30.9.10

Katkilöödud päikese metsas


Keegi on päikese puu alla katki löönud. Võib-olla on see sügisekummardajate kummaline rituaal - las päike läheb. Aga ta säratab ikkagi metsateid...

.
..ja puuämblike harkjalgu...


... ja puukõverike taevassepürgi...


... Ja haldjate tantsuseeni...


... ja võtab siis kätte ja peegeldub koos kogu taeva ja kaldasaluga veest kõige jumalikumal kombel vastu. Sest üksnes narrid arvavad, et päikest saab katki lüüa.


Minu fotod, 30. sept 2010.

28.9.10

Kuidas ma endale esimese eksliibrise sain


Mõni aeg pärast seda, kui kirjutasin selles postituses oma kunagise sõbra kunstnik Vello Tamme mulle joonistatud eksliibrisest, sain kirja eksliibrisehuviliselt AK-lt Tartust. Ta kirjutas, et on klubikaaslastega koostamas Eesti eksliibriste nn koondnimekirja, kuhu ollakse saanud ca 35000 kirjet, kuid seda tööd, mida õnnestus näha minu blogis, seal nimekirjas ei olevat. Vastasin ta mõnele küsimusele selle unikaalse eksliibrise kohta.

See kõik tõi mulle taas meelde ka teise loo: kuidas sain oma päris esimese eksliibrise. Kokku neid kaks tükki ongi (üks tüdrukupõlve-, teine praeguse nimega), nõnda on kerge nende saamislugusid mäletada.

Naljaga pooleks võiks öelda, et esimese eksliibrise sain, kui ma esimest korda kuulsaks sain. 1958. aasta märtsis ilmus ajakirjas Pioneer lugu minu keskmisest suuremast lugemishuvist ja kodusest raamatukogust. Õppisin siis viiendas klassis. Loo kirjutas lastekirjanik Silvia Truu, kes mu koolist üles otsis. Pildid tegi juurde Salomon Rosenfeld, tollane tuntud fotograaf.

Olin väga koduselt riides, soojas mänguasjapiltidega flanellpluusis, kui pildistaja ühel talvepäeval ootamatult tuli. Käskis, et seoksin tollal ajakirjafotodel kohustusliku kaelaräti kaela ja poseeriksin oma raamaturiiuli juures. Siis tahtis kirjutuslaua juures pilti teha, aga teine mees, kes temaga kaasas oli, sosistas talle, et laud on liiga segi.

Koristama mind siiski ei pandud, vaid selle asemel paluti kasukas selga panna ja kaasa tulla Nõmmele raamatukauplusse. Just sinnasamasse nurga peale, kus Nõmmel praegugi raamatukauplus asub. Seal tehti veel pilte, ühel neist on näha tollal igas väiksemaski poes kohustuslikku letipealset Lenini kuju.


Kui lugu siis ükskord ilmus, oli piltide juures üks ootamatu asi - tollal väga populaarne lasteraamatute illustreerija Asta Vender oli mulle joonistanud raamatumärgi. Koolitüdruk sammub raamatuhunnikuga mööda loogelist teed, raamatud on nöörikesega kokku seotud ja sellest seosest tuleb väljendus "Ex Libris".

Tahtsin seda siis endale päriselt ka saada. Pioneeri toimetusest öeldi mulle ja emale, et selleks tuleb pöörduda Eesti tuntuima eksliibrisekoguja Paul Amburi poole. Kui tema annab nõusoleku ja mingi soovituskirja, siis tulevat kõne alla eksliibrise trükkimine. Mis ametit Ambur pidas, et just tema sõna otsustav oli, seda ma ei tea.

Käisime ta juures kodus, paljude raamatute ja kunstitööde keskel. Ta oli mu meelest hästi suur ja tüse mees, tekitas kõhedust. Aga lubatähe me saime ja vist oli see trükikoda Oktoober, kus mulle trükitigi tuhat eksliibrist. Selle tinaploki, mille abil trükiti, sain ka endale, et kui kunagi veel juurde tahan lasta trükkida, siis oleks see võimalik.

Ei mäletagi enam, kas toona sai Asta Venderile ka aitäh öeldud. Olgu see AITÄH nüüd siin kirjas.

Piltidel on Pioneeri kaas, artiklilehekülgi ja eksliibris.

22.9.10

Suve viimane päev


Kui mõni kilkab või kahjatseb juba augustis, et suvi läbi!, suvi läbi!, siis mina hoian tavaliselt suve endas vähemasti kuni sügisese pööripäevani. Siis, kui kalendris kirjas on, et kohe algab sügis, hakkan valmistuma suvest loobumiseks.

See ei tähenda, et sügis mulle ei meeldiks. Vastupidi: olen seda õnnelikku inimtõugu, kellele meeldivad kõik aastaajad. See muutumine, vaheldumine, iseolemine ja omapäisus, mis meie loodusele omane on.

Siia panen mõned selle suve tillukesed õied - et talvelgi südant soojendada saaks.

19.9.10

Fotojaht - sinine ja ümmargune

Kaks korda üks sellesuvine sinine ja ümmargune.


Minu fotod, Tallinn, Kadrioru lossi lilleaed, aug 2010
Teised fotojahi sinised ja ümmargused on siin.

Vikerkaareline


Olen siia blogisse igal aastal ikka mõne vikerkaare pannud. Aga selle aasta oma veel ei olnud.

Üleeile oli mul linna peal palju asjaajamist, mere kohal kummus samal ajal kaunis erk vikerkaar. Kuid mul polnud fotokat kaasas ja sinna see kaar minust kummuma jäi, just nagu narrides oma kättesaamatusega.

Aga õhtul oli vikerkaar mul lausa külas - koduakna taga, seal, kus mõnikord ikka, tavalises kohas. Kõrge ja kaunis. Küll mitte tervena nähtav nagu too mere kohal. Ilus ikkagi. Ja piltigi sai teha...

Samal õhtul kuulsin veel paljudelt vaimustust, et nad olid vikerkaart näinud. Vikerkaar annab hingele pidet.

Eile sõitsin hommikul ühte Eestimaa linna. Õhtul siis tagasi. Vihma ladistas, taevas oli madal, aga kohati aimdus sinist. Siis jälle tumedus...

Ja seal, selles linnas, kohtumine huvitava inimesega, mate tee, maailmanägemiste keskustelu, jalutuskäik vihma vaheaegadel, mereäärsed tuuleiilid, maha rabisenud tammetõrud ja kastanid. Aga puud olid enamasti veel rohelised ja rohi ka. Ilus päev oli, ilusad päevad on olnud.

Minu foto, 17. sept 2010, kl 18.05

16.9.10

Rabavärvid

Raba muutumine... Vihmasabinates hall, vettinud, värvid luitunud, aga siis tuleb kuskilt päike ja säratab. Kõik jääb korraks vaikseks, mõeldes, kas tõesti... Ning sirutub siis selles päikesesäras ülespoole, rõõmustab, hingab, elavneb. Elab. 

Siis tulevad uued pilved, uus sadu ja sellele järgnev uus rõõm. Raba näitab oma värve, oma ilu. Neid värvitoone ei jõua loendada - mõnel mättal on tuhat varjundit, mõni veepeegeldus on nagu värvide laul. On varasügisene õhtupoolik, enne päikeseloojangut tuleb oma rõõmud ära rõõmustada, tunded ära tunda. 

 
 
 
 
 
 
 
Minu fotod, raba, 14. sept 2010.
Hiliskevadised rabapildid on siin. 
Sügisesed rabaserva seente pildid on siin.

14.9.10

Petlik ilu

Ilus ikka. Mis sest et kihvti täis. See just ongi kihvt! See petlik ilu...

 
 
 
 
 
 

Minu fotod, tänane seenesaak.

9.9.10

Kaksiklinn - Talsinki või Hellinn?


Larko kirjutas oma blogis vist juba mitmendat korda taas päevakohaseks tõusnud Helsingi-Tallinna kaksiklinna teemal. Seda unistust on vist iga põlvkond ikka ja jälle üles äratanud.

Mulle tuli sellega seoses meelde, kuidas sama teema tõusis 1994. ja 1995. aastal. Olin tollal Õhtulehe linna- ja majandusosakonna juhataja (tollase Õhtulehe teemaderingil oli ülivähe ühist praeguse Õhtulehega, kollase värvi purki polnud veel leheveergudele laiali loksutatud) ja kirjutasin palju Tallinna elust ning arengust.

1994. aasta lõpul rääkis mulle Tallinna ja Helsingi võimalikust koostööst kaksiklinnana tollane Helsingi Linnavalitsuse Tallinna-projekti juht Martti Asunmaa, kelle töökohaks oli selle linnavalitsuse personaliosakond, aga ka Helsingi-Tallinna Info. (Viimane asutus paiknes Tallinnas, Sakala tänaval.).

Tallinna ja Helsingi koostöö alustena nimetas ta Helsingi väljakujunenud ja turvalist infrastruktuuri, kõrgetasemelist tehnoloogiat, oskusi, lääneriikide turumajanduse teadmisi ja sidemeid   ning teiselt poolt Tallinna kiiret arengut, muutumistahet ja oskusi, Ida-Euroopa tundmist ja sidemeid ning suhteliselt madalaid kulusid. Koostöö toonuks Tallinnasse soomluse kõrval ka rootslust - Tallinna-Helsingi kaksiklinna tulevikukeeleks oleksid eelkõige soome, eesti, vene ja rootsi keel.

Tollal rehkendati, et koostöös Helsingiga kasvab märgatavalt Tallinna turu- ja majanduspiirkond, millele lisandub 500 000 elanikuga Helsingi (koos lähipiirkonnaga miljon elanikku; koos Lõuna-Soomega 2-3 miljonit) ning paraneb ühendus Lääne turuga.

Ma ei hakka siin kordama kõike toona räägitut. Huvilised võivad üles otsida minu artiklid "Metropolina soome-ugri keelkonna ja Baltimaade pealinnaks" (Õhtuleht, 8. dets 1994) ja "Mis keeles räägitakse Talsingis?" (Õhtuleht, 10. aprill 1995). Paha ei teeks ka tutvumine 1995. aastal Helsinki-Tallinna-Seura ry väljaantud raamatuga "Helsinki-Tallinna -- kaksoiskaupunki. Tarua vai totta?" (koostaja Martti Asunmaa).

Neil aastatel ja mõned aastad hiljem toimus ka mitu konverentsi nii Tallinnas kui üle mere naabrite juures, ikka samal kaksiklinna teemal.

Tol korral rääkisime pikemalt Helsingi Linnavalitsuse Tallinna-projektist, mis algas mais 1993, et toetada Helsingi rahvusvahelistumist ning selle kaudu linna majanduslikku aktiivsust ja tööhõivet, Tallinnaga koos oli plaanis palju ettevõtmisi, muu hulgas loodeti kultuurialase koostööga muuta Helsingi (koos Tallinnaga) Euroopa kultuuripealinnaks juba aastal 2000. Nüüd teame, kuidas on lood praegu.

Tallinnast loodeti Helsingile kompetentset kaaslast nn idavärava taotlustes. Koostöö andnuks mõlemale linnale konkurentsis eeliseid võrreldes teiste idavärava kandidaatidega, kelleks olid Budapest, Viin, Praha, Berliin, Varssav, Vilnius, Riia).

Kaksiklinna visioonis nähti seda mitte lihtsalt suure linnana või suurlinnana, vaid metropolina (esimene punkt Asunmaa tutvustatud visioonist - viisavaba reisimine - on teoks saanud, aga ühissõidukite piletite kehtimine mõlemas linnas, iga 15 minuti järgi regulaarne laevaliiklus üle lahe, rohke liiklus Via Baltical jms on tulevikumuusikaks jäänud).

Visiooni pooldajad uskusid, et Tallinna-Helsingi kaksiklinnast kujuneb soome-ugri keelkonna ja Baltimaade pealinn ning Läänemere põhjapoolse piirkonna vaimne ja majanduslik keskus.

Visioonis oli oma koht ka kahe linna vahelisel veealusel tunnelil, kus sõidaksid metroo ja tavalised reisirongid - sõiduaeg alla 30 minuti; kulgeksid telefoni- ja elektrikaablid, maagaasitoru, kanalisatsioonitoru Tallinnast Viiki puhastusjaama ning mageveetoru Helsingist (Päijäntest) Tallinna. Sellest kujunenuks maailma pikim veealune raudteetunnel, mis teostunuks rahvusvahelise rahastamisega ja aidanuks Soome välja majanduskriisist. Optimistlike arvestuste kohaselt maksnuks tunneli rajamine 6,2-9,5 miljardit Soome marka ja võtnuks aega kuni 12 aastat.

Juba 1992. aastal pakkunud Jaan Kaplinski (kellelt on tekst ka eelnimetatud raamatus) kaksiklinnale nimeks Talsinki või Hellinn.

Raamatu esitlusel (aprill 1995) arvas Seppo Zetterberg (toonane Soome Instituudi juhataja), et soomlaste suhtumine on siiski vist printsiibil iso veli-pikku veli (kumb linnadest kumb on, see ei vaja vist selgitust), aga tulevikus peaks nn Talsingis kujunema ikkagi tasakaal nagu ühendatud anumates.

Olen põnevusega jälginud selle julge idee käekäiku ja ajutisest varjusurmast taas algavat tõusu. Elame-näeme.

Postituses olen kasutanud oma artikleid, mida eespool nimetasin.
Tallinna pilt on minu tehtud, Helsingi oma on leid internetist.

7.9.10

Kunagised kooliminutid 2.


Veel õhkuhaihtunud raadiominutitest:

Märts 2005, poiste ja tüdrukute eraldi klassid:
Kui lugesin eelmisel nädalal ajalehtedest, et tuntud sotsioloog Ülo Vooglaid soovitab poisse ja tüdrukuid õpetada eraldi klassides, siis tuli mulle meelde viie aasta tagune kohtumine nüüdseks juba meie hulgast lahkunud targa mehe Gunnar Aarmaga. Tollal moodustati Rocca al Mare Kooli ja selle tulevasi õpetajaid nõustas ka Aarma. Mina tegin temaga intervjuu pedagoogilistest nõksudest.

Gunnar Aarma käsituses olid eliitkoolid ainult need koolid, mis on eraldi tüdrukutele ja poistele. “Segakooli mina eliitkooliks ei pea, kui kasvõi Eesti kooliajalugu vaadata,” ütles Westholmi erahumanitaargümnaasiumis õppinud vanahärra. Ta põhjendas oma arvamust mitmel kombel.

Esiteks arvas ta, et meil tehakse suur viga sellega, et ei õpita idamaadelt, kus arengufilosoofia on sügavam ja laiahaardelisem ning kus on hästi läbi mõeldud, kuidas inimesi, eriti naisi kohelda. Seal õpetatakse juba 7–14-aastastele tütarlastele seksitehnikat. Et meil õpetada tütarlastele neile vajalikku ja poistele neile olulist, selleks olekski vaja eraldi koole. Tütarlaste- ja poistekoolid ei tohiks Aarma sõnul olla isegi ühe krundi peal, sest ainult eraldi koolides kasvab eri sugupooltes austus teineteise vastu. Aarma enda esimene kokkupuude tütarlastega oli 10. või 11. klassis tantsukursustel. Kui ta pidi tüdrukul ümbert kinni võtma, olnud ta lausa ähmi täis.

Teiseks oli Aarma seisukoht, et naisõpetajaid on koolides liiga palju. Ta rõhutas, et koolis peaks kaadri valikul olema esimene nõue, et nais- ja meesõpetajate vahekord oleks fifty-fifty. Meil on tavaliselt koolides 80% naisi. Naised on emotsionaalsed, mehed koolis oleksid tasakaalustav pool. Kui mehi on koolis rohkem, siis naisi austatakse, hoitakse, neist peetakse lugu. Meeste kõrval on ka naine teistsuguse
käitumisega kui ainult naistekollektiivis.

Nii arvas siis viis aastat tagasi Gunnar Aarma.

Kuid läheme tagasi poiste ja tüdrukute eraldi klasside juurde. Neid koole, kus nii on toimitud, võib Eestis lugeda ühe käe sõrmedel. Ka Rocca al Mare Koolis on segaklassid ja direktor Rein Rebane ütles mulle selle kohta, et kui toona oleks loodud kahte kooli, siis oleks küllap vist üks tehtud poistele, teine tüdrukutele.

Ainult eraldi klassid on poolik lahendus. Kuid rohkemaks pole meie haridussüsteem praegu mitmel põhjusel küps. Praegu on olulisem see, et koolides oleksid head ja tublid õpetajad, kes oskaksid lapsi kohelda just nende jaoks sobival moel.

Rahumäe Põhikooli direktori Matti Martinsoni arvates pole samuti esmatähtis mitte see, et poisid ja tüdrukud õpiksid eraldi klassides, vaid see, kuidas neid koheldakse ja neis väärikust kasvatatakse. Põhikooliealised tüdrukud on nii füüsiliselt kui ka vaimselt arengult poistest ees ja enamasti saavad just nemad koolis kiita. Aga ka poisid vajavad kiitust. Siis ei tunne nad end äbarikena. Martinson tõi huvitava näite. Kui ta korraldab Eesti Vabariigi aastapäeval või mõnel muul puhul kooli direktori piduliku vastuvõtu õpilastele, siis palub ta sinna igast klassist kõige tublima poisi ja kõige tublima tüdruku. Tingimata mõlemad. Aga nii mõnigi õpetaja on siis öelnud, et vaat, tublisid tüdrukuid on mul mitu, aga tublisid poisse pole. See ei lähe aga läbi. Igas klassis on ju mõni poiss teistest tublim. Teda siis tunnustataksegi.

Kui poisid ei saa tunnustust, siis ei taha nad koolis käia. Nii saab alguse koolitüdimus, koolipõlgus ja sageli ka koolist väljalangevus. Aga seda küsimust vist küll ainuüksi poiste ja tüdrukute eraldi õpetamisega ei lahenda.

* * *
Aprill 2005, kultuur ja haridus:
Eelmisel nädalal rääkisin Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse juhatuse esinaise Andra Veidemanniga sellest, et 13. aprillil moodustati Ühiskondliku Leppe Foorumi kultuuritoimkond. Nii tahetakse kaasata senisest rohkem kultuuri- ja loomeinimesi ühiskonna üldiste probleemide arutellu. Kultuuritoimkonna loomist peeti vajalikuks seetõttu, et viimasel ajal on Eestis üha rohkem tulnud kõne alla küsimus üldisest kultuurist või kultuuritusest. Ühiskondliku leppe senised foorumid on tegelnud tervise ja haridusega. Aga nii tervise- kui ka haridusfoorumil sõna võtnud on leidnud, et kuni me ei räägi kultuurist, seni võime küll igasuguseid reformiskeeme välja töötada, aga oodatud muudatust siiski ei tule.

Kultuuritoimkond tugines oma esimesel koosolekul varasematele dokumentidele. Näiteks Kultuurilehes 1994. aastal avaldatud Eesti kultuuripoliitika kontseptsioonile, mis praeguseks peaaegu unustatud on. Aga ka loomeliitude juhatuste ühispleenumile, millest hiljuti möödus 17 aastat. Seal räägitu mõjub tänapäeva kontekstis ootamatult kaasaegselt
.
Näiteks ütles toonane Heliloojate liidu juhatuse esimees Jaan Rääts: “Tunnen, et isegi täielik võit ja kõigi sõlmküsimuste lahendamine jääks särata, kui ei peatu noorema põlvkonna hulgas nõnda märgatav ja süvenev asotsiaalse hoiaku, apoliitilisuse, ükskõiksuse, massikultuurilise mõtte- ja käitumislaadi levik.”

Või ajakirja “Vikerkaar” selleaegse peatoimetaja Rein Veidemanni sõnad: “Meie kohus on võidelda poliitika eetilisuse eest. Siis muutub lihtsamaks täita ka oma põhimissiooni: luua adekvaatne pilt rahva elust ja unistustest ning sisendada talle eluusku.”

Või Rein Agur, tookordne Nukuteatri peanäitejuht: “Inimese tagaplaanile jätnud poliitika viljaks on see, et inimväärikust ei hinnata. Eriti raske on kujunenud olukorras end väärikatena tunda lastel ja noortel. Seda kinnitab ka laste enesetappude kasvanud hulk.”

Nüüd võidakse küsida, miks ma räägin koolijuttude saates rohkem kultuurist ja vähem haridusest, tuletades pealegi meelde vanu sündmusi. Aga sellepärast, et läbi hariduse sünnib kultuur ja samas on haridus kultuuri lahutamatu osa. Üheta pole teist. Ühiskondliku leppe foorumi kultuuritoimkond kavatseb tõstatada hulga olulisi küsimusi ja otsida neile vastuseid. Selleks on kavas lähiaegadel korraldada ka kultuurifoorum. Kõiges selles oodatakse kaasa lööma Eestimaa “soola” – õpetajaid, kes on aastasadu olnud meie kultuuri alustalad ja kujundavad noorte inimeste maailmavaadet tänagi.

Andra Veidemann ütles, et mõistab õpetajate muret ja vastuseisu, kui kõik see, mis jääb perekonnas tegemata, langeb piiratud tööaja ja võimalustega õpetaja kaela. Nõudes, et kool asendaks lastele ka kodu, tuleb küsida, kas ühiskond ei aseta õpetajate ja kooli õlgadele liiga suurt vastutust ja koormat. Näiteks vanal heal Inglismaal on hakatud jälle propageerima nn avatud kooli mudelit: kool ei ole ainult haridus-, vaid ka sotsiaalasutus. Selleks, et kool saaks erinevaid funktsioone täita, peab talle andma rohkem ressursse, aga rohkem teda ka väärtustama, toetama ja aitama lahendada tema probleeme.

Kooli tähendus tõuseb ka selle tõttu väga teravalt esile, et televisioon kõigi oma võimaluste ja rahvusvahelise menüüga pakub küll meeletu hulga valikuvõimalusi, kuid ei paku kriteeriume, mille alusel otsustada, mis on väärtuslik, mis hea, mis halb. Teatud arengutasemel tekivad lastel maailmavaatelised küsimused ja siis on oluline, et nad julgeksid küsida või aidataks neil küsimused formuleerida ja püütakse koos vastused leida. Nii suundubki laps kultuuri juurde ja tema teejuht on õpetaja.

Kunagised kooliminutid 1.
Minu fotod, seekord hoopiski Malta koolitüdrukutest 2010. a mais. 

6.9.10

Kunagised kooliminutid 1.


Arvutis inventuuri tehes leidsin enese jaoks mõnevõrra ootamatult mõned vanad kooliminutid. Nii nimetasin ma veel Õpetajate Lehe toimetuses töötades neid lühikesi raadioesinemisi, millega toimetusetöötajad aeg-ajalt Vikerraadio iganädalase haridussaate ühes lõigus üles astusid. Saadet toimetas minu mäletamist mööda tookord Madli Leikop. Mina selles saates kuigi palju ei esinenud, vist umbes neli-viis korda.

Neid oma vanu tekste üle vaadates tundus mulle, et ehk on neis praegugi midagi lugemis- ja mõtlemisväärset. Panen need siia eelkõige enesele talletamiseks, sest raadiotekst on ammu õhku haihtunud. Aga kui keegi neist endale midagi kaasamõtlemiseks leiab, seda parem.

November 2004:

Kui räägitakse 21. sajandi koolist, siis küsitakse harva õpilaste arvamusi. Ometi on just nemad ja praegu 21. sajandi kooli õpilased. Sellel koolil on vead, mida kõik arvavad teadvat, ja on oma head küljed, mida tuleks edasi arendada. Samuti on just praegused õpilased need, kes kujundavad Eesti hariduselu kümne, kahekümne või kolmekümne aasta pärast, aga ikka veel 21. sajandil.

Just seetõttu oli mul huvitav lugeda kolme kirjatööd, mis tulid rahvusvahelise esseekonkursi “Kool aastal 2020” Eesti vooru auhinnalistele kohtadele. Need tööd tõlgiti inglise keelde ja saadeti edasi juba rahvusvahelise kohtunikekogu hindamisele. Rahvusvahelisest voorust võtsid osa lisaks Eestile ka Kreeka, Tšehhi, Bulgaaria ja Rumeenia. Praeguseks on teada, et üks Eestist saadetud töödest saavutas 15 finalisti hulgas teise koha. Kes kolmest tüdrukust selle just sai, seda pole veel ametlikult Eestisse teatatud. Aga see polegi praeguses kontekstis oluline.

Eesti voorus ilmutas tulevikukoolist kirjutades kõige rohkem kujutlusvõimet Tallinna Rahumäe Põhikooli õpilane Kersti Vatter, kes kevadel, töö kirjutamise ajal, käis veel 7. klassis. Selles on juttu tavalise koolipäeva hommikust, mil käekell jutustab hommikusi uudiseid ja turbokorrastaja peseb ning meigib koolilapse näo. Kooli ta ei lähe, vaid õpib arvuti ning hiigelsuure kuvari vahendusel. Tema klassis on 15 õpilast – seda arvu tasub tähele panna neil, kes vaidlevad praeguste klasside suuruse üle. Õpetaja, kes kuvaril tegutseb, saab õpilastega rääkida, kui nood klõpsivad ekraanil olevale nupule, kuhu on kirjutatud privaatne. Nojah, kes soovikski, et kogu klass teada saab, kui tal mingis aines midagi viltu on läinud. Mõni õpilane püüab ka niisugusest tunnist poppi teha, aga võib kergesti vahele jääda, kui õpetaja kuvarilt just tema poole pöördub ja vastust ei saa.

Kuna arvuti taga pole võimalik ennast palju liigutada, on õpilastel võimalik kaks korda nädalas tegelda kehalise kasvatusega – valida aeroobika ja tantsimise vahel, poistel aga jalgpalli ja kergejõustiku vahel.
Kersti arvab, et 2020. aasta õpilastel on kahju oma vanematest, kes nende kooliajal pidid rasketes seljakottides õpikuid kaasas tassima ja kellel polnud ka näiteks kehalises kasvatuses kuigi suuri valikuvõimalusi.

Tallinna Inglise Kolledzi õpilane Miriam Tõnismägi sai Eesti žüriilt teise koha. Tema arvates on 21. sajandi kooli tähtsamad sisulised edusammud järgmised. Kõige olulisem õpilaste jaoks on valiku- ja otsustusvabaduse suurenemine haridussüsteemis. Lisaks mõnele kohustuslikule õppeainele võib iga õpilane valida ka mitu lisaainet. Suurenema peaks õpilasi eluks ettevalmistavate tundide osakaal: loengud karjääri- ja pereplaneerimisest, edasiõppimis- ja töötamisvõimalustest… Rohkem tunde võiks toimuda vabas õhus või väljaspool kooliruume – muuseumides, näitustel, galeriides, botaanikaaias… kus iganes.

Huvitav on Miriami väide, et kui 2020. aasta koolist saab õpilase jaoks peaaegu et teine kodu, siis on ka õpetaja 21. sajandi koolis praktiliselt lapsevanema eest. Igal õpilasel peaks koolis olema üks tugisik, kelle poole mure või probleemiga pöörduda. 2020. aasta koolimaja peaks sarnanema praegustele teadus- ja huvikeskustele.

Eks haaku ju seegi käsitlus nende mõtetega, mida 21. sajandi koolist heietavad praegused poliitikud ja haridusjuhid. Õpilase kasuks võib aga öelda, et tema jutt on palju konkreetsem kui näiteks Riigikogu öölaulupeolistel.

Ka Inglise Kolledži õpilane Sille Ruubel usub, et infotehnoloogia areng toob kooli lähemale kodule ja samas muudab õpilased iseseisvamaks. Ta kirjutab: “Tahan, et kui 16 aasta pärast minu laps kooli läheb, hakkab talle seal esimesest päevast peale meeldima ja nii jääbki gümnaasiumi lõpuni.” See võiks ollagi 21. sajandi kooli kriteerium.

* * *
Jaanuar 2005:
Õpetajaid on Eestis liiga palju, väitis haridus- ja teadusminister Toivo Maimets esmaspäeval Postimehes. Üle on tuhandeid, keda tuleb ümber õpetada, et nad ka olude muutudes oma eluga hakkama saaksid.

See teema puudutas õpetajaid väga. Hariduselistis nimetati seda otsesõnu õpetajate šokeerimiseks. Seni on ju kogu aeg räägitud, et õpetajatest on puudus – ei jätku noori õpetajaid, meesõpetajaid, mitmete ainete õpetajaid, maaõpetajaid ja nii edasi. Nüüd järsku on üle.

Ametiühingujuht Sven Rondik ütles listis selle peale, et õpetajate järele vajaduse vähenemine pole mingi uudis, sest seda on teada juba aastaid tagasi seoses õpilaste arvu vähenemisega. Ja veel ütles ta (tsiteerin):
“Kuna tänu õpetajate-pensionäride töötamisele koolides need veel püsivad ja noori peale tulemas on vähe, siis eriti maakoolides säilib õpetajate puudus ka edaspidi. Kujundlik palgatõus noori spetsialiste kooli ei too. Välisriikides, sealhulgas Põhjamaades on suur vajadus õpetajate ametikohtade täitmiseks. Küllap peagi lähevad paljud noored õpetajad nagu arstidki mujale riikidesse tööle.
Samas tahetakse seadustada, et kooli võtta pedagoogilise hariduseta õpetajaid ja direktoreid.” (Tsitaadi lõpp)

Õpetajate õpetaja Jüri Orni arvates ei tahagi haridusjuhid teada, kui palju on õpetajaid tegelikult vaja. Tal tundub olevat õigus, kui vaadata möödunud kolmapäevast Riigikogu istungi stenogrammi seaduse eelnõu 488 esimese lugemise kohta.

Ivari Padar küsis sel istungil ministrilt, kas too oskab kas või umbkaudsetes arvudes ütelda, kui mitu kooli ja kui palju õpetajaid on Eestis vähem viie aasta pärast. Minister vastas, et see analüüs on käimas, selle tõttu ei oska ta nüüd päris kindlasti mingeid kindlaid numbreid öelda. Ta märkis siiski, et koolide arv usutavalt enam oluliselt ei vähene.  Tsiteerin.

“Õpetajate arvuga on niimoodi, et tõepoolest meil on umbes 50 000 õpilast vähemaks jäänud võrreldes hiilgeaegadega ja meie õpetajate arv tegelikult vähemaks jäänud ei ole, millega me oleme saavutanud Euroopa Liiduga võrreldes väga väikese õpilaste arvu õpetaja kohta. Nii et siin ma prognoosin muudatusi küll. “(Tsitaadi lõpp) Ta lisas ka, et nii riigi, ministeeriumi kui ka Riigikogu ülesanne on tegelikult mõelda selle probleemi peale, kuidas saaks hästi ja efektiivset rakendust leida need hästi kvalifitseeritud inimesed, kes meil koolides töötavad.

Nii et Riigikogus, vähemasti istungite saalis, ei osanud minister veel mitte vaja olevate õpetajate arvu nimetada, aga juba vähem kui nädala pärast pakkus välja tuhanded. Tegelikult tundub, et nagu minister ei tea, kui palju õpetajaid puudu on, nõnda ei tea ta ka, kui palju  neid üle on. Niisuguste juhuslikult võetud arvude pärast on õpetajatel küll põhjust muretseda. See tähendab, et haridusjuhid ei pea neid tõsiselt võetavateks partneriteks, kellega väideldes peaksid kõik väited põhjendatud olema, mitte vitsaga vee peale kirjutatud.

Eelmisel nädalal tegin intervjuud Soome Instituudi uue direktori, pedagoogikadoktor Jaana Vasamaga. Ta on töötanud Soomes nii õpetajana kui ka kümme aastat koolijuhatajana. Rääkisime muu hulgas mõlema maa – Eesti ja Soome – õpetajatest. Ta ütles, et tema arvates on nii Eestil kui Soomel üks häda: õpetajaid kiputakse võtma liiga iseenesestmõistetavalt. Unustatakse ära, et õpetajate najal sünnib riigi tulevik. Unustatakse ära, et õpetaja tahab saada oma tööle ja haridusele vastavat tasu. Vahel tahab ta lihtsalt kiita saada. Õpetajat tuleb toetada, et ta jaksaks.

Toetus tähendab muu hulgas ka seda, et õpetajaid järjest uute ja uute põhjendamatute avaldustega ei šokeerita.

Järgneb.
Minu fotod.

5.9.10

See vana hea Luts


See vana hea Luts... Alati heldimustunnet tekitav, aga kuidagi nukrusega läbisegi. Nutt ja naer on tema mälestustes kaksikvennad, nagu elus nii loomulik.

"Eesti mälu" sarjas välja antud "Ladina köök. Kuningakübar" ei petnud mu ootusi. Kinkis mitu ilusat õhtutundi. Nauditava ja südamliku lugemisena haaras endasse, viis Tartu apteekidesse nõiavere ja opodeldokipudelite juurde, pani muigama kummaliste kundede ja iseteadliku personali üle.

Viis Poola juutide omapärasesse seltskonda ja Peterburi kasarmutesse. Pani kaasa elama jutustaja elamustele ja katsumustele. Et kas ta ikka jõuab üle vastvärvitud kasarmupõranda ülemuste eest sääred teha ja vahele ei jää... Ja need teised eluseigad. Koos ajastu tuulehoogudega.

Lutsu jutustused on samuti üks hea lugemine. "Soo. Kirjutatud on...", "Tuulesellid" ja "Vaikne nurgake" on neist minu arvates kõige erilisemad. Aga ka "Olga Nukrus", "Andrese elukäik" jt on piltiloovad ja meeldejäävad. Följetonid naerutavad. Koolilugude sari kulgeb esimesest "Kevade" loost kuni nukra elulõpulise "Talveni", teisenedes, nagu on küllap teisenenud ka kirjaniku mõtted ja elutaju.

Lutsu mälestused on mu meelest tõeline väärtkirjandus. Nii kaua, kui ennast mäletan, on meil kodus olnud paks hallikaaneline päevinäinud ja äraloetud raamat "Lapsepõlv ja kooliiga". Minuga täpselt üheealine, sest kirjade järgi on see trükki antud just sel päeval, kui ma siia maailma sündisin. Kui selle raamatu lugemiseni jõudsin, sai sellest mu sõber.

Kõik need Andrese lapsepõlvelood, Oasti pere, mängu- ja koolirajad ning tärkav armastus halastajaõe Auguste vastu on kümneid kordi läbi loetud. Selles paksus raamatus on mälestuste viis osa: "Vanad teerajad" , Talvised teed", "Läbi tuule ja vee", "Vaadeldes rändavaid pilvi" ja "Kuldsete lehtede all".

Mõelda vaid, Oskar Luts oli neid kirjutades tükk maad noorem, kui mina praegu. Ja sel ajal, kui ma tema paksu raamatut esimesi kordi vaimustunud lapsena lugesin, mõeldes, kui eriline inimene peab üks nii hea kirjanik olema, käis ta täiesti tavalise inimesena Tartus ringi, andes ainet kuulujuttudele kirjanikuhärra veidruste kohta. See vana hea Luts...

1.9.10

Kus august?


Kus august?

Kadunud nagu tinatuhka. Kes teab, kus august august ära kadus, missugusest praost pistis punuma, kuhu padrikusse pages?

Tõsimeelsemaks minnes oli august minu jaoks töökuu. Mõned raamatutoimetamised, mõni lehelugu, mis ehk varsti ilmub. Mõned kohtumised, sõit Ida-Virumaale...

Mõned asjad veel. Ei mitte küll eriti hea kuu oma tegemiste poolest, aga tugev keskmine. Ja nüüd on ta tõesti kadunud. Terveks pikaks aastaks.

Eile pärastlõunal sai augusti metsas otsimas käidud. Seal ta veel oli, aga juba täis sügiseaimust.

Kes teab, võib-olla läks august ära mööda seda teed, sättis hõlmad vöövahele ja sammud metsavahele, viipas tervisejooksjatele, kepikõndijatele, jalgratturitele ja rulluisutajatele nägemist ja hakkas astuma...


Pidas pisikese pausi umbekasvava metsajärvekese kaldal...


Silitas puutüvesid pika paiga, et need teda meeles peaksid ja aasta pärast tagasi ootaksid...


... astus siis mööda puujuuri, vaatas mätaste mänge, sõnajalgade rohelust...


...samblike ja seente vohamist, lehekeste kolletamist...


Õõtsus veidi kiikuda pehmel rabapinnal päikeseliste taimetuttide vahel, vaatas hundinuiade äraõitsemist...


...oleks hea meelega sellesse rohelisse siidpehmusse kauemakski peitu pugenud, aga astus edasi - veel oli tal ainult mõni tund aega.


Jõudis jälle ühe veekogu äärde, see paik tundus talle imeilusana ja tekitas unistusi.


Pardid ujusid siin lausa parditaevas ega teadnud ilmselt, kas nad on linnatüüpi toidunorijad või maatüüpi omapäi ulajad. Tulid igaks juhuks kaldal konutavale augustile lähemale, et saiatükikest saada. Aga august polnud enam pardisöötmise tujus...


August süvenes hoopiski pika pilguga saarekese kaldapeegeldusse vees.



Ei ole see enam põrmugi suvine, ei ole, sügise suur maalritöö on siin alanud... ohkas august ning astuski minema...

Minu fotod.
Related Posts with Thumbnails