31.5.11

Mai lõpp, elukondlikult ja muidu kah



Mõtlesin, et enne uut kuud ja uut eluaastat enam ei kirjuta. Aga ümber mõtlesin. Mai ja majaümbruses toimuv vajab jäädvustamist. Niisugune elukondlik postitus siis.

Katusetegemine (millest siin varemgi kirjutanud olen), mis novembri lõpus algas ja talvekuudel lumehangede allaloopimisega võidu ikka kuidagiviisi edasi susises, on juba kuu aega lihtsalt toppamas. Katus pole valmis, räästad on tegemata, vihmaveetorud ühendamata ja vihmasadude ajal ei jookse vesi mööda torusid, vaid tilgub, kuskohast iganes.

Maja otsaseinu justkui soojustatakse, aga millegipärast pole ka selle töö tegijaid iga päev näha ja seegi asi venib juba mitu kuud. Võib-olla (ma täpselt ei tea) on tegemist ühe ja sama firma töömeestega. Võib-olla on meie maja katuse- ja seintetegijad praegu näiteks Soomes tulusamatel otstel - ehitamise kõrghooaeg ju kätte jõudnud.

Vuugiremontijad (seegi töö algas juba sügisel, aga päris talvel seda ei tehtud ning kevadel alati uuesti) on poolega majast valmis saanud. Neil on huvitav tööviis, mille tulemusena suur autotõstuk sõidab akende all muru segi trampimas ühe korra asemel kolm korda vähemalt ja mõnikord seisab seal päevade kaupa. Teisel majapoolel on nüüd üks kord käinud ja kaks veel tulekul. Täna töötati hommikupoolikul piltlikult öeldes just mu pea kohal. Tolmav töö on, seepärast oleme ka aknapesu edasi lükanud.

Igasuguseid muid asju nokitsetakse maja ümber veel teha ja kõige krooniks  - minu jaoks - on korteriühistu korduskoosolek nüüd täpselt mu sünnipäeva õhtul. Eelmisel korral jäi kvoorumist kaheksa inimest puudu.

Jõudsalt lähemale jõudev ja juba endast märku andev sünnipäev ise on niisugune, et oleks justkui juubel, aga ei ole ka. Igatahes linnapea tervituskaart ja linnaosa juunikuu juubilaride sünnipäevapeo kutse jõudsid juba avansina kohale. Päris meeldiv. Aga muidu on vaikne - vabakutselise asi, pole suurt vägede liikumist oodata ja tore ongi. Mulle meeldib, kui sünnipäev on enese päralt ja sisaldab soovikohaseid ettevõtmisi. Selles ma nüüd küll kahtlen, kas ma korteriühistu koosolekule lähen. Loodetavasti teevad nad seal asjalikke otsuseid minutagi.

Ja tänase poeskäigu järgi tundub, et suure kuumalaine saan ma vist ka kingituseks.

Pildiks on sedapuhku postkaart Austraaliast - aitäh selle saatjale heade soovide eest.

23.5.11

"The Tree" - ema, lapsed ja lein suure puu varjus


Otsisin hiljuti internetist andmestikku Cannes'is tänavu üliedukalt linastunud filmi "The Tree of Life" kohta, millest oma blogis mõni aeg tagasi väga hästi kirjutas USA tuntud filmikriitik Roger Ebert. Neil otsingutel sattusin eelmisel aastal Cannes'is festivali lõpetamisel näidatud Austraalia-Prantsuse ühistöö peale, mille pealkirjaks lihtsalt "The Tree" (Puu) oli, ja vaatasin selle nüüd ära.

Mees sureb ootamatult autoroolis ja auto sõidab vastu tema koduõuel kasvavat puud. Mehe hirmunud tütar, autokastis eluga pääsenud 8-aastane Simone hakkab uskuma, et isa elab puus edasi. Ta käib isaga juttu ajamas ja veenab tema olemasolus ka oma ema ning kolme venda. Samal ajal elab hiigelpuu oma elu ja kujuneb ohuks nende kodumajale. Perel seevastu ei õnnestu oma elu elamine pärast isa surma kuigi hästi, ka ema lootused uuele armuõnnele purunevad. On tormi ja on põnevust, on armastust ja on kurbust. On looduse tarka püsivust ja hävitavat püsimatust.

Aga vist kõige rohkem on see suure, lausa müstilise puu lugu film leinast, sellest ülesaamisest või mittesaamisest ja takerdumisest mõnda elu ajajärku.

Filmi aluseks on Judy Pascoe romaan "Our Father Who Art in The Tree". Lavastaja Julie Bertucelli filmi peaosades on Charlotte Gainsbourg ja Marton Csokas. Filmitud on see Boonah' väikelinnas Queenslandis (Austraalia). Omaette väärtus on laste toimetulek oma osadega, eriti muidugi Morgana Davies Simone'ina, aga ka kõik ülejäänud on väga tublid.

Südamlik film. Ma ei oska öelda, kas see on masenduses olijatele toeks või mitte, aga omamoodi elujaatust on selles ometigi.

22.5.11

Fotojaht - avatud


Metsas on sel kevadel väike maja avatud.

Tundub hea mõte olevat. Ja andis põhjust jälle kord fotojahist osa võtta.


Mai 2011.
Teiste fotojahiliste pidulikud avamised ja lindilõikamised on siin.

21.5.11

"Tule ikka mu rõõmude juurde. . ."

Oleksin tänulik sellele, kes oskab nime anda kollaste õitega lillele teisel fotol.

Moblafotod, mai 2011

17.5.11

Vikerkaarte aeg on alanud


Igaühel on oma kiiks. Üks selle blogi kiiksudest on võimaluse korral nähtud vikerkaare pildi ülespanek. No kuidas seda mitte teha, kui vikerkaared lausa akende taga külas käivad.

Teisalt seab see ka oma piirid: mõnikord segab pildistamist aknatagune remondiauto, mõni teine kord jääb osa vikerkaarest maja varju. Nii vist ka seekord, sest kui mina ainult ühekordset vikerkaart tabasin, olevat õuesolijad kahekordset kaart näinud. Ju siis oli teine kõrgem kaar mu eest just maja varjus. Ja madalamgi kadus kohe ära, kui vihma ja päikese vahekord muutus.

Aga sel pole tähtsust. Tähtsam on, et vikerkaarte aeg on käes. Ei mäletagi, et juba maikuus mõnda varem pildistada oleksin saanud. Seda heledat helgust ja hellust.

Kui kirju liblika suvi vikerkaartega algab, siis pidavat hää aasta olema!

Minu foto: 16. mai 2011 kl 20.26.

15.5.11

Kas Savisaare austaja või ründaja?

Miks seisab triibulises särgis mees niimoodi ebamugavas poosis ebakindlate jalgadega kokkupandaval toolil?

Kas ta kavatses sealt Savisaarele ja Matvijenkole kaela hüpata? Või peletati ta kuberneride möödumisel minema tänavapinnalt, kus jumalast äravalitute jalad astuvad? Või tahtis ta Tallinna linnapeale atentaati sooritada? Või äkki hoopis Peterburi omale?

Aga võib-olla on see osa performance'ist külalise auks?

Või täidab mees käsku: Stroitsja na podokonnike! ?

Vaatan seda pilti ja fantaasia hakkab liikuma. Hea tabamus!

Foto tänasest interneti-Postimehest.

14.5.11

"Kuidas ma veetsin selle suve"


Tänu ühest blogist leitud viitele sattusin YouTube'ist vaatama täispikkuses filmi, mis mul veel nägemata oli, kuigi eelmisel aastal olnuks selleks võimalus ka Tallinnas:

"Как я провел этим летом" / "How I Ended This Summer", Venemaa 2010. Rež. Aleksei Popogrebski, osades Grigori Dobrõgin ja Sergei Puskepalis.

Jäin väga rahule. Arktikaga seonduvad paljud head raamatud ja filmid. Kaug-Põhjas toimuv pakub karme, kuid kirkaid elamusi. Kirkaid elamusi pakub ka see film, mille kaks tegelast suudavad pinget luua ja ülal hoida rohkem kui kahe tunni jooksul.

See olevat paljude arvates mullustest Venemaal tehtud filmidest parim, ka rahvusvaheliselt on saanud tõhusa tunnustuse nii Berlinalel kui muudel filmivõistlustel.

Retsensendid on filmi nimetanud vägevaks eetiliseks uurimuseks, vana ja uue kooli meeste vastanduseks, allegooriaks Vene elust, Tarkovski "Stalkeri" ja "Solarise" sarnaseks jne. Aga ka kõiki neid suuri kõlavaid sõnu teadmata on see film, mis vaatajat haarab, tõmbab endasse ja enam lahti ei lase, ka pärast lõppu mitte.

Karm ja napp, kaunis ja romantiline, tõde ja vale, kohusetunne ja minnalaskmine, inimene ja loodus - niisuguseid sõnapaare võiks selle filmi iseloomustamiseks palju moodustada ja need kõik kehtiksid täies ulatuses. Ja veel on see film järjest suuremaks paisuvast hirmust, mis sunnib tegema järjest mõttetumaid ja valusamaid tegusid. Või manitseb: "Ära valeta. Ära karda. Ära jookse."

Kas keerulistes oludes rutiinset tööd tegevatest meestest võiksid saada sõbrad või kujunevad neist vaenlased? Kas on üldse võimalik kogu mitmetahulist sündmustikku ja peategelaste vaimset vastasseisu mingi ammendava lühikirjeldusega kokku võtta? Kahtlen selles. Karmile lõpetatusele vaatamata jääb vaataja jaoks nii palju lahtiseid otsi, mis edasi mõtlema panevad.

Ma ei hakka siin ümber jutustama tegevuskäiku, panen vaid tollesama viite, mis mind ärgitas seda filmi vaatama. Neile, kes vene keelt ei mõista, on all ingliskeelsed subtiitrid. Kui kauaks see YouTube'is täispikkuses vaadata jääb, pole teada.

12.5.11

Eriti "kiired" SMS-id

Eile saadeti mulle kell 16.27 SMS, et kiiresti miskit teatada. Kätte sain selle SMS-i kl 22.56. Aega kulus 6,5 tundi.

Tele 2-ga on tegu.

Et teataja oli vahepeal ise koju jõudnud, tundus, et ühendusega on miskit viga. Nii saatsingi omakorda prooviks SMS-i eile kl 21.01. Ei kippu ega kõppu. Adressaat sai selle kätte täna kell 17.28. Aega kulus peaaegu 20,5 tundi.

Moblad olid kogu aeg sisse lülitatud.

Huvitav oleks teada, missugused on blogilugejate SMS-i kogemused? Kas nii ongi tavaline?

11.5.11

Etüüd maist

Üldiselt mulle ei meeldi blogide suured päisepildid - need nagu segaksid kohe jutu juurde asumist. Aga see pilt eilsest enam kui neljatunnisest retkest, mille täna ise blogipeasse panin, meeldib mulle. Selles on praegune raba näiline värvivaesus üle minemas kevadiseks sügavaks roheluseks, mida tuleb juurde lausa iga hetkega. Ja kruusatee on sellel ka, nii et las see mõnda aega siin olla.


Täna hommikul ärkasin päikesetõusu. Üks põõsas, mis tavaliselt on tume, oli värvunud leekivpunaseks. Aga ainult mõneks minutiks. Päike ruttas taevas edasi, põõsas jäi jälle varju, tumenes, nagu ehmununa sellest möödunud hetkelisest särast. Inimestega on mõnikord nõndasamuti: nad otsustavad argirutiinist välja tulla, säravamalt ja suurejoonelisemalt elada, aga siis tuleb ette mõni seik, mis selle sära mõneks ajaks ära võtab ja tagasi on seda juba raskem saada.

Olen tegelnud rohkem oma teiste blogidega. Siia polegi mais veel kirjutanud. Päris kirjutamata pole ma viimasel ajal siiski olnud, ka üks pikem lehelugu - usutlus maailmakirjanduse ja hispaania keele õpetamisest Tartu ülikoolis - ilmus hiljuti. Mõned asjad on mõtetes, aga kui väga kuum suvi tuleb, nagu ilmatargad  ennustavad, siis ei tea, kas kirjutamisest mõnu tunnen.

Lugemislaual on praegu Leonid Mletšini "Brežnev" - tagasivaade ajale, millest oleme läbi tulnud ja isikule, kes seda aega mõjutas ja juhtida püüdis. Vist on aeg juba küps tagasivaateks ka sellele suhteliselt hiljutisele perioodile, mida selle sees viibides üsna raske sügavuti mõista ja analüüsida oli. Huvitav ja faktiderohke lugemine igatahes, sestap ehk kirjutan sellest raamatust siin blogis tulevikus veel.

Mai on ilus kuu - eelmäng suurele suvele...
Related Posts with Thumbnails