29.5.12

Meie lähme bussiga...


Vahel paneb mind lausa imestama, mida kõike võib mälusoppidest esile kerkida.

Üks väga ammune bussisõit näiteks. See oli veel siis, kui Eestimaal palju vähki püüti. Kuskil maantee ääres silla lähedal tegi tolmunud pika ninaga buss peatuse ja mehed käisid jõest vähki püüdmas, et siis jälle bussi tagasi tulla ja edasi sõita - Tallinnasse jõuti täpselt õigel kellaajal, vähid pangedes sabistamas. Mina, umbes viieaastasena, olin sellest väga põnevil.

Seda mäletan ka, kui linnaliinide busside lõpp-peatus praeguse Viru hotelli kohal asus. Suur väljak oli, kaubamajagi polnud veel ehitatud. Lastehaigla maja oli veel püsti ja lõpp-peatuse lähedal oli tsirkusehoone. Bussid olid mu mäletamist mööda kollakat värvi ja praegustest palju pisemad, aga sõitjad omavahel lõbusad ja lapse jaoks jätkus neil alati naeratusi.

Naabritüdrukuga koos käisime Nõmme kodule kõige lähedasemas bussipeatuses autode ja busside nägusid vaatamas. Neil kõigil on ju erinev ilme. Vähemasti siis oli: mõni pahur, mõni muhelev, mõni nagu toriseja päkapikk, teine töntsakas külaeit. Liiklus Vabaduse puiesteel polnud toona kuigi tihe, iga mööduv masin oli sündmus ja meie loendamismängu keskpunktis.

Eilsel Tallinna Autobussikoondise ja Tallinna regulaarse linnabussiliikluse 90. aastapäeva bussinäitusel Vabaduse väljakul nägin paari ammust tuttavat bussi ka. Näiteks see ZiS-127 oli TAK-is kasutusel 1956-1973. a. Pikaliinibuss, mis oli oluliselt laiem kui normid ette nägid, seetõttu oli temaga raske sõita. Need bussid olnud kiired ja vastupidavad, juhid nimetasid neid "reaktiivideks". Puhas vene masin, toodetud Moskvas Stalini nim Autotehases. Tehas nimetati 1953. a ümber Lihhatśovi nim Autotehaseks ja bussidest said ZILid. Nii on tema kohta kirjutatud autobussikoondise kodulehel.



Tegelikult mäletan oma lapsepõlvest veel vanemaid busse ka, ameeriklaste käest ostetud litsentsi järgi valmistatud vene elektrodiiselbusse ZIS-154 ja veel varasemaid ninaga busse GAZ 03-30, aga neid platsil eile polnud.

Eesti Maanteemuusem oli eile Tallinna sõidutanud ühe oma väärikaimatest eksponaatidest, 1942. Austrias toodetud Saurer-bussi. Niisugusega pole ma sõitnud, see oli enne mind. Kollane Ikarus selle kõrval on seevastu üsna hiljutine hea tuttav.



Aga see punane Saureri autobuss nagu ka järgmise foto uhke disainiga punane buss tõi mulle meelde toonase väga populaarse lauljatari Edita Pjeha punase autobussi laulu ("Czerwony autobus", ansambel Družba, 1956), millest ma küll internetist paremat varianti ei leidnud, kui see lühikatke:


Siin siis teine eilse näituse punane iludus, mille juures parasjagu ka bussijuhti intervjueeriti. Ikarus-66, pikav voolujoonelise kerega, diiselmootoriga kolmeukseline linnaliinibuss. Esimene linnaliini Ikarus Tallinnas. 4-taktiline, 6 silindriline mootor asus taga. TAK-is kasutusel 1957-1972.


Tegin pilte bussinäitusel Vabaduse väljakul küll palju rohkem, ka kõige uuematest bussidest, ja võib-olla jõuavad ka need kunagi blogisse, aga siin piirdusin nendega, mis ammuseid aegu meelde tõid.
Minu fotod, 28. mai 2012.

26.5.12

Veel pildikesi Tartust

Veel mõned pildid Tartust. Ülikooli raamatukogu on pärit juba ajast, mil ma enam Tartus ei olnud. Minuaegsed raamatukogud olid Toomemäel Toomkiriku ühes pooles, seminarka ja tuubikum. Toomemäel meeldis mulle kõige rohkem, sest seal oli mingi eriline pühadusetunne, mida ma muudes raamatukogudes pole sel määral kogenud. Seal oli lugeja kuningas ja seal oli väga hea tööd teha, olgu siis tegu lihtsalt mõneks seminariks valmistumisega või diplomitöö tegemisega.


Tänavakohvik, mida vaadates tuli tunne, et annaks jumal, et tänavakohvikud Tartu raekoja esist nii ära ei ummistaks nagu seda on teinud kallid tänavakohvikud ja -restoranid Tallinna raekoja platsiga, kuhu linlasel endal ju tegelikult enam asja pole - nii kõrged on seal hinnad ja turistide melu ei kutsu sinna istet võtma.


Mulle meeldib see vaatenurk, millel korraga kaks ülikooli peahoonet. Üks too ammune, mis oli vaieldamatult linna kõige tähtsam maja, Eesti kultuurielu süda, ühtaegu Tartu hing ja vaim. Küll majaseinale kujundatuna, kuid sellisena justkui meie endi mälupilt üksteise peale kogunenud erinevatest ajatasanditest, teisest ajast, aga ometigi samast ajast. Teine, laupäevases vaikuses pühalikult ilus, aga oma praeguses olevikus kuidagi kaugemal sellest päikeselisest kevadpäevast, rahva saginast, kunagisest tudengiterohkusest ja neist, kes ikka ja jälle käisid peahoones kella all kohtumas või peatusid tema eeskojas teadetetahvleid vaatama, sest just sealt sai pildi, kus midagi olulist toimub.

Üks tuttav mees , kel peahoonet siiski varjutada ei õnnestu, on sel pildil ka, just juhuslikult välja astunud Werneri kohvikust - kirja- ja rännumees Olev Remsu, kes siin on suundumas Juhan Peeglist pajatava mälestusteraamatu esitlusele...


...mis toimus just selles majas, mis Inglisilla tagant paistab. See on ajakirjandustudengite (ja mitte ainult nende) uus kodu, kus seniste lauanurgakeste asemel on õppejõududel võimalus töötada hubastes tööruumides, millest avaneb mõtteid meelitav vaade Toomemäele ja mis on Inglisilla ja Kuradisilla vahel, nagu otsustades, kas peaksid ajakirjanikud oma käe ja südame andma inglile või kuradile. Kas see palju inimlaste sünde näinud uuenenud maja ka meie ajakirjanduse järjest läppunumaks muutuvale õhustikule uue hinguse suudab anda? Võib-olla...


See Ülo Õuna last ja isa põlistav/ülistav kujupaar on samuti pärit ajast, mil ma juba Tartust ära olen olnud. Nii nad sammuvad ja küllap näeb igaüks neid omamoodi. Aga silma hakkas, et suund on neil raekoja ja ülikooli poole võetud, nii et seegi on omamoodi "kui Arno isaga koolimajja jõudis..."


Eelmised Tartu pildid olid siin.
Minu fotod, 19. mai 2012, päikeseline päev Tartus.

22.5.12

"Alguses oli Juhan"

"Alguses oli Juhan.
Meenutuslood õpetaja Juhan Peeglist",
Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts,
2012

See on raamat, mida esitleti Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi koosolekul Tartus, 19. mail 2012. See on raamat kingituseks Juhan Peeglile, kelle sünniaastapäeva see koosolemine märkis. Selles raamatus räägivad Tartu Ülikoolis ajakirjandust õppinud vilistlased oma Õpetajast.

Ajakirjanduse õpetamise üle hakati Tartus arutama aastatel 1952-1953. 1. septembril 1954 sai alguse ajakirjandusõpetus TRÜs. Esimene lend lõpetas aastal 1957. Selle lennu vilistlaste meenutusi on raamatus kolm, üks neist meenutajatest on juba siitilmast lahkunud.

Edasi tulevad riburada järgmiste lenduläinute mälestused, kokku üle 40 loo. Mul on hea meel, et sain sellesse raamatusse ka oma tagasihoidliku panuse anda.

See on väga südamlik raamat, aga ka valus raamat. Võib-olla tuleneb see helgus ja valu juba Juhan Peegli enese olemusest, mille kohta esimese lennu vilistlane Voldemar Lindström ütleb: "Ka sõna e l u oli tema nägemuses muinasjutuline, kuid seotud tohutute vaevade ja valudega. /- - -/ Aga võib-olla oli temas kõige enam ajakirjanikule omast maailmatunnetust ja -nägemust. Tema karakter talus nähtavasti valu ja ebaõiglust tuleviku, unistustemaailma nimel, kus ainuvalitsejaks oli tõde. Või pidi selleks saama. Seda tahtis ta ka meile selgeks teha."

Helge pool on kahtlemata kõik, mida Juhan Peegel meile õpetas,  valus pool aga see, mis ka professorile endale tema elupäevade lõpul haiget tegi, see, et ajakirjandus, õigupoolest selle kolletav mõnitav osa enam inimesest lugu ei pidanud ja ei pea.

See on raamat, mida ma siin ümber jutustama ei hakka ega suuda, aga mida kindlasti korduvalt loen. Aga ka kõigil neil, kes ajakirjanduse käekäigu pärast südant valutavad, lugeda soovitan.

* * *
Lõpetuseks tsiteerin hoopiski Postimehes 10.11.2007 ilmunud mälestuskirjutist "Juhan Peegel, headuse võrdkuju" (mida küll selles raamatus pole ja mille autorit ma ei tea):

"Mõni inimene teeb oma asju vaikselt, rahulikult, justkui möödaminnes. Mitte nii nagu nüüdisajal, mil kära peab algama enne, kui plaanidki küpseks saanud.
Mõni inimene on tagasihoidlik, ei upita end iga hinna eest esile. Mitte nii nagu nüüdisajal, kus endast rääkimine on kujunenud suisa vooruseks.
Mõni inimene kohtleb kõiki võrdselt, nagu endasuguseid. Mitte nii nagu nüüdisajal, kui ühiskondlik või ametipositsioon on see, mis otsustab väärtuse teiste silmis.
Mõni inimene kiirgab headust, hellust ja inimlikkust. Mitte nii nagu nüüdisajal, kus elus jõuab edasi õeluse, kurjuse ja ärapanemise abil.
Mõni inimene on armastatud ja austatud, ilma et ta seda kõigest hingest ihaleks. Mitte nii nagu nüüdisajal, kus lugupidamist püütakse teenida rahakoti paksuse või valijahäälte arvuga.
Juhan Peegel oli üks neist mõnedest inimestest. Neid oli niigi vähe. Nüüd on neid jäänud veelgi vähemaks."

21.5.12

Minu ülikooliaastate linn, minu linn ka


Nüüd tagasivaates on Tartu minu elumustris olnud oluliste või õigupoolest eluliste otsuste linn. Linn, kus elasin noorusvaimustuses, omandasin iseseisvuse, ühikaelu oskuse ja loovad õpikogemused; linn, kus sain elukutse ja tegin sellega seotud kannapöördeid; linn, kus kohtusin õpetajatega, kellelt - jällegi oma praeguste eluaastate juurest tagasi vaadates - sain hindamatuid teadmisi, mitte nii palju faktidena kui mõjutustena; linn, kus armusin ja alustasin pereelu; lootuste linn, koht, kus tundus, et kõik on avarana veel ees, aga kus tehtud valikud ja otsustused mu eluteed siiski vist pigem kitsendasid kui laiendasid, sest iga tehtud valik vähendas uute valikute võimalusi.

Tegin üleeile Tartus käies ka pilte. Mõned neist panen siia. Hingelähedast minu Tartu ajast, aga ka päris uut. Tartu ei ole enam, eriti pärast mu Õpetaja surma 2007. a, linn, mis mind väga tugevasti kutsuks. Aga nii, vahel harva, on seal huvitav käia. Küll teatud kaugenemis- ja võõristustundega, kuid siis järsku taibates, et see on ju minu linn ka. Et kohtun seal endiselt endale tähtsate paikadega ja inimestega, et mul on seal oma rajad ja oma head tunded. Seda polegi nii vähe...

Huvitav, kuidas kulgenuks mu elutee, kui oleksin pärast ülikooli lõpetamist tartlaseks jäänud ja mitte oma sünni- ja kodulinna Tallinna tagasi läinud?






Põhjusest, miks ma seekord Tartus käisin - prof Juhan Peegli sünniaastapäevast ja temast pajatavast meenutustekogumikust "Alguses oli Juhan" - teen juttu mõnes järgmises postituses.
Minu fotod, 19. mai 2012, päikeseline päev Tartus.

17.5.12

Teile näidatakse maailma, aga mida teie teete...


Olen minagi paaril viimasel päeval vaadanud Google'i tänavavaadetelt avanenud Eestit. Ikka nii, nagu üks Facebookis leviv pilt ütleb: "Teile näidatakse maailma, aga mida teie teete: vaatate oma kodumaja".

Ja lapsepõlvekodu vaatasin. Rõõmustasin, kui nägin seal õuel mängimas üht lehvivi juustega linalakka - tundus, nagu olnuks see laps seal õuel kunagine mina.

Ja tuttavate kodusid vaatasin, teekäänakuid, mida mööda olen elus käinud, kus peatunud, kus ringi vaadanud. Päris nende pahameelega ei ühinenud, kes väidavad, et Google'i tänavavaated on neile nüüd lausa magamistuppa roninud, kurioosume ka ei otsinud. Lihtsalt rändasin, nägin Eestimaad, vaatasin üle aia, nagu luuletajad on soovinud.

Siinsed pildid on aga sealt palju kordi käidud paigast, kuhu Google ei ulatunud. Rabarada... mis ilus eestikeelne sõna, palju a-tähti ja kõrisevad r-id ka.






Minu fotod, mai 2012.

14.5.12

Kes kaua elada tahab, peab omadega rappa minema

Kes kaua elada tahab, peab omadega rappa minema. Seal kukuvad käod praegu kõigile tasuta aastasadade pikkust elamist.

"Miks ei võiks inimesed iga päev õnnelikult elada? Miks nad elavad, kuidas juhtub ja kannatades, ja siis endale püha- ja pidupäevi välja mõtlevad, et rõõmu tunda?"

Ma ei tea su küsimusele vastust.


* * *
Teatud mõttes olen ma konservatiiv. Kui mingi asi hästi toimib, ei saa ma aru, miks seda muutma kiputakse. Iseäranisti siis, kui pole üldse teada, kas see muutmine ka eeldatavat kasu või hüve toob, sest sagedamini kipub muutmisega, nagu paljud ühiskonnaelu tõigad näitavad, minema hoopiski vastupidi - kasu asemele tuleb kahju. Ja siis ohitakse: tahtsime nii, et parem oleks, aga läks nii, nagu alati.

* * *
Et pärast kolme tõlkeraamatu toimetamist praegu veel töövahe on, olen jätkuvalt lugenud eesti kirjandust.

Epp Petrone "Kas süda on ümmargune?" - noore naise eneseleidmise kirest ja reisimise näilisest kergusest.

Kaja Saksakulm Tampere "Minu Soome" - sisukas lugemine Soome elust, mis võib eriti huvitav olla neile paljudele eestlastele, kes ühel või teisel põhjusel end Soomega sidunud on ja milles minu arvates kõige kirkamad on ikkagi autori südamlikud meenutuskillud koduselt Saaremaalt.

Jaan Kaplinski "Paus" - valuliselt radikaalsest puhkusest Maarjamõisas ja sellestki, et ehk jääb inimesest naeratus kauem kui kõik muu, "Naeratus, mille mulle on kinkinud armsad inimesed ja mille tahaksin kinkida edasi neile, kellel seda kõige enam vaja on. Kaasinimestele. Kaaskannatajatele. Maarjamõisas. Maarjamaal (seda sõna kasutan ma väga harva) ja mujal." Ilmunud Loomingus nr 1/2011 - väga eluline lugemine.

Veel mõned.
Hetkel pooleli Ene Mihkelsoni "Katkuhaud".

Minu foto rabast, 13. mai 2012.

13.5.12

Pöördumatu


Mõned päevad tagasi potsatas mu e-posti hulka ühe väljaande tellimusepakkumine: "Rõõmusta oma ema". Ilusa mõttega ilus lause, aga tegi kurvaks, sest ema on ammu seal, kus sinililled silmadella, kullerkupud kulmudella ja kus ajakirju enam ei loeta.

Selle luuletuse kirjutasin 1985. a, kui mu ema kandis endas juba nähtavaid märke oma ajaliku elu lõpu lähenemisest. Kummaline on mõelda, et juba mõne nädala pärast saan sama vanaks, kui tema tollal oli. Ja kuigi ise juba aastakümneid ema olen, seostub emadepäev mul ikka oma emaga.

Pöördumatu

Järjest rohkem mu memm küüru vajub,
järjest suuremaks kasvab mu võlg,
järjest nukramad on sügissajud.

Järjest memm üha vaiksemaks muutub,
järjest ahtamaks läheb ta õlg,
järjest tööde jaoks päevi jääb puudu.

Järjest koonerdab enam ta saatus,
järjest raskem rinnal elusõlg.
järjest läheneb viimane vaatus.

Järjest rohkem mu memm küüru vajub,
järjest suuremaks kasvab mu võlg,
järjest kaotuse saabumist tajun.

(Minu luuletus, 1985, seni avaldamata.)

Pilt: postkaart minu lapsepõlveaastatest.

1.5.12

Kujunemine ja kulgemine


Olen taas vähendanud oma võlga eesti kirjanike ees ja lugenud nüüd järjest läbi mõned mitu aastat tagasi ilmunud asjad. Näiteks Hasso Krulli "Loomise mõnu ja kiri", Andrus Kivirähu "Mees, kes teadis ussisõnu" ja Tõnu Õnnepalu "Flandria päevik", mis neist kolmest minuga kõige rohkem kokku klapib.

Mulle on alati meeldinud päevikuid lugeda. Lapsena neelasin neid päevikuid, mis siis saada olid ja näiteks Gulja Koroljova saatusele sai Jelena Iljina "Neljandas kõrguses" vägagi kaasa elatud. Hilisemast ajast on mulle meeldinud näiteks Aleksandr Herzeni "Minevik ja mõtted", otse loomulikult Aino Kallase kõik päevikud ja üldse on see žanr oma inimeste kujunemise ja kulgemise lugudega minu jaoks alati huvitav. Iga päevik on kordumatu nagu iga elugi ja huvitav just selle kordumatuse kordumisega.

Ka "Flandria päevik" on ühtaegu väga kitsas ajaraamis, kuid ometigi avar kujunemise ja kulgemise lugu. Midagi ei juhtu. Lugeja istub nagu üsna aeglase rongi akna juures ja vaatab välja, aknale sabistab vaikset vihma, mõned nired voolavad allapoole, õues on udumärg, kohati aimub päikest... Ja nii sõidab aknassevaataja läbi Õnnepalu  mõttemaastiku, mis akna taga aeglaselt avaneb, kohati peatuma kutsub ja kohati lausa laiahaardeliseks mõtiskluseks kujuneb - ikka maailmast ja meist selles.

See on raamat, mis oma vaiksel moel justkui sunniks mõnd kohta mitu korda lugema, mõnd mõtet kaasa heietama, mõnest mõttejupist aga hoopis uut looma, ikka vastavalt lugeja aja- ja elukogemusele.

Lugesin kuskilt ühe kriitiku arvamust, et Õnnepalu võiks pika päeviku asemel veel ühe korraliku romaani kirjutada. Aga minu jaoks on see päevik hea lugemine, kulgemisega köitev, asjade ja asjaolude ajalikust ja igavikulisest olemusest pajatav. Ja kõik need vihmade voolamised, tilkumised, udustumised, küülikud põõsas ja käblikud põõsastel, kirjanik maamajas ja munk kloostris - kõik see käib just selle loo juurde, aga samas seob seda nii olude kui inimeste kaudu iga punktiga siin maakamaral meie lähedal ja meist kaugel.

Olen Euroopas üsna palju ringi käinud, aga kõik need käigud on olnud ikkagi mingis kindlas ajaraamis, kus mingil kindlal kellaajal on vaja väga täpselt kuskil olla. Väga vähe olen saanud mõnes meeldivas paigas püsida nii kaua, kui selleks soovi, mõtted rahulikult voolamas. Belgiast olen korra läbi sõitnud, mööda neid väga korras autoteid, mida Õnnepalugi mainib. Vilksatas mõte, kuidas saavad need teed nii korras olla, siis minugi peas. Aga sellist kohalviibimise rahu, millest "Flandria päevik" tulvil on isegi siis, kui autor selles kirjanike majas enam hästi püsida ei taha, pole ma tundnud. Raamat andis selleks hea võimaluse, koos kõige muu heaga, mida temast leida võib.

Käsi kibeleb "Flandria päevikust" mõnd meeldivat tsitaati välja kirjutama, aga...  neid oleks liiga palju.

* * *
Aga väljas on mai! Algab päikesega, rõõmsalt, ootusärevalt. Kaunis kuu, ilusamaid siin, kus me elame, valgete ööde sünniaeg, rõõmus aeg, mil me kõik nagu nooreneme, või mis nagu - noorenemegi!
Related Posts with Thumbnails