30.3.11

Superstaarid devalveeruvad väga kiiresti


Siis, kui Eesti ajalehed kolletama hakkasid, sündisid toimetustes stiiliraamatud. Näiteks deklareeris tollase Õhtulehe stiiliraamat toimetajatele (1994): "Selleks, et erineda teistest ajalehtedest, peab Õhtulehel olema oma stiil. Selleks stiiliks on sündmuste esitamine läbi inimeste, nende pilgu läbi, nende tunnete ja sõnade (tsitaatide) kaudu."

Oluliseks peeti mitte uskuda kaudseid andmeid: "Ära kunagi jää uskuma teiste inimeste juttu, ükskõik kui veenvalt nad seda ka ei esitaks - selle tagajärjeks võib olla kohtuprotsess ajalehe vastu."

Ja: "Enne, kui hakkad kirjutama, vali välja oma loo peategelane... Tähtsamate uudislugude pealkirjas peab olema peategelase nimi. Pealkiri ise peab olema nagu LSD - lühike, särav ja dramaatiline. Ära unusta, et suur pealkiri ajalehes ei saa kunagi pikk olla. Pealkirjas kasuta alati aktiivseid verbe (ründas, lendas, nõudis, paiskas) ja väldi passiivseid tegusõnu, mis ei väljenda liikumist ja hoogu." (Näiteks: Siimann purustas parlamendi vastupanu. Maarja-Liis lendas lavalt alla.)

"Kui kaks inimest on võrdselt olulised sissejuhatuse alustamiseks, siis vali neist aktiivsem ja agressiivsem."

Sama aasta Eesti Ekspressi stiiliraamatus tuletati meelde, et "lugeja suurimaks vaenlaseks on pikad laused. Lugeja on nõus pingutama Grassi "Plekktrummi", kuid mitte tavalise ajaleheloo läbilugemisel. Lihtsam on pöörata teine lehekülg ja hakata koomikseid lugema."

Väga aktuaalsena tänapäeva kõikvõimalike staaride ilmumispuhangu vältimiseks mõjuvad sõnad samast stiiliraamatust: "Väldi hinnangutega ülepakkumist. Sõnad "superstaar" ja "megatäht" devalveeruvad väga kiiresti. Kas tulevik kuulub tõesti "hüperhittidele"?

"Väldi võõrkeelsete idiomaatiliste väljendite otsetõlget (näit luukere kapis)." Ei ole vist õnnestunud vältida, praegu on luukere juba igas teises ja vähemasti poliitikute kapis.

Õnnetusjuhtumitest kirjutamise puhul õpetab stiiliraamat: "Kui sa ei tea, mida teha, siis otsi üles õnnetuse ajal silma paistnud kohalik kangelane - see tagab lugejate huvi 100%."

Ja lõigust, kuidas kohelda autoriteetide arvamusi: "Inimene, kes on autoriteet ühel alal, ei ole seda tingimata teisel alal. Tüüpilised pseudoautoriteedid on Riigikogu liikmed, kes tegelevad kõigega ja ei ole pädevad pea ühelgi alal."

Blogilugejad võivad ju alati ise kaasa ja edasi mõelda, kas ja kuidas ajakirjandus neid "säravuse" ja dramaatilisusega, aktiivsuse ja agressiivsusega n-ö konksu otsa tõmbab. Mis nendest 1994. aasta näpunäidetest ka praegu kehtib, enamasti suurema arvu "klikkide nimel", ja mis muutunud on. Oleks tore, kui neid mõtteid viitsitaks ka blogikommentaaridesse kirja panna. Siis näen, kas on huvi, et lehitseksin vanu stiiliraamatuid ka edaspidi.

Pildil on fragment Õhtulehe stiiliraamatu pealislehe kujundusest (1994).

17.3.11

Tee-ehitus Jaapani moodi

Kaks ühest internetifoorumist leitud pilti Jaapanist, üks tehtud 11. märtsil 2011 pärast maavärinat , teine 15. märtsil. Mõlemad on ühest ja samast kohast, teine küll pisut kaugemalt, orientiirid (mast, silt, puud) on eespool. Foorumis endas arutavad eri maade esindajad nende piltide põhjal, kui kaua oleksid sellised laiaulatuslikud teetööd aega võtnud ühes või teises riigis, ning on väga üllatunud jaapanlaste kibekiire kvaliteetse töö ja suutlikkuse üle ka nüüd, praegustes kohutavates oludes.


Mõelge ise, kui kaua võtaks uue tee rajamine aega Eestis?

Veel pilte Jaapanist näeb siit.

11.3.11

Meie kodude ajalooline minevik


Mulle on jäänud mulje, et osal inimestel on millegipärast ettekujutus, et kultuuri tehakse ainult aedlinnades või maamajades ja nn magalad on koht, kus elab üksnes lumpen või seltskond, kes kultuuri seisukohalt ei ole midagi väärt. Tegelikkuses ei saa see vastata tõele, sest vähemalt kolmandik või isegi rohkem Eesti elanikkonnast on mingi ajavahemiku elanud kortermajades.

Kes on meie majas elanud?
Nn uuslinnajaod pole ammu enam uued. Nende hooned on kestnud nii kaua, et peaksid paljude esialgsete arvajate meelest olema juba ammu kokku kukkunud. Aga majad püsivad, neid renoveeritakse, neist loodetakse, et need koduna veel kaua vastu pea­vad.

Aegade vältel on neis linnapiirkondades suurtes paneelmajades elanud väga palju inimesi. Küllap teab iga lugeja nimetada kedagi kirjanikest, kunstnikest, näitlejatest, õpetajatest, arstidest jm kultuurikandjatest ning -loojatest, kes on elanud mõnes uuslinnajaos, seal ehk praegugi elab ja võib-olla ei kavatsegi kuhugi kolida. Ta loob: kirjutab oma raamatuid või näidendeid, mõtleb tulevastele filmidele või lavastustele, teeb hääle- või pilliharjutusi jne – ikka selleks, et anda oma panus Eesti kultuuri varasalvedesse.

Nüüd, mil juba igal pool soojustatakse hooneid ja ilustatakse nende otsaseinu, on ka nende linnajagude üldilme paremaks muutunud ning võiks ja tuleks rohkem tähelepanu pöörata ka nende ajaloo vaatlemisele. Inimesed, kunagised elanikud, on kahtlemata selle ajaloo üks osa. Tõenäoliselt aitaks paljude teadvusse kinnistunud stambist, et magalates elavad ainult kasutud inimesed, lahti saada näiteks see, kui kas kooliõpilased mõne eestvõtliku õpetaja või lapsevanema juhatusel või majaelanikud ise paneksid kirja, kes tuntud inimestest on elanud Mustamäe, Õismäe, Lasnamäe, Annelinna jms paneel- või tellismajades. Miks ei võiks iga korteri­ühistu teada, kes tuntud inimestest on tema majas elanud? Miks ei võiks see teadasaamine ja -andmine olla isegi mõne kohalikust elust hooliva sõpruskonna elukeskkonda väärtustav projekt? Miks ei võiks seda teha näiteks Tallinnas just nüüd, 2011. aastal, mil Tallinn on Euroopa kultuuripealinn?

Internet saab abiks olla
Kunagi ühes või teises majas elanud kultuuriinimeste nimekirjad võiks maja-aadressiga koos üles panna vähemalt internetti. (Võib ju kasutada ka muid viise – kaunilt kujundatud nimekirjad trepikodades jne.) Internetis saaks iga huvitundja vaadata ühe või teise paneelelamu virtuaalset ajalugu. Näha näiteks, et just selle vaataja majas on elanud Endel Pärn, Ita Ever, Voldemar Kuslap, Rudolf Rimmel või mõni teine tuntud inimene. Võib-olla juurdub kõnepruugis või ka ametlikus keeles majanumbri asemel hoopiski põnevam moodus, näiteks Helmi Puuri või Heino Kiige maja seal ja seal tänaval või teel. Majadele võib soovi korral panna ka sildid või mälestustahvlid, et hoonete vahel jalutavad inimesed saaksid vaadata majade ajalugu, kui see neile huvi pakub.
Arvatavasti oleks niimoodi neis üsnagi üheilmelistes elamurajoonides ka kergem orienteeruda. Selle asemel et otsida maja mittemidagiütleva numbri järgi ja küsida näiteks, kas teate, kus asub selle või tolle tänava või tee maja nr 270, võib küsida hoopis, kas teatakse, kus asub ühe või teise tuntud inimese kunagine elumaja.
Mida see annaks? Põhimõtteliselt väärtustaks see magalapiirkondi, looks tunde, et ka neis on elanud tuntud ja midagi saavutanud inimesi. Aitaks üle saada arvamusest, et tegemist on magalaga, mis pole midagi väärt või on väärt ainult getostumist.
Ka ajaloo seisukohalt oleks huvitav vaadata, kes on „meie majas elanud”. Kodu-uurimise huvilistele oleksid uus­linnajaod avar tööpõld. Koolitöö uuslinnaosade elanikest teemal „Meie maja kuulsad inimesed” võib lapsi innustada, sest nad saavad teada, kes on ümberkaudu elanud. Vahva on teada saada, et just su kõrvalmajas elas kunagi su lemmikkirjanik, sinu enese majas aga veetis oma lapseea või noorukiaastad praegune tuntud ärimees või pangajuht.
Teoreetiliselt võib see isegi nende hoonete kui kinnisvara väärtust tõsta, sest ehk tahab näiteks tulevane näitlejaks pürgija just selles majas elada, kus on elanud Ita Ever. Või mõni teine inimene mõne oma iidoli kunagises kodumajas.
Näiteks võiks selle kõrval, et internetis on info ühe või teise linnajao ohtlikest tootmishoonetest või bensiinijaamadest, näha saada ka selle linnajao kultuuriliselt olulisi maju. Me vist üllatuksime nähes, et vähemalt igas teises majas Mustamäel, Lasnamäel, Annelinnas jm on elanud meie kultuuri, teaduse, hariduse, majanduse jt elualade jaoks tähtsaid inimesi. Uuslinnaosade ajalugu on juba nii pikk, et on piisavalt inimesi, kes on korterelamutes ja paneelmajades elanud, sealt juba ammu mujale kolinud või seal koguni surnud.
Nendest kultuuriloolistest nimekirjadest tuleks välja jätta inimesed, kes ühes või teises majas praegu elavad – nii oleks tagatud nende isikuandmete kaitse. Ei saa aga ka välistada, et mõni neist hoopiski tahab sellises loendis olla.
Magalapiirkondade standardarhitektuur ei tähenda ju, et siin on olnud standardmalli järgi raiutud inimesed. Et Nõukogude kord püüdis inimesi standardiseerida, ei tähenda veel, et inimene standardiseerus. See juhtub ainult siis, kui me laseme sellel juhtuda. Paljud inimesed, kes on elanud uuslinnarajoonides, tunnevad justkui vajadust või ühiskondlikku survet väita: „Sain ometi sealt magalast välja.” Aga mis parata, ajad olid sellised, olukord oli selline, kas nüüd siis peab salgama olnut või toetama väärarvamust, et need, kes paneelmajades elavad, on mingid kaltsakad?!
Üpris tõenäoliselt kummutab see näiteks Mustamäe ja Õismäe puhul ka müüdi, et siin on elanud ainult venelased. Täiesti loomulik on, et magala­piirkondades elanud ja sirgunud venelaste või muulaste seas on olnud vägagi palju huvitavaid inimesi.

Iga jalg teeb ise jälgi
Võib-olla aitaksid niisugused kultuuri­loolised nimekirjad, mille tegemisel saab kasutada korteriühistute juhatuste teavet ja nn majaraamatuid, mõelda majaelanikel oma kodumajast mitte ainult kui ajutisest peatuspaigast teel eramusse mererannal. Aitaksid mõista, et igal pool, kus on olnud inimesed, on ajalugu.
Nõmmel on muuseum, paljudel väikestel aedlinnadel üle Eesti samuti, aga sootuks suuremal Mustamäel, Õismäel jt uuslinnajagudel pole. Enamik siinsetest majadest on vanusega jõudmas 40 aasta ringi. Nendest, kes siin sündinud, on juba paljud vanaisad ja vanaemad.
Kui juba nii kaugele on jõutud, siis oleks aeg vaadata, milline on selle koha ajalugu ning kelle jäljed on jäänud neisse suurtesse majadesse ning nendevahelistele tänavatele ja õuealadele. Nii jõuame tasapisi võib-olla sellenigi, et hakatakse mõistma: ka need majad on eelkõige ajaloolise minevikuga kodu, mitte pelk läbisõiduhoov.

© Linda Järve
See tekst on ilmunud Õpetajate Lehes nr 10, 11. märtsil 2011 .
Samuti saab seda lugeda Delfi Kultuurilehe rubriigist.
Minu foto.

7.3.11

Kuidas peiar mind naeratama pani

"Kas te ei naerataks?"

Märkamatult oli mu ette astunud veidi kehkadiveiliku olemisega noormees mustas ülikonnas, tulp rinnas - võta siis kinni, kas peiu või peiar.

Millegipärast võtsin kaitsepositsiooni: "Miks ma peaksin naeratama?", aga suunurgad venisid isetahtsi ülespoole.

"No näete, naeratasitegi. Ideaalne! Aitäh!"

Varsti kostis noormehe hääl juba teisest kaupluseotsast: "Kas te ei naerataks?" ja "Ideaalne! Aitäh!" Sedasi siis eile lõuna paiku Solarise toidupoes, kuhu mul üle hulga aja asja oli. Ja ma ei teagi, kas tegemist oli lihtsalt lõbusa inimesega või kaupluse poolt palgatud lõbustajaga või "varjatud kaamera" filmimisega või oli mul ees niisugune tüüpilis-eestlaslik tõre nägu, et heatahtlik mööduja lihtsalt otsustas sekkuda ja naeratust meelde tuletada.

Juhtub, juhtub vahel...

Eileõhtused valimiskokkuvõtted tegid rõõmu, sest e-hääletusel minu hääle saanud noormees on kindlalt Riigikogus sees. Vaatame siis, kuidas tal seekord läheb.

Veel viimatistest tegemistest:
ühe tõlkeraamatu tekst sai toimetatud, üks ammualustatud lehelugu sai eile valmis ja ilmub vist peagi, üht väga head filmi vaatasin (pilt lisatud) ning üht hiljuti ostetud sisukat teatmeteost uurin-puurin praegu (kaanepilt lisatud).

Ja õhus on kevade hingust, kuigi aeg-ajalt arvab veel vajalikuks lund sadada.
On küll põhjust naeratada.

2.3.11

Zafóni konstrueeritud müstika


Lugesin nüüd ka Zafóni "Ingli mängu" läbi. Pärast üsna pikka kõhklemist, sest tema "Tuule vari" meeldis mulle küll oma Barcelona ja raamatumaailma meeleolude poolest, aga ei vaimustanud. Seetõttu ma "Ingli mängust" kuigi palju ei oodanud.

Aga vähemasti sellist Barcelonat, nagu oma paari sealkäigu ja loetu järgi kujutlen, oli "Ingli mängus" küllaga. Kohati lausa külmavärinaid tekitavalt müstilist. Põnevust oli ka. Peategelane huvitas mind eelkõige oma kirjanduslike pürgimiste ja katsumuste tõttu - Zafón nagu püüaks tema kaudu näidata kirjutaja elu keerulisust. Annad kolm tilka verd kirjakuradile ja oledki omadega sees... Katsu siis veel välja rabelda.

Müstikat, saladusi, uttuuppumist ja verd tarretama panevat pidevat sebimist oli palju. Kaks naisekuju teiste seas jäid eriti meelde: tundus, et elujanulise Isabellaga oskab autor enamat peale hakata kui varjukujulise Cristinaga.

Sümbolistlikud kõrvalepõiked teiste kirjanike juurde (eelkõige Dickens) olid huvitavad, Corelli masendav salapära haakus siiski enim Bulgakovi Wolandiga. "Unustatud raamatute kalmistut" ja Sempere ning poegade raamatukauplust oli tore taas külastada - "Tuule vari" oli need paigad - õigupoolest nende kütkestava hinguse - kutsuvaks teinud, "Ingli mäng" pakkus taaskohtumise (kuigi ajaliselt varasema) võimaluse.  

Sellest raamatust saaks viimse võimaluseni põneva filmi, aga paraku pean tunnistama, et arvatavasti paneksin eriti hirmutavate kohtade puhul silmad kinni. Isegi lugedes oli aeg-ajalt tunne, et pinevust on veidi liiga palju, aga samas on Carlos Ruiz Zafóni raamatute puhul alati olemas ka teadmine, et see pinevus on konstrueeritud täpselt nii osavalt ja vajalikus annuses, et mitte lugejat eemale peletada, vaid teda raamatu lummusesse tõmmata.
Related Posts with Thumbnails