28.12.15

Jõuluajal pingevabalt

Jõuludega, näib mulle, on midagi väga valesti. Millegipärast meenutavad paljude blogipostitused mulle uudiseid lahingutandrilt. Kirjutatakse, et jõulud on õnnelikult mööda saanud ja nüüd saab rahulikumalt hingata ja normaalselt olla; esitatakse raporteid võitlusest sunniviisilise kodustega koosolemisega ja sellega kaasneva kõhuorjusega või millegipärast justkui kohustuslikuks muutunud ettekandeid teemal, kes rohkem ja paremaid kingitusi sai.

Korraks üritasin Postimehest jõulujumalateenistuse netiülekannet vaadata. Kusagilt keskpaigast. Videole tuli esimesena reklaam, et lotopiletid on ikka õige õnne alus. Seejärel oli väga pentsik kuulata kirikuõpetaja sõnu "Palvetagem nüüd!" Nii et sellest üritusest  loobusin kähku.

Kirikulised teleekraanil istuvad ka enamasti igal aastal üsna masendunud nägudega. Jõulud peaksid ju rõõmuaeg olema, ikkagi suur sünnipäev, ja edaspidiseks eluks jõudu andma. Rahuaeg on see ka, aga sel aastal paugutati vähemalt meie kandis kesköö paiku taeva poole ikka väga ohtrasti.

Ise tundsin end jõuluajal pingevabalt.  Jõulukaardid said saadetud, see traditsioon meeldib mulle, aga kingitusi otsustasime ühisel nõul mitte teha. Nii sai Jõuluvana puhata, ei pidanud ühelgi ostutramburail käima.

Tuba ehtisime parajal määral, kuuske pole meil juba aastaid olnud, selle rolli on potis kasvav laeni ulatuv tsitrusepuu täitnud. Aga ta hakkab väsima, sestap koormasime teda minimaalselt.

Söögikaart oli lihtne. Verivorste sõime, head olid. Rannarootsi omad. Ei läinud isegi pannil katki. Muude jõuluroogadega pidasime kõigiti piire.

Vaimutoitu valis igaüks ise, lähtudes sellest, mida eelistab. Loen praegu väga head Tiziano Terzano raamatut "La fine è il mio inizio". Läbi peaks see saama aasta lõpuks, aga blogis kirjutan loetust vist pärast aastavahetust.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails