Kuidas ma endale esimese eksliibrise sain

Mõni aeg pärast seda, kui kirjutasin selles postituses oma kunagise sõbra kunstnik Vello Tamme mulle joonistatud eksliibrisest, sain kirja eksliibrisehuviliselt AK-lt Tartust. Ta kirjutas, et on klubikaaslastega koostamas Eesti eksliibriste nn koondnimekirja, kuhu ollakse saanud ca 35000 kirjet, kuid seda tööd, mida õnnestus näha minu blogis, seal nimekirjas ei olevat. Vastasin ta mõnele küsimusele selle unikaalse eksliibrise kohta.

See kõik tõi mulle taas meelde ka teise loo: kuidas sain oma päris esimese eksliibrise. Kokku neid kaks tükki ongi (üks tüdrukupõlve-, teine praeguse nimega), nõnda on kerge nende saamislugusid mäletada.

Naljaga pooleks võiks öelda, et esimese eksliibrise sain, kui ma esimest korda kuulsaks sain. 1958. aasta märtsis ilmus ajakirjas Pioneer lugu minu keskmisest suuremast lugemishuvist ja kodusest raamatukogust. Õppisin siis viiendas klassis. Loo kirjutas lastekirjanik Silvia Truu, kes mu koolist üles otsis. Pildid tegi juurde Salomon Rosenfeld, tollane tuntud fotograaf.

Olin väga koduselt riides, soojas mänguasjapiltidega flanellpluusis, kui pildistaja ühel talvepäeval ootamatult tuli. Käskis, et seoksin tollal ajakirjafotodel kohustusliku kaelaräti kaela ja poseeriksin oma raamaturiiuli juures. Siis tahtis kirjutuslaua juures pilti teha, aga teine mees, kes temaga kaasas oli, sosistas talle, et laud on liiga segi.

Koristama mind siiski ei pandud, vaid selle asemel paluti kasukas selga panna ja kaasa tulla Nõmmele raamatukauplusse. Just sinnasamasse nurga peale, kus Nõmmel praegugi raamatukauplus asub. Seal tehti veel pilte, ühel neist on näha tollal igas väiksemaski poes kohustuslikku letipealset Lenini kuju.


Kui lugu siis ükskord ilmus, oli piltide juures üks ootamatu asi - tollal väga populaarne lasteraamatute illustreerija Asta Vender oli mulle joonistanud raamatumärgi. Koolitüdruk sammub raamatuhunnikuga mööda loogelist teed, raamatud on nöörikesega kokku seotud ja sellest seosest tuleb väljendus "Ex Libris".

Tahtsin seda siis endale päriselt ka saada. Pioneeri toimetusest öeldi mulle ja emale, et selleks tuleb pöörduda Eesti tuntuima eksliibrisekoguja Paul Amburi poole. Kui tema annab nõusoleku ja mingi soovituskirja, siis tulevat kõne alla eksliibrise trükkimine. Mis ametit Ambur pidas, et just tema sõna otsustav oli, seda ma ei tea.

Käisime ta juures kodus, paljude raamatute ja kunstitööde keskel. Ta oli mu meelest hästi suur ja tüse mees, tekitas kõhedust. Aga lubatähe me saime ja vist oli see trükikoda Oktoober, kus mulle trükitigi tuhat eksliibrist. Selle tinaploki, mille abil trükiti, sain ka endale, et kui kunagi veel juurde tahan lasta trükkida, siis oleks see võimalik.

Ei mäletagi enam, kas toona sai Asta Venderile ka aitäh öeldud. Olgu see AITÄH nüüd siin kirjas.

Piltidel on Pioneeri kaas, artiklilehekülgi ja eksliibris.