Kui ma kuulen hõiskamist "oh kui nunnu!", siis pean alati hulk aega mõtlema, millest jutt käib või milles tegelikult asi. Sest näib, et minu jaoks tähendab sõna "nunnu" hoopis midagi muud, kui juba mõnda aega enamiku eesti keelt kõnelejate jaoks.
Minu nunnul, võiks öelda, on teiste omaga täpselt vastupidine tähendus. See on pärit lapsepõlvest, mil mäletan, et lastele ei räägitud mitte kaka- või sitahäda tegemisest, vaid nunnuhädast. Lapsed käisid nunnul, tahtsid nunnule, tegid nunnut. Ka selle tulemusel jäänud junn oli nunnu.
Nüüd leidsin guugeldades internetist ainult ühe nunnuhäda, seevastu aga tuhandeid rõõmuhõikeid, kui nunnu miski on. Huvitav, millal täpselt see tähendusvarjund nihkuma hakkas?
Väikese mõra minu teadmisse, et nunnu ikka ja üksnes nunnuhädaga seoses on, lõi küll millalgi, kui juba suurem laps olin, Oskar Lutsu näidend "Kapsapea", mida vist umbes 1954. aastast raadios pidevalt kuuldemängitati. Seal nutsid lapsed, et Pliuhkam viib nende nunnu ära.
Aga väikese armsa asja tähendusega, mida nunnule nüüd juba paarkümmend aastat külge on poogitud, ei haaku minu meelest ka "Kapsapea" nunnu, sest oli see ju suur põrakas peakapsas, mitte mingi väike armas asjake. EKSS väidab küll praegu, et nunnu käivat ka millegi v. kellegi armsalt ümmarguse kohta, ja toob just "Kapsapea" näite: "... käivad [lapsed] teist [= kapsapead] silitamas ja paitamas, ikka et: meie nunnu ja meie nunnu. O. Luts."
Veel on EKSS-i hinnangul nunnu miski, mida lastekeelselt öeldakse heldima panevalt kena ja armsa olendi v. eseme kohta, samuti vaikse, vempudeta inimese kohta.
Eesti etümoloogiasõnastik pakub aga veel tähendusi:
"nunnu : nunnu : nunnut 'kena ja armas olend v ese'; mrd 'väike olend v ese; väike puunõu'
● liivi ņūņa '(tütarlapse) rinnanibu'
soome nunnu 'nisa; lill'; mrd 'lutt'
Aunuse karjala ńuńńu 'peenis'
Lastekeelne läänemeresoome tüvi. Võib olla eri keeltes rööpselt kujunenud. Lähedase läänemeresoome tüve vasted on lüüdi ńüńü 'peenis' ja vepsa ńüńa 'poisi peenis'."
Nii et, mida siis ikka tegelikult mõeldakse, kui jutuajamistes või lehepealkirjades vaimustunult (ja lapsekeelselt või kohati infantiilselt) kilgatakse jälle kord nunnut taga?
Illustratsiooniks panen siia kunagi väga populaarse Taani karikaturisti Herluf Bidstrupi (1912-1988) pildisarja "Meistriteos" (raamatust "Huumorit ja satiiri", 1963), mis kenasti kokku võtab, mis kellelegi meelest nunnu on.
- - -
EDIT: 15. juuli 2015. Lisan siia detaili oma blogi ühe püsilugeja fotost, mille ta tegi "peaaegu illustratsiooniks", kui talle ühel laadal reklaami nähes meenus see blogipostitus. Aitäh!
No comments:
Post a Comment