), keeletalitaja Maris Makko, maketi tegi Tõnis Lüllma. Lehekülgi 16. Tiraaž 14 000. Palju seda levitamata jäetud lehenumbrit käest kätte on rännanud, seda ma ei tea.

Enamik mu blogi lugejad on vist sellest lehest nooremad, aga ehk juhtub siia uitama ka keegi, kes noid aegu mäletab, võib-olla isegi keegi, kes teab, miks sellele lehenumbrile niisugune saatus osaks sai, kas põhjuseks oli mõni kirjutis, illustratsioon, värvivalik või hoopis midagi muud. Jagage siis, palun, oma teadmist.

16.3.16

40 aastat hiljem


Ühest unustatud sahtlist leidsin karbikese 1975. a toodetud papist klaasialustega. Kasutamata ja värvilustakad. Eesti Paberitööstuse toode. Toona maksis see karbitäis 95 kopikat.



Tundub, et neid on kõvasti üle poolesaja, võib-olla lausa sada. Üle lugema ei hakanud, aga kasutusele võtsin küll. Kõigest 40 aastat hiljem. Ilus vana asi. Puhas öko...

12.3.16

Mainimisi

Õigupoolest ei ole mahti blogisse kirjutada. Tegelen ühe pikema kirjatööga, tegelikult küll alles selle ettevalmistusega - üsna paljude faktide täpsustamisega. Nii et arvuti taga saab blogimatagi istutud pikalt, tõenäoliselt isegi rohkem kui tervisele kasulik.

Mainin siiski, et nädal tagasi ilmus mul taas lugu Õpetajate Lehes, kirjutatud mu lapsepõlve ja noorusea lugemismälestuste blogis Tütarlaps linnast tehtud kolme postituse põhjal: "Pedagoogiline kultusraamat ja selle järjed". Lugeda saab siit ja see lehenumber on juba näha ka Digaris.

7.3.16

97

Mu ema saaks täna 97aastaseks. Nukrus, et teda enam ei ole, on aastatega muutunud tänuks, et ta oli.

Samamoodi on isaga, kellel samuti oleks varsti sünnipäev. 106.

Nad mõlemad olid märtsikuu lapsed, üks veel talvel, teine varakevade hakul.

Laual on roosid. Tahtsin küll tulpe saada, aga need olid naistepäeva eel juba ära ostetud. Ei hakanud neid otsides kaugemale minema. Lill on lill on lill on lill.

2.3.16

Vaatamisi: hispaaniakeelseid filme ja muud põnevat (täiendatud)


Alates tänasest saab märtsis kolmapäevaõhtuti ETV2-s (koostöös Iberofestiga) vaadata viimase viie aasta jooksul valminud hispaaniakeelseid filme. Panen selle nimekirja siia, siis on ühes kohas koos. Tahaksin neid enam-vähem kõiki näha (kas otse- või järelvaadates). - Kui on vaadatud, siis kirjutan igast ka lühidalt siia.

Täna õhtul kl 21.35 "Apelsinimesi" ("Miel de naranjas", Hispaania-Portugal 2012, rež Imanol Uribe) - ajalooline põnevik 1950. aastate Franco-aegsest Hispaaniast. - Jäi seekord siiski vaatamata, sest jäin oma järelvaatamise kavatsusega veidi hiljaks, seitse selleks lubatud päeva said enne otsa.

9. märtsil kl 21.35 lühifilmide kassett "Rio, ma armastan sind" ("Rio, Eu Te Amo", Brasiilia-USA 2014). (Enamasti portugalikeelseid) lühifilme ühendav teema on armastus Rio de Janeiros. Hulk huvitavaid näitlejaid ja režissööre. - Vaadatud. Kaunis, poeetiline ja kohati isegi kummituslik film, väga head tüübid ja osatäitmised, väga meisterlikult kokku pandud erinevad lühifilmid, hea muusika, ilus ja suurepäraselt mõjuv nii kogusummana kui üksikute episoodide kaudu, nii kurbuses kui rõõmus.

16. märtsil kl 21.35  sotsiaalne draama "Ässad" ("Os fenómenos", Hispaania 2014, rež Alfonso Zarauza) - selle filmiprogrammi kõige värskem linateos, mille kohta väidetakse, et kuigi tegemist on kaasaegse naise tõsimeelse iseseisvumisega, on teema tembitud eheda huumoriga. -  Vaadatud. Tutvustust pealiskaudselt lugenuna eeldasin, et on lõbus ja humoorikas film, tegelikult aga on tõepoolest sügavalt sotsiaalne lugu Hispaania ehitajatest majanduskriisi ajal. Sümpaatne peategelanna saab ehitusel hakkama meestega võrdselt, hoolitseb lapse eest ja lahendab oma keerulisi suhteid. Täitub ka üks tema unistus, kuid ainult korraks. Palku ei maksta õigel ajal. Eelistatud on hispaanlased, mujalt tulnute elu on veelgi raskem.Unistustele on palju ruumi, aga vähe täitumislootust.

23. märtsil kl 21.35 täispikk multikas täiskasvanutele "Kortsud" ("Arrugas", Hispaania 2011, rež Ignacio Ferreras) - lugu sõprusest ja vananemisest, tegelasteks kaks toanaabrist sõpra vanade hooldekodus. Saanud palju väärikaid auhindu. - Vaadatud. Väga südamlik film. Soovitan kõigil vanematel inimestel vaadata. Nooremad võiksid ka...

30. märtsil kl 21.35 romantiline komöödia "Õnne saladus" ("El misterio de la felicidad", Argentina-USA 2013, rež Daniel Burman) - nn kadumismüsteerium. Tõotab põnev olla. - Vaadatud. Väga lahe ja soe film. Kaks sünkroonselt elavat sõpra, kuid ühel hommikul on teine kadunud. Kui sõber Eugenio kaob, pole Santiago elus enam miski, nagu varem. Koos Eugenio naise Lauraga otsib ta vastust küsimusele, miks sõber nende juurest ära läks.

Lisaks on mul märtsis tahtmine jätkata kriminaalsarja "Unustamatu 1"("Unforgotten, Inglise 2015) vaatamist ETVst. Peaosas inspektor Cassandra Stuartina on selles näitlejanna Nicola Walker, kes jäi mulle meelde väga impulsiivse ja ootamatu karakterina eelmisel aastal vaadatud romantilisest BBC draamasarjast "Viimane tango Halifaxis". - Vaadatud. Täitsa põnev kolmeosaline sari, mille lõpplahendus ei olnud väga klaarilt etteaimatav, kohati häiris kõrvalliinide rohkus, aga üldiselt hea, võiks jätkuda ja kui, siis sama peategelasega.

Eelmisel nädalal alustas ETV2 ka "Kaardimaja" ("House of Cards") järjekordse hooaja näitamist. Kuigi sarkastiline, terav ja julm ning kohati mu taluvuspiiride lähedal, on see sari mulle huvitav.
Related Posts with Thumbnails