5.4.15

Kevadpühad "Lõpetuse ingliga"


Tõnu Õnnepalu "Lõpetuse ingli" tiraaž olevat müüdud läbi poolteise nädalaga. Sestap ostsin selle e-raamatuna, mida soovijatele jagub. Hea raamat on, iseäranis hästi vaikse laupäeva meeleoludega sobiv, aga kindlasti ka muul ajal.

Ehk küll kaude aimuv peategelane autori kõrval on lõpetuse ingel, jäävad kirjapandud mõttekäigud ja arutlused justkui lõpetamata, andes sel viisil lugejale küllaga ainestikku kaasamõtlemiseks. Mõtted on kui punktiirjooned, mida mööda jõuad justkui lõpetuseni, avastades siis, et ometigi kulgeb veel kuskilt mõni (mõtte)rada, lendab veel mõni (mõtte)linnuparv ja heljuvad tabamatult kaunid kirevad (mõtte)liblikad.

Hea tunde jättis see raamat, milles kohati on kirjas justkui lugeja endagi mõtted ja mis on nii valutavhell käsitlus ühtaegu ajas ja ruumis piiratust kui ka ajatust ja avarast. Kohati imestaks autor justkui mitte ainult maailma ja ümbritsejate, vaid ka iseenda üle, suubudes siis rahulikesse loodusekirjeldustesse, päeva kulgu, vihmasabinasse, kuu- ja päikesevalguse lumma.

Tsitaate võib sellest välja kirjutada palju, aga kogu raamat tervikuna on selline, et lugedes tundub, nagu kannaks iga lause veel mingit sõnadega väljendamatut teavet või tundmust, mida pikalt seletama ei pea, aga mis lugejale selgimiseks rohkem aega nõuab, kui esialgu tundub. Aeglast, rahulikku lugemist ja ülelugemist.

"Kui pole kiiret, valmivad asjad kiiresti. Niipea, kui hakkad kiirustama, võtavad nad palju aega."

"Teise inimese juurest me otsime neid mõlemaid: ettearvatavust ja ettearvamatust, majakat ja välku. See viimane on see, mis meid kütkestab ja mis meid hävitab. Lõpetuse ingli viibe, see kauge äike soojal merel keset sügisööd. Lähen magama."

"Kannatustesõltlaseks on sama rumal saada kui mis tahes sõltlaseks. Seni, kui saab, võiks olla nii vaba, kui saab."

"Ära muretse, meid unustatakse ükskord ikka, ja kõik, mis on kirjutatud, sulab ühte, aga see, mis on kellelegi kord hinge läinud, ei kao nii kergesti."

"Meie südant ei jäeta iialgi rahule. Seni kui ta on süda. Ja kui ta on veel vaid elutu aine, pole seal rahu jaoks enam kohta. Rahu ainus kodu on rahutus. Sinna igatseb ta alati tagasi. Jumalgi lõi elu, see tähendab, rahutuse, vaid selleks, et saada pühitseda seitsmenda päeva rahu. Kas tähtedevahelises eluta ruumis on rahu? Ei, sest seal pole ühtegi rahutut südant, kes seda igatseks."

"Ikka, kui oled paigal, tuleb keegi su juurde. Alati ainult ei jõua nii kaua oodata."

"Ja siis veel see, et luule, üldse kunst toodab tunnustust, kiitust, riidu. Luuletaja jääb kinni. Mitte oma luuletustesse, vaid tunnustusse, inimeste arvamusse, sellesse, et teda peetakse luuletajaks."

"Hirmus oleks, kui kõike seda, mida me praegu peame kultuuriks ja mäletamisväärseks, jäädakski mäletama. Niikuinii on seda juba ammu liiga palju. Sinna ei mahu juba ammu enam midagi juurde."

"Süütult võib ta autori või näitlejaga kohtudes kiita talle kedagi vastasparteist, saamata aru, miks tema entusiasmi ei jagata. Äkki see siis polnudki nii hea, lööb ta südames kahtlema. Aga see võis olla just nii hea, ainult et ta kiitis seda valele inimesele."

"Varsti pole enam kuhugi minna, varsti pole isegi enam kuhugi vaadata, ilma et sealt vaataks vastu üks sallimatu sekt oma ainuõige ideoloogiaga, ilma et häbi hakkaks."

"...me oleme ajaloost väsinud juba enne, kui ta meile midagi teha on jõudnud. Me oleme väsinud ka nende XX, XIX sajandi hiiglaslike vanameeste titaanitööst. Sellest oleme veel väsinud mitu põlve järjest."

"Vaid teiste minevikku võin ma rahuga silmitseda."

"Kunst ongi peibutis, mis meelitab veel elama. Mis meelitab surmalõksu."


"Igas elus on mingi liialdus, mis tundub selle elu elanikule täiesti loomulik, nii nagu igas kodus on mingi veidrus (enamasti see peegeldabki elaniku liialdust). Ilma selle liialduseta elu polekski elu. Elu on liialdus. Alati."

"Sõbrad ülistamas sõprade teoseid, ja isegi mitte sõprade, lihtsalt, meie ringkonna inimeste omi, sest homme ju annad sina mulle auhinna, ülehomme jälle mina sulle. Tasane, süütu korruptsioon. Kunstitoodang, mis on täpselt nii suur kui selleks eraldatud raha."

"Tarkus on tarkus vaid ühe korra, siis, kui sa saad aru. Teine kord on see juba kordamine ja kolmas kord niisama jutt, rumalus."


Loe katkendit Tõnu Õnnepalu värskest teosest "Lõpetuse ingel"
----
Aga lugemise kõrval, elamise ja olemise keerdkäikudest mõtisklemise kõrval said jälle kord ka munad värvitud - ikka vanal heal omasel sibulakooreviisil...

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails