11.3.11

Meie kodude ajalooline minevik


Mulle on jäänud mulje, et osal inimestel on millegipärast ettekujutus, et kultuuri tehakse ainult aedlinnades või maamajades ja nn magalad on koht, kus elab üksnes lumpen või seltskond, kes kultuuri seisukohalt ei ole midagi väärt. Tegelikkuses ei saa see vastata tõele, sest vähemalt kolmandik või isegi rohkem Eesti elanikkonnast on mingi ajavahemiku elanud kortermajades.

Kes on meie majas elanud?
Nn uuslinnajaod pole ammu enam uued. Nende hooned on kestnud nii kaua, et peaksid paljude esialgsete arvajate meelest olema juba ammu kokku kukkunud. Aga majad püsivad, neid renoveeritakse, neist loodetakse, et need koduna veel kaua vastu pea­vad.

Aegade vältel on neis linnapiirkondades suurtes paneelmajades elanud väga palju inimesi. Küllap teab iga lugeja nimetada kedagi kirjanikest, kunstnikest, näitlejatest, õpetajatest, arstidest jm kultuurikandjatest ning -loojatest, kes on elanud mõnes uuslinnajaos, seal ehk praegugi elab ja võib-olla ei kavatsegi kuhugi kolida. Ta loob: kirjutab oma raamatuid või näidendeid, mõtleb tulevastele filmidele või lavastustele, teeb hääle- või pilliharjutusi jne – ikka selleks, et anda oma panus Eesti kultuuri varasalvedesse.

Nüüd, mil juba igal pool soojustatakse hooneid ja ilustatakse nende otsaseinu, on ka nende linnajagude üldilme paremaks muutunud ning võiks ja tuleks rohkem tähelepanu pöörata ka nende ajaloo vaatlemisele. Inimesed, kunagised elanikud, on kahtlemata selle ajaloo üks osa. Tõenäoliselt aitaks paljude teadvusse kinnistunud stambist, et magalates elavad ainult kasutud inimesed, lahti saada näiteks see, kui kas kooliõpilased mõne eestvõtliku õpetaja või lapsevanema juhatusel või majaelanikud ise paneksid kirja, kes tuntud inimestest on elanud Mustamäe, Õismäe, Lasnamäe, Annelinna jms paneel- või tellismajades. Miks ei võiks iga korteri­ühistu teada, kes tuntud inimestest on tema majas elanud? Miks ei võiks see teadasaamine ja -andmine olla isegi mõne kohalikust elust hooliva sõpruskonna elukeskkonda väärtustav projekt? Miks ei võiks seda teha näiteks Tallinnas just nüüd, 2011. aastal, mil Tallinn on Euroopa kultuuripealinn?

Internet saab abiks olla
Kunagi ühes või teises majas elanud kultuuriinimeste nimekirjad võiks maja-aadressiga koos üles panna vähemalt internetti. (Võib ju kasutada ka muid viise – kaunilt kujundatud nimekirjad trepikodades jne.) Internetis saaks iga huvitundja vaadata ühe või teise paneelelamu virtuaalset ajalugu. Näha näiteks, et just selle vaataja majas on elanud Endel Pärn, Ita Ever, Voldemar Kuslap, Rudolf Rimmel või mõni teine tuntud inimene. Võib-olla juurdub kõnepruugis või ka ametlikus keeles majanumbri asemel hoopiski põnevam moodus, näiteks Helmi Puuri või Heino Kiige maja seal ja seal tänaval või teel. Majadele võib soovi korral panna ka sildid või mälestustahvlid, et hoonete vahel jalutavad inimesed saaksid vaadata majade ajalugu, kui see neile huvi pakub.
Arvatavasti oleks niimoodi neis üsnagi üheilmelistes elamurajoonides ka kergem orienteeruda. Selle asemel et otsida maja mittemidagiütleva numbri järgi ja küsida näiteks, kas teate, kus asub selle või tolle tänava või tee maja nr 270, võib küsida hoopis, kas teatakse, kus asub ühe või teise tuntud inimese kunagine elumaja.
Mida see annaks? Põhimõtteliselt väärtustaks see magalapiirkondi, looks tunde, et ka neis on elanud tuntud ja midagi saavutanud inimesi. Aitaks üle saada arvamusest, et tegemist on magalaga, mis pole midagi väärt või on väärt ainult getostumist.
Ka ajaloo seisukohalt oleks huvitav vaadata, kes on „meie majas elanud”. Kodu-uurimise huvilistele oleksid uus­linnajaod avar tööpõld. Koolitöö uuslinnaosade elanikest teemal „Meie maja kuulsad inimesed” võib lapsi innustada, sest nad saavad teada, kes on ümberkaudu elanud. Vahva on teada saada, et just su kõrvalmajas elas kunagi su lemmikkirjanik, sinu enese majas aga veetis oma lapseea või noorukiaastad praegune tuntud ärimees või pangajuht.
Teoreetiliselt võib see isegi nende hoonete kui kinnisvara väärtust tõsta, sest ehk tahab näiteks tulevane näitlejaks pürgija just selles majas elada, kus on elanud Ita Ever. Või mõni teine inimene mõne oma iidoli kunagises kodumajas.
Näiteks võiks selle kõrval, et internetis on info ühe või teise linnajao ohtlikest tootmishoonetest või bensiinijaamadest, näha saada ka selle linnajao kultuuriliselt olulisi maju. Me vist üllatuksime nähes, et vähemalt igas teises majas Mustamäel, Lasnamäel, Annelinnas jm on elanud meie kultuuri, teaduse, hariduse, majanduse jt elualade jaoks tähtsaid inimesi. Uuslinnaosade ajalugu on juba nii pikk, et on piisavalt inimesi, kes on korterelamutes ja paneelmajades elanud, sealt juba ammu mujale kolinud või seal koguni surnud.
Nendest kultuuriloolistest nimekirjadest tuleks välja jätta inimesed, kes ühes või teises majas praegu elavad – nii oleks tagatud nende isikuandmete kaitse. Ei saa aga ka välistada, et mõni neist hoopiski tahab sellises loendis olla.
Magalapiirkondade standardarhitektuur ei tähenda ju, et siin on olnud standardmalli järgi raiutud inimesed. Et Nõukogude kord püüdis inimesi standardiseerida, ei tähenda veel, et inimene standardiseerus. See juhtub ainult siis, kui me laseme sellel juhtuda. Paljud inimesed, kes on elanud uuslinnarajoonides, tunnevad justkui vajadust või ühiskondlikku survet väita: „Sain ometi sealt magalast välja.” Aga mis parata, ajad olid sellised, olukord oli selline, kas nüüd siis peab salgama olnut või toetama väärarvamust, et need, kes paneelmajades elavad, on mingid kaltsakad?!
Üpris tõenäoliselt kummutab see näiteks Mustamäe ja Õismäe puhul ka müüdi, et siin on elanud ainult venelased. Täiesti loomulik on, et magala­piirkondades elanud ja sirgunud venelaste või muulaste seas on olnud vägagi palju huvitavaid inimesi.

Iga jalg teeb ise jälgi
Võib-olla aitaksid niisugused kultuuri­loolised nimekirjad, mille tegemisel saab kasutada korteriühistute juhatuste teavet ja nn majaraamatuid, mõelda majaelanikel oma kodumajast mitte ainult kui ajutisest peatuspaigast teel eramusse mererannal. Aitaksid mõista, et igal pool, kus on olnud inimesed, on ajalugu.
Nõmmel on muuseum, paljudel väikestel aedlinnadel üle Eesti samuti, aga sootuks suuremal Mustamäel, Õismäel jt uuslinnajagudel pole. Enamik siinsetest majadest on vanusega jõudmas 40 aasta ringi. Nendest, kes siin sündinud, on juba paljud vanaisad ja vanaemad.
Kui juba nii kaugele on jõutud, siis oleks aeg vaadata, milline on selle koha ajalugu ning kelle jäljed on jäänud neisse suurtesse majadesse ning nendevahelistele tänavatele ja õuealadele. Nii jõuame tasapisi võib-olla sellenigi, et hakatakse mõistma: ka need majad on eelkõige ajaloolise minevikuga kodu, mitte pelk läbisõiduhoov.

© Linda Järve
See tekst on ilmunud Õpetajate Lehes nr 10, 11. märtsil 2011 .
Samuti saab seda lugeda Delfi Kultuurilehe rubriigist.
Minu foto.

8 comments:

  1. Lehest juba lugesin.
    Hea artikkel, mõnusad mõtted ja tore idee!
    Aga minu mõte läks oma rada... tuli tunne, et tahaks oma kodusid kortermajades meenutama hakata :)

    ReplyDelete
  2. Aitäh, tegelinski.
    Sinu meenutused tulevad kindlasti põnevad. Kortermajade elanikud ja elamused on ju värvikad. Enamasti.

    ReplyDelete
  3. Olen üks nendest, kes ütlemata õnnelik, et "pääsesin" paneelmajast. Seda enam on Sinu mõttekäik huvitav, eluterve ja järgimist vääriv.

    ReplyDelete
  4. ka mulle meeldib see mõtteid ja tundeid tekitav lugu. Tõepoolest, ei elanud me kõik elupuuhekiga villades või kivitrepikojaga EW aegsetes puumajades. Ka kivilinna ukse tagant võis alata kodu ja suur ühisõu võis olla kodu ümbrus.
    Nii et...meenutagem.

    ReplyDelete
  5. Aitäh kommentaari eest, Hundi ulg. See mõttekäik pole ainuüksi minu oma. Tuleb meelde, et kunagi, kui veel Nooruses töötasin, kirjutas üks noor lugeja Lasnamäelt, et tal on alati halb tunne lugeda, kui lehtedes Lasnamäe kohta halvasti kirjutatakse. Sest see on ka tema kodu ja ta tahab, et sellest lugu peetakse ja seda paremaks püütakse teha. Ka Mustamäel suureks kasvanud kunagiste "poisikeste" jaoks on siinsed mängumaad südamelähedased.

    ReplyDelete
  6. Aitäh, Emmeliina, ja hoogu meenutuste kirjapanekuks.

    ReplyDelete
  7. Et nägin, et ka see tekst on Delfi kultuurilehe rubriiki jõudnud (nagu oli lugu Ed. Vilde vanemate haudadest), siis kopin siia nüüd (ja vajadusel ka edaspidi) Delfis loo juurde kirjutatud kommentaarid (kirjaviis ja -vead säilitatud), et need ühes kohas koos oleksid:

    arh., 17.03.2011 18:07
    Kui kellelgi on veel fotosid nendest Akadeeima tee seinamosaiikidest, siis võiks kuhugi üles riputada, nt > upload.ee. Kahjuks on mitu neist külgseina soojustamise tõttu kinni kaetud.

    Sõna " kultuur" tähendab elamise viisi, 17.03.2011 22:23
    See "kultuurse inimese" eristamine teistest on selge nõuka-aegne pärand. Et igaüks, kes mingit pilli kuidagi plõnistab, jalga kepsutab või lõuendit määrib, on üüratult kõrgemal arenguastmel, kui kõik ümbritsevad.
    Meenutab kangesti kümne-aasta tagust seika. Ühe meie maa noore kunstniku ema tahtis astuda läbi näituselt, kus ka tema lapse tööd väljas olid. Ta ei olnud ennast just lippu löönud, rohkem tavalise tööinimese moodi. Kui ta siis seisis fuajees,enne pileti ostmist, naeratas noor glamuurne neiu kassalaua taga talle soosivalt ja kutsus: " Astuge ligi, siia võivad kõik tulla!"

    lugeja eelmisele, 17.03.2011 22:39
    mina küll siit välja ei lugenud, et ainult pilliplõnistajaid, kepsutajaid ja lõuendimäärijaid oli kultuursetena silmas peetud. Juttu oli ju ka teadlastest, õpetajatest, arstidest jm, kes midagi loovad. Ja kutses, et siia võivad kõik tulla, pole ka midagi paha, pigem vastupidi.

    Jyri, 18.03.2011 09:07
    Kas autor midagi EW-gi sovjetiseerimisest ja küüditamistest on kuulnud?

    to Jyri, 18.03.2011 10:09
    Huvitav küsimusepüstitus... kui see kuidagi asjasse puutuks. Küsiks vastu, kas Jyri on kuulnud inimestest, kes pärast küüditamiselt tagasisaabumist elasid just nimelt nendes uuslinnaosades? Tõelised reeturid, eks ole?...

    Minu meelest autor ei laula siin mingit kiidulaulu nõukalikule suurprojektile, vaid lihtsalt püüab näidata, et me ei peaks leidma ettekäändeid osa oma reaalse ajaloo labaselt maha kandmiseks. Kunagi need majad lammutatakse ju nagunii, seni aga on ka ilmetus sovjetiseeritud elukeskkonnas siiski eesti kultuuri, teadust, jne edendada suutnud inimesed kindlasti äramärkimist väärt. Miks mitte meenutada siis neid just nimelt seal, kus nad elasid ja kus nendega päevast päeva kokku puutunud inimesed neid senini mäletavad? Ma ei saa aru, mis selles taunitavat on.

    ReplyDelete
  8. Delfist kaks veel:

    nujah, 18.03.2011 12:01
    ega sellise koduloouurimisega ei maksa liiale ka minna. ammugi siis veel mälestustahvlite paigaldamisega lootuses, et "kultuurse inimesega" seostamine paiku õilistab. Sellised püüdlused on pigem naeruväärsed. Elas kes elas, ega maja sellest paremaks muutu?

    miks mitte, 18.03.2011 12:45
    Ma pole varem sellise asja peale mõtlema juhtunud, kuid see on tegelikult päris tore idee. Näiteks minu trepikojas on elanud kaks tuntud eesti sportlast. Kõik "põliselanikud" teavad seda hästi, viimastel aastate jooksul siia kolinud noortel pole aga sellest vist aimugi. Ma arvan küll, et nad võiksid olla natuke uhkemad teades, et elavad sellises sportliku traditsiooniga trepikojas.

    ReplyDelete

Related Posts with Thumbnails