30.10.15

„Mul ei ole nõudlik maitse: rahuldun alati parimaga.“


Mida muud on aforismidele toetumine kui põgenemine argipäevast. Soov olla parem ja ilusam, saavutada rohkem ja elada õnnelikumalt. Tiivustatuna teiste sõnadest ja väljaütlemistest. Neile toetudes.

Olen siin blogis kahel korral kirjutanud oma hommikujooma teepakikeste sabalipikutele kirjutatud mõtteteradest. Neid postitusi on palju vaatamas käidud. Järelikult pakuvad huvi. Nüüd siis kolmas kord sellest, mida Inglise aristokraatlikud teepakikesed püüavad mulle õpetada.

„Kujutlus on loomise algus. Te kujutlete seda, mida soovite; tahate seda, mida kujutlete, ja lõpuks loote seda, mida tahate.“ (George Bernard Shaw, kirjanik.)

„Edu saladuseks on eesmärgi püsivus.“ (Benjamin Disraeli, 1804–1881, Suurbritannia riigitegelane ja kirjamees, kahel korral peaminister.)

„Mul ei ole nõudlik maitse: rahuldun alati parimaga.“ (Oscar Wilde, kirjanik.)

„Inimene võib läbi sõita kogu maailma, otsides seda, mida vajab, ja leida selle koju tagasi pöördudes.“ (Thomas More, 1477–1535, Inglise riigitegelane ja kirjanik.)

Vaata ka:
Elu on täielik õnn.
Tee joodud, päev alanud
980. 

28.10.15

Blogirännud - 2: kuulsuseminutid, põllulilled, üks teekond ja orkester


Blogijad on teleekraanil kahel päeval oma kuulsuseminutid saanud.

„Kirjandusministeerium“ näitas eile kahte raamatublogi(jat) ja ühe neiu raamatupilte Instagramist. Hea, et niipaljukestki, sest huvitavaid (eestikeelseid) raamatublogisid on kümneid ja neid tuleb minu märkamist mööda muudkui juurde. Olen mitu korda siingi blogis öelnud, et tasapisi olen hakanud raamatublogijate arvamusi raamatutest oma lugemisvara valikul rohkem usaldama kui n-ö ametliku kirjanduskriitika seisukohti.

Tänane „Pealtnägija“ käsitles Perekooli foorumi labasust ja pahatahtlikkust mõnede blogijate arvustamisel. Ühtpidi oli see teema justkui paja ja katla kohta käiva vanasõnaga seotud, teisipidi aga on  kurb, kui Perekool, mis peaks noori emmesid aitama, nõuandmise asemel neid halvustab ja mõnitab. Aga ma olen Perekooli foorumi east ammu üle kasvanud, ei loe seda ega kommenteeri seda teemat pikemalt.

Panen siia hoopiski jälle kirja mõned lingid blogipostitustele, mis mulle viimasel paaril nädalal on eriti meeldivalt silma hakanud ja mõtteainet pakkunud.

Jaan Kaplinski kirjutas oma blogis „Ummamuudu“ postituse „Põllulilli pole enam“. Jagasin seda südamevalusat postitust juba ka FB-s, kus looduse  ja põllulillede hävinemise teemal üsna mitu vastukaja tuli. Nende hulgas oli ka tõdejaid, et on püütud just nii talitada, nagu Kaplinski soovitab. Mina omakorda soovitan seda teksti lugeda. Paar lauset sellest ka: „Oli ju meil kord rahvuslill –  rukkilill, olid aasad ja põlluääred, kus kasvasid karikakrad, kellukad, jumikad... See kõik kaob kiiresti. Ning nende lilledega koos osa putukatest, liblikad, kimalased. Kelle kadumine omakorda kahandab õitsvate taimede võimalusi seemet kanda ja levida.“

Väga meeldis mulle Kadi postitus blogis „Rohelisem rohi“, võluvalt lummavate fotodega reisikiri „Sihtpunkt: Nordkapp (ehk siis kuidas me nädalaga 3000 km maha sõitsime)“. Neis paikades ei ole ma ise käinud, aga tänu Kadile sain väga hea elamuse. Võib-olla ka tulevase reisisihi.

Kui juba jutt väga headele fotodele läks, siis soovitan kindlasti vaadata Mait Jüriado blogis olevat fotoseeriat „100 portreed orkestrist“. ERSOt teavad vist enam-vähem kõik, selle kõlajõudu ja loomingulisust, aga  nende fotode kaudu saab muusikuid ja nende pille näha lähemalt, tunnetuslikumalt, kohati tõsiselt, teisalt jälle sõbralik-naljameelselt.

Kellel on huvi teada saada, missuguseid blogisid ma eelmisel korral soovitasin lugeda, võib vaadata siia.

Minu foto nii ilus ei ole kui siin soovitatud blogides. Sellel on lihtsalt üks möödunud suve päikesesoe kivi.

24.10.15

Pildikesi päeval enne talveajale üleminekut

Glehni Palmimaja ümbrus on müürid saanud. Veel pole aja hingus neid puudutanud ja need ei haaku Glehni korrapäratu loominguga, vaid püüavad seda raamidesse suruda.


Palmimajas endas on selle looja uisapäisus ehedalt alles ja võremustrite kaudu sisse hiiliv sügispäike täiendab seda oma sooja paitusega.


Mets on täis discgolfareid, nagu "sissepääsu" juures autoderohkuski näitab.


Poeedi mälestuseks pandud pingil ei istu kedagi, ainult tuvid või kajakad on sellele oma autogrammid jätnud.


Siinsamas on lisaks Juhan Sütistele mälestuspingid ka Anton-Hansen Tammsaarele, Eduard Vildele, Mati Undile ning kaks natuke uuemat Marie Underile ja Silvia Rannamaale. Vilde pingil on paar vanemat daami pikniku korraldanud, teised on tühjad, sest sel kellaajal siia päikest kuigi palju ei paista ja mõtlusekoht kipub jahedaks jääma.


Kahinal kõnnib keegi kuskil kuldsetel lehtedel.


Öösel läheme üle talveajale...
Moblafotod, 24. okt 2015.

12.10.15

"Püha vale" - "Святая ложь"

Venemaal keelati video, millel on jäädvustatud Alla Pugatšova esinemine Sotšis peetud laulufestivali "Novaja Volna" ("Uus Laine") kontserdil tänavu 4. oktoobril.

Pugatšova esitas laulu "Святая ложь" ("Püha vale"), mida peetakse otseselt Putini-vastaseks. Lauluvideo eemaldati telekanalilt "Rossija 24", samuti "Rossija" kontolt YouTube´is.

Kauaks seegi video YouTube'i üles jääb, pole teada, aga laul on väga hea:
Laulusõnad "Püha vale" jaoks kirjutas luuletaja Diomid Kostjurin Pugatšova jaoks juba 1984. a, aga nüüd on laul omandanud uue, aktuaalse kõla.

Vaata ka: http://glavred.info/kultura/v-rossii-zapretili-video-vystupleniya-ally-pugachevoy-na-novoy-volne-s-pesney-svyataya-lozh-339560.html 

Pärast laulu esitamist "Novaja Volnal" ilmus vastav teade koos videoga ka venekeelses Postimehes: http://limon.postimees.ee/3353491/slushaj-alla-pugacheva-na-novoj-volne-prizvala-putina-ne-lgat-vot-jeto-da

10.10.15

Blogirännud - 1: Armeenias ja tegelikus Downton Abbey'is

Olen aeg-ajalt ikka oma lugejaile soovitanud mõnda minu meelest huvitavat blogi. Seekord siis jälle - arvan, et eriti sobivat lugemist pikkadeks sügisõhtuteks. Siitpeale on nende soovituste pealkirjaks "Blogirännud" ja püüan neid anda igas kuus korra või paar.

Kõigepealt rännumehest ja loodusehuvilisest ajakirjaniku Toomas Jüriado blogi "Kolmenimemees".

Toomas ei kirjuta väga sageli, aga kui teeb seda, siis haruldaselt põhjalikult ning rohke pildimaterjaliga. Nüüd oktoobris on ta blogisse pannud 16(!) osa reisimuljeid Armeeniast. Nende üldpealkiri on "Meelespeakevade nädal iidses Hajastanis" ja lugejat juhin selle sarja esimese postituse juurde: Meelespeakevade nädal iidses Hajastanis, I. Jerevan –vaade ülevalt ja pilguheit kaugesse minevikku. Tema blogi küljeveerul on reas ka lingid järgmistele selle sarja postitustele.

Teiseks soovitan Carnarvoni krahvinna ametlikku blogi "Lady Carnarvon".

See blogija, leedi Fiona, on eesti lugejaile tuttav raamatu "Lady Almina ja tegelik Downton Abbey. Highclere'i lossi kadunud pärand" (Lady Almina and the Real Downton Abbey: The Lost Legacy of Highclere Castle, 2011; e. k 2014) autorina. Viimastes blogipostitustes kirjutab ta  Highclere'i lossi elanike elust vahetult pärast seda, kui seal lõpetati ülimenuka "Downton Abbey" filmimine ja lossirahvas n-ö tavaelu juurde tagasi pöördus. Kõrgklassi lossiemand mõistab huvitavalt kirjutada ja arvab, et lisaks "Lady Alminale..." pajatab Highclere'i lossi ajaloost ja sealsetest kunagistest asukatest veel mõnes raamatus.

7.10.15

Püsivad, ei püsi...


Mustamäelasena loen loomulikult suure huviga kirjutisi, mis paneelelamute elueast ja võimalikust lammutamisest räägivad. Paraku käivad need tihti üksteisele vastu - mõnikord isegi siis, kui kirjutajaks on üks ja sama inimene. Nii näiteks on üks lugupeetud professor kahe  aasta jooksul oma arvamust üpris oluliselt muutnud.

6. novembril 2013 ilmus Postimehes artikkel "Professor Karl Õiger: kortermajad püsivad".
http://tallinncity.postimees.ee/2587320/professor-karl-oiger-kortermajad-pusivad

Ta kirjutas, et nõukogude-aegsete korterhoonete eluea kohta on liikvel mitu varianti. Millist tõsiselt võtta?
 "See, et paneelhooned peavad vastu vaid 25 aastat, on täielik käojaan. Ei tea, kust see võetud on. See arv võiks kehtida mõne ajutise puukuuri puhul.
Tallinna ehitatud paneelhoone tüüp on nagu mesilaskärg. Sellel on iga toa tagant kandevsein, lisaks kandvad seinad piki hoonet ning vahelaed, mis on omavahel ja välisseintega ühendatud.
Isegi kui mõni välissein lahti tuleks, ei tähenda see, et kogu maja kokku variseks. Pigem võib see juhtuda telliskivikonstruktsiooniga hoonetega.
On räägitud pigem 125-aastasest elueast. See võiks olla realistlikum.
Kui hooneid pidevalt hooldada, võime nende eluiga pikendada ja neid käigus hoida täpselt nii kaua, kui kaua on selleks soov ja vajadus."

Ja vähem kui kahe aasta pärast, 3. oktoober 2015 ilmus Postimehes artikkel "Karl Õiger: peagi tuleb lammutada hulk hooneid", kus 125st on saanud 50 või vähemgi.
http://arvamus.postimees.ee/3347601/karl-oiger-peagi-tuleb-lammutada-hulk-hooneid

Tsit. "Hoone projekteeritud kasutusiga ehk projektikohane kavandatud tööiga on vähemalt 50 aastat. Tihti mõeldakse, et isegi kui hoonete eest ei hoolitseta, neid ei remondita ega hooldata, kestab nende elukaar igavesti. Tegelikult lõppeb sellisel juhul hoone kasutusiga märksa varem ära. Tõsi, elukaare lõpp saabub nii ehk teisiti, kui just suuri taastustöid ette ei võeta.
Oluline on siiski kõiki hooneid, eriti vanemaid, süstemaatiliselt kontrollida. Kahjustuste ilmnemise korral tuleb analüüsida, milliseid abinõusid ja kui kiiresti rakendada. Hoone projekteeritud kasutusiga 50 aastat saavutatakse vaid juhul, kui me seda hooldame ja teeme vajaduse korral jooksvat remonti."

5.10.15

Pierre Michon „Pisikesed elud“


Pierre Michon
„Pisikesed elud“

Sarjast „20. sajandi klassika“
Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar.
Kirjastus Varrak, 2015.

Vist igaühel on kuhugi peidetud salapärane karbike, kus leidub südamele kalleid meeneid elust, inimestest, kohtadest, aegadest, sellest kõigest, mis meid on ümbritsenud, lihvinud ja kujundanud. Pierre Michoni romaanis „Pisikesed elud“ on niisuguseid karbikesi mälestusesemetega palju, mitmes novellis, päästes, nagu kirjanik ise ütleb, „valla kogu sõnalise kallisvara, mis sädeleb esivanemate kummalistes nimedes, ammukuuldud lugude sajas eri variandis, abielude ja surmade hämarates motiivides.“

Meie elud on raamistatud inimestega, kuigi esialgu ei pruugi me sellest aru saada, alles aastaid hiljem tajume, et üks või teine inimene on meile mällu jäänud kas lahke naeratusega, käitumisviisiga, veidrusega, õpetussõnadega, kohtumiserõõmuga või hoopiski millegagi, mida mõistamegi niisiis alles palju aastaid hiljem, saades aru, et oleme just neis inimraamides sirgunud, virgunud, kasvanud ja iseendaks saanud. Just iseendaks saamist, palavalt ihaldatud Kirjutamiseni kasvamist Michon kirjeldabki, pakkudes neis oma elu inimraamistuste kirjeldustes kaasaelamisrõõmu oma lugejatele.

Nüüdisaeg on kiiretempoline ega soosi pakse romaane, seepärast kirjutatakse järjest rohkem romaane kirjades, romaane novellides, romaane, mille lühipeatükkidele polegi mingeid nimetusi leitud, ja peamine on see, et neid n-ö jupikaupa lugeda saab. „Pisikesed elud“ sobib nüüdislugejale oma mahu poolest igati, kuigi on kirjutatud juba 1984. a: kaheksa novelli kokku (eestikeelses tõlkes) 172 leheküljel on ühtpidi piisav kirjaniku mõtteid edasi andma, teisipidi aga jätab lugejasse soovi, et miks seda kaunilt voogavat teksti nii vähe on.

Ometigi on „Pisikesed elud“ Michoni esimene romaan pikem kui tema järgmised teosed. Ta ei raiska sõnu, on oma kirjeldustes hämmastavalt tihe ja samas kohati nii pikalauseline, et lause alguses ei oska lugeja aimatagi, kuhu lause lõpp välja jõuab. See keele tihedus, samas otse lummav voogamine ja lausete lopsakus koos rohkete põigetega prantsuse ja ka maailmakirjanduse tuntumate nimede poole, kohati detailsed kunstikirjeldused, vahelduvad meeleolud masendavast tuimusest ülima kirglikkuseni, novellidesse kontsentreeritud sugugi mitte nii pisikesed elud olid tõenäoliselt tõlkijale üsna keerulised, aga lugeja saab loetust naudingu.

„... ma ei teadnud, et kirjutamine on Aafrikast veel tumedam, väljakutsuvam ja petlikum kontinent ning kirjanik maadeuurijast veel eksimisaltim; ja kuigi tema uurib düünide ja metsade asemel mälu ja selle raamatukogusid ning võib tagasi tulla sõnades kümmeldes, nagu mõni teine kümbleb kullas, või surra vaesemana kui iial sellesse surra" oli igatahes alternatiiv, mida pakuti ka temale, kirjutajale.“ Nii kirjutab Michon oma romaani alguses sellest teest, mis tal ees seisis, et külapoisikesest saada kirjanikuks.

„Pisikesed elud“ osutas alguses mulle vastupanu, aga mida edasi ma lugemisega jõudsin, seda paeluvamaks romaan muutus, justkui oleks keegi mind salapärasesse sõnadesilmusesse püüdnud või mu ees oma mälu meenekarbikese avanud.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

MÄRKUSED:
Loe katkendit Pierre Michoni „Pisikestest eludest“ (raamatu lühitutvustust ja algust).

Soovitan lugeda ka Dominique Viart'i artiklit „Prantsuse nüüdisromaani muundumised“ Katre Talviste tõlkes (Vikerkaar nr 7-8/2007), mis sisaldab arvamusi lapsepõlve kajastamisest prantsuse kirjanduses ja ning sellest, kuidas Michon oma esikromaaniga pani aluse biograafilistele fiktsioonidele prantsuse kirjanduses. Viart kirjutab muu hulgas, et „Pisikestes eludes“ (Vies minuscules, 1984) ei uuri Pierre Michon lihtsalt oma genealoogiat. „Mõningad neist eludest, millest ta kõneleb, on tema perekonna omad. Teised mitte. Vahetu ümbruse „pisikeste” inimeste külge põimib jutustus teisi nimesid, teisi kujusid, mis on kultuuriliselt tähendusrikkamad. Rohkete kirjandus- ja kunstiviidete seas, millest raamat kubiseb, torkavad silma Rimbaud’ ja Faulkneri nimi. Ning autori hilisemasse loomingusse sugenevad elulookäsitlus „Rimbaud noorem” (Rimbaud le fils, 1991) ning mitmed viited Faulknerile „Kolmes autoris” (Trois auteurs, 1997) ja „Kuninga kehas” (Corps du roi, 2002). Nähtus, mis siin väljendub, on hästi tuntud: see on seesama, mis pani Victor Hugo ütlema, et ta tahab olla „kas Chateaubriand või üldse mitte midagi”, ning mis tal sealt edasi võimaldas tõepoolest saada Victor Hugoks. Kirjanik mõistab, et tahab uurida kuju, kes temas elab ja teda elustab, ning nõnda hakkab ta viljelema seda, mida mina nimetan biograafiliseks fiktsiooniks." Viart nendib, et „Pisikestest eludest” alates on see kirjandusvorm õitsele löönud ning Gérard Macé, „Eelmiste elude” (Vies an­térieures, 1991) autor, on tema edu teine suur alusepanija.
Related Posts with Thumbnails